Ettevalmistused ahju ehituseks

Täna oli lõpuks siis see suur päev, kui sai tehtud kõige hullem töö ühe ahju ehitamisel - vana välja lammutamine. Et raha säästa, jätsime selle meie endi teha. Et Jaskaril on koolis ka natukene seda teemat sees, siis tema jäi täna koolist koju ja oli asja sees ja nägi põhjalikult, kuidas see protsess välja nägi.

Kui mina töölt koju jõudsin, olid kõik väidetavalt juba saunas ära käinud, aga mulje oli küll selline, et vett polnud keegi näinud. Ühesõnaga üks ääretult must ja nõgine töö. Õnneks oli eeltöö peale rohkem aega läinud, kui lammutamise peale, seega elamist säästeti mustusest nii palju kui võimalik.

Minu esimene reaktsioon, kui ma tehtud tööd nägin, oli selline, et meil polegi enam ahju vaja. Niipalju avarat ruumi on praegu, et mõnus kohe. Lapsed olid samal arvamusel. Ahi loomulikult tuleb, sest aastaringi meil nii soe ei ole, kui näiteks täna oli.

Suur tänu minu "eksile", kes töid juhatas, isale ja Jaskarile. Suur töö sai tehtud.

Täna hommikul oli pilt selline

Töö käib täies hoos

Selline oli vanal ajal ahju põhi, maakividest.

Selliseid muumia rotte tuli ahju alt välja kümmekond. Ja kaltsu oli ka ahju alla veetud päris arvestatav kogus.

Õhtul oli pilt selline

Pottsepal käsul säilitati niipalju vana materjali, kui võimalik. See peab nüüd ennast vihma käes puhtaks pesema...kui tuleb vihma.

Uue ahju ja pliidi materjal

Kõndima ma täna ei jõudnud, sest päev aega rassinud mehed olid näljased ja tahtsid süüa kiiresti. Tegin esimese rabarberikisselli täna ja peale vaaritamist sai natukene veel elamist koristatud. Homme jõuan vast kõndima ka.

Iga päev kogen midagi uut

Olen siin, et jällegi väike jälg maha jätta ja et oleks, mida meenutada...näiteks aasta pärast. Täna oli mul hetk aega ja ma lihtsalt kerisin vanu postitusi, et vaadata, mis olnud ja mida me kõike teinud oleme. Väga mõnus oli meenutada. Ilma üles märkimata ei mäletaks ma pooli asjugi. Seepärast olengi ma täna jälle kohal, et midagi meenutamiseks kirja panna. Ema küll arvas, et kui internett ükskord millegipärast ära kaduma peaks, siis on kõik läinud. Mina aga vastasin, et internetist ei pidavat ju midagi kaduma minema, kõik mis sa sinna riputad, jääb igaveseks sinna. Mine sa tea, kuidas tegelikult on ja mida tulevik toob. Mina loodan ikka vanas eas oma meenutusi mõne kaasaegse nutiseadme vahendusel meenutada.

On kuidas on sellega, mina jätkan.

Millest ma siis alustan. Aeg on mul tegus olnud, nagu alati. Tänu ema vastutulelikusele on mul piisavalt aega oma eraelu jaoks olnud. Ta võtab peale tööd meelsasti lapsed, et ma ei peaks otsejuttis kohe kodu kihutama vaid saaksin ka natukene enda jaoks elada. Nii ma siis olen päris tihti juhust kasutanud ja ühtteist organiseerinud ja asjalikke asju teinud. Vahest on süümekad küll, aga siis helistab jällegi ema ise ja uurib, kas lapsi poleks vaja tuua lasteaiast. See võtab vähe pinget maha ja pole probleemi, kuidas ma sedajagu vaba aega kasutada saaksin.

Nii ma olen osa saanud paberimaailma töötoast, mis toimus meil ühe sünnipäeva raames töökohas. Olin küll algul nördinud ja pika näoga, kui aru sain, mis tegelikult toimuma hakkab. Ma kujutasin ikka ette, et istume kõik ühiselt pika ja lookas laua taha, nagu traditsiooniline on sünnipäevadel. Aga ei, hakkasime hoopis paberimaailma avastama. Ja ma pean ütlema, et vägagi huvitav oli. Minu maailmapilt sai hoopis avaramaks.

Väga huvitav oli. Mida kõike saab paberist valmistada, saavad huvilised vaadata siit. Täielik uudis minu jaoks ja mina lollike pusisin Meena sünnipäeva dekoratsioonide kallal paljaste kääridega. Täiesti mõttetu aktsioon minu poolt peale seda, kui ma nägin, kuidas tegelikult asjad käivad. Saab hoopis lihtsamalt, loomingulisemalt ja kvaliteetsemalt. Aga eks me iga päev õpime midagi, mina küll vähemalt.

Üheks õhtuks tegime Metega plaanid. Leppisime kokku, et ta sõidab bussiga Viljandisse, veedab seal omapäi poolteist tundi ja siis saame kokku. See oli tal esmakordne pikem reis üksipäini ja bussiga. Mina tema vanuses sõitsin juba ammu Ruhja ja Viljandi vahet liinibussidega. Aeg temalgi natukene ilma näha. Põhiline oli see, et paar päeva varem, kui ma oma plaani talle teatavaks tegin, käis ta mul sabas ja küsis pidevalt, kas midagi aidata on vaja. Kuradi head päevad olid. Nüüd on see muidugi kõik läbi. Elu läheb vana rada pidi edasi.

