Kui hästi tegelikult kõik on

Läbi minu nädalane puhkus. Täna esimest päeva tööl. Mõnus oli küll kohustustest vaba olla ja eile tundsin ennast natukene ebamugavalt, et kohe-kohe tuleb jälle tööga alustada. Mitte, et töö raske või vastumeelne oleks, ei seda mitte. Lihtsalt nii mõnus on oma aja peremees olla. Ja nüüd täna tööga alustades - jällegi, nii mõnus tegelikult.

Homme saab 3 nädalat ajast, kui meie vannituba välja lammutati. 3 nädalat tundub ühe vannitoa jaoks natukene liiga palju, ma tean. Oleks keegi mulle seda vahetult enne ideed vannitoa renoveerimisega alustada, seda öelnud, poleks ma vist seda asja ette võtnud. Nüüd on juba suva. Oleme kõik harjunud, et meil majas WC-s käia ei saa ja pesemisvõimalus puudub. Tundub täiesti elementaarne juba. Eriti andis see tunda elektriarve näol. Aprilli eest tuleb välja ca. 60 eurot tavalise ca. 100 eurot, mis tõi mulle naeratuse nöole. Seega, pole enam oluline, millal see "majake" meil valmis saab. Ja seda hirmu, et töömees selle pooleli jätaks, see hirm puudub. Ta teeb, kui aega saab ja ta teeb oma tööd hästi. Teatavasti alustab ta täna põranda plaatimisega. Kogu ruum on üle võõbatud vesieristusega. Seda ma kuivatan eilsest saati soojapuhuriga, et kiiremini kuivaks. Ruum on nii soe, et lausa uskumatu. Ilma mingisuguse kütteta sokkis põrandale astudes tunned jala all mõnusat sooja. Kui põrandaküte ka veel saab, siis nüüdseks olen ma juba üsna kindel, et see saab meie maja soojem ruum olema. Garanteeritud. Niivõrd hästi on kõik tehtud. Ma olen nii õnnelik, et pisar tuleb lausa silma.

Ma lähen nüüd lõunatama (lasen silma korraks kinni), et siis hoogsalt jätkata tööga:)

Koomiline

Kisub koomiliseks meil siin. Õnneks mitte veel tragikoomiliseks. Eile ma töömeest ei näinudki. Õnneks sain sõnumi vabandusega ja olin rahulik. Juhtub ikka. Lootus pole mul veel päris kustunud, et vannitoa ehitus ikka edasi läheks.

Poisid tõid eile keevitatud detailid kohale nagu kokku lepitud. Nüüd peaks kõik enamvähem olemas olema põhiasjadest.

Ma natukene kahtlen, kas ma peaks vannitoa puidust ukse ja tööpinna ikka valget tooni saunavahaga üle pintseldama. Tundub kuidagi läila, kui plaadid seina saavad ka valged. Äkki peaksin mingi tumedama vahendi valima, mis natukene särtsu annaks. Peab poes sellise pilguga ringi vaatama, kui sinna asja. Ja asja peaks sinna olema, sest mõni kanalisatsiooni toru jupp on veel kindlasti vaja ja WC poti tihend pidi ka omadega läbi olema. Imelik, aasta vana pott ja tihend juba õhtal.

Täna tuleb Jaskar ka koju. Konsulteerisin temaga veetorude asjus telefoni teel, kui Depos olime. Tema arvates ei tohiks mitte mingeid torusid jätkata, eriti kui nad seina taha jäävad. Tuleks kõik ühes tükis vedada kollektorist, et hiljem mingeid jamasid ei oleks. Ma nii ootan, et Jaskar tuleks. Meil on hoov ehitusprahti otsast lõpuni täis ja ma ei oska sellega mitte midagi peale hakata, veelvähem jõuan ma mingeid prügikotte liigutada. Tema suur ja tugev mees - kõik lootused on tema peal, et siin plats puhtaks saaks ja silmale vähe ilusam vaadata oleks. Õunapuud said ka eilsega kõik kärbitud ja kuna saag oli uus ja hea, siis andsin lahkelt minna. Päris julmalt, sügisel seda sodi puide all vähem. Oma tarbeks jätkub õunu küll ja veel.

Mete oli ka mulle jõudumööda abiks. Tema värvis poiste keevitatud keldriaugu ja kandurid. Talle tundus see töö huvitav, sest värv oli spreipudelis. Ja kui ta nägi, et mul saagimine nii libedalt läheb, tahtis temaga vahelduseks saagida. Ta ennegi mul aidanud jämedamaid oksi nüsida. Üks puu on meil plaanis päris maha võtta - täiesti kasutu puu. Aga käsisaega ei tasu vist üritama hakata.

Juhtus ka midagi äärmiselt nõmedat. Mete ja Stig on veepüsside lainel. Neil on kindel plaan endile korralikus Nerfi veepüssid osta, aga kaubanduses pole praegu hooaeg - Lätis vähemalt mitte. On ainult nooltega püssid. Spetsiaalsetes mänguasjapoodides võib-olla on olemas, aga sinna pole sattunud. Oleme ju ehituspoodide lainel praegu. Igatahes tahavad nad hirmsasti veesõda mängida. Isegi vihma oodatakase seks puhuks, pidi veel mõnusam olema sõjamäng.

