Nii ta sel korral tuli

No kes muu, kui uus aasta. Suuri plaane meil ei olnud sel aastal. Kui me tavaliselt oleme küla kuuse alla läinud ja ilutulestikku imetlenud, siis sel korral olime kõik ühel nõul, et nähtud juba küll, oleme mõnusalt kodus. Sten on juba iseseisev mees, tema käis kuskil ikka ära oma kamraadidega.

Et kõik ikka perfektne oleks, katsusime Metega enne kaheksat Lätis Topis ka ära käia ja ühtteist näksimist õhtuks organiseerida. Poe turvaväravate juurde oli nähtavale kohale säetud üks aluse täis kihisevat jooki. Metel läksid silmad särama, mina tavaliselt selliseid asju ei märka, veel vähem taipan ma aastalõpuks ühe pudeli muretseda. Nii ta jäi.

Tegime siis oma ebatraditsioonilised valikud ära ja suundusime kassasse. Muideks, Top on nüüd uuema suurema ja värskelt remonditud pinna peal. Mõelda vaid, et meil on 16 km raadiuses pood üsna hea valikuga ja seda 8-22-ni iga jumala päev.

Enne kassat suutis Mete niikaua nuiata, et võtsime pudeli šampust ka. Mete andis selle jaoks isegi oma taskuraha, peaasi, et ostetud saaks.

Kodus jagasin kõigile ülesanded kätte, et pisikene laud saaks teleka ette kaetud. Meena sättis eriti meelsasti meie väljapanekut. Sättisime endid teleka ette ja hakkasime pulti kruttima ja toitu hävitama.  Mete oli šampuse õue lumehange külma pannud. Aga ega me keskööd ära oodata ei jõudnud. Mete otsis YouTube’st õppevideo šampuse avamisest välja ja nii me oma aasta lõpetasime. Enne aastavahetust olid kõik voodis. Mina kuulsin läbi une paugutamist ja magasin magusasti edasi.

Hommik algas mul tegusalt. Ma jubedalt naudin seda aega, kui maja vaikne on ja siis ma tegutseks. Nii ma õue läksingi ja kukkusin lehtla alust kraamima. Suure käru täie ebavajalikku sodi viisin minema ja sorteerisin veel ühtteist. Tükk aega tegutsesin, kuni vihmasadu juba liiga suureks läks ja ma tuppa kolisin.

Nii muu seas hakkasin sulama tõstetud liha kloppima, ise veel teadmata, kas teha klopitud liha või liharulle. Klopitud liha tegin jõuludeks ja isutas liharullide järgi, siis oli mul see privileeg ise otsustada ja kaalukausile jäid lõpuks liharullid. Ja nagu ikka, lõpuks oli toidu lõhna peale maja rahvast täis. Otsustasime laua lahti tõmmata ja täiesti ilma ette plaanimata sõime äärmiselt maitsva 1. jaanuari õhtusöögi. Šampus eelmisest õhtust kulus ka kenasti ära ja oli nagu kirss tordil. Oleks üks pudel veel ära kulunud:)

Selline ilus uue aasta algus koos lähedastega ja hea toiduga ja mis põhiline, ei mingit stressi.

Pikk matk

Täna on küll pühapäev, aga olen juba varakult üleval. Ühtul oli hirmus mõelda küll, et on vaja vara tõusta, aga hommikul paistis asi palju helgem. Mõnus on tegelikult vara tõusta. Tegin omale kiire pätika, panin riidesse ja kihutasin kohe õue. Väljas ju praegu -8 ja ma muretsen natukene kanade pärast. Pole nad ju mingid soojamaa linnud.

Panin neil tule põlema, söögi ette ja viisin ka sooja vee. Ühe muna oli ka üks kana suvalt oma söögi moldi ära munenud. Kana ju pimedas ei näe ja mis teed, kui muna tulla tahab. Igatahes varustavad nad mind kenasti munadega ja isegi aegajalt saan müüa. Abiks ikka.

Vara tõusin ma Jaskari pärast. Pojakesel vaja ju bussi peale saada ja meil siin maal pühapäeval ükski buss ei liigu. Viisin ta Nuia bussi peale. Tal pikku matka ees. Tallinnasse, sealt laevaga Helsingisse ja siis ühistranspordiga oma elukohta. Soome ühistranspordi sai Mete ka järgi proovida, kui Jaskaril külas käisime. Tegime sellise pisikese võistluse, kes saab enne Idakeskusesse, kas mina autoga või nemad (Jaskar ja Mete) bussi-metrooga. Nemad võitsid. Seega väga hästi korraldatud see ühistransport neil seal.

Kui ma koju tagasi jõudsin, toimetasin veel väljas. Kui riietus õige, siis on väga mõnus selline talvine ilm. Isegi metsas tegin veel tiiru selle oivalise ilma tõttu. Enne panin toas pliidi alla tule, et pärast mõnus hommikust süüa on. Lapsed magavad ka täna pikalt, vaikus on mõnus.

Eile oli kolmas õhtu, kui väljas kõndimas käisin. Muidu on mul Stig alati kaasas, aga eile raputasin ta maha ja võtsin Mete kaasa. Stigiga on natukene komplitseeritud see kõndimine. Ta on tubli ja ei virise, aga tahab käest kinni hoida ja siis vea teda järel. Mina teen ühe sammu, tema sibab kõrval. Päris koormav tema jaoks. Temal pole ju vaja trenni teha. Ma ikka selgitan talle, et ole kodus, ma saan üksi ka käidud, aga ei jää maha. Eile õnnestus ta ära rääkida ja saime Metega paraja tempoga oma tiiru tehtud. Tagasiteel Mete andis mulle veel mahvi ka ja sundis jooksma. Ma selgitasin küll, et mul on peaasi, et ma liigun, joosta mulle eriti ei meeldi. Aga vaatab, kes täna kaasa ennast kaupleb. Igatahes toredad on need õhtused kõnnid vaatamata käredale külmale. Ja eriti tore on, kui kaal ka langeb. Olen mitu korda alustanud, et natukene kaalu kontrolli alla saada, aga mõne päeva möödudes löön ikka käega ja mõtlen, et toit on ikka nii maitsev ja pole ma nii paks midagi. Seekord tahaks ikka võiduka lõpuni minna ja ca. 5 kilo ikka ära kaotada.

Ma tean, et see pidev kaalulangetuse jutt tüütab ära. Mind ennast ka, kui aus olla. Aga mis sa teed, elu on kord sihukene juba.