Esimene tööpäev

Kõigepealt tahan ma tänada kõiki, kes mulle FB-is, kommentaariumis ja ka privaatselt edu ja kordaminekuid on soovinud. Ma pole tahtnud igale kommentaarile eraldi vastata. Olen vaid lugenud ja rõõmu tundnud ja natuke ka julgust saanud. Toetus on oluline ja edasiviiv jõud. Nagu ütleb rahvatarkus: "Kiida lolli ja lolli teeb".

Peale tänast tööpäeva on mulle üsna selge, mida Ylle ühes (LINK) minu postituses oma kommentaariga mõtles.

KOMMENTAAR:

Sinu saksakeele oskus on suureks plussiks, ma ei usu, et Viljandimaal töötuna palju vaba saksakeele oskusega inimesi leidub. Tavaliselt nad tegelevad juba tõlkimise vms. Mida rohkem on erilisi oskusi, seda lihtsam ongi tööd leida. Elan ka väiksemas kohas, kus jutu järgi suur tööpuudus aga meil on endale raske uut kolleegi leida, sest vajalik on vene keele ja arvutioskus. Noored ei oska vene keelt, vanemate jaoks on meie arvutiprogrammid keerulised ja nad eriti ei julge üritadagi. Ma muidugi räägin siin neist inimestest, kes on meie kandis töötud. Inimesed kel igapäev arvuti taga tööd on olnud vaja teha ei kaota ka vanuse lisandudes oma oskusi, aga nad ei hakka ka uut tööd otsima.

Täna natukene rohkem aimu saades oma tööülesannetes on üsna selge, et ilma keeleooskuseta ja arvuti tundmiseta pole seal midagi teha. Keele osas on mul väga hea. Ma pean oskama lugeda saksakeelseid tellimusi, neist aru saama, tulevikus ka telefoni teel saksa klientidega vabalt suhtlema ja arvutis väga hästi orienteeruma. 

Täna ma juba vastasin ka kõnedele, aga ma ei osanud klientidele infot anda, sest ma ei ole tellimustega lihtsalt veel kursis. Aga oskasin nad ootele panna või palusin hiljem uuesti helistada. 

Üldmulje on hea. Mulle meeldib selline töö, eriti kui asi veel käppa saab. Õhkkond on väga sõbralik ja vaba. Naised on sukkpükstes töölaudade taga, vaibad maas ja kõik tunnevad ennast mugavalt ja vabalt. Söömas saab käia firma oma kohvikus, mis on töötajatele mõeldud. Tellid omale menüüst meeldivad toidud nädalaks ette ära ja võid kasvõi hommikul putru süüa, lõunal suppi või praadi jne. Söögid on odavad ja arvestatakse hiljem palgast maha. Sidrunivesi ja kohv on vabalt võtta.

Hiljemalt kolmapäevaks saan ma ka oma kabinetti mulle mõeldud arvuti taha tööle. Praegu käib ümberehitus selleks tarbeks. Momendil olen ma õpilane ja pean kogenud töötaja kõrvalt teraselt õppima. Alustan kergemate asjadega ja võin tulevikus ka karjääri teha:D

Teekonnast. Lasteaiast tööle on 35 km. Kodust seega üks ots 50 km. Õhtul hakkasin töölt sõitma kell 16:44 ja kodus olin koos laste kokku korjamisega 17:45. Polegi väga hull. Eks need 100 km päevas natukene hirmutavad, aga kokkuvõttes sõidan päevas rohkem vaid 40 km. Lapsi lasteaeda viies ja tuues kulus päevas 60 km.

Kokkuvõtteks olen positiivselt meelestatud ja hirm on kadunud. Homme lähen juba rahuliku südamega kohale. Oi, see saab varane tõusmine olema. Kui selle katsumuse ka läbin, on asi lahendatud.

