Uus raamat

Meie järjekordne öökapiraamat on "Anna ja tema merisiga Julius" ja vaieldamatult viimase aja lemmik kirjanik Ketlin Priilinn. Küll on mõnus lugeda selle kirjaniku kirjutatut ja lastele meeldib kuulata ka. Isegi Stig kuulab ja mõtleb kaasa.

Sel korral siis juttu kohe-kohe 7-aastaseks saavast Annast, kes unistab oma loomast. Sarnane vanus Meenaga, kuigi Meena omale looma ei unista, sest meil on neid praegu piisavalt.

Anna sai oma kuuendaks sünnipäevaks kauaigatsetud looma (merisea) ja mis edasi juhtuma hakkab, selgub, kui me igal õhtul ühe peatüki loeme. Põnev.

Uus päev, uued tuuled

Kasutan aega ratsionaalselt ja teen teie rõõmuks ühe postituse. Kes mind FB-is jälgivad (SIIN), teavad juba, et täna alustati uue toa remondiga - elutoa käes on järg. Kui mul algselt oli plaanis vaid laminaat maha panna ja seinad sirgeks teha, siis pisukesel konsulteerimisel lähedastema inimestega jõudsime konsensuseni, et kui teha, siis ikka korralikult ehk siis ikkagi koos soojustusega.

Saigi hommikul ehitajale plaanist teada antud ja läbirääkimised olid edukad. Mis seal tegelikult mitteedukat olla saabki. Tööd on ju ikka vaja inimestel ja mis viga siin meie juures ehitada. Ühe toa näol asi juba käpas ka ja mina jäin kvaliteediga väga rahule.

Nii siis tulebki jälle minna ehitusmaterjalide järgi, et saaks ka põrand nii nagu kord ja kohus, soojustatud ja tasaseks. Algse plaani kohaselt oleks vanale linoleumile lihtsalt isevalguv segu peale valatud ja laminaat sinna peale laotatud. Natuke nagu kahju. Nüüd saab põrand aga soojustatud, peale 18mm OSB plaat ja siis alles laminaat. Loomulikult saavad ka seinad korda. Osaliselt puhastati palkseina välja, välisseina saab vill ja kips ja loodetavasti taas imekaunis tapeet:D

Magamistoa tapeet sai küll superluks. Kuna viimistlus jäi minu õlgadele (et ikka raha säästa), siis ehitaja tapeeti enne ei näinud, kui täna hommikul. Ja sealt kõlas küll täiesti kuuldav ahhetus. Ega keegi pole veel tapeedi valikut laitnudki, kui aus olla, vaid kiidusõnad.

Pilk uude tuppa (mitte originaalversioon)

Isegi krohvitud osa töötlemise osas olid ehitajad üllatunud ja tulemusega väga rahul. Kasutasime seal struktuurvärvi, mille kandsin peale pahtlilabidaga ja töötlesime täitsa tavalise õueharjaga (jutiliseks) ja värvisime üle dekoratiivvärviga (metall effekt).

Ega see värvide valimine poes lihtne ei ole. Saab küll müüjatelt nõu küsida, aga kui sa ikka nii remondikauge inimene oled, siis müüjatel on päris häda selliste klientidega. Mingi aimu me poes juba saime, kuidas mida kasutada, aga töökäigus selgus ikkagi midagi muud ja nüüd oleme sammuvõrra targemad jälle. Sein sai igatahes oma töötluse ja loodetavasti kogu see kirju-mirju ka kokku sobib mingil viisil lõpuks.

Suureks abiks oli mulle kodumail käimas olnud eks. Ma ei tea, mida ma ilma temata teinud oleks. Esiteks oli tapeetimisel juba esimese paani paika saamisega tükk tegemist. Kaks päeva tapeetisime. Mina olin rohkem seltsiks, nagu ikka. Põrandaliistudega alustas Jaskar. Mööblit aitasid vedada kõik vähegi tugevamad, kes silmapiirile ilmusid. Lae värvimise ja pragude täitmisega alustas eks. See töö on vaja nüüd meie poolt lõpule viia, kui akrüüli juurde saame. Loodan Jaskari peale, kes on parajalt pikk ja tundus, et ta sai selle tööga hakkama küll.