Ega me siis niisama asjata ka seda õhtut ei plaaninud. Metekesele oli jalanõusid vaja. Käis mulle juba ammu peale, et millal ometi? Et see jutt juba lõppeks, oli vaja asjaga tegeleda. Saime siis linnas kokku, nagu plaanitud, Jaskar ühines ka meiega ja esimese asjana otsustasime sööma minna. Kõik olid nõus minu plaaniga.

Lapsed tellisid omale pitsad, mina kinoa salati rohelisel padjal (seda saate vaadata minu Instagramist). Ma olen juba mõned päevad rämpstoidust eemal ja püüan midagi oma lisakilodega ette võtta. Ma tean, et see ei huvita kedagi. Igal pool ainult üks kaalulangetamine ja tervislik toit. Ega see mind ka igal eluhetkel ei huvita, eriti veel teiste võitlused, aga praegu on see mul teema, nii et kannatage ära. Hood käivad ikka hooti peale.

No ja kui kõhud täis, mõtlesin ma sisimas, et sellega asi piirdub ja kodu sõit. Mete oli eelnevalt saanud poolteist tundi tahtmist mööda poodides ringi vaadata. Viljandis on teada tuntud vilets jalanõude valik ja mina ei lootnudki mingit lahendust leida. Aga ei, Metel alles siis elu sisse tuli. Talle hirmsasti meeldib poodides ringi vaadata, eriti minuga.

Jaskar aimas halba ja läks kohe rahus ära autosse ootama. Vaatasime siis kõik tähtsamad poed üle, aga jalanõusid ei leidnud. Mete aga nõudis, et Rademanni on ka vaja minna. Ahaahaa, Rademanni. Ise ei oska poe nimegi korralikult välja õelda.

Jaskar sõidutas meid siis järgmisesse kaubanduskeskusesse. Mugav oli seigelda, kui juht ees.

Rademarist me lõpuks pika valimise ja proovimise peale sobivad jalanõud leidsime. Jumal tänatud. Muidu poleks ma edasist häda jõudnud ära kuulata.

Mete jäi õhtuga igati rahule ja oh häda, palus, et me kordaks midagi sarnast jälle. Ma ei hakanud midagi lubama, muidu ta hakkab kohe mulle jälle uue hooga peale käima.

Sellega meie seiklused ei piirdunud. Jaskar otsustas äkki, et temal on vaja sõbra juurde saada ja see jäävat tee peale. Mis sest, et kruusatee. Kruusateel sõitmine tähendab, et auto on pärast ülepeakaela porine. Kõige hullem, et ta sõitis kohale, astus autost välja ja ei seletanud üldsegi, kus me asume. Pärapõrgus kuskil olime. Kuidas ma oleks pidanud kodutee üles leidma. Õnneks oli Mete mulle seltsiks ja kahepeale ruiusime välja sealt ja saime jälle õigele teele. Tol õhtul oli imeline ilm kahe vikerkaarega, mida me püüdsime ka pildile saada, aga minul see ei õnnestunudki. Hiljem oli FB aga ilusaid ülesvõtteid täis.

Ühel õhtul sain ma maniküüris käia, teisel "eksiga" söömas, kolmandal kinos, neljandal jälle söömas. Mis elul viga.

Kõige suurem töövõit on olnud Kredexi väljamakse, milleni jõudmiseks on kulunud üsna palju aega ja asjaajamist. Lõpuks oleme nii kaugel, et homme saabub osaliselt materjal, teine osa saabub juba koos potsepaga ja tööd võivad alata. Alustame uue pottahju ehitusega. Ok, enne tuleb vana lammutada, see pidi kõige hullem asi olema. Ma ei taha mõeldagi, milline apats siin jälle olema hakkab. Õnneks olen ma suurema osa ajast tööl.

Nagu te teate, siis ma alustasin enda liigutamisega. Pargin auto töökohast 1,3 km kaugusele ja jalutan tööle, et siis päev aega istuda. Vahelduseks ka süüa. Lubasin oma päeva menüüd ka näidata.

Kolmapäev nägi välja selline. Hommikul joon kodus suure kruusi rohelist teed piimaga. Kohvi ma enam ei joo. Hakkas tervisele.

Kuna töö juures oli hommikuks omlett, siis seda ma tavaliselt ei söö. See on kord nädalas nii. Ülejäänud hommikud söön putru. Õnneks on meil igal kolmapäeval puuvilja päev, peab kenasti lõunani vastu, kui saab õunu, banaane, viinamarju näksida.

Lõunasöök oli teisipäeval valitud mul praad. Tavaliselt söön suppi või mingit huvitavat salatit. Magustoitu söön haruharva.

Hakkpraad, 2.20€

Igal võimalikul hetkel püüan rohelist teed juua, kuhu lõikan sisse ingverit ja sidrunit.

Kolmapäevast reedeni on puuviljad kogu aeg vabalt saada. Kui tuleb isu midagi näksida, saab söögisaalist alati tuua.

Kõik võimalused tervislikuks toitumiseks on töö juures olemas. Nii ma siis olen hakanud ennast ka liigutama rohkem ja pean ütlema, üks võit on juba käes - ainevahetus on korras.