Halan

Vabandan kõigi ees, kellele ma pole head Valentini päeva soovinud. Ma polegi kellegile seda soovi edastanud ja pole tahtmist ka. Ma ei tunne mingit vajadust tänast päeva tähtsaks pidada. Armastatut mul ei ole, elukaaslast samuti mitte, nii et pole midagi tähistada. Jätab külmaks. Mul muud mured praegu:)

Sõbranna saatis sms-i, pidas mind meeles. Ema ilmus hommikul kommikarbiga kohale, see oli ka kõik. "Sõber"saatis FB-i vahendusel head soovid ja oli juba varem minu elamisse minu lemmikkommid ära peitnud. Need tegin päeva teises pooles lahti ja maiustasin natuke.

Muidu olen ma sellises "ei liha ega kala olekus". Kõik ikka homse läheneva "tööpäeva" pärast. Ma ikka meeletult kardan tegelikult. Ei tea ju, mis mind ees ootab. Kui ma nooremana hüppasin ikka pea ees vette sellistes olukordades, siis nüüd, natukene vanemana, ei ole enam sellist uljust. Kahjuks. Ja nii ma siis põen. Mu aeg hakkab otsa saama. Vaatan aga muudkui kella ja süda jätab lööke vahele.

Teisest küljest jälle, mida mul põdeda. Lugesin täna natukene Perekooli foorumi töö rubriiki ja otsisin teemasid, mis minu olukorraga natukene haakuksid, et ennast rahustada ja natukene aimu saada, mis mind ees ootab. Midagi mul kaotada ei ole. Kui kõik esimese päeva õudused edukalt üle elan ja järgmine päev veel võimalus minna antakse, siis pidi vaid elu kergemaks minema. Jääb ära see kodus asjatu rassimine.

Nii paljud inimesed otsivad tööd ja tahaksid natukene rohkem teenida, kui pelgalt miinimumpalk. Paljud ei saa üldse jutulegi. Ma peaksin õnneseen olema ja endast kõik andma, et homne päev positiivne oleks ja ma hea tundega õhtul koju saaksin tulla ja pinged lõpuks maha saaks. Oh jumal, saaks see vaid läbi juba, see esimene päev õhtusse ja et mina oma hingerahu tagasi.

Terve nädala olen ma justkui õhus hõljunud ja teinud vaid hädavajalikku. Isegi heegeldamist ei ole suutnud kätte võtta. Saate ise aru, milline närv mul siis sees on. Täna siis lõpuks suutsin ennast nii kaugele viia, et otsisin riided ja jalanõud välja, mida ma esimesel päeval kannan. Ingveri panin ka likku, et hommikul omale maitsevesi kaasa võtta.

Õnneks ei pea ma homme punkt kaheksa kohal olema. Saan rahus oma hommikused majandamised ära teha ja jääb aega veel ülegi. Pean kella 10-ks minema. Loodetavasti tuleb keegi "uus" veel, et ma päris üksi ei oleks. Siis oleks kaaskannatajaidki. Seltsis ikka lõbusam. Luban tubli olla ja kõigi ootusi - lootusi täita.

via GIPHY

Viimased siblimised

Ajast, mil ma sain teada, et kohe kohe on vaja hakata tööl käima (alustan 15. 02), on mu elu eriti kiireks läinud. Pole enam hetke olnud, et natukene molutamisekski aega oleks. Püüan justkui kõik otsad kokku tõmmata nagu elu hakkaks lõppema. Aga kui sügavuti järele mõelda, siis mulle tegelikult tundub, et pigem läheb mu elu kergemaks.

Kõige hirmuäratavam on see hommikune aeg, kui on vaja lapsed riidesse saada ja hiljemalt kell seitse kodust lahkuda. See tõotab tulla kõige raskem katsumus.

Täna näiteks oli meil selline kaos, et ma olin täiesti ahastuses. Vaevu saime peale poolt kaheksat majast välja. Sinna sisse mahtus veel Meena pluusi vahetamine. Ta tahtis abivalmis olla ja kassisöögi ise õue viia. Ma küll hoiatasin teda, et karpi on vaja otse hoida, et vedelik maha ei läheks, aga tema suutis ikka endale lausa peale kallutada.  Nii ta siis kisaga uuesti tuppa tagasi läks ja kukkus pluusi vahetama.

