Reh

Lobisen natukene muust ka kui autost ja ringi tuiskamisest. Jube väsitav on selline kodust eemal olek. Vanust on ka juba, ega naljalt enam midagi hullumeelset ette ei võtaks. Nagu näiteks Saksamaale kolimine. Nooruse uljus on ikka midagi hoopis muud. Aga ega ma vist eriti palju ei mõtle, kui mingi pakkumine tuleks. Näiteks just sain emaili Meena ja Stigi issilt, et tema olevat haige ja talle oleks nüüd abi vaja - kedagi, kes tooks brötcheneid, valmistaks hommikusööki ja niidaks muru. No vot. Palus Meenalt ja Stigilt küsida, kas nad läheksid issile appi. Kujutate ette, milline trall siin lahti läks. Nad olid kohe nõus lendama.

Ja ega ma ise targem ei ole. Juba pidasin plaani, kuidas ma oma töö kaasa võtan ja saan seda ju teha ükskõik kus, peaasi, et interneti ühendus oleks. Täitsa ogar ikka olen. Ja lapsed on nüüd nii üles keeratud, et rahu ka enam ei saa. On vaja sosida inimesel ju.

Täna oli minu esimene tööpäev peale nädalast pausi ja andis päris sisse elada. Tund kulus postkastiga tegelemiseks, lõunani vehkisin tööd teha, siis kihutasin ARK-i. Koju jõudes jätkasin tööga, aga kõike ma küll täna lahendada ei suuda, homme teen edasi. Ja nii see päev möödub. Kodus enam eriti midagi teha ei jõua. Süüa ma vist ei oskagi enam teha. Põllu peale oleks vaja vaatama minna, kas kurke on. Ja kui on, siis on need ju vaja purki teha. Parem ma veel ei lähe. Ei suuda mina siin mingeid kurke praegu marineerida.

Kassil on pojad. Vist juba pea kahenädalased. Ta muudkui veab ja peidab neid. Korra õnnestus näha, kuhu ta poegi vedas. Selline nummi lumivalge kassipoeg oli hambus ja kolis neid. Sealt kohast on ta aga uuesti juba kolinud. Täna silmapuhkepausi ajal istusin tal sabas ja jälgisin, kuhu ta peale söömist suuna võtab. Nüüd on enamvähem teada, kus ta poegi peidab. Kohe, kui mul jälle igav hakkab, otsin redeli ja lähen asja uurima. Kes kassipoega soovib, andke märku! Mitu neid on, ei tea.

Punased sõstrad tahavad korjamist. Pasknärid küll tegutsevad, aga isegi nendel on abi vaja. Minul on keldris mahla piisavalt, ma ei usu, et ma tahan veel juurde vaaritada. Oleks vaja üks korralik inventuur seal teha ja vanad asjad eest ära hävitada (süüa-juua). Õunapuud on sel aastal õnneks tühjad. Üks mure vähem.

Ebameeldivused ARK-is

Võtsin siis mina täna aega, et ARK-is asjad korda ajada. Aga nagu selgus, polegi asi nii lihtne. Kõik uuemad (al. 2011) autod on vaja eelnevalt Maksuametis deklareerida. Ühesõnaga tuleb nüüd oodata Maksuameti rohelist tuld, enne kui saab auto Eestis arvele võtta. ARK saatis kõik vajalikud paberid otse Maksuametile ja Maksuamet küsib puuduva veel minu käest, kui vajadus tekib.

Mulle tundus, et ARK-i ametnikul hakkasid lausa käed värisema, kui nii uut autot nägi. Autost tehti iga külje pealt pilti, seest pildistati, tehti mingid aktid. Kui ma küsisin, kas Maksuameti vastus on tundide või päevade küsimus, siis tundub, et vähemalt nädala. Ei saagi autoga enne sõita, kui paberid korras.

Maksuametiga ei tohiks mingeid probleeme tulla, minu eest on kõik maksud tasutud, varjatud tulusid ei ole ja pangalaen peaks neile ka näha olema. Eks siis ootame kannatlikult. Mingi jutt oli ka "mingist" maksust. Ametnik polnud ise ka asjaga kursis, loodab maksuameti peale, nemad pidavat sedust paremini tundma. Loodan, et kirvest selga ei lööda:D

Hiilisin siis linnast võimalikult märkamatult tagasi, isegi politseist pidin mööda tulema. Õnneks olid nad omale juba "ohvri" leidnud ja minu poole nad ei vaadanudki. Saa veel trahvi ka ilma kehtiva numbrita sõidu eest. Seda veel vaja.

Reisi jätk

Auto tangitud, võtsime suuna esimesse lähimasse Nike'i poodi. See oli Mete-Mari soov. Pidime päris paraja jupi maad ringi sõitma, aga see eest sattusime päris kenakesse linna nimega Metzingen. Ilm oli meeletult kuum, üle 30 kraadi, õhk oli lämbe ja hingata midagi eriti ei olnud. Poode oli seal meeletult, tundus, et see mingi ostuparadiis oligi - kõik kuulsate ja tuntud brändide poed reas, turiste meeletult. Meie keskendusime ainult Nike' i poele.