Samal õhtul käisin ma  veel linna peal ja kuna mul oli natukene vaba aega, mõtlesin külastada järjekordselt City Lokaali. Olin seal kinagi ammu käinud ja isegi kirjutasin sellest siin blogis. Mida ja kunas, ma ei mäleta. Aga no kesklinnas, otse Grand Hotelli kõrval selline keskpärane koht, et anna olla. Ma olen nii pettunud. Täiesti väsinud on see söögikoht. Ja millised hinnad. Tellisin värske salati feta juustuga ja lootsin, et 4€ eest peaks juba paljast salati nägemisest kõhu täis saama. See aga, mis lauda toodi,  võttis küll sõnatuks. Hiinakapsas oli ära ribastatud, paar oliivi, tomatit, sibularõngast ja juustu tükki ja vsjo.

Ma saan aru, et taldrik oleks hinna sees olnud, siis küll. Ilus taldrik oli, aga see õhuke kiht salatit taldrikul valmistas küll pettumuse.

Ütleme nii, et ega seal rahvast ka ei olnud. Teenindaja lõsutas tooli otsas kellegi tuttavaga juttu puhuda, ühed daamid olid tulnud lihtsalt kohvitassi taha sooja kohta lobisema ja oligi kõik. Menüü oli lihtsamate killast, ei midagi erilist. Aga mis ma ikka seletan, minge vaadake ise.

Meeldiv avastus Viljandis on olnud söögikoht Herr Artur, Kauba tänava nurgal. Teenimatult vähe rahvast on sealgi, aga toit on üllatavalt hea ja näeb ilus välja.

Jutt käib vaid toidu ümber, siis mainiks ära ka, et meil oli üks tööhommikusöök üllataval kombel Grand Hotelli restoranis. Kas pole mitte vahva. Sain elus esimest korda Brita torti maitsta. Inimene õpib kogu elu...

Hakkab looma

Tundub, et ilmad hakkavad talviseks muutuma. Täna oli väljas juba üsna jäine ja tuul oli ka märgatav. Kasutasime viimaseid päikselisi ja kuivi päevi, et talveks kasetohtu varuda. Ma ei tea, mitu aastat minu ema seda juba harrastanud on, aga mind on ta ka sellega nakatanud.

Tänapäeva tikud on nii kuradima si*ad, et õnn on kui viiendal katsel tohule tule otsa saad. Ma olen üldse suht vilets tuletegija. Aga kasetohuga saan pea alati esimesel katsel tulele hoo sisse, ohtra kasetohuga. Ajalehti ma võingi põletama jääda, sest puud lihtsalt ei võta tuld, kui algus on valesti sätitud pliidi all.

Eelmisest talvest oli mul kasetohtu veel paar kotti alles, aga Lätis käies jäi meile alati silma üks lank, kus oli palju tohtu saadaval. Ei saa ju juhust kasutama jätta, eriti, kui kodu lähedale jääb. Ca. 3 km piirist ja võta nii palju kui tahad kuiva ja kvaliteetset tohtu. Kui ilm ka ilus, siis on lausa lust selline töö. Paar korda sai käidud, mõlemal korral oli Sten ka kaasas, nii et meie mureks oli ainult kottidesse korjata, Sten transportis kotid autosse.

Lätimaa

Esimese päeva saak

Esimesel päeval oli Meena ka oma satsiseelikuga platisis. Aga tema hakkas kohe mängima. Leidis mõnusad kännud, mis said talle kohe lauaks ja toolideks, kattis laua käepärastest vahenditest ja lasi fantaasial lennata. Mängu jätkus kauaks.

Teisel päeval ehk siis täna, oli ema jälle varakult platsis, et aga jälle tohtu korjama minna. "Palju teda ikka vaja on?", ei saanud ma aru. Aga ega maha ka ei jäänud. Võtsin uue rulli 150l-seid  prügikotte, Sten kaasa ja läksime. Saime kõik kotid täis ja kuur, kus me seda hakatusmaterjali hoiame, sai ka täis. Meie tuletegemise mured on pikaks ajaks murtud.

Teine pool päevast kulus ootamisele. Meile olid täna külla lubanud tulla lausa kaks tähtsat asutust, valla esindus ja Kredexi inimene. Kõik seoses Kredexi taotlusega - kes pidi Kredexile iseloomustuse meie kohta saatma, kes tuli paikvaatlust tegema. Vahepealsel ooteajal sain isegi ühe päevateki motiivi heegeldatud. Juba paar päeva on vahele jäänud, kui pole saanud aega heegelnõelagi haarata. Nüüdseks on 9 motiivi valmis.

Söögitegemisega ma ei riskinud täna üldse üritadagi. Kui vaja külalisi vastu võtta, pole ju aega muu pakilisega tegeleda, mis vajab peale passimist. Ühe retsepti suutsin küll kahe külalise vahe peal aga ära katsetada. Kui kook hea välja kukkus, jagan teiegagi. Praegu on see külmkapis, sest soovitati üleöö kapis hoida. Hiljem tuleb lihtsalt vahukoor juurde vahustada ja voilaa. Kõlab küll maitsvalt igatahes ja mul pole mingit probleemi selle koogi maitsmisega. Mul on hoopis vastupidised probleemid, oleks vaid aega midagi suhu pista. Täna näitas kaal juba 63,8, selline tamp on peal. Ma olen rahul. Sten tõmbas mind küll maapeale tagasi ja väitis, et see kaal meil valetab. Aga ma ei usu. Isegi põrand on ju loodis, kus peal ma tavaliselt kaalun. Enne valetas võib - olla, kui veel vana põrand oli:D