Siis oli vaja veel auto jääst puhtaks kraapida, teeoludega arvestada jne. Nii see aeg lendab. Sellist asja uuel nädalal enam lubada ei saa, siis peab ikka ajavaru olema, et me õigeaegselt õiges kohas oleksime. Veel parem varuga.

Nädalavahetus oli kenasti planeeritud. Reedene vaba päev lastele kulus marjaks ära, sest laupäev ja pühapäev olid tihedad. Laupäeval elasime selles vaimus, et jõuaksime õigeaegselt tantsukonkursile "Move Your Body 2016", kust võtsid osa ka "Tupsude" rühma lapsed. Meena nende hulgas.

Ja kui oli juba kodust välja minek, siis panime plaani ka ühise kohvikus käigu Meenaga. Pole eriti tihti sellist juhust, kui vaid meie Meenaga kahekesi aega veeta saame. Ujumas oleme ka saanud vaid kahekesi käia, tänu minu emale, kes sel ajal Stigiga tegeleb. See on päris mõnusaks kujunenud, ilma stressi ja kiirustamiseta, kus aega on küll ja veel.

Pühapäevaks oli Meenal sünnipäevakutse, mille ta suure rõõmuga vastu võttis. Kuni Meena peol oli, olin mina Stigiga küla vastlapäeva tähistamisel. Hommikul vara panin taigna kerkima, et meil oleks ka ahjusoojad kuklid kaasa võtta. Kohapeal vahustasime koore vahele ja saime imemaitsvad värsked vastlakuklid. Peale sõime hernesuppi, mängisime mänge ja nii meie päevake möödus. Lõpuks oli Stig nii väsinud, et palus ennast koju magama viia.

Stig puhub paberlaeva sadamasse:)

Mina läksin Meenale järele. Küll on hea, kui suured lapsed kodus ja pole muret, kelle hoolde pisem jätta. See on üks positiivne asi paljulapselises peres. Stigi jäävad valvama alati kõik suurima hea meelega, lausa vabatahtlikult. Saime jällegi Meenaga rahus maailma asju arutada ja mõnusalt aega veeta. Mis sest, et autosõidu aeg vaid, abiks ikka.

Teepeal püüdsin siis  tema esimesi muljed sünnipäevapeost kuulata. Kõik oli ilus olnud - söögid head, palju mänge, toredad külalised (lasteaiakaaslased), rebasenäoga koer, ilus vannituba. Ühesõnaga kõik kena.

Õhtu möödus rahulikult, nagu alati :D (see on fassaad). Olime juba kõik ennast magamisele häälestanud, kui Meena tuli alla ja hakkas südantlõhestavalt nutma. Kuna ta kohe rääkima ei hakanud, milles asi, siis mul tekkis juba hirm, mis saab küll nii hirmsat juhtunud olla, et isegi mulle ta ei suutnud oma muret kurta.

Püüdsin teda lohutada ja keelitada, et ta ikka ära räägiks, mis teda nii hirmsasti vaevab. Lõpuks, pika pinnimise järel selgus, et sünnipäeval oli juhtunud midagi, mis Meenale tohutut piinlikkust valmistas. Mulle isegi tundus kohati, et ta jättis mulle midagi rääkimata, sest ma ei saanud täpselt aru, miks see seik nii kohutav Meena jaoks oli.

Mul on veel plaanis seda täpsustada sünnipäevalapse emaga, et täit selgust saada. Meena aga raius mulle kohe resoluutselt, et tema enam lasteaeda ei lähe, sest temal olevat nii piinlik.

Saime asjad niikaugele räägitud, et Meena suutis siiski oma voodisse magama minna. Ta oli otsustanu, et tema ei saa seda peast omal välja ja jääb telekatuppa diivanile magama. Seda ma muidugi ei lubanud ja lõpuks leppisime kokku, et ta võtab ennast kokku ja hommikul, kui teised kooli on läinud, arutame rahulikult veel kõik läbi. Läksime raskete südametega magama.