No ja eile läks siis Mete oma üht olemasolevat püssi tiigi äärde täitma, et kukele koht kätte näidata. Ja mis juhtus? Taskus olev telefon libises sulpsti tiiki. Uus telefon. Ok, jõuludeks sai, mõned kuud ikka vana, aga ikkagi. Ja siis seisab seal tükkaega, enne kui sõna suust välja sai, mis juhtus. Õnneks olin lähedal. Kargasin toolilt püsti ja kargasin sokkis tiiki ja haarasin kiirelt telefon. Mina Mete asemele oleks kohe peakat hüpanud, aga mis tema tegi:) Igatahes telefon töötas. Hiljem, kui ma teda kanade juures filmisin ja filmi üle vaatama hakkasin, selgus, et häält ei ole. Läbi klappide pidi olema. No ei tea, mis niiskus teeb. Kindlasti seda sattus telefoni. Ah nii kurb on selline asi.

Üks õnnehetk oli ka. Mul oli autol antenn maha keeratud, sest vedasime katusel ehitusmaterjali ja antenn jäi segama. Ja siis panin ma selle antenni auto peale, et kui koorem saab maha veetud, keeran kohe peale tagasi. Aga ma unustasin, nagu ikka. Ja üleeile, kui ma autoga sõitma läksin, kuulsin mingit krabinat. Vaatsin, et kellelegi selga ei sõitnud, korras. Teel olle aga hakkasin mõtlema, et see võis antenn olla. Jäin rahulikuks, sest kui kukkus maha, siis kodu hoovi, tagasitulles korjan maast üles. Mida aga ei olnud, oli antenn. Mitte kuskil ei olnud. Siis oli küll natukene kurb, aga mitte nii kurb, et edasi elada poleks mõtet olnud. Rääkisin lastele ka muret ja palusin silmad lahti hoida.

Sten läks rattaga trenni ja temal palusin kohe eriti valvas olla. Minnes polnud ta midagi leidnud. Tagasi tulles aga naabrite teeotsas oli antenni üles leidnud. Kas mul oli hea meel? Muidugi oli. Nagu jõulud:)

Tasa ja targu

Asjad liiguvad. Töömees jõudis eile objektile natukene peale kümmet. Tänaseks on tehtud seinte soojustamine, elektrijuhtmed on veetud kuhu vaja, lagi on soojustatud. Plaaniväliseid töid on ka olnud. Esialgu oli planeeritud uus põrand valada vana peale, aga et kõik kvaliteetne ja korrektne välja nägema hakkaks, otsustasime siiski vana põranda täielikult lammutada (piikamise teel). Ma räägin, nagu oleks ise kõva lammutaja ja otsustaja. Tegelikult ei tea ma ehitusest eriti midagi ja usaldan asjatundjaid. Lisaks selgus eile, et keldrisse minev luuk on vaja ka ümber teha. Natukene väiksemaks (ca. 60x60) ja natukene teise disainiga. See oli ka koht, kust talvel palju külma sisse tuli. Kuidas asi lõpuks välja nägema hakkab, on pärast näha.

Kutsusin eile meie oma kohalikud poisid (mehed) siia, et nad täpsed juhised, kuidas mida teha ja keevitada. Täna õhtuks lubati uus luugi rakes kohale tuua. Nii tublid mehed. Lisaks tellisin postelt veel tööpinnale kandurid. Poes on üsna niru valik ja tunduvad üsna nõrga konstruktsiooniga.

Tänu sellele luugi muutusele tuleb ka põrandat natukene ümber valada, et keldriauk väiksemaks saada. Kas ma sealt august ka tulevikus keldrisse ronima mahun, on juba teine teema. Ega ma seal tihti ei käi - kevadel ja sügisel, kui kartuli võtt või panek on ja vahepealsel ajal ka minimaalselt. Viimasel ajal pole kartuli söömine meil peres enam nii popp. Ja need harvad korrad, kui vaja midagi tuua keldrist ja ma juhtumisi sinna ronima ei mahu, siis meil on peres peenemaid inimesi ka.

Ise ma nokitsen siin vaikselt töö kallal. Üsna rahulik aeg on. Kohe hakkab puhkus ka nädala jagu. Oi kuidas ma seda ootan, kuigi arvatakse, et ma ju kogu aeg niikuinii puhkan, kui kodus töötamine. Aga päris puhkus on ikka teistmoodi, ei mingeid töökohustusi, arvutit ei puutu ka mitte, saan ennast täieleikult tööst välja lülitada. Niipalju, kui see nädalaga võimalik on. Aga on. Isegi eelmise nädala neli järjestikku vaba päeva jutti aitas akusid laadida.

Päevad on ka nii pikad, et kui ma töö lõpetan 16:30, siis on veel pikk õhtu ees. Jõuab palju teha, kui mitte vahepeal istuma jääda. Siis ei saa enam töö juurde. Olen aias õunapuid kärpinud ja üsna julmalt, et muruniitmisel okste rägastikus seiklema ei peaks ja kõndida ka aias normaalselt saaks ja et õhku ikka rohkem oleks. Palju neid õunu ikka vaja on, ainult nuhtluseks sügisel, kui õunapuude alused õunu täis on.

