Suvi on meie endi kätes:)

Me oleme Metega nii tublid olnud juba teist õhtut, et pean sellest lausa kirjutama.

Hommikud venivad meil tavaliselt pikale. Hommikust sööme kuskil 11 paiku, kui kõik enamvähem juba ärkvel on. Jaskar on muidugi hommikul vara juba iseseisvalt tööle läinud. Mina ajan ennast Stigi pärast kuskil 8-9 ajal voodist välja, et teda pissitama minna. Meena  vaatab tavaliselt varakult juba multikaid.

Tiksun kohvitassi ja mõne ajakirja taga, kuni siis saab hakata hommikusöögiga tegelema. Tavaliselt siis neljaviljapuder. Olen katsunud ikka päeva vahele jätta, et tüütuks ei muutu, aga lapsed ikka nõuavad. Kui on nõudlust, pole minul  selle vastu midagi. Meil süüakse seda kaneelisuhkruga ja tõesti iga ilmaga. Teen tavaliselt sellise koguse, mis korraga ära süüakse ja potist jagan kohe välja portsjoniteks, et pott kohe pessu saaks. Kuumalt on see puder parim.

Kui kõhud täis, on vaja hakata aegsasti mõtlema, mis järgmiseks söögiks saab. Ja et midagi üldse tegema saab hakata, on vaja natukene korda luua. Ega ma siis ei istu laua ääres ja ei mõtle - koristan, kraamin, lähen välja, teen kasvuhoonete uksed lahti, kastan, kakun heina, kohendan siit ja sealt. Siis jälle tiir tuppa, et kohvipaus teha ja söögitegemisega alustada.

Täna tegin ema toodud soolaseentest mõnusa seenekastme ohtra tilli ja kartulitega. Peaaegu, et null kulu. Ainult oma vaev ja maitsev söök olemas. Stig on selline mees vist, et tema sööb silmadega. Ega see söök eriti hea väljanägemisega ei olnud, eriti, kui ma veel kartuli olin tükkideks teinud ja kastmega seganud. Stig ei arvanud igatahes asjast midagi. Palusin tal küll nuusutada, et ta taipaks, kui hea söök tal taldrikus on, aga ei.

Täna oli meil natukene elevust ka rästiku näol, kelle Meena rattaga sõites meie tee pealt leidis. Siis kogunesid kõik sinna ja eks ma pidin ka lõpuks vaatama minema. Meil oli lausa perekondlik kogunemine oma kodutee peal. Suht õudsaks kiskus. Isegi minul oli kõhe, kui ma üritasin lõmastatud rästiku tee pealt võssa trantsportida. Nii kui ma tokiga teda võtma minna üritasin, hakkas ta närviliselt visklema. Lapsed jooksid kahte lehte laial ja olid minu pärast hirmul. Arvasime kõik, et ta on surnud. Sinna ta meist jäi. Jube...ma ei tea, kes lehti veel tooma minna julgeb postkastist. Mina küll mitte.

Ajab hirmu nahka küll

Kogunemine lõppenud, koju minek

Õhtuti, kuskil kuue paiku, tekib meil alles õige tahtmine mindagi korda saata. Siis on Mete ka mestis ja igati asjalik aiatöödel. Mina kakun umbrohtu, tema Stigiga veab. Mäng ja töö käsikäes. Ja minule suur abi. Täna vedas isegi turvast mulle peenardesse ja saime maja ümbrust jälle ilusamaks. Hästi mõnus on aias tegutseda õhtuti, kui on tuulevaikne ja mõnus soe õhk. Tõeline suvetunne.

Kui "Kättemaksukontor" hakkas, saatsin lapsed tuppa, et vaadata, palju maasikapõllus maasikaid on. Nad olid eelmisel päeval iseseisvalt sealt juba läbi käi ud, nii et ega ma eriti mudagi ei lootnud. Seepärast tahtsin seda täna salaja teha, et äkki õnnestub midagi saada. Midagi sain ka, aga moosikeetmiseks on seda vast vähe. Puhastasin ära ja panin suhkru alla. Hommikul saaks sellest kuningliku hommikusöögi ülepannikookidega. Vaatame, kas õnnestub:D

Kui ma õhtul tuppa tulin, seisis Stigi söök ikka puutumatult laual. Panin kastet juurde ja tegin soojaks. Pakkusin uuest Stigile.Stig, otsekohene, nagu ta on, ütles kohe ausalt ära, et "rõve" on:D Jaskar kuulis seda pealt ja muigas omaette. Ma ka muigasin...Istusin Stigiga lauda ja tegin meie vanat mängu, mis talle väga hästi istub. Võtan lusikatäie sööki ja ütlen: "Suu lahti, vanaema tuleb bussiga". Stig on sellisest lähenemisest vaimustuses ja nii need ampsud suhu saavad. Küll tuleb vanaisa, küll Jaskar jne., kuni taldrik tühi. Polnudki nii rõve. Jõi tassitäie piima peale ja rohkem ma teda köögis nälga taga ajamas ei näinud.