Elutoas on ka nüüd käidav põrand täitsa olemas. Enne kõõlusime suures augus või siis laake pidi. Tegin õhtul veel suurema koristuse, et meil siin natukene elamisväärsem see elu oleks. Ülemine korrus oli kõik paksu tolmukihi all. See palkide puhastamine pole mitte kergete killast töö ja must on ta ka. Ahi oli ka jäälülm ja toad samuti. Päeval oli ju aken pärani, et materjal tuppa saaks. Nüüdseks on kõik läikima löödud ja ahi ka kõetud. Hommikul peaks päris mõnus olema tõusta ja isegi kohvimasinal jõudsin katlakivi eemalduse ära teha tänasel tihedal päeval. Oi kuidas ma seda tööd varem vihkasin. Pidin juhendist alati näpuga järge ajama ja siis ka alati kõik ei klappinud. Ema juures ema juhendi järgi tehes läks kõik nii, nagu juhendis ette oli antud. Siis ma avastasin, et minu masinaga kaasas oleva juhendiga on mingi jama. No ei juhtu asjad nii nagu peaks. Nii ma siis kasutan ema masina juhendit ja teen selle järgi seda tööd ja mulle on see päris meeldima hakanud.

Kui nii võtta, siis päris tubli päev kokkuvõttes.

Üks ei kuule, teine ei näe

Hakkan jälle kurtma, kuigi ega erilist põhjust ei ole. Mis see siis ära ei ole, kui ma enamvähem jalamees siin paksus metsas olen.

Hakkan mina hommikul (ok, peaaegu lõunaajal juba) autosse ennast sättima, et ülitähtsaid asju ajama minna ja mida krdit, auto ei lähegi käima. Vool kõik olemas, aga võtit keerates pilkane vaikus. Alles tuli auto remondist, eelmine päev veel sõitsin, kõik oli parimas korras ja siis jumalast lambist jälle mingi viga külges. Oi ma ei või.

No polnud hullu, mul oli veel üks auto võtta. Sain paar kilti sõidetud, kui see ront keema läks. Olin kuulnud, et kui hooga sõita, siis pidi tuul või jumal teab mis, radiaatori maha jahutama. Andsin siis gaasi ja sain kuidagi jeeli jeeli Nuia ära, kogu aeg oli auto keemise piiri peal.

Võtsin suuna kohe otse isa juurde, et seal siis vett juurde valada ja kapoti all tähtsat nägu teha, omapäi loomulikult, isa oli tööl. Värske vesi sees, katsusin keskusesse saada, et oma missioon lõpule viia - Kredexi taotlus oli vaja posti saada, sest taotluste vastuvõtt lõpeb 31. juulil ja tahtsin aegsasti asjaga ühele poole saada. Niigi olin juba edasi lükanud ja asi oli üsna viimase minuti peal. Nüüd on see siis tehtud ja jääme tulemusi ootama. Kõik meie uute kütekollete nimel.

Edasi ma sõita ei julenud, ilma et ma enne konsulteerinud ei olnud asja tundvate inimestega. Arvati, et radikas on õhumullid sees ua need oleks vaja välja saada. Anti juhised ja nii ma siis läksin jälle isa juurde, et veega need mullid välja meelitada. Sain nii palju auto jutti, et temperatuuri näidik oli stabiilne ja normis. Sõitsin nii kiiresti koju, kui võimalik. Haarasin veel ema koera ka kaasa, sest ta on meil hoiul. Juba eile tõin ta meile, aga ta oli otsustanud koju tagasi lipata 2 km. Eks näis, kas täna jääb pidama.

Nüüd on mul siis vesi ahjus, autod seisavad ja olen jalamees. Aga pole viga, asjad on vähemalt aetud ja mis meil siin maal ikka viga, elame aga "luksuslikult" edasi. Kuidas piim külmkappi saab, sellepeale ei mõtle praegu.

Kiri, mis muutis meie elu

Nüüd on aeg sealmaal, et oleks õige hetk avaldada kiri, mis tõi meie perre uued tuuled, lastele uued toad ja tahet edasi pürgida siin kaunis Eestis.

Täna sain ka Kredexilt kirja, mis kinnitab meie kodutoetuse projekti lõpetatuks. paberid on kõik korras ja toetus makstakse välja. Super!

Tere "Kodutunde" meeskond!

Tavaliselt paluvad teilt abi kõrvalseisvad inimesed, kes soovivad oma lähedasi aidata. Olen ebatraditsiooniline ja pöördun viimases hädas teie poole isiklikult.

Meie lugu on selline. Maja, kus me kuuekesi elame, sai meie omaks aastal 2005. Müüsin oma 1-toalise korteri väikelinnas ja ostsin maja maale metsa. Maja oli seisnud aastaid tühjana, osaliselt ka juba rüüstatud, aknaruutudeks olid munarestid. Aga see õhk siin oli juba seda väärt, et pisike korter vahetada OMA maja vastu. Ja ruumigi oli rohkem, 3 tuba ja suur köök.

Tänaseks on maja saanud uue voodri (seda küll ilma soojustuseta), uued aknad, toad on elamiskõlblikud ja meile armsalt sisustatud. Tunneme ennast siin koduselt ja mõnusalt. Vesi on sisse veetud, kanalisatsioon toimib, meil on pisike vannituba. Kõik eluks vajalik on olemas.