Eilsest peame hakkama saama ka ilma WC potita. Muidu pandi see meile ajutiselt üles, kui tööd ei tehtud, aga nüüd on järg põranda käes ja on läbi see lõbu. Kaugele aianurka on mul selleks puhuks auk kaevatud. Ja no pole paha värskes õhus vabas looduses keha kergendada. Lastega on muidugi teine asi, nendele käivad mugavad transfeerid vanaema juurde, kus nad siis omi asju ajavad. Õnneks on vaheaeg. Mis kooliajal saama hakkab, ma ei tea. Eks mul jälle jooksmist rohkem, et saunas ikka jooksvalt soe vesi oleks ja kõik oma hädad tehtud saaks.

Kuidas leida õiget töömeest?

Remondi tegemisega on alati nii, et sul võib tahtmist ja mõtteid olla, isegi raha suudad sebida, aga kõige raskem osa asja juures on, kuidas õiget töömeest leida. Sellist, kes teab, mis teeb, on kiire, ei vingu, kellega saab asju arutada ja kes teostab iga su hullumeelse idee. Ja kes teeb ilusat tööd, mitte mingit käkerdist.

Minul on siiani õnneks läinud. Aga kui sa kuuled, kuidas inimesi üle lastakse, siis tekib väike kõhedus ja eks sellepärast olen minagi asju edasi lükanud. On selge, et head töömehed on kõik hõivatud ja neil tööpuudust ei ole.

Ma võin öelda, et mina sattusin sel korral vägagi hea töömehe otsa, sisestunne ütleb seda. Ta pole kordagi ütelnud, et midagi ei saa või see pole võimalik. Pigem ta ütleb, mida veel teha võiks, et lõpptulemus ikka parem tuleks. Saematerjal sattus meil sel korral selline mõõdust väljas ja koorega, aga ei..probleemi pole. Ei keeldunud töötamast sellise materjaliga.

Esimesel päeval pidas lubatud kellaajast ka kinni, aga nüüd kipub olema raskusi töö juurde saamisega. Kuna ma inimest isiklikult ei tunne, siis võib-olla tõesti oma elu vajab ka elamist ja olen silma kinni pigistanud. Meil ei ole ajatöö. Väikse ettemaksu tegin, aga selle eest on siin tööriistu juba maa ja ilm, need katavad lõdvalt ettemaksu ära. Aga lastele on juba imelik seletada ja aru anda, kus töömees on. Tahaks ju ikka kiiresti selle tähtsa ruumi valmis saada, kaua me ikka põõsa all käime. Nii hull asi muidugi ei ole. Poti on ta meile ikka paika pannud kasutamiseks, kui ta lahkub, aga vannituba on ilma ukseta:)

Igatahes ootame me nagu ilma imet, et töö jälle jätkuks. Eks näis, mis tänane päev toob:)

Projekt "Vannituba"

Väljas on 19 kraadi sooja. Ometigi on see pikk ja masendav pime aeg möödas. Sel aastal oli küll üllatavalt palju ilusat talveilma, aga ikkagi. Eestlasele on see pime aeg üsna masendav, mis väljendub ka enamuse eetlaste nägudes ja olemuses. See-eest on kevad, päike ja rohkem valgust on eriti ilus aeg, minu jaoks küll. Võin öelda, et kevad on minu lemmik aastaaeg. Sel korral ei olnud eriti porist aega ka, üsna kiirelt muutus kõik kuivaks ja talutavaks.

Isiklikus elus oli (on) küll raskeid aegu, aga täna tundub kõik juba natukene positiivsem. Korjasin ennast kokku ja võtsin lõpuks kätte ühe suure murekoha meie elamises - vannitoa (ilma vannita vannituba). Vannitoal polnud iseenesest häda midagi, ainuke suur miinus oli, et seal oli külm. Kohe väga külm. Puudus igasugune küte. Lasin küll mingi aeg põrandakütte uuesti paigaldada, aga tolku ei olnud sellest midagi.

Asi käis kiiresti. Mõttest teostuseni kulus vist ööpäev. Esmaspäeval otsustasin asja käsile võtta. Otsisin "Sakalast" kuulutuse, helistasin, saime jutule ja kui hakkasime objekti ülevaatamist kokku leppima, siis selgus, et mees remondib vannitubasid ainult Viljandi ümbruses. Lootused purunesid. Lohutuseks soovitas too töömees mul "Sakalasse" ise kuulutus panna. See tundus üsna tüütu ja aeganõudev. Kartsin, et mul läheb selleks ajaks "hoog" üle.

Õnneks mõningase mõtlemise järel taipasin veel kord "Sakala" kuulutustele silma peale visata. Võtsin esimese ettejuhtuva kuulutuse, kus pakuti ehitus-remondi teenust ja helistasin. Küsisin kohe, kas ikka vannitubade remondiga ka tegeletakse. Ikkagi üsna spetsiifiline töö. Mul vedas ja järgmine päev oli töömees juba kohal vaatamas, mis meie vannitoaga teha annab ja kas ta tahab selle töö ette võtta. Sama päeva õhtuks sain juba hinnapakkumise.

