Tänane päev algas meil - Metel, minul ja Jaskaril - vara. Kaheksast olime juba teel Viljandi poole. Hommikul mingeid sekeldusi ei olnud, süüa/juua ma ei tohtinud, nii et kohvi joomine jäi ka ära. Teised solidaarsusest tulid ka söömata ja nii me Viljandi haigla poole teel olime.
Mul oli perearstilt terve ports pabereid, mis põhiosas läksid vereandmise kabinetti. Viis potsikut võeti mult erinevaid proove. Üks paber oli röntgenisse. Kõik sujus viperusteta, vaid pisikese ooteaejaga. Mete oli mul kogu aeg sabas nagu satelliit. Minu imestuseks ei mäletanud ta, et ta seal haiglas kunagi viibinud oleks. Aga siiski. Kui tal kuskil 3 aastaselt kassihaigus oli, siis ma mäletan, et me temaga seal nahaarsti juures käisime. Tema seda enam meenutada ei suutnud. Ju oli siis liig pisike. See oli see aeg, kui pidime Mete juuksed nulli peale ajama., kassihaiguse pärast. Sealtmaalt ma tema juukseid lõigata lasknud ei ole, vaid otsi vahest haruharva.
Metele oli seega kõik uus ja huvitav. Kui me analüüsid antud saime, avastasime, et haigla söökla on 9 -st avatud ja astusime sisse. Oli meil ju hommikusöök söömata. Miks mitte juhust kasutada. Mina otsustasin pudru ja munavõisaia kasuks pluss kohvi, Mete sai lihasalati, kiluvõileva ja jäätise. Jumalik hommikusöök. Ka Mete oli seda meelt ja arvas, et võiksime igal hommikul seal söömas käia.
Mis seal siis jumalikku oli? Esiteks mõnus hommikune rahu, laual oli ainult meie hommikusöök, ei mingit muud jama, nagu meil kodus tavaliselt (laud on kuhjas), ise ei pidanud ma lillegi liigutama, maksin vaid 3.50€ ja kandsin söögi lauda. Ma ei pidanud oma suutäite vahelt kedagi teenendama ja sain vestluskaaslasega segamatult toitu nautida. Isegi Mete sai aru erinevusest meie kodusest hommikusöögist. Jaskar ootas meid autos, tema ei soovinud ühineda.
Edasi sõitsime Viljandi kesklinna Uku Keskuse parklasse ja hakkasime sealt siis hargnema. Metel ei olnud aimugi, mis teda ees ootab. Eelmine päev ta mind küll kahtlaselt usutles. Kahtlustasin juba, et ta on mu postitust blogist lugenud ja välja peilinud, mis mul plaanis on, aga tuli hoopis välja, et ta lootis, et ma viin ta EMT - sse tahvleid vaatama. Aga ei...plaan oli hoopis geniaalsem. Jutt ol, et Jaskarläheb juuksurisse, läks ka myidugi, aga temale olin ma aja hiljem pannud. Läksime Metega ees ära juuksurisse. Mete ei kahtlustanud midagi. Istusime maha ja ootasime oma aega. Kui juuksur kutsuma tuli, osutas ta meie poole ja tundis huvi, kumb siis. Ma näitasin Mete poole. Metel silmad suured, et mis?? Krabasin tal nokatsi peast ära ja lükkasin ta letti. Tal ei jäänud muud üle kui ainult õhku ahmida ja tooli istuda.
Andsin umbkaudsed juhtnöörid juuksurile - juuste pesu ja lõikus, et ta saaks pihta hakata. Kui Mete turbaniga tuli, siis juuksur tundis huvi, kuidas lõigata. Laususin ükskõikselt, et poisipea. Siis hakkas juuksur õhku ahmima (no mul on kaasa sündinud see valetamine, teate küll ju:D). Mete tegi ka nägusid ja ei uskunud oma kõrvu. Aga milleks siis üldse pesta neid pikki juukseid, kui poisipea. Loomulikult said nad pihta, et ma ajan pula. Lõigati vaid otsi.