Kui vuugitud ja värvitud, saab paigaldada ka laeliistuks ettenähtud köie. Selle tarbeks on jällegi vaja poest õiged naelapüstoli naelad osta. Paras väljakutse mulle jälle.

Lõpetuseks siis niipalju, et kui kõik see toredus lõpuks valmis saab, olen ma arvatavasti laostunud ja võlgades. Aga asi on seda väärt. Kes ei tahaks ilusas soojas kodus elada.

Arvake ära, kes nüüd pidevalt minu toas sohval istuvad. Kes muud, kui minu lapsed. Meelispaik neil momendil. Õnneks täna õhtul võttis ema nad enda juurde kaasa, kõik kolm, telekat vaatama. Meil ju televiisorit tänase seisuga enam ei ole mõneks ajaks. Stig on palavikus ja sehkendab siin minu kõrval voodis. Karm vaheaeg lastel.

Tänane ainukene atraktsioon oli sibitraktor, mida ma isegi koos lastega huviga uudistasin. Saime enne talve oma virtsakaevud tühjaks ja traktorist ei olnud kade ka lastele kõike pikalt laialt seletamast pluss veel soovijatele traktorisõit. Normaalne ju maalastele:D

Mina hakkan nüüd vaikust nautima ja raamatukogust kaasa antud Evelin Ilvese "Kirjut" sirvima. Mul on kahtlane tunne, et mind ei huvita tema jutt eriti, aga mine tea...

Erakordne laupäev

Eilne päev oli meie peres nii aktiivne, et täna on kõik otsustanud aja maha võtta - vaikival nõusolekul. Meil on siin erakordselt rahulik.

Mina olin hommikul laupäevale ebatavaliselt üsna vara üleval, enne kaheksat. Harjumus, ei oska enam pikemalt magada. Eks mind natukene võluvad ka sellised hetked, kui saan üksi, vaikuses, oma hommikukohvi juua, kui kõik teised alles magavad. Vahest olen vaikusest nii lummatud, et ei märka raadiotki mängima panna. Ega need hetked kaua tavaliselt ei kesta. Varsti tuleb keegi unisena kobistades trepist alla. Heal juhul see "keegi" on Meena ja ta kerib ennast teleka ette kerra, et hommikusi multikaid vaadata. Järgmine "unetu" on tavaliselt Stig. Teised lapsed suvatsevad õnneks mõne hetke kauem magada.

Täna olin ma nii näljane, et panin isegi pudru enne keema, kui kohvi kallale asusin. Oli kohe isu neljaviljapudru järele maasikamoosiga. Loomulikult ei keetnud ma ainult endale putru, ikka teistele ka - viis taldrikut täitsin täna pudruga, et hilisematel ärkajatel ka ikka ports kindlustatud oleks.

Täna ma midagi kasulikku teinud ei ole. Isegi pesukorv eile masinast välja võetud pesuga seisab hoovi peal ja pole mitte kedagi, kes selle pesu kuivama riputaks. Väljas on nii jäine, et ma ei näe mingit mõtet seda pesu seal kuivatada. Isegi korvis kuivab kiiremini  vast:D Aga ei...katsun ikka enne pimedat midagi välja mõelda. Tark oleks ikkagi toas mingi nurk leida, kuhu pesurest üles panna. Ega meil siin enam mingit vaba nurka naljalt ei leia. Kõik on kuhjas. Võimalus on remondis olevasse tuppa oma laager üles panna. Esmaspäevaks, kui ehitus pihta hakkab, löön platsi jälle puhtaks, nagu poleks midagi olnudki:)

Nii me siin siis kulgemegi. Stig on otsustanud täna ennast korralikult välja magada töisest nädalast. Teeb oma lõunaund juba ma ei tea mitu tundi. Mul on plaan teda hakata harjutama oma voodiga, sest no minu 120 cm lai madrats/voodi (praegu madrats) hakkab meile kahele kitsaks jääma. Mina olen alla võtnud, järelikult Stig on ikkagi kasvanud.