Hommikul oli Meena tuju juba parem ja ta oli unustanud, et tema lasteaeda enam minna ei taha. Eelmine õhtu oli Meenal olnud hirm, et sünnipäevalaps läheb kasvatajale kohe seda piinlikku seika kaebama. Mina seda ei uskunud ja nii ma ka Meenale ütlesin. Teema oli hell ja ma eriti ei sorkinud enam.

Lasteaiapäev täna möödus tal igatahes toredasti ja teema on tema poolt vist unustatud. Mis tegelikult juhtus, ma ei teagi. Võib - olla ülereageerimine jälle või ma ei teagi. Uurin esimesel võimalusel kindlatest allikatest.

Nüüd aga naljaga pooleks...täna oli teatavasti lasterahapäev ja sel ajal on teadupäerast kõik "hullud" liikvel. Nii ka mina. Leppisime Steniga kohtumise kooli juures kokku, küsisin ta isegi viimasest tunnist ära ja läksime linnatuurile. Väga olulised asjad olid vaja korda ajada. Viimane aeg selleks. Varsti mul ju enam sellist lademetes vaba aega ei ole.

Kõige tähtsamad olid ujumispüksid. Sten pidi vabastuse paluma viimasest ujumise tunnist, sest kloor oli tema "sada aastat" vanad püksid juba ammu hõredaks söönud ja need olid talle vist juba ammu väiksed ka pealekauba. Oli vaja kiiremas korras uusi. Takkos sellist kaupa müügil ei olnud, tuli pöörduda "Pesupessa". Eks esmane hind lõi silme eest mustaks küll, aga nii palju pididki ujumispüksid tavaliselt maksma. Uudis mulle:)

No me ostsime viimati Saksamaalt KiKi'st mingi kõige rohkem 5 euro eest. Täna pidime välja käima aga tervelt 18 eurot ja need olid ühed odavamad. Aga vaja oli ja mööda linna soodsamaid kohti otsima ka polnud aega hakata. Aeg oli piiratud, sest Meena oli vaja poole viieks laulma viia 35 km kaugusel.

Juuksur. Väga oluline asi Stenile. Sel korral aega meie tavajuuksuri juurde saada ei õnnestunud. Sten oli uue koha suhtes küll natuke kõhklev, aga väljus sealt õnnis naeratus suul. Järelikult jäi rahule ja lubas teinekordki sinna aja panna.

Püüdsin endale ka midagi skoorida, aga ega see eriti kerge ei olnud. Sten oli nagu vihaleht mul pe*se küljes. Palusin tal küll meeste asju vaatama minna, et mina saaksin rahus naisteosakonnas keskenduda, aga ei, ei jää sammugi maha. Nii ma siis kiirelt lennu pealt ühed püksid välja valisin, kiirelt jalga proovisin ja oli otsustatud. Seppälast on jutt ja seal oli vähemalt täna mulle väga soodne pakkumine ka. Ega ma seda enne ei teadnud, kui kassas. Kõik püksid oli 25€. Jube hind tegelikult ju, aga minu väljavalitud pükstel oli hind 34.95€, nii et kujutate ise, milline õnnis naeratus mu näole ilmus, kui mult vaid 25€ euri kasseeriti. Võit missugune. Ja püksid on vägevad. Kurguauguni nööbitavad ja mugavad. Kõik uuele tööle mõeldes.

Homme on mul plaanis neid põhjalikumalt jalga proovida ja vaadata, millega nad üldse sobivad. Loodetavasti kõigega. Sellised plaanid siis homseks. Ja heegeldada tahaks ka. Püüan iga hetke selleks kasutada, aga õige vähe on viimasel ajal neid hetki.

Täna sain lõpuks kogu heegelniidi ka kätte, mille ma 13. jaanuaril tellisin. Aega võttis, aga asja sai. Ega ma ei kartnud kordagi, et keegi püüab mind üle lasta. Nii halvasti ma ka Eesti e-kaubandusest ei arva, aga natukene kummaline oli, et kõnedele ja e-kirjadele vastati väga visalt või üldsegi mitte. Minu jaoks oli see midagi uut. Aga äkki Eestis see ongi normaalne. Pakki oli pandud leevenduseks minu kannatustele kummikarude minipakk, mille ma õhtul kenasti ära kasutasin, et Stig ometigi põidlaküüsi lubaks lõigata. Saime kenasti kaubale.