Selline vahva päev meil, mis venib julgelt kella 23-ni välja, kuni sääsed lihtsalt tuppa peletavad. Homme oleme Metega sama tegusad aias. Tööd on palju. Isegi ema käis täna oma vaheltharimise agregaadiga abis ja põld sai hoopis ilusama ilme. Homme algab isal vaba nädal ja siis saavad kartulid ka haritud.

Naudime igat maal veedetud päeva. Tulge maale elama:D

Tänase päeva maitse

Käisin täna tiiru Viljandis ja et ikka iga kodust eemal oldud minut asja ette läheks, siis ostsin Bauhofist ilusa punase 5 liitrise ämbri, millega koduteel mõned metsmaasikad noppida...jälle. Ei saa. Kui on hooaeg, siis on  vaja seda aega kasutada.

Nii ma siis seisma jäin vähegi maasikalanki meenutavas kohas. Olen päris osav juba selles, aga ega saaki eriti ei saanud. Vara veel. Mõned marjad siiski sain ja kuna moosiks oli neid vähe, siis plaanisin ühe tordilaadse asja teha. Linnast olin ettenägelikult varunud ka kohupiima, vahukoort, mureleid, banaane. Maamunad olid kodus kapis olemas.

Tegin 20-st munast biskviittaigna, jagasin selle kolmele pannile ja küpsetasin põhjad. Veeretasin Säästukas valmis põhju ka näpu vahel, aga ei kutsunud ostma. Liiga "keemilised" paistsid välja. Maksid vaid üle euro kolm põhja. Oleks tükk vaeva vähem olnud. Aga noh, kodused põhjad on ikka üle prahi.

Kohupiima vahustasin vahukoorega ja määrisin kihtideks. Peale lõikasin banaani kuubikuid ja raputasin maasikaid. Nii tegin kahe kihiga. Kolmadaks kihiks panin ainult kohupiima ja kaunistasin biskviidi jäänustega, mis tekkisid äärte lõikamisest. Murelitega kaunistasin ühe osa koogist, sest Meena avaldas selleks soovi. Temale murelid ei maitse. Õnneks mul neid niipalju ei olnud ka. Raatsisin osta vaid peotäie. Üle 4€ kilo ikkagi. Mõni maasikas oli ka veel kaunistamiseks ja saigi üks korralik kodune tort NIISAMA söömiseks.

Maitses hästi!

Kuidas minu aiasaadused edenevad?

Marise eeskujul teen tema postitusele sarnase postituse. Ainuke suurem erinevus on meie kurkides. Temal juba jupp otsas, minul äsja alles mullast tõusnud:D

Avamaa kurgis

Herned

Kapsas

Kaalikas

Punapeet

Salat

Porgand

Vagu tageteseid köögiviljapõllul

Sibulad

Kähar petersell

Till

Siledaleheline petersell

Kuldrenett

Pirn 'Pepe'

Pirn 'Moskovskaja'

Kirss (hapu)

Murel

Punanesõstar

Kartul

Vagu päevalilli 

Kasvuhoone kurk (külvatud otse seemnest)

Emadepävakink Meenalt

Kogu minu maitsetaimed, mis üles tõusid

Till kasvuhoones

Karusmari

Aroonia

Viinamari kasvuhoones

Perekonnaviga:D

Peod möödas, käes taas argipäev. Nüüd on rahu majas kuni jõuludeni. Stabiilsus mulle meeldib.

Olen nüüd aiale ka rohkem pihta saanud. Eile sai hilisõhtuni umbrohuga võideldud. See on saanud siin niiskuses ja soojas rahumeeli kasvada. Viimane aeg on mingi piir panna sellele vohamisele, muidu kasvab üle pea.

Kasvuhooned käisin ka üle. Murdsin kasve, sidusin, kakkusin umbrohtu, kastsin. Sten on täielikult murule spetsialiseerunud  - õnneks. Jaskar tegeleb trimmerdamisega. Mete palus ka tõsimeeli omale mingit tööd, mis ei tohtinud aga ainult mitte kõplamine olla. Kakkusin talle siis suure hulga ohakaid, mida ta täna komposti kärutas. Ühe männi palusin tal ka ära kärpida, mis talle rõõmu tegi.

Ega mul suurt aega väljas tegutsemiseks ei jää, süüa ka vaja teha. Siis tekivad jälle nõud, neid vaja pesta. Siit - sealt vaja koristada. Pesu seisab juba ammu kuivana restil ja ootab kokku lappimist.