Kui aus olla, siis selleks ajaks polnud mul isegi finantse selle töö jaoks. Aga ma lootsin isa peale, kes on mind ennegi ses suhtes toetanud. Olin üsna kindel, et ta mulle selleks raha laenab. Pank ei tulnud kõne allagi. Ja minust raha korjajat ei ole, ei suuda mina iga kuu kõrvale panne, et siis midagi suurt ette võtta. Mulle sobib laen, siis ma tean, et mul on midagi kasulikku tehtud ja ma maksan rõõmuga iga kuu kokkulepitud summat tagasi.

Aga kui palju laenu võtta? Oma peas olin ma arvestanud 7000-ga. Kellelegi ma seda summat ei nimetanud, aga olin valmis seda paari aasta jooksul tagasi maksma. Läksin siis lootusrikkalt isa juurde oma saadud hinnapakkumisega ja rääkisin oma plaanidest. Summast ma vaikisin. Siis kuulsin tarkusetera, et tavaliselt on kulud sama suured kui remondimehe eelarve. Et siis kui töömees soovib tehtud tööde eest 1000 eurot, siis tuleb teine 1000 eurot arvestada materjalidele. Ja mina oma peas plaanisin eelarveks 7000. Ega ma ei teadnud tõesti, pole ju kogemusi selles vallas. Igatahes sain isalt 2000 eurot ja ütlesin ehitusmehele "jah" sõna.

Esimene samm (või siis teine) oli astutud. Lapsed ei teadnud sel hetkel veel midagi. Ei hakanud ära sõnuma, enne kui kõik kindel on.

Kui esmaspäeval sai asjaga alustatud, siis kolmapäeval, kui lapsed koolist tulid, oli vannituba juba tühjaks lõhutud. Kolmapäeva õhtul käisime Mete ja Steniga vanaisa saekaatris lauamaterjali muretsemas ja lõikamas. Korraga sai järelkäruga kogu vajaminev materjal kohale toimetatud ja hommikul sama käruga muid materjale hankima mindud. Võtsin töölt päeva vabaks, muidu ei oleks mitte kuidagi välja mänginud. Õnneks oli mul võtta abimees kaasa, üksi oleks päris keeruliseks läinud kipsi, peno, igasuguste segudega jne. Ja kõige hullem järelkäruga sõitmine. Alustasime Viljandist ja õhtul lõpetasime Valmieras Depos. Eks lihtsam on selliseid keerukamaidasju muidugi eestikeelses keelekeskkonnas osta. Kui palju ma rahaliselt vastu pükse sain, ei hakka arvutama. Depost saime ainult vannitoavalamu. Selle ostmiseks erilist annet vaja ei ole.

Kui suurem osa materjali oli olemas, siis puudu oli ka veel üksjagu. Glasuurplaadid näiteks. Väga raske otsustada, mida võtta, mida jätta. Valgustid, tööpind, silikonid, vuugisegud, dushisein - need olid kõik veel puudu.

Suurel Reedel läksime Metega uuesti Viljandisse, et Bauhofist plaadid ära osta - nii maha, kui seina. Ja valgustid saime ka. Saime emakeeles kõike küsida ja teenindus oli super. Müüja oli natukene mures, et me kaks naisterahvast, kas saame ikka koorma laadimisega hakkama ja kas meile see pea pool tonni plaate autosse ikka ära mahub. Soovitas hajutada raskust. Saime Metega hakkama ja olime uhked enda üle. Kodus laadisime kõik kahekesi maha ka. Ja olime plaadivalikuga rahul. Mete käis mitu korda ekstra imetlemas plaate ja kiitis aga takka, kui hea maitse tal on. Mina oleks teise valiku teinud, aga ega  Mete valik ka paha ei olnud. Seinas on üldmulje näha hiljem.

Laupäeva õhtul võtsin omale aja, et lõpuks leida koht, kust dushisein saada. Olin plaaninud selle kasvõi e-poest kuskilt tellida ja olin arvestanud pea 200 eurose väljaminekuga. Siis aga lõi ette reklaam Ehituse ABC-lt, et neil 20. ja 21. aprill kõik kaubad -25%. E-poes oli väga kliendisõbralik otsingusüsteem ja päris kiirelt leidsin vajaminevas möödus seina ja seda ainult ca. 70 euro eest. Siis aga selgus, et e-poes see toode otsas ja saadavus 1 tk ainult kaupluses, mis asus Rakveres. See viis selleni, et järgmisel hommikul oli meil plaanis Depost läbi käia ja suund Rakverre võtta. Ühesõnaga palju sõitu oli ees ootamas.

Deposse oli vaja minna sellepärast, et eelmisel õhtul, kui Metega jälle ostetud asju imetlesime, siis avastasime, et valamu on sattunud defektiga. Välimisel äärel jooksid suured pragunenud vaod. Poes kassas keegi valamut kastist välja ei võtnud ja meie võtsime riiulilt kinnise kasti, avasime selle ainult sisse piilumiseks, et veenduda kauba õigsuses. Ei osanud arvatagi, et valamu katkine olla võiks.