Mulle on jäänud veel 6 vaba päeva. Täna on Mete palavikus ja ma juba paaniliselt kardan, et teised ka jäävad haigeks. Kõige hullem, kui mina "tähtsaks päevaks" peaks haigestuma. Pean hakkama rohkem küüslauku sööma ja jumalat paluma, et midagi mulle külge ei hakka. Suur osa inimesi ümberringi kõik põevad. Õnneks on mul hädakorral lapsehoidjagi võtta.

Nüüd aga pessu ja põhku. Maja on vallanud imetabane vaikus. Aeg minulgi puhata, et uuele päevale vastu astuda. 

Rahuldan teie uudishimu

Ma kujutan ette, et paljud teist ootavad uudiseid, kas ma sain tööle või mitte. Ma arvan, et ei saanud, sest eilset lubatud telefonikõnet ei tulnud. Ju siis nii pidi minema ja saan oma stressivaba elu edasi elada.

Üks positiivne asi ka oli ikka eilses päevas. Tegelikult mitu. Aga see üks on eriti tähtis. Käis pottsepp, kes hakkab meie küttekolletega tegelema. Eile oli ta reaalselt esimest korda ise kohal ja nägi oma silmaga, mis seis on ja mis teha vaja oleks. Mõõtis ja pidas plaani, poolt juttu ma eriti ei mõistnud, sest asi on ikka väga spetsiifiline. Tundus asjalik ja usaldusväärne. Nii et sellega  hakkavad ka asjad liikuma. Ehitus jääb soojema aja peale ja ma juba kujutan oma vaimusilmas ette, milline meeletu tolm tuleb ahjupottide lihvimisest.

Täna olen ma sellises seisus, et midagi eriti teha ei viitsi ja tuleb endale üks puhke päev vist anda, kui ma lihtsalt olen ja vedelen. Tühi kõht vast sunnib natuke midagi liigutama. Jube saiakeste isu on. Peaks ise midagi küpsetama. Tuleb lihtsalt oodata, kui vaim peale tuleb.

Lasteaialapsed on ka täna kodus, sest kuulsin eile sellist tarkusetera: "Milleks lapsi lasteaeda viia, kui ise niikuinii kodus oled" :D  Kas pole geniaalne mõttetera? Nii me siis sõnasabast kinni võtsime ja kodus mõnuleme.

Saiakeste kohapealt niipalju, et ma tegelikult kaalun ka natukene ennast tagasi hoidma hakata. Käisin täna üle pika aja kaalul ja ei midagi hullu, aga ohtlik piir on lähedal. 64,5 näitas kaal ja ma pole juba pikka aega ennast tagasi hoidnud söögiga. Maiustan ja söön rämpsu, millal aga isu tuleb. Ei tohiks päris nii. Loodan, et see sügisene aeg tagasi tuleb, kui ma mitte midagi ülearust suhu ei toppinud ja sain kenasti nii elatud ja kaal langes. Aga nagu õeldud, veel pole asi hull.

Ma nüüd jään ootama, kui nälg mu voodist välja ajab:)

Ilusat päeva, loodetavasti päikselist!

Üritan taas

Lubatud postitus, kuigi ma heameelega enam ei kirjutaks vaid loeks hoopis parema meelega, mida teised kirjutavad. Aga kui lubatud siis lubatud. Isegi muinasjutu lugesin Meenale ära, nii palju pingutasin. Päev on olnud jube väsitav.

Olen pikalt eemal olnud ja oma käsitöö värkidega tegelenud. Sinna vahele ka loomulikult kodune elu, laste edasi-tagasi vedamine, Meenaga käime nüüd ka ujumas korra nädalas (eelkooliminejate privileeg). Jah, Meena käib nüüd korra nädalas eelkoolis ja tutvub lähemalt koolieluga. Seda hirmu, et ta millegipärast hakkama ei saaks, mul ei ole. Meena saab alati hakkama.