Nii ta siis praegu magabki lõunaund täitsa omaette voodis, kus tegelikult tema koht olema peakski. Väike soojendus õhtuks. Ega tal üksi magamisega probleemi ei ole. Turvalisuse pärast lihtsalt on nii kujunenud, et ta magab parem minu juures. Tema voodi asub toas, kus on trepp ja mine tea, mis tal öösel pähe võib tulla. Aga kuna ma ka niikuinii praegu magan üleval ja kõik on silma ja kontrolli all, siis oleks paras hetk ta omaette panna. Täna ongi esimene öö, kui Sten magab oma ametlikus voodis pennide peal, Stig omaette ja mina kohe siinsamas lähedal madratsil.

Muideks, Sten viskas mu omast toast juba üleeile viisakalt välja. Õnneks ma midagi ise tegema ei pidanud. Õhtul, kui magama mineku aeg oli, oli madrats juba tüdrukute tuppa  veetud ja asi otsustatud ühepoolselt. Ma arvan, et Stenile käis närvidele see, kui ma öösel Stigi pissitan ja ta pisipoti sorinat kuulama pidi. Aga ma ei hakka ju öösel unise peaga järsust trepist laps süles wc-sse jooksma. Mugavam ja ohutum on hommikul piss ära transportida.

Aga pole viga. Pole mul siin tüdrukute toas häda midagi. Õhtul loeme juttu ja rahu majas. Täna siis äkki ilma Stigiga võitlemiseta isegi. Ma pean igal öösel tema asju taga otsima. Küll on tal padi maha kukkunud, küll kaisurätt kadunud, küll on vaja tekki peale panna.

Eile olin ma nii väsinud, et õhtujutu lugemine jäi ka ära. Tegin Meenale küll ettepaneku, et kas paneme puzzlet kokku ja jätame jutu ära, aga tema oli sellele kohe vastu. Jutt pidi liiga huvitav olema. Juhtus aga nii, et ei toimunud ei üht ega teist.

Käisime lastega (Mete ja Sten) eile kooli tõrvikute jooksul. Võtsime kõik osa. Mete ja Sten esindasid klassi, mina olin sel aastal lasteaia võistkonnas. Eelmine aasta osales Lilli küla ka, aga tundus, et sel aastal ei olnud piisavalt entusiastlikke inimesi, kes asja veaks. Ma ise ka ennast enam pakkuda eriti ei julge, mine tea...Õnneks Meena rühma kasvataja tegi ettepaneku nende võitkonnaga liituda, mis oli päris tore. Ega ma mingi ülimjooksja nüüd ka ei ole, aga augu täiteks väga hea:D Eesmärk oli õpetajate võiskonnale ära teha, selle ma ka saavutasime. Järgmine aasta võiks siiski Lilli ka kohal olla.

Eilne päev oli veel selle poolest eriline, et meie küla oli väisama tulnud korstnapühkija...kusjuures atesteeritud ja sertifikaatidega, mida uued seadused nõuavad. Ülitähtis siiski ju, et asjad korras ja puhtad oleks, kui on ikkagi ahjuküte. Ja kes meist trahvi tahaks saada, kui kontrollid tulevad:) Minul on tänu külamaja juhatajale ja Jaskarile (tema juhatas kodus vägesid, kui meie jooksmas olime) nüüd asi korras, paber käes ja vaja veel vaid 40 eurot teenuse eest ära maksta.

Mina alustasin täna käsitöö tegemisega. Sain vist Metelt pisiku, kui ta oma koolitööd tegi (heegeldas mobiilikotti) ja ma pidin teda pidevalt aitama, et tal asi seelikuks kätte ei lähe. Mulle Mete vanuses väga meeldis heegeldada, isegi nii väga, et edaspidi mingis klassis oli mul üks veerand käsitöö "2". Kahjuks ma ei mäleta, miks. Ju ma siis õpetaja "lemmik" olin. Metet aidates tundus mulle, et päris mõnus on heegeldada.

Kolasin natukene Pinterestis (teen seda viimasel ajal iga päev) ja uurisin päevatekke. Siis viskas ette ühe heegeldatud motiivi mustri (LINK) ja mõtlesin, miks mitte järgi proovida. Lõnga sain Mete käest, nii et häda sunnil on värv sel korral selline nagu ta on. Mis edasi saab, ma ei tea. Arvatavasti on vaja poodi minna ja midagi sobivamat tooni juurde osta ja tundubki, et ma hakkasin päevatekki heegeldama. Arvestasin isegi välja, et minu voodile on vaja 7x10 motiivi...see on õudustäratavad 70 lappi. Ma ei tea, kas ma suudan selle projekti ka lõpuni viia.