Depo ette sõites selgus aga, et õhk on kahtlaselt puhas. Ja oligi, pood oli kinni. Pühade puhul. Oli teisigi pettunud kliente, kes oleks hea meelega poodi tahtnud. Nii me siis tühja sõitsime. Oi kui valus laks oli. Natukene leevendas Ruhja Top, kus olid letid lookas värsketest soojadest saiakestest (vaatamata pühadele) ja kirsiks tordil oli paagi silmini tankimine natukenegi odavama kütusega, kui Eestis see võimalik on.

Viisime ülearused asjad koju, korjasime isa peale ja võtsime suuna Rakverre. Ja et sõit väga üksluine ei ole, põikasime Vao külla pagulaste elu-olu vaatama ja Väike-Maarjasse Lurichi värske ausamba juurde. Rakveres käisime linnuses väikse tiiru ja härja nägime ka päevavalges ära.

Ehituse ABC-sse olin eelnevalt helistanud ja dushiseina broneerinud, et mingit üllatust jälle ei oleks. Seal sujus kõik plaanipäraselt. Lisaks saime veel täispuidust tööpinna ja veel nipet-näpet ehituseks vajalikku.

Tagasiteel vaatasime Grossi valdused ka üle. Ega midagi eriti näha ei olnud võimase tara taha, aga aimu saime ikka, kus ja mis. Esnasse sõitsime ka peateelt 10 km sisse, kui juba sealkandis olime. Paide linn jäi teepeale ja Türilt sõitsime ka läbi. Selline päris mõnus väljasõit oli.

Valamu saime eile Depos välja vahetatud. Ilma probleemideta. Aga ma olen täheldanud, et sealsed töötajad on osaliselt eestlastest väsinud. Mitte kõik, osad. Umbkeelsetest eriti, nagu meie metega eile näiteks. Meil oli vaja veetoru osta ja liiteid ja vannitoa uks jne. Arvate, et ma tean milline on veetoru? Millised näevad välja liited, et veetoru ühendada. Ei teadnud. Ja hinnasiltidel kõik puhtas läti keeles. Google transleidiga saime niipalju siiski aru, et tegu veetoruga, mitte küttetoruga. Aega võttis, aga asja sai. Natukene vene keelt ma oskan, saime teenindajalt isegi torule vastavad liiteid välja pinnitud. Ukse saime, lengid oskasime ka paluda kuidagi, ukselingid-lukud. Aga unustasin hinged uksele. Laeliistud suutsime leida täitsa iseseisvalt. Mete on ehituse vallas täitsa haritud juba tänu meie ehitusele ja eks see viib mõtted ka mujale ja on meil natukenegi rõõmu. Eks jama on ka palju, aga keegi peab ju tegema, et saaksime tuleval talvel sooja vannituba nautida. See tundub juba praegu uskumatu, et meie vannituba võib ka äkki soe olla. Äkki, ega midagi kindlat veel ei ole.

Viimane hiir

Mille üle mul remondi käigus kõige suurem hea meel on, on fakt, et eile vist oli see ajalooline päev, kui ma püüdsin kinni viimase hiire, kes meie kodus ennast sisse seadnud oli.

Alatihti haises meil siin halvaks läinud hiirte järele. Ja midagi teha ka ei olnud, sest hais tuli ahju alt. Kui vana ahi ära lammutati, tuli seal välja selline hiirte surnuaed, et õudne mõelda, et elasime sellises keskkonnas.Hea meel oli, et see asi korda sai. Ka põrandate alt tuli välja hiirte skelette.

Ülemisel korrusel olid meil ka hiired. Meena tuli tihti poole öö pealt alla ja kurtis, et tema ei saa magada, kui hiired krõbistavad. Hirm oli tal ka. Ja see oli juba päris suur probleem, et ta niiviisi ringi rändas oma tekiga öösel. Mis magamine see diivanil ikka on. Laps peaks ikka oma voodis magama.

Saigi lõks Steni tuppa riidekappi üles pandud. Kahe päevaga püüdsime kinni 4 suurt hiirt. Ma olin kindel, et sellega on hiirtest plats puhas. Lõks sai veel igaks juhuks üles pandud. Ega keegi seda enam vaatamas ei käinud, kui ükskord avastasin, et pisike hiireke oli juba haisema seal läinud. Mädanes ühesõnaga.

Meena sai jälle rahus oma voodis magada.

Siis aga kuulsin ma vannitoa lae peal jälle krõbistamist. 3 kassi on majapidamises ja hiired pääsevad ikka majja. Nii ta paraku on.

Eile hommikul, kui ma vetsus potil istusin, vaatan, hiir kõnnib aknalaual. Selline uimane ja otsib võimalust, et aknalaualt alla hüpata. Püüdsin siis nii palju potilt õngitseda, et surun teda mõne pudeliga. Ei õnnestunud, hiir liikus osavalt ja mul oli hirm, et lasen ta käest. Oli vaja tegutseda ja hiir ükskõik kuidas, kätte saada. Pühkisin suurema tilkumise ära ja püksid rebadel, kargasin käega teda püüdma. Krabasin ta pihku ja pigistasin (jah, suht rõve, aga mis sa hädaga teed). Samal hetkel kargas hiir mulle hammastega põidlasse. Oi kui valus oli ja veri kohe jooksis. Kutsusin Stigi omale appi. Palusin tal välja ukse lahti teha, ise samal ajal püksid rebadel, ukerdasin välisukse poole. Hiirt pigistasin ma vist nii kõvasti, et ta silmnähtavalt kustus mu käte vahel. Kutsusin kiirelt kassid kohale.