Ükspäev olime koos poes ja ta on meil viimasel ajal jube muffini fänn. Ise segab valmis pulbrist taigna kokku ja sahmerdab köögis kohe mõnuga. Mina muidugi toas teen oma heegeldusi ja tema siis käib aegajalt küsimas, kas nii palju vett on õige ja kas õli on õigesti välja mõõdetud. Seal ta siis segab ja täidab vorme, minu rida on ainult fakti kontstateerida, nõud pesta, hiljem tekkinud muffinipuru koristada ja ahjuga majandamine on ka minu kanda.

Noja sellise vaaritamise peale on meil kapist muffini pulber täitsa otsa saanud. Poes olime jahu riiulitest juba möödas, kui Meenal plahvatas. Saatsin ta siis iseseisvalt otsima ja olin üsna kindel, et ta lööb käega. Endalgi annab vahest mõnda asja otsida. Aga ei, varsti oli ta muffinipulbri kotiga platsis. Ta oli ühelt tädilt abi palunud. Too oli siis õigesse kohta osutanud ja palunud Meenal sobiv välja valida. Ka sellega sai ta ideaalselt hakkama ja oligi asi lahendatud.

Sama lugu on lasteaias. Meil on nüüd juba pikemat aega kiibi süsteem lasteaia ustel. Sisse saab vaid kiibiga. Minul aga kiipi veel ei ole. Rõhutan "veel". Ma olen vahest ajaga ja vajan uute asjade jaoks õiget momenti või tõuget. No siis ma alati püüan ikka ukse juures oodata kuni keegi tuleb või läheb, et sisse lipsata. Kella ma lasta ei malda tavaliselt. Vaid suures hädas, kui kuhugile huviringi minemisega kiire on ja iga minut arvel.

Meena on aga selline, et tema juba ootama ei jää. Kohe laseb kella, enne kui ma teda manitseda jõuan. Ega mulle ei meeldi, kui ta iga pisiasja pärast sealseid töötajaid tülitab. Natuke peaks ikka kannatust ka olema. Minul on, Meenal mitte. Ühesõnaga saab ta enamasti kõigega ise hakkama ja hätta juba ei jää.

No nii...nii ma siis olen olnud selline kodune ja omaette nokitseja. Enamasti rahul oma elukorraldusega. Kuni ükspäev mõtlesin, et teeks heegeldamisest väikese pausi ja vaataks üle pika aja (mais sai seda viimati tehtud), mis tööturul toimub. Esimene koht, kuhu suundusin, oli cvkeskus.ee. Kohe hakkas Viljandimaa pakkumistes silma huvitav töökuulutus. Mis mind võlus, oli saksa keele oskus. Klõpsisin natuke nuppe, tahtsin kandideerida. Olen seal kasutaja juba ammustsest aegadest ja isegi üks cv on mul seal olemas, mida olin viimati 2011 aastal uuendanud. Seal seisid veel minu Saksamaa aegsed rekvisiidid. Mingil moel aga kiirete vajutustega sai toosama vanade andmetega cv teele saadetud. Kogemata ausaltõeldes. Oleksin pidanud eelnevalt kontrolima ja eks ma lootsingi, et lööb ikka cv enne saatmist veel lahti, et saab üle vaadata, mida ma sinna kokku kirjutanud olen. Aga hilja. Mis läinud, see läinud. Püüdsin kohe ka uuendusi tegema hakata, aga nagu ikka, segati mul see asi ära ja sinnapaika see asi jäi.

Õhtul sain Saksamaalt laste isalt e-maili, et keegi meeldiv naisterahvas oli helistanud ja mind küsinud. Ilusas saksa keeles ja puha. Mis asjus, oli saladuseks jäetud, mis ajas laste isa ikka päris leili. Nii mulle vähemalt tundus. Kirja oli lisatud ka number, kust kõne tuli. Siis ma juba sain pihta, mis toimub. Minu arvuti näppimisel olid tagajärjed.

Helistasin ja selgitasin, milles asi, kes ma olen ja miks nii juhtus, et mitte minu aktuaalne telefoninumber cv-s ei olnud jne. Tänati, et ma ise ühendust võtsin ja nii muuseas sai kohe kokku lepitud ka töövestlusele minek.