Lapsed kasvavad ja üha enam kerkib päevakorda ruumipuudus. Kes ei tahaks OMA tuba. Kasvõi oma nurkagi, et uks sulgeda ja olla omaette. Meil seda võimalust ei ole. Pole uksigi, sest uksed võtaksid selle vähesegi ruumi, mis meil on.

Seepärast kirjutasime kevadel taotluse Kredex'ile "Lasterikaste perede kodutoetus", et välja ehitada meie maja pööning, millega saaksime juurde kaks tuba. Taotlus sai positiivse vastuse, mis tõi meie perre palju elevust.

Lapsed on elevil küll ja ootavad oma tubasid, mina aga olen murest murtud. Summa, mis meil kasutada on, on 5000€. Hinnapakkumine ehitusfirmast aga ca. 13 000 €. Olen nüüd natukene asjade käiku uurinud ja enne, kui Kredex annab loa ehituse alustamiseks, on vaja ehitusluba. Ehitusloa saamiseks aga projekti, mis maksab aga ca. 10% ehituse maksumusest. Seega oleks meil ju toetusest kasutatud 1300 €.  Ehituseks nagu eriti ei piisagi enam. 

Praeguseks on pööning vanast prahist koriststud ja on täiesti ilma soojustuseta, tuul ulub lausa lae peal. Põrandad on meil nii või naa külmad. Ahju kütan iga päeb praguse külmaga, hommikul on aga majas 16 kraadi. Kõik lõõtsub hetkega külmaks.

Et plaanitud eluruumid välja saaks ehitada, jääb meil puudu meie jaoks täiesti utoopiline summa. Meil on ka metsa, aga ainult küttepuudeks. Palki, mida rahaks teha, lihtsalt ei ole veel. Seega jääb ka see variant ära. 

Ise olen momendil veebruaris kaheseks saava lapsega kodus. Ja kui saaksingi tööle, poleks ka sellest eriti kasu. Palk oleks miinimim ja tööle sõit edasi-tagasi 30 km, mis "sööks" kogu teenistuse. Praegu olen lastele alati kodus olemas, töö ei lõpe siin kunagi. Laste isa on elatise meile võlgu juba aastaid, kohtutäitur ei saa midagi teha. Elame peretoetusest. Näljas me ei ole, aga endid aidata me ka enam kuidagi ei oska.

Seega pöördungi oma suures mures teie meeskonna poole. Lapsed ikka alati vaatavad teie saadet ja õhkavad, kui suurepärane kõik on ja kas nad meile ei võiks niimoodi appi tulla. 

Kindlasti on palju teisi peresid, kes elavad palju viletsamates tingimustes. Aga meil on ka päris palju trumpe. Meil ei ole võlgasid, me oleme suitsu- ja alkiholivaba perekond. Me kasvatame suure osa oma toidust ise, kelder on meil hoidiseid täis. Lapsed on puhtad ja hoolitsetud, koolis tublid. Kogu minu energia on läinud oma lastele ja tahaks, et nende unistused täituksid ja loomulikult ei ütle mina ära ka oma privaatsest nurgast, kus siis mõni raamat läbi lugeda või kasvõi käsitööd teha.

5 lapse üksikema

Killud toovad õnne!

Ma jätkan...Olen saanud palju toetavaid ja julgustavaid kommentaare nii siia, postkasti kui ka FB sõnumitesse. Teie pärast jätkan ma oma armastatud tegevust. Aitäh teile!

Siinkohal tänan ka kohe teid, kes te mu üleskutset tähelepanuta ei jätnud - oma emotsioonidest postituse lõppu ka märk maha jätta. Väga lahedad olete, ka sina, kes sa "igavust" iga postitust lugedes tunned:D

Olen täna õhtuks väga ülevas meeleolus. Hommik möödus küll masenduses ja mitte midagi tehes, aga see eest olen kursis, mis televisioonis toimub :D

Kui kõik minu kiiremad jooksmised tänaseks tehtud olid, istusin hetkeks maha, et oma meilidele pilk peale heita. Loen mina mitu korda ja aru ei saa, mis meil see on ja kellelt. Teile ma seda veel õelda ei saa, aga see meil ajas mind uuesti tegutsema ja andis nagu uut lootust, kuidas oma eluga edaspidi edasi minna. Pean silmas kõike seda ruumipuudust, Kredexi toetuse kasutamist, puuduvat raha, projekti jne. See tänane meil võib olla üks lahendus minu muredele.

Asusin suurest rõõmust ja entusiasmist kohe nõusid pesema ja suur nõude armastaja, nagu ma olen, libises üks armas kausike mu käest ja purunes. Ma oleksin tavaolukorras paar pisarat poetanud, täna aga mõtlesin positiivselt. Ju see pidi nii minema, killud ju toovad õnne. Las see kausike siis minna...

Sain ka meilisaatjalt juba kõne ja tundub, et asi on ikka "reaalne" ja ma ei näe und. Juhuu, ma olen õnnelik. Kuna mul momendil on hinge taga ainult loetud eurod, siis tundub, et ega meie elu aasta lõpuks paremaks minna ei saa, loodetavasti kompenseerib see saabuv õnn meie kõigi jõulukingid ja kuhjaga.

Põidlad pihku ja kui aeg sealmaal, kuulete ka teie kõigest lähemalt:)

Maast ja ilmast

Tavaliselt tehakse ilmast juttu, kui muud enam rääkida ei ole. Mul on muud ka, aga ilm nagu täna, võiks kestma jäädagi. Natukene külm (momendil 1 kraad sooja), aga tööd tehes täitsa paras. Kasvuhoones hakkas isegi palav.