Ajal, kui ma eesruumis istusin ja ootasin, kohtasin ma üht minu truud blogilugejat. Mina teda poleks iial ära tundnud, tema aga tundis mu kohe ära ja saime jutuotsa peale. Väga vahva ju. Eriti, kui tegu on sinu andunud fänniga.
Juttu kauaks ei olnud kahjuks, aga asi seegi. Tervitan siinkohal Signet.
Varsti oli ka Metel soeng peas ja võisime linnavahele kondama minna. Mete oli väga rahul ja hõljus hiljem mööda tänavat, ise muudkui oma juukseid läbi käte lastes ja kiites, kui siidised need on. Läks asja ette:)
Mete sai ka oma loodetud EMT, aga ainult silmadega vaatamiseks. Ostma me midagi praegu ei hakka, eelarve on niigi pingeline. Mete unistab OMA tahvlist või siis vähemalt uuest telefonist. Unistda ikka võib:D
Niikaua, kui Jaskar juuksuris oli, skoorisime me Shust Metele taas ühed jalanõud, mis on eriti popid praegu noorte seas. Ku a nad hingehinda ei maksnud ja vaja niikuinii on, siis miks mitte. Siin nad on, need punased:D
Oligi kogu meie aktsioon. Järgmiseks oli vaja kiiresti koju jõuda, sest mulle oli oodata külalist, väga salapärast. Sellel ma pikemalt ei peatuks, sest ma jätsin küsimata, kas ma võin seda teemat üldse puudutada.
Pealelõuna oli igatahes imeline. Meenal oli superluks mängukaaslane, Stig tegutses vahetpidamata, ilma lõunauneta ja magab nüüd õndsat und. Jee, mul on vaikne õhtu. Üks laps vähem ja kohe annab tunda.
Reisiauto tõin ka täna möödaminnes ära, et tasapisi asju pakkima hakata. Pühapäeva õhtul on väljasõit. Olen põnevil. Üks asi on ka juba kindlalt autos - kandik. Mis otstarbeks, ei kujuta ette. Isa käsul. Ei tea, kas ta loodab, et ma teda sõidu ajal teenendama hakkan või? Jääb ära:D
Homme on taas seiklusrikas päev - vanakraamiturg Viljandis. Oleme Metega kohal.
Mul oli perearstilt terve ports pabereid, mis põhiosas läksid vereandmise kabinetti. Viis potsikut võeti mult erinevaid proove. Üks paber oli röntgenisse. Kõik sujus viperusteta, vaid pisikese ooteaejaga. Mete oli mul kogu aeg sabas nagu satelliit. Minu imestuseks ei mäletanud ta, et ta seal haiglas kunagi viibinud oleks. Aga siiski. Kui tal kuskil 3 aastaselt kassihaigus oli, siis ma mäletan, et me temaga seal nahaarsti juures käisime. Tema seda enam meenutada ei suutnud. Ju oli siis liig pisike. See oli see aeg, kui pidime Mete juuksed nulli peale ajama., kassihaiguse pärast. Sealtmaalt ma tema juukseid lõigata lasknud ei ole, vaid otsi vahest haruharva.
Metele oli seega kõik uus ja huvitav. Kui me analüüsid antud saime, avastasime, et haigla söökla on 9 -st avatud ja astusime sisse. Oli meil ju hommikusöök söömata. Miks mitte juhust kasutada. Mina otsustasin pudru ja munavõisaia kasuks pluss kohvi, Mete sai lihasalati, kiluvõileva ja jäätise. Jumalik hommikusöök. Ka Mete oli seda meelt ja arvas, et võiksime igal hommikul seal söömas käia.
Mis seal siis jumalikku oli? Esiteks mõnus hommikune rahu, laual oli ainult meie hommikusöök, ei mingit muud jama, nagu meil kodus tavaliselt (laud on kuhjas), ise ei pidanud ma lillegi liigutama, maksin vaid 3.50€ ja kandsin söögi lauda. Ma ei pidanud oma suutäite vahelt kedagi teenendama ja sain vestluskaaslasega segamatult toitu nautida. Isegi Mete sai aru erinevusest meie kodusest hommikusöögist. Jaskar ootas meid autos, tema ei soovinud ühineda.