Täna ma käisin seal siis ära. Ratsionaalne, nagu ma olen, ühendasin kohe ka oma muud sada asja, ikkagi linna minek. Isa arvas kohe, et temalgi on linna asja ja läheme tema transpordiga. Ma olen viimasel ajal kõik korrad isaga linnas käinud ja nii me siis alati päeva maha kooserdame. Kõik kohad saavad läbi käidud, mille vastu emba- kumba huvi tunneb.

Täna alustasime ilusalongist, sest lasin oma kulmud üle pika aja korda teha. Rõhutasin veel tegijale, et väga tumedaks ei tehtaks. Ei taha ju töövestlusel endast koomilist muljet ka päris jätta. Vahatamisega natuke pisara tõmbas silma, aga lõpptulemus oli vägagi normaalne. 6 eurot ja näol raam täitsa olemas:)

Järgmisena sai Mete koolikott remonti viidud (lukk). Vingub juba nädalapäevi, et temal on uut kotti jälle vaja (kotifetišš), kuigi tal on neid lademetes. Jumal küll, kui häbi mul oli ja müts maha parandaja ees. Ta lubas pealelõunaks koti korda teha (noor mees) ja ma vaid ahmisin õhku, kui tubli ja kuldsete kätega saab üks mees olla. Võtab naisterahvalt koti vastu ja vahetab lihtsalt oskuslikult luku ära. Ja mina ei saa sellise asjaga hakkama. Ja seda vaid 7 euro eest koos lukuga. No uskumatu lausa. Müts maha!

Isa viskas mu siis  lõpuks vestlusele ära, ise läks ta oma asju ajama. Lubasin ennast ise linnakeskusesse tagasi organiseerida ja siis juba tõmbame traati, kes kus liigub.

Kas mul ka väike närv sees oli, ei saa päris õelda. Pigem olin uudishimulik. Oli mul ju juba üks kevadine kogemus olemas ja see oli ikka paras kadalipp, mis läbida tuli. Seekord tundus asi vähe teise süsteemiga. Kutsuti tähtsamad isikud laua taha. Üks neist täitsa puhastverd sakslane, teised kaks eestlased, kes perfektselt saksa keelt rääkisid. Vestlus toimus suures osas saksa keeles, millega ühtlasi kontrolliti ka minu saksa keele oskust. Kõik muu pidi õpitav olema. Mulle jäi igatahes väga hea mulje koosveedetud poolest tunnist. Nüüd jääb vaid üle oodata, kas osutusin ka valituks.

Kaotada midagi ei ole. Mulle meeldib kodune olla. Aga kui tuleb võimalus, et saan tööturule naasta, ka ära ei ütle. Eks me näe, mis elu toob. Aeg on aga vist päris küps, et midagi uut proovida.

Kui lugeda erinevatest foorumitest, et kandideeritakse paljudesse kohtadesse ja ei saada isegi eitavat vastust, siis minu jaoks on see küll uus. Nendel vähestel kordadel (kahel siis), kui ma töö vastu olen huvi tundnud, saan ka kohe kutse vestlusele tulla.

Sellised kurjad plaanid mul siis jälle...nojah. Tuleb mis tuleb:)

Kui ma välja astusin, tundsin ma, kuidas ma olen kohe valmis jala linna astuma ja oma kehale ka midagi kasulikku tegema. Nii entusiastlik olek oli. Astusin paar sammu ja mõtlesin...ei, teen hoopis Mallukat. Tellin omale takso. Elus esimest korda muideks. Hansapäevade ajast oli mul takso tellimise number kenasti peas ja varsti saingi uue kogemuse võrra jälle rikkamaks ja 4 euro võrra vaesemaks. Pean mainima, et oma autoga on ikka tükkmaad mõnusam kulgeda.

Kirjutada oleks veel tänasest päevast küll ja küll, aga lõpetan. Igal asjal on piir ja ma olen tõesti väsinud. Teine kord äkki. Vähemalt sellest, kuidas ma siis päeva lõpus isale potitäie hernesuppi pidin keetma.

Kuulmiseni!