Selline rahulik päev meil. Mete ja Meena vaatavad vahetustega telekat, et mitte kakelda pidevalt, kes mida vaadata tahab. Kui Meena telekat vaatab, on Mete minule seltsiks, kui Mete teleka ees istub, tegeleb Meena oma lemmik puzzle kallal. Sai talle siin mingi aeg Frozen'i  6+ puzzle ostetud ja siiani pole ta seda üksi kokku pannud, ikka kas minu või Mete abiga. Täna sai ta sellega ise hakkama. Puhkas vahepeal ja pani aga edasi. Ikkagi 100 juppi:)

Meena rääkis mulle, et lasteaias üks tema rühma laps oli õelnud, et Elsa on tittedele. Meena oli sellepärast päris õnnetu ja tuli mulle oma muret kurtma. Mete aga kuulis seda ja astus kohe Meena kaitseks välja (seda juba naljalt ei juhtu) ja ütles, et neil koolis fännavad 3. klassi lapsedki Elsat, et ärgu Meena kurvastagu ja teiste arvamusest ennast kõigutada lasku. Fännaku aga edasi oma lemmiktegelasi. Mina omalpoolt lisasin, et see pole küll Meena probleem, kui keegi nii arvab. Pigem ikka arvaja probleem.

Muideks, ma olen ise ka Elsa fänn. Natuke hirmutav, aga kui me oma suvelõpu ringreisil olime, siis ma ostsin kokku kõikvõmalikku Elsa staffi. Kuskile poodi sain, siis lasin silmadega kohe kaubast üle, et kas midagigi Elsa teemalist on. Ma tean, et see on kindlapeale minek ja Meena rõõmustab iga Elsa asja üle, olgu ta siis mis tahes. Nii meil ongi kodus päris hulga asju juba kogunenud ja rõõmu on neist kui palju. Stig on meil ka Elsa fänn muideks, rohkem Olafi poole pealt.

Sten tegi meil täna aga rekordi. Luges raamatu läbi. Eile luges 11 lehte ja täna ülejäänu. Midagi sellist pole enne juhtunud. Aga ta kiidab taevani raamatut, mis tal koolis kohustuslik pidi olema. Raamat oli nii huvitav tema jaoks, et luges selle jutiga lihtsalt läbi. Nii et siit ka raamatu soovitus 12-aastastele poistele.

Ma küsisin Stenilt, kas ta loeb sama autori teised raamatud ka läbi, et kindlasti on need ka huvitavad, aga ta arvas, et peaks ikka kohustuslikule kirjandusele pihta panema. Aga ma mõtlen, et kui raamatukokku jälle lähen, siis toon talle siiski ühe raamatu samalt autorilt, äkki nakatab tedagi raamatu pisik. Mulle see väga meeldiks.

Kui midagi nii vaimustab

Ma siin üsna hiljuti kiitsin üht raamatut, laste oma (LINK). Oli tõesti mõnus lugemine ja lapsed kuulasid suure huviga. Ma olin meeldivalt üllatunud, et aastal 2015 kirjutatud raamat mind köita suudab. On ju justkui teada, et kõik, mis oli vanasti, oli hästi ja hea ja tänapäeval on kõik enamasti kräpp ja pelgalt raha pärast tehtud.

Igatahes lugesime me igal õhtul ühe peatüki, mis oli päris piisav lugemine ühe õhtu kohta ja saime raamatu lõpuks läbi. Vaid nädal aega läks raamatu tagastamine üle, aga asi oli seda väärt. Nii väärt, et ma olen plaani pidanud omale koju see raamat päris isiklikku raamaturiiulisse osta.

Kui ma raamatut tagasi viima läksin, polnud mul mingit plaani, mida järgmiseks võtta. Meil on raamatulugemis traditsioon päris tõsiseks kujunenud ja ma ei kujuta enam ettegi, et ma mõnel õhtul midagi ette lastele ei loeks. Endal ka huvitav ju. Ei saa keegi enam õelda, et ma pole juba aastaid midagi lugenud:D Mis sest, et tegu on kergema lastekirjandusega.