Järgmine probleem oli, kuidas ma kassidele serveerin seda hiirt. Mul oli hirm, et kui hiire maha lasen, paneb see liduma ja kui ma otse oma käte vahelt annan, siis tõmbavad kassid mu käe veel omakorda lõhki. Aga nagu õeldud, hiir oli teovõimetu ja kass krabas ta kohe lõugade vahele. Üks kass, teised peavad omale ise hiiri püüdma. Ma olen piisavalt neid juba aidanud. Nüüd ma siis naiivselt arvangi, et see hiir oli viimane.

Selline vaatepilt avanes sahvris riiuli taga. Tänaseks likvideeritud:)

Projekt: KÖÖK

Kirjutan natukene lähemalt oma unistuste projektist, millest ma olen juba pikalt unistanud ja milles ma üldse ei kahelnud, et see kunagi teoks saab, ükskõik siis kuidas. Iga asi omal ajal.

Tõsisemalt alustasin ma asjaga tegelema suvel, kui käisin pangas konsultatsioonil, et uurida laenutingimusi. Oli selge, et omal mul sellist raha ei ole tagataskust võtta, et asja põhjalikult teha. Ja niisama tapeeti vahetada ma ei soovinud. Köök oli meiel majas ainuke ruum, mis õhkas külma, põrand oli konarlik, seinad lasid tuult läbi ja üleüldse üks suur jahutav element majas. Soe oli ainult siis, kui tuli pliidi all oli.

Panga peale ma eriti ei lootnud, aga oli huvitav, mida nad välja pakuvad. Laenuintressid olid kõrged ja kui ma oleks soovinud 7000 eurot neilt laenata 2 aastaks, oleksin intressideks maksnud ca. 1500 eurot. Päris arvestatav summa. Väiksema intressi puhul oleks jällegi olnud vaja oma kodu panti panna pluss veel enne kõik hooneregistris arvele võtta, kindlustada jne. Tohutu asjaajamine. See on vaja kunagi küll teha, aga praegu mul selleks aega ei ole. See on tulevikumuusika.

Ühesõnaga langes variant "pank" välja. Õnneks läbirääkimiste käigus õnnestus mul raha laenata pereringist. Tegin laenulepingu ja rahastus oli olemas, ilma intressideta, 7000 eurot 2 aastaks kuumaksega 300 eurot kuus. Selleks olen ma võimeline küll, isegi siis, kui peaksin töötuks jääma. Aga mõtleme positiivselt.

Raha rahaks, aga järgmine keerulisem samm oli ehitaja leidmine. Otsisin Sakalast ühe ehitaja ja helistasin. Kui ma nende hinda kuulsin (ca. 150 eurot m2) ja nurinat, et Viljandist ehitama tulla on päris pikk maa (mina käisin tol ajal iga päev Viljandis tööl), siis jäi nendega asi kohe katki.

Kogusin ennast mõned nädalad ja otsisin uue numbri. Helistasin ja saime kohe niikaugele, et oldi nõus objekti vaatama tulla. Ei mingit vingu. Andsin siis teada, mis töid teha vaja on ja sain mõne päeva pärast ehitajate pakkumise - 1800 eurot. Arutasin asja targematega ja jäin nõusse. Sõlmisime lepingu ja käed olid löödud. Ehitajad olid platsis täpselt 31. oktoobril nagu lubatud. Üldsegi esmane mulje sõna pidamisest on väga oluline, see tekitab kindlustunnet.

Ma ei hakka rääkima, kui kohutav oli pilt, kui ma esimesel päeval töölt tulin. Terve elamine paksu tolmu täis. Ja mis kõige hullem, see jätkus järgmisel ja ülejärgmisel päeval. Ja siiamaani on mul iga päev koristamist ja ikkagi on kõik nii jube. Aga töö edenes. See leevendas. Ükskord see kõik lõppeb ja siis saab siin korra majja lüüa. See oli mu ainuke lohutus.

Samal ajal, kui ehitus algas, hakkasin tõsisemalt ka köögimööbli peale mõtlema. Olin päris palju juba eeltööd teinud, kui lõpuks taipasin, et kõige lihtsam on minna siiski meie kodulinna Viljandisse oma mõõtudega ja panna esialgne plaan paberile. Kuskilt kaugelt mööblit tellima hakata ei olnud mõtet.

Firma, kuhu ma esimesed sammud seadsin, oli Trinity-K OÜ. Nemad on Arensi edasimüüjad ja väga kompetentsed sel alal. Asjaajamine ja suhtlemine käis kiirelt, ei mingit venitamist. Lõpuks sai lõplik plaan paika, hinnapakkumine sobis ja sõlmisin lepingu. Kohe samal päeval käis kohal ka mõõtja, nii et ei ühtki paha sõna.