Aga selle asemel, et neid ilma lõputa töid kodus teha, tegin mina õhtusöögi valmis, sõime kõhud täis ja tegime lastega ühe mõnusa väljasõidu. Läksime metsadesse kolama ja samal ajal viskasime silma peale ka võimalikele maasikakohtadele. Mannergud olid meil ettenägelikult kaasas. Stigile võtsime jooksuratta ka kaasa.

Kui metsavahele jõudsime, tegime igas vähegi maasikalangile sarnases kohas peatuse. Olime küll varased, aga keegi (tean juba kes) oli meist varajasem. Eks sõitsime edasi. Metsa on siin meie kandis nõrkemiseni. Kuskil peab ju ikka midagi leiduma.

Tegelikult tundub, et maasikate jaoks on natukene vara. Palju on õitsvaid maasikaid. Lagedamatel kohtadel leiab valminud marju, aga need on alles ühe kaupa. See aga ei ei ole põhjus kodus istumiseks. Läksime ka oma igaaastasesse kohta vaatama, aga seal on kõik kinni kasvanud ja lapsed said niisama luusida. See ka ju huvitav. Ega me meelt ei heitnud.

Lõpuks viimases kohas, kus me peatuse tegime, võtsin mina kaamera autost kaasa ja olin juba maasikate otsimisest loobunud. Pilte on ka mõnus teha, eriti kui nii head materjali on. Nii ma siis klõpsisin. Stig uhas rattaga ringi (olime 100% liiklusvabas kohas), lapsed kolistasid mööda mägesid ja võsa ringi.

h

Leia pildilt lennuk

Olin parasjagu ametis, kui lapsed hõikasid, et on sattunud meeletutele maasikaväljadele. Ma arvasin, et nad lollitavad. Sten oli enne juba paar korda üritanud meid haneks tõmmata. Kes siis ikka enam usub. Aga kui vaikseks jäi ja kõik nahistasid maasikaid korjata, siis muutus asi kahtlaseks.

Liikusin ka vaikselt sinna suurde leiukohta. Aegaajalt andsid nad oma imestushoogudega märku, et nad ikka olemas on. Stig pani kildu: "oh sa raks". Korje käis. Sten loomulikult tegi seda otse kõhtu, mille vastu mul midagi ei olnud. Kõigil pidi ju fun olema. Meena, nagu alati, surus kogu aeg oma korjatud marju minu marjade juurde. Mina muidugi keeldusin, sest ma tean, et pärast peab ta minu korjatud marju ka enda omaks, sest tema sinna paar marja pani. Seda ma ei soovinud. Mina korjasin marjad talveks. Lõpus korjasin suhu ka mõned, aga no nii head olid, et kui maigu suhu saad, ei tule korjamisest enam midagi välja.

Stigile õpetasime ka marjade suhu korjamise selgeks. Tema ei saanud esiti arugi, mis meil seal toimub. Tal andis oma pisikeste näppudega marjale pihta saada. Loomulikult tuletasin ma lastele meelde ka oma lapsepõlvest pärit kommet marjad heinakõrre otsa ajada. Jutustasin loo juurde ja õpetasin neile ka. Neile on see trikk Pipi Pikksukast juba tuttav, laia silmaringiga nagu nad mul on :D

Niikaua kui mina oma tarkust jagasin, kasutas Stig juhust ja kummutas peoga omale minu ämbrist maasikaid suhu. Ühekaupa noppida on ju tüütu:)

Kui Stigil magustoit söödud oli, arvas tema, et temal on uni peal. Nii on ta juba päris mitu korda viimasel ajal arvanud. Mugav ju, kui laps ise märku annab, et aeg on hakata otsi kokku tõmbama. Eks oli juba kolatud ka ja maasikaidki saadud.

Ega meil sellised  väljasõidud midagi uut ei ole. On minu vanemad nii teinud ja teen mina ka alati. Kuna ma isegi elasin mingi aeg linnas, kui Jaskar pisike oli, siis ema juurde sõites sõitsime alati läbi metsa. Päris vana traditsioon on see meie peres. Metsadki kõik enavähem ümbruskonnas tuttavad, niipalju, kui meile vaja.

Hakkasime siis koju sõitma ja keda näha, ema ka metsas. Vahetasime paar sõna, küsisin saagi kohta ja rõõmustasime lastega, et isegi selle paari tunni sees ja metsas võib kohata omasid. Puhtalt perekonnaviga:D

Tore oli. Ja veel toredam, et Stig on juba jupp aega unedemaal. Värske õhk ja liikumine on oma töö teinud.