Hommikul üheksast oli ehitusfirma platsis. Istusime maha ja arutasime edasised plaanid läbi. Asi on ikka üsna kurb. 5000 eurot ja teha nagu selle eest midagi ei saagi. Üksi projekt läheb maksma 10% ehituse maksumusest, mis teeb umbkaudu 1300 eurot. Ilma projektitat aga ei saa ehitusluba, mis peab aga kohe kindlasti olemas olema. Kredex enne ehitamiseks luba ei anna. Arusaadav, aga ehituseks nagu ei jäägi siis raha. Esialgse plaani tegime soojustamise peale siis vähemalt, sest pööningul ulub tuul ja minu kütmisest eriti tolku pole, kõik lõõtsub loetud tundidega jälle külmaks...Kaalun veel üht varianti, kust lisafinantse saada, et projekti ikka täide saaks viia nii, nagu esialgne plaan oli. Asjad igatahes liiguvad ja kaks aastat on aega...seega väga lootusetu pole:)

Sain lõpuks oma põllu ka köögiviljast puhtaks ja seda kiiremini, kui loota oskasin. Onu tuli kündma ja siis hakkas mul kiire. Vaja oli väärtuslik kraam veel kokku karjata, mis põllule jäänud oli. Kõik sai kiirelt kärule ja käruga põlluäärde hunnikusse. Seal on nüüd parasjagu harutamist. Porganditirre võttes, mis harvendamata olid ja seega tihedalt koos ja pisikesed, tuli mul hea plaan toorjuustuglasuuriga porgandi plaadikooki teha. Porgandeid panin ohtrasti taignasseVabalt käes ju:) Ainult pesin ja võtsin otsad ära ja otse masinasse riivimisse, koos koorega. Lapsed sõid ka neid tirre päris hea meelega. Koogid valmis, jahtuvad ja siis hakkan glasuuri määrima.

Ja kapsa hapendamiseks saan ka veel kasutada, see plaan on mul täitsa jõus. Oleks aega, hakkaks kohe pihta kapsa tükeldamisega. Aga täna suht kiire päev, polnud kuni siiani veel aega süüagi. Siis lihtsalt sundisin ennast maha istuma ja paar võileiba tegema. Lapsed on toidetud, sellepärast ei maksa muretseda.

Väljas sai lehti riisutud, vanu lillepealseid lõigatud ja komposti viidud. Kasvuhoone tegin tomatitaimedest tühjaks, et puulehd sisse vedada kompostiks. Kevadeks on kõik heaks rammusaks mullaks kõdunenud ja lehtedel hea taaskasutus. Õunu korjasin veel puide alt, et parem lehti oleks riisuda. Peale riisumist on hoov kuidagi mõnusa korras olekuga, saab kohe hingata ja silmal ka ilus vaadata.Mis ma õelda tahan on see, et mõnus on väljas tegutseda. Tegutsege ka!

Nüüd peale väikest hingetõmmet hakkan õhtuks ettevalmistusi tegema. Ikkagi külalised tulevad ju:) Aknad pesin juba hommikul puhtaks, kuigi omaette mõtlesin, et pimedas niikuinii kärbse sitta näha ei ole. Aga nüüd on see  siis tehtud ja linnud jälle lendavad vastu akent pots ja pots. Lihtsalt nii puhas on, et ma ei tea mida nad arvavad, et klaasi pole ees või?:D

Põrandad lasen lapiga veel üle, kui õhk puhtaks saab lastest, vaibad sisse ja ahi on ka kõetud. Kõik läheb plaanipäraselt. Lapsed pakivad end juba vanaema juurde, et meil siin õhtu lastevaba oleks. Ikkagi suurte inimeste koosolemine. Eks ma kirjutan ka ekstra tänasest õhtust postituse, mis tõotab kindlasti väga huvitav tulla - ikkagi nõudest ja potsikutest, mis on minu nõrkus:) Seniks aga kuulmiseni!

Terve vagu päevalilli sai ka lihtsa vaevaga maasse küntud

Järgmisel aastal hakkab kõik otsast pihta jälle...

Lehtedest puhas hoov

Kassid tulid ka asja uurima ja kukkusid kaevama...
 

Kollane on suur hiirekütt, igati tänuväärne loom meil majapidamises

 

Eriline päev

Nii...lapsed on vaheajal, Meena on ka lasteaiapuhkusel. On ju teine septembrist saati laitmatult lastaias kohal käinud ja auga puhkuse välja teeninud. Ilmad on küll viletsad ja nutused, aga õnneks näitab ETV2 ikka aegajalt huvitavaid lastefilme. Eile jooksid Mete ja Sten sõpradega terve pealelõuna pimedani välja õues, olid mudased ja märjad. Aga peaasi, et väljas ja värskes õhus liikumas.

Hommikuti magatakse, niipalju, kui see siin kisas võimalik on. Sten kolis ära Jaskari tuppa ja saab nüüd üksindust nautida ja ukse vahepealt kinni panna ja omaette olla. Oi, kuidas ma ka igatsen sellist luksust. Aga minu toal pole ust:( Ja Mete-Meena toal pole samuti ust. Ustele pole lihtsalt ruumi.