Nii ma siis käigu pealt otsustasin, et küsin samalt autorilt (Ketlin Priilinn) veel ühe raamatu, olgu see siis mis tahes. Kirjutab ta ju väga hästi ja huvitavalt ja päevakohastel, aktuaalsetel teemadel. Hetkega otsiti mulle välja raamat pealkirjaga "Väike kuninganna". Jällegi ilus ja armas kaanekujundus, pealkiri ka paljulubav ja ideaalselt sobiv Meenale. Loomulikult kuulab Stig ka kaasa alati ja pilte on ka piisavalt, et teksti kinnistada. Peatükid mõnusalt pikad, täpselt paras lugemine üheks unejutuks.

Sel korral on peategelaseks 8-aastane Bianka, kellel on ka noorem õde Karolin, kes on Biankale paras peavalu - küll ta võtab suurema õe asju ja hävitab neid, küll teeb ta liiga kõva häält - täpselt nagu meil Mete ja Meenaga. Palju äratundmisrõõmu jällegi. Nagu meie elu.

Sama teema printsesside, kuningannade, haldjate, näkineidudega...kõik armastud ja huvipakkuvad teemad Meenale. Nii me tumme rõõmu järjekordsest õnnestunud raamatu valikust.

Lugege oma lastele!

Ühel hetkel ei tea sa, mis teisel toimuma hakkab

Kui ma ühel hetkel olin kiirel saamul (2,37 km, 22 minutit, keskmine kiirus 6,36 km/h, 174 kcal) kõndinud taas ema juurde, et võtta auto ja sõita rahus lasteaeda, siis teisel hetkel hakkab juhtuma midagi ettearvamatut.

Minu kõnnitrass

Sain lapsed auto peale, turvarihmad kinni, kui heliseb telefon. "Eks". Uurib mis mul plaanis on. No midagi ei olnud. Tavaline õhtupoolik. Lähme lastega koju, sööme, multikate vaatajad keeravad ennast teleka ette kerra, mina sukeldun tahvlisse. Tavaline õhtu. Seepärast ma vahest püüan ka rutiini murda ja mitte kohe koju minna. Piisab, kui me magamise ajaks koju saame ja õhtu kuidagi huvitavamalt sisustame. Nagu see metsaskäik hiljuti koos piknikukraamiga.

Telefonikõnest keeras asi selle peale, et poole tunni pärast olin ma kodus, rahvas oli kokku aetud, traktor põllul ja hakkasime kartult võtma. Jumalast lambist. Ilma eelneva pikema planeerimiseta. Kõik asjad ajasin jutti koju sõidu ajal. Koju jõudes oli kõik organiseeritud ja võisime pihta hakata.

Esialgselt plaanisime lihtsalt algust teha, et siis järgmisel päeval jätkata. Ilm oli kuidagi kahtlane, aga riskisime. Ja risk tasus ära. Õhtu oli imeline, rahvast piisavalt ja jõudsime ilusasti hämaraks valmis. Kartul oli üleootuste ilus ja suur. Lust oli lausa küürutada.

Tavaliselt teen ma toidu osas ettevalmistusi ka selliseks sündmuseks, aga sel korral tuli kõik nii ootamatult, et pidime emaga improviseerima jooksu pealt, et midagi lauale panna oleks.

Päeval olin pohladest mahla aurutanud, sealt saime nõrgunud marjadest morsimaterjali. Põllult tõime korviga kartult. Ema kooris kartuli, mina tegin tule pliidi alla, panin panni kuuma ja tükeldasin kartulid - praekartulid sibulaga on alati head. Eelmisel nädalal tehtud 3 liitrise kurgipurgi delikatesskurkidega tegime ka lahti. Küll olid head, kadusid laualt kiiresti. Tagasihoidlik laud, aga ajas asja ära.

Mina imesin muidugi näppu, sõin vaid kurki ja jõin sooja vett. Sain hakkama küll. Olin kõva trenni saanud nii kartulivõtu kui ka pea 5 km kõndimise näol.