Pood oli paksult rahvast täis, järjekorrad meeletud. Soovitan soojalt külastada ükskõik kus - isegi Poolas, Nike Store Factory poodi, hinnad ülihead, kui Nike austajad olete. Mina olen selles suhtes täielik võhik, aga Mete leiab sealt omale alati väga soodsalt üht teist.

Need üli kuulid tossud saime 40 euroga. Mete on väga rahul oma saagiga.

Isegi isa tegi sealt poest paar ostu. Mina, nagu alati, ei midagi. Ma olen päris palju neisse Nike poodidesse sattunud, aga alati ostan sisse vaid teistele, et endale midagi vaadata, on aeg alati napiks jäänud. Aga eks see minu roll olegi, et peaasi kui lapsed rahul on.

Nüüd olid kõik olulisemad asjad tehtud ja võisime Navi koduteele seadistada. Samat teed me tagasi sõita ei soovinud, seega sai suund Berliini peale võetud. Kui me aga uuesti Stuttagarti kohale sattusime, jäi tee peale Ikea, millest ma kuidagi mööda sõita ei mallanud. Sups ja olimegi Ikea parklas. Ostelda plaanis ei olnud, aga üks mõnus istumine restoranis kulus meile küll ära. Oli ju suur töö tehtud ja kõhud oli juba tühjad, nii et võtsime omale aega ja nautisime toitu. Minul eriti isu ei olnud, aga mandlikoogi ja kohvi jaoks leidsin ikka ruumi. Isu oli mul kogu reisi vältel üsna niru. Ju kuumus ja ärevus tegid oma töö. Koju jõudes oli kaal väga normaalne (66,1 kg).

No ja edasi läks sõit kahe autoga -  mina ees, isa sabas. Ja nii me siis koos sõita püüdsime, et keegi kaotsi ei läheks. Päevasel ajal oli see päris teostatav, aga kui sadama hakkas ja pimedaks läks, kõik see ilm vastu peegeldas ja läikis, siis läks asi juba keeruliseks. Nii me siis otsustasimegi õhtaule jääda ja kiirteelt maha sõita, et ööbimiskoht otsida. Olime sellega lootusetult hiljaks jäänud, kaotasime isa silmist ja siis saime kõvasti sõimata, et me koos sõita ei oska ja eest ära kihutame jne. Ühesõnaga saime vastu päid ja jalgu, mis Metele muidugi väga sügava jälje jättis negatiivses võtmes. Mina vana rahu tunnen ja tean juba oma isa ja palusin tal Navi kasutada, et ta õigesse kohta saaks, kus me teda rahulikult ootasime. Tema ei saavat kahte asja korraga jälgida, Navi ja teed. Meie olime nii või naa süüdi, temast juba kordi mööda sõitnud ja süüdi. Istusime siis Metega rahulikult esimeses kiirtee parklas ja ootasime, ise teadmatuses, kas isa sipleb nüüd välja või mitte. Me ei hakanud kuhugile otsima ka sõitma, nii oleks asi veel segasemaks läinud. Õnneks mingi aeg ilmus ta ikka välja ja suurest vihast ja peavalust magas igaüks öö oma autos. Mina algul rooli taga, siis aga ronisin taha istmele ja nii me seal ilma tekkideta öö veetsime. Õige vähe oli vilu, aga ei midagi hullu.

Hommikul pesime sealsamas parkla WC-s, sõime oma varudest hommikust ja hakkasime liikuma. Teepeal põikasime veel mõnest poest läbi ja ostsime ühtteist kaasa. Mina panin rõhku sellistele praktilistele asjadele nagu WC paber, pesugeelid, kassitoit, moosisuhkur, kohvipadjad, maiustused, veinid, juustud, vorstid, prügikotid - ühesõnaga kõigele, mis Eestis minu jaoks kallis tundub. Nüüd on mul piisavalt varusid, et pikalt jälle välja vedada.

Sel päeval jõudsime otsaga Poola, kus võtsime suuna Stettini peale. Püüdsime võimalikult uusi teid pidi sõita, et midagi uut ja huvitavat näha. Kiirteed meid ei võlu, võluvad huvitavad Poola külavaheteed, loodus, mäed, järved. Mitu korda oli tunne, et tee hakkab ära kaduma ja valesti sai ka sõidetud. Selle eest saime jälle "peapesu".

Vahepeal pidasime nõu ja otsustasime öö hotellis bukkida. See sai käigu pealt tehtud. Poolas on lausa lust hotellis peatuda, kolm inimest hommikusöögiga saab ca. 45 euroga juba kätte. Unistasime juba korralikust soojast dušist ja hommikusöök ettevalmistatud lauas oli lausa paradiis. Hommikul oli mõnus inimese tunne reisi taas jätkata.

Hommik hotelli parklas

Oli juba neljapäev ja sel päeval kolasime päris agarasti mööda Poola külasid ja linnu. Tegime sisseoste ja väga ei kiirustanud edasi saamisega. Ööbimiskoha otsisime sel korral juba varavalges ja saime täpselt enne pimeduse saabumist teki alla. Sel korral sattusime ühe imelise järve äärde, kus oli järve peale ehitatud platvorm koos katusega ja sealsama oli ka istumisnurk - ideaalne ja imeilus.

See oli ka meie viimane öö, reede õhtuks olime juba kodus oma voodites.