Hea uudis on see, et täna käisin Kredexi lepingut sõlmimas ja nüüdsega võivad ettevalmistused alata pööningu väljaehituseks. Ehitusfirmale helistasin ära ja teeme ühe istumise lähimal ajal, et plaanid paika panna ja vaadata, mida me saame selle 5000 euroga ära teha. Kõige suurem peavalu on praegu projekt. Ehituseks on vaja projekti ja mulle tundub, et see pole mitte odav lõbu. Kulud katab küll Kredex, aga selle jagu saame ju vähem ehitada:(

Kredexi infotund toetust saanud peredele

Tänane infotund oli mulle juba aastast 2010 tuttav, värskendasin ainult mälu. Kõik protseduurid on ju läbi tehtud ja tuttavad. Paljud pered olid kohale tulnud lastega, küll suuremate ja pisematega. Mina saan seda luksust kasutada, et vanemad lapsed vaatavad ka pisemaid. Ühtki tuttavat ei olnud sel korral. Ära käisin Viljandis nii kähku, et Stig polnud jõudnud isegi püksid pissida. Temaga olen juba nii kaugele saanud, et kui ma ta potile panen, teeb ta kohe ka pissi. Pean ainult ise hoolas olema. Suur samm paremuse poole potitamisega.

Kivi Pagarist ostsin kaasa ka selle tähtsa päeva puhul kilose sefiiri tordi ja nii kui koju jõudsin, tegin ühe hea kohvi ja kõigile asjaosalistele tükk torti. Natukene vinguti küll sefiiri kallal, aga põhi maitses kõigile:D Ma olen kaval - minu lemmik tort, teised eriti ei taha ja siis jätkub kauem. Seisab praegu laual, mis pole meie peres tavaline. Tavaliselt läheb ikka kismaks:)

Tähistame

Kivi Pagari "Härmatise" tort

Juba homme plaanin enda juures Tupperware esitlust. Olen kiire tüdruk, mõeldud tehtud. Lehitsesin nende digikataloogi ja tahaksin paari toodet. Parim viis nende saamiseks on enda juures esitlus teha ja "perenaine" olla. Kaotada pole midagi, iga osaline saab ka väikse kingituse, mõnusa istumise ja ka midagi huvitavat teada. Plaanime teha Käsespätzle´id Tuppervare spätzle vormiga.

Selle kavatsen ma omale soetada homme

 

Teiseks pakub mulle huvi madal lauapärl, sest seal  saab oma küpsetisi serveerida ja vajadusel kaane alla panna.

Minu teine favoriit

Rahaga on nii nagu on. Esimene kuu on nüüd elatud ilma krediidita ja toimetulekutoetuseta. Tänase seisuga on alles ca. 180 eurot. Olen saanud kindlustuse autole aastaks teha, mõned üleriided lastele osta, koorem sitta mahtus isegi kenasti eelarvesse,maksud on makstud, kultuuri sai vaatamas käidud ja loomulikult söök. Plaanis veel kinno minna kahe lapsega, Tupperware asjakesed, künd - need on suuremad asjad. Kapp on liha täis, keldris on kartulit - nälga küll tulla ei tohiks:) Olen isegi uhke natukene enda üle. Loomulikult on aitajaid ka. Kes toob piima, kes annab mune, kes toob lõhet. Üks hea inimene ostis Metele isegi paki kommi, kui kuulis, et soovin euro eest räime ja Mete  nurus kõrval pakki kommi. Aitäh, väga lahke liigutus ja teeb südame soojaks:)

Aeg maha!

Kiire nädal jälle mõõdas ja on aeg aeg maha võtta. Koosolekud nii koolis, külas kui lasteaias on möödas. Arstilkäikudega on kõik ja aeg on nüüd väheke hinge tõmmata. Mõnus, kuskile pole enam kiiret ja saab omas tempos kulgeda.

Internet on mul ka kuidagi paremaks ja kiiremaks kodus muutunud, isegi piltide laadime on kõik minu arvutiga minu kodus. Uskumatu lausa. Midagi ikka muutub ka siin maailmas. Lausa luks elu mul siin, pole vaja enam väljasõite teha, et blogi kirjutada.

Minu väga paljude analüüside ja läbivaatuste tulemused olid kõik korras ja võin südamerahus edasi elada. Aastas korra tuleb ainult kergem kontroll teha. Üks probleem veel on, millega oleks vaja tegeleda, minu hemoglobiin. Järjekordselt saadeti mind doonoritepäevalt tagasi, kuna hgb liiga madal (114, suvel oli 117). Oleks vaja üks ravikuur läbi teha ja perearsti juures vereanalüüs teha lasta ja vaadata, kus probleem peitub. Eks tema siis määrab ravi. Tahaks ikka doonor edasi olla, kust ma muidu toiduõli saan :D Tegelt olid sel korral ka nii armsad tassid valikus, oleksin  tassi kasuks otsustanud. See oli muidugi nali, ei tasu seda nüüd eriti tõe pähe võtta, et toiduõli puuduse all kannatan:)

Eilse kiire ja tiheda päeva krooniks sain väga- väga oodatud e-maili, mis tuli muidugi ootamatult. Kredex saatis mulle lasterikaste perede kodutoetuse otsuse. Ja mis te arvate? Selle pika ootamise ja sebimise peale on nüd pinge langus ja hüppasime lastega rõõmust. Vastus oli positiivne.

SA KredEx juhataja kinnitas 07.10.2014 otsuse rahuldada Teie taotluse summas 5000,00 eurot.