Teise hinnapakkumise võtsin Baltest mööblist. Mu süda hoidis küll Trinity poole, aga popp on ju mitmest kohast pakkumine võtta. Kuna stiilid mööblitel oli totaalselt erinevad, siis ega siin võrrelda ka midagi ei ole. Trinity pakkumises on materjalid kvaliteetsemad + lükanduks sahvrile, aga hind oli enamvähem samal tasemel. Polnud raske otsustada.

Trinity-K köök

Baltesti köök

Nüüdseks on suurem töö tehtud, köök on tellitud, 50% sissemaksust tehtud, tuleb vaid kannatlikult jaanuari lõpuni oodata ja ilma mööblita hakkama saada. Oh, lahedad jõulud tulevad meil:)

Köögi remont veel käib. Eilse seisuga oli pilt selline...

Jaskari kätetöö:)

On mis on, aga põrandad on meil nüüd soojad, seinad samuti soojad ja sirged, mõnusad laiad aknalauad, lakke tulevad LED tuled, pesumasin saab omale koha sahvris...õnneks pole palju vaja:)

Eelarveliselt olen ma juba lõhki. Kui köögi teise poole veel tasun, siis pean juurde maksma veel ca. 400 eurot. 700 eurot olen juba lisanud. Nii et kokku peaks kõik see lõbu maksma minema 8100 eurot.

Pildid töö käigust...

I´m back

Tere taas üle pika aja. Viimasest postitusest on möödunud pea 2 kuud. Kui palju kordi olen ma mõelnud uue postituse peale, aga tegudeni pole jõudnud. Viimasel ajal pole isegi enam mõelda jõudnud, et nüüd võiks midagi kirja panna. Lihtsalt niivõrd kiire on kogu aeg ja õhtuks olen ma nii-nii väsinud, et jõuan vaid netist midagi lugeda ja magangi, et hommikul samas vaimus jätkata.

Mis siis vahepeal juhtunud on. Isiklikku elu ma siin lahkama ei hakka, sest olen piisavalt kuulnud, et kõigest ei tasu ikka rääkida, eriti peresisestest asjadest. Nii et kurb, mahlakamad asjad jäävad pereringi.

Hetkel kõige suurem VAU on see, et alates novembrist töötan ma kodus. Mulle võimaldati firma poolt kaugtöö võimalus, millest ma ei osanud isegi und näha. Aga nagu Tikker ütles, küll iga asi tuleb omal ajal meie juurde. Ja minu puhul on see paika pidanud - iga asi omal ajal. Kodukontor on üles ehitatud ja töö käib. Kõik funktsioneerib ja mina olen rahul. Jääb ära see meeletu sõitmine tööle ja tagasi (edasi-tagasi päevas 100 km).

Momendil ei saa ma küll 100% oma koduseid mugavusi kasutada, sest meil käib köögi remont, aga ma ei hädalda. Esimene päev istusin päev läbi sooja jope ja kummikutega, aga töö sai tehtud. Eile olin juba nii nutikas, et panin soojuspumba järgi ja sain ilma jopeta tööd teha, villased sokid küll jalas, aga kuuma kohvi võimalus on mul täitsa olemas. Nii et polnud hullu. Töömeeste poolt on päev läbi raadio "Elmar". Mis elul viga. Lapsed elavad vanaema juures, mina ööbin ainukesena kodus. Elamine on küll paksu ehitustolmu täis, aga õhtul keeran padjal puhtama poole ja elu läheb edasi. Küll me ükskord siin korra majja saame. Nädala peaaegu oleme üle elanud, kaks veel. Nii kauaks on ehitustööd planeeritud.

Järgmisel nädalavahetusel on meil Metega Mete sünnipäevareis planeeritud. Panused on tõusnud, lapsed kasvavad. Enam ei piirduta Pärnu ja kinoga (eelmise aasta reisist siin). Seekord võtame ette lennureisi Berliini. Metel esmakordne lennukogemus. Tõotab põnev tulla, nii Metele kui ka mulle.

Hetkel kõige suurem peavalu on mulle remonditud köögi uus mööbel. Ühe hinnapakkumise ma juba sain, plaangi on paberil, aga kuna köök peab ikkagi olema ülimugav ja pikaks ajaks, siis see plaan pole ikka päris see, mida ma tahaks. On midagi, mis segab. Külmkapp näiteks. Oleks vaja ikkagi natukene asju ümber mängida, et midagi kriipima ei jääks.

Plaanis on siiski aknast paremale jääv kapp eemaldada ja sama lugu lauaga. Siis saab külmkapi kohe ukse kõrvale panna ja sealt siis läheb kappide rida. Kahe pliidiauguga plaat laideti ka mulle maha, ei pidavat piisavalt ruumi olema kahele potile. Väljavahetamisele läheb ka täispuidust tööpind - liiga kallis siiski. Ootan ka teie ettepanekuid, mida muuta, mida lisada, mida paremaks teha.