Edasi sõitsime Viljandi kesklinna Uku Keskuse parklasse ja hakkasime sealt siis hargnema. Metel ei olnud aimugi, mis teda ees ootab. Eelmine päev ta mind küll kahtlaselt usutles. Kahtlustasin juba, et ta on mu postitust blogist lugenud ja välja peilinud, mis mul plaanis on, aga tuli hoopis välja, et ta lootis, et ma viin ta EMT - sse tahvleid vaatama. Aga ei...plaan oli hoopis geniaalsem. Jutt ol, et Jaskarläheb juuksurisse, läks ka myidugi, aga temale olin ma aja hiljem pannud. Läksime Metega ees ära juuksurisse. Mete ei kahtlustanud midagi. Istusime maha ja ootasime oma aega. Kui juuksur kutsuma tuli, osutas ta meie poole ja tundis huvi, kumb siis. Ma näitasin Mete poole. Metel silmad suured, et mis?? Krabasin tal nokatsi peast ära ja lükkasin ta letti. Tal ei jäänud muud üle kui ainult õhku ahmida ja tooli istuda.
Andsin umbkaudsed juhtnöörid juuksurile - juuste pesu ja lõikus, et ta saaks pihta hakata. Kui Mete turbaniga tuli, siis juuksur tundis huvi, kuidas lõigata. Laususin ükskõikselt, et poisipea. Siis hakkas juuksur õhku ahmima (no mul on kaasa sündinud see valetamine, teate küll ju:D). Mete tegi ka nägusid ja ei uskunud oma kõrvu. Aga milleks siis üldse pesta neid pikki juukseid, kui poisipea. Loomulikult said nad pihta, et ma ajan pula. Lõigati vaid otsi.
Ajal, kui ma eesruumis istusin ja ootasin, kohtasin ma üht minu truud blogilugejat. Mina teda poleks iial ära tundnud, tema aga tundis mu kohe ära ja saime jutuotsa peale. Väga vahva ju. Eriti, kui tegu on sinu andunud fänniga.
Juttu kauaks ei olnud kahjuks, aga asi seegi. Tervitan siinkohal Signet.
Varsti oli ka Metel soeng peas ja võisime linnavahele kondama minna. Mete oli väga rahul ja hõljus hiljem mööda tänavat, ise muudkui oma juukseid läbi käte lastes ja kiites, kui siidised need on. Läks asja ette:)
Mete sai ka oma loodetud EMT, aga ainult silmadega vaatamiseks. Ostma me midagi praegu ei hakka, eelarve on niigi pingeline. Mete unistab OMA tahvlist või siis vähemalt uuest telefonist. Unistda ikka võib:D
Niikaua, kui Jaskar juuksuris oli, skoorisime me Shust Metele taas ühed jalanõud, mis on eriti popid praegu noorte seas. Ku a nad hingehinda ei maksnud ja vaja niikuinii on, siis miks mitte. Siin nad on, need punased:D
Oligi kogu meie aktsioon. Järgmiseks oli vaja kiiresti koju jõuda, sest mulle oli oodata külalist, väga salapärast. Sellel ma pikemalt ei peatuks, sest ma jätsin küsimata, kas ma võin seda teemat üldse puudutada.
Pealelõuna oli igatahes imeline. Meenal oli superluks mängukaaslane, Stig tegutses vahetpidamata, ilma lõunauneta ja magab nüüd õndsat und. Jee, mul on vaikne õhtu. Üks laps vähem ja kohe annab tunda.
Reisiauto tõin ka täna möödaminnes ära, et tasapisi asju pakkima hakata. Pühapäeva õhtul on väljasõit. Olen põnevil. Üks asi on ka juba kindlalt autos - kandik. Mis otstarbeks, ei kujuta ette. Isa käsul. Ei tea, kas ta loodab, et ma teda sõidu ajal teenendama hakkan või? Jääb ära:D
Homme on taas seiklusrikas päev - vanakraamiturg Viljandis. Oleme Metega kohal.