Kui abilised lahkunud olin, pidin veel pisematele raamatut ka lugema. Pingutasin, kuigi olin surmväsinud. Meil on praegu käsil üks hästi vahva kaasaegne raamat (2015) Ketlin Priilinna "Roosi ja Liisu seiklused". Kui ma seda loen, siis äratundmisrõõmu on igal sammul - Monster High ja Barbie nukud, mobiiltelefonid, arvutid, heal järjel pered, halvemal järjel pered, palju mänguasju, vähem mänguasju...ühesõnaga Meena kuulab huviga ja ootab iga uut peatükki suure huviga. Stig kuulab ka päris ilusasti ja tahab aegajalt kuuldut kinnistada piltide vaatamisega.

"Ema ütleb, et meestega pole tal vedanud, aga lastega küll"

Eilses peatükis olin ma natukene isegi hämmeldnunud - nagu meie elust maha kirjutatud. Palju lapsi, erinevad isad, kõike ei saa lubada jne. Ma olen peaaegu et vaimustuses sellest raamatust :D

Meil on nüüd igatahes kartul võetud tänu minu tublidele pereliikmetele-abilistele ja "eksile", kes tulid, leidsid aega ja tegid lihtsalt ära.
Vahva:)

Raamatu soovitus

Juba eelmisest nädalast saati loeme me päkapikujutte. Igal õhtul võtame ette kaks juttu. Peaks ütlema, et hea valik sellise umbropsu valimise peale. Raamat on pärit raamatukogust. Väga sobilik enne algavat päkapikuaega ette lugeda, teemakohased jutud, huvitavalt lahendatud. Kohati küll väga pikkade ja keeruliste lausetega, annab lugeda nii, et lapsed midagi aru saaks. Aga harjutamise asi. Eks see tuleb sellest, et pole ammu juba raamatuid lugenud ja sõnavara tahab harjutamist. Lasteraamatud ongi praegu minu põhiline lugemisvara - vastavalt võimetele ikka :D

Raamat on nii kõitev, et isegi  Mete kuulab hoolega ja kui me Meenaga parasjagu mõnda lõiku läbi arutame, siis Mete annab närviliselt märku, et võiksime  juba edasi minna lugemisega. Järelikult siis on ka 10 aastasele huvitav.

Meenal on juba oma lemmiklõik ka raamatust, mida ta palub korduvale endale ette lugeda. See on lihtsalt nii naljakas ja kui seda meisterlikult esitada, siis on see eriti mahlaks pala.

Tegu siis "Kaisupäkapiku" jutuga, kus Britta hülgab oma tavapärased kaisuloomad ja võtab kaissu hoopis kaisupäkapiku. Hommikul, kui ema-isa teda äratama tulevad, poeb Britta teki alla ja lükkab kaisupäkapiku tekiääre alt välja ja ütleb piiksuval häälel: "Tele ommikust". Ema ja isa imestavad. "Kes sina siis niisugune oled?" Britta vastab: "Mina olen kaisupäkapikk. Aga Brittat siin küll ei ole, tema läks öösel jõuluvanale mehele ja keedab nüüd oma lastele, tillukestele päkapikumehikestele putru."

Selle lõigu peale naeris Meena laginal ja nõudis aga uuesti, et ma seda ette loeks. Vaat, mis lapsele rõõmu valmistab.

Nii, nüüd küll magama ja soovitan raamatut soojalt :D

Raamatu soovitus

Sattusin ühe väga huvitava raamatu peale, mis sobib ideaalselt väikesele lapsele jõulukingiks. Raamat on küll saksa keelne, aga see ei tohiks raamatu põhimõtet  muuta. Ja võib-olla leidub midagi sarnast ka eesti keeles ja Eesti poodides.

Pealkiri on  "Zeichnen für kreative Kids". Osta saab seda raamatut edukalt Amazon.de-st. Mina valisin kasutatud raamatu, mis oli väga heas korras ehk nagu uus:)

Raamat õpetab last samm-sammult joonistama. Olemas on üle 70 erineva motiivi lapse igapäevaelust. Lisatud on ka erinevaid meisterdamisideesi ja kaasas on ka 6 kvaliteetset  STAEDTLER^{® erksavärviga värvipliiatsit.}