Selline kiire ülevaade asjade käigust. Meil on põnev ja on mida oodata:)

Ettevalmistused ahju ehituseks

Täna oli lõpuks siis see suur päev, kui sai tehtud kõige hullem töö ühe ahju ehitamisel - vana välja lammutamine. Et raha säästa, jätsime selle meie endi teha. Et Jaskaril on koolis ka natukene seda teemat sees, siis tema jäi täna koolist koju ja oli asja sees ja nägi põhjalikult, kuidas see protsess välja nägi.

Kui mina töölt koju jõudsin, olid kõik väidetavalt juba saunas ära käinud, aga mulje oli küll selline, et vett polnud keegi näinud. Ühesõnaga üks ääretult must ja nõgine töö. Õnneks oli eeltöö peale rohkem aega läinud, kui lammutamise peale, seega elamist säästeti mustusest nii palju kui võimalik.

Minu esimene reaktsioon, kui ma tehtud tööd nägin, oli selline, et meil polegi enam ahju vaja. Niipalju avarat ruumi on praegu, et mõnus kohe. Lapsed olid samal arvamusel. Ahi loomulikult tuleb, sest aastaringi meil nii soe ei ole, kui näiteks täna oli.

Suur tänu minu "eksile", kes töid juhatas, isale ja Jaskarile. Suur töö sai tehtud.

Täna hommikul oli pilt selline

Töö käib täies hoos

Selline oli vanal ajal ahju põhi, maakividest.

Selliseid muumia rotte tuli ahju alt välja kümmekond. Ja kaltsu oli ka ahju alla veetud päris arvestatav kogus.

Õhtul oli pilt selline

Pottsepal käsul säilitati niipalju vana materjali, kui võimalik. See peab nüüd ennast vihma käes puhtaks pesema...kui tuleb vihma.

Uue ahju ja pliidi materjal

Kõndima ma täna ei jõudnud, sest päev aega rassinud mehed olid näljased ja tahtsid süüa kiiresti. Tegin esimese rabarberikisselli täna ja peale vaaritamist sai natukene veel elamist koristatud. Homme jõuan vast kõndima ka.

Meie trepi saaga

Täna võib õelda, et pinge on langenud ja ma ei pea laste igapäevasele pärimisele "kunas trepp tuleb?", enam vastama.

Taedaolevalt käis Kodutunne meil siin ehitamas märtsi keskpaigas. Eile meenutasime vanu aegu ja vaatasime veel kord kogu saate koos lastega läbi. Jätkuvalt pean ütlema, et väga ilus saade oli ja tulemus on super. Tol korral lubati trepp paari nädala jooksul. Sõitsime lastega puhkusele ja mina olin üsna kindel, et kui tagasi oleme, on meil trepp olemas. Aga ei olnud.

Järgmine aeg, millal lubati, oli mais. Taas ei midagi. Mõõtjad-poisid käisid ära mai alguses ja siis viimasel filmimisel saime infot, et karkass olevat juba valmis. Probleemid olevat tööjõuga.

Septembris - oktoobris olin ma juba lootuse kaotanud ja küsisin isegi mõned hinnapakkumised trepifirmadest, et äkki saame ise kuidagi asja lahendada. Aga ei, pakkumised olid meie jaoks kolossaalsed. Asi jäi sinnapaika ja leppisime juba armsaks saanud ajutise trepiga. Vahepeal on meie alumine korrus uue ilme saanud ja eks võetud mõõdudki natukene muutunud (kipsi ja põranda arvelt).

Suurem murdepunkt tuli Kodutunde jõulupeolt, kus Sander isiklikult tuli minu juurde ja tänas mind kannatlikkuse eest (no problem) ja ütles otse välja, et jõuludeks peaks asi lahendatud olema. Ma seda eriti suurelt ei kuulutanud, sest ma polnud enam milleski kindel, enne kui ma oma silmaga seda imet näinud ei ole. Aga hea oli teada siiski.

Esmaspäeval sain kõne võõralt numbrilt, meesterahvalt, kes ütles, et kolmapäeva hommikul on mehed siin koos trepiga ja see pannakse meile üles. Vat siis tuli mulle küll pisar silma ja ma teatasin kohe lastele koos suure kallistusega. Nii hea meel oli mul. Tundus reaalne.

Ja täna, kui ma veel öösärgis ringi trippisin, olid lubatud mehed koos trepiga kohal. Mida veel tahta. Väga toredad töömehed, teadsid, mida teevad. Mõõdud isegi veel klappisid ja kõi sobis perfekteselt.

Et meil siin natukene ruumi oleks, saatsin lapsed Meena ja Stigi issiga kinno (külaline Saksamaalt). nüüdseks on trepp omal kohal, töömehed kodu poole teel ja isa abiga mööbel taaskord paika tõstetud.

Püüdsin natukene infi ka välja pressida, et natukene meie trepi tausta teada. Pärit on ta Pärnu firmast Leksa Äri Oü. Omanikul olevat süda juba ammu kriipinud selle venimise pärast ja ta pingutas selle nimel, et veel vana aasta sees südamelt ära saada suur  murekoorem ja üks pere õnnelikuks teha. See tal 100% õnnestus. AITÄH!

Kodutundele aga palju jõudu ja et neil jätkuks tahtmist veel paljusid peresid aidata ja neile uut jõudu edasiminekuks süstida:)

Enne

Nüüd