Nüüd on ees veel lepngute sõlmimine minu ja KredEx´i vahel ja asjad hakkavad liikuma. Palju tööd ja sebimist ootab meid ees, see on kindel. Aga kaks aastat on aega see raha ära kasutada, nii et aega on. Mina hakkan loomulikult kohe tegutsema, sest aeg läheb kiirelt ja lapsed ootavad oma tubasid:)

Nüüd siis nädalavahetust nautima, ka teie armsad lugejad!

Käin teraapias

Ma ei tea kuidas teiega on, aga mina naudin täiega suve. Mitte küll ilma suhtes, aga suvi saab õige tähenduse, kui saab maasikaid metsas korjata ja kõhu ka täis vorpida. Kolm päeva olen juba maasikaid talveks varumas käinud ja närvid on ka nii kenasti puhanud. Mõnus vaikus ja rahu, saab omi mõtteid mõlgutada ja unistada omakeskis. Kodust ärasaamisega on mul omad nipid. Tarvitseb mul lastele ainult kirjeldada, kuidas me talvel sügavkülmast metsmaasika moosi võtame ja pühapäeviti ülepannikooke sellega süüa saame või siis mannaputru metsmaasika moosiga sööme. Sellest piisab, kui luba metsa minna on olemas. Easy.

Lank, kus mul hea korjamise koht on, asub kodu lähedal. Möödasõites olen nänud, kuidas naabrinaine korjab, ema on mul seal korjamas käinud ja ega minagi halvem olla ei saa. Autot käima ajada vaja ei ole, kuhugile kihutama ei pea. Võtan ratta ja olen hetkega kohal. Suur pluss asja juures. Kuulub minu päevakavva juba. Ja eks rauda on ka vaja, mida maasikatest palju leidub. Millal siis ikka oma rauavaruseid täiendada, kui mitte hooajal ja otse metsast. Esmaspäeval tahaks jälle verd loovutama minna doonoritepäevale.

Kõige suurem pluss on muidugi see, et mulle see noppimine meeldib. Mõni imestab, kuidas sa küll viitsid. Nii pisikese marjad ju, annab korjata. Aga istub mulle see korjamine. 2-3 tundi päevas ja 3-4 võikarbi täit moosi jälle olemas.

Eelmine aasta jäi mul see ilus maasikaaeg sellesse aega, kui Saksamaal olime. Seal sellist võimalust ei ole, et lähed metsa marjule. Metsmaasikaid ei julge sakslane korjatagi, sest kardetakse, et rebased levitavad metsades igasugu haigusi ja maasikad on ka saastunud. Mina seda eriti ei karda ja olen ikka kraavipervest ja metsa alt leitud marjad suhu pistnud Saksamaal. Võõras mure minu jaoks.

Kavatsen veel niikaua juhust kasutada, kui võimalik, sest lank on suur ja maasikaid palju, jätkub ka naabritele ja minu jaoks on see nagu puhkus ja teraapia samaaegselt. Kel viis last kodus, oskab vaikust hinnata ja ka seda, kui on võimalus midagi teha ilma segamata. Mina seda oskan  ja vägagi. Uhukusega postitan Instasse maasikalangi pilte, selfie´deks mul aega ei ole. Teised prioriteedid momendil:D

Teraapia on praegu kohal nr. 1, sest no siin külas on täitsa hullumaja see elu. Sulle valetatakse näkku ja siis see valetaja valetab veel teisele näkku, et mitte halba varju endale jätta ja teise ees head mängu mängida. Seljataga tõmmatakse nii mis kole:D Täis kino:) Siis ähvardatakse veel politseiga, sest julgen oma blogis kirjutada omi mõtteid ja ausalt oma elust ja teisi tsiteerida. No mida?? Kõige hullem, et minu ema terroriseeritakse täiesti mõttetult telefonaatidega ja teemadega, milles temal pole üldse kompententsi. Ise tahavad veel inteligentsed inimesed olla :D (Matsikari, ma ütlen). Aga mina pean rahulik olema, hingan kolm korda sisse ja homme rõõmsalt jälle maasikale:)

Esimene päev läksin 2 liitrise shaslõki ämbriga. Napiks jäi...

Korralik ämber oli palju parem korjamiseks

Marjamaa missugune:D

Kredexi inimene oli ka meil täna täitsa kohapeal ära ja tegi paikvaatlust. Mina midagi ilustama ei hakanud, tube ei koristanud, ennast mukkima ei hakanud. Võtsin vabalt ja olin loomulik oma loomulikus keskkonnas. Tuli,küsis mõned küsimused, pani kirja. No et mitu tuba, kas vesi sees, kanalisatsioon. Siis pildistas tube, ronisime redeliga pööningule, pildistas seal ja oligi kõik. Nii oli ka 2010, isegi vist naine oli sama.

Uurisin, palju taotlusi tuli. Üle 500. Väga - väga palju ikka. Üle 400 vastasid nõuetele ja rahaline kate on üle 200-le. Täpseid arve ei mäleta, aga üldine pilt on siis selline. Kolm inimest on, kes peavad need 400 taotluse esitanud peret läbi käima suve jooksul. Otsustamisel arveststakse ikkagi pere suurust, elamispinna suurust ja sissetulekut. Need, kelle taotlused positiivse vastuse saavad, selguvad septembri lõpuks. Nüüd tuleb ainult rahulikult oodata. Mina olen sinnamaani kõik teinud.