Ei saa mitte vaiki olla

Sain just hetk tagasi ühe armsa kirja, mille sarnaseid võiks iga päev lugeda. Iga päev päris seda lõbu muidugi ei ole, aga vahest ikka tullakse hea sõnaga. Ja kuna mul on ka päris palju vihkajaid, siis nemad pole veel oma nime alt midagi halba ütlema tulnud. Anonüümselt ja ainult kommentaariumis tegeletakse selliste asjadega. Ma ei kustuta kunagi ühtki halba kommentaari, sest minu arust on see juba omaette lugemine ja annab päris selge pildi, mis maailmas me elame.

Nii, nüüd aga heade asjade juurde. Nii mõnigi siiski kadestab mind, kuigi alati imestatakse, mida on minu juures kadestada. Aga lugege ise...

Tere. Ma ei saa enam kuidagi vaiki olla....pean häbiga tunnistama, et Kodutundest teie peret vaadates, tekkis ka mul küsimus: Miks aidatakse nii heal järjel peret? Ja muidugi need Perekoolist loetud kommentaarid....aga siis sattusin Teie blogile, lugesin selle algusest saadik läbi....loen siiani ja olen mõttes tuhandeid kordi palunud oma halbade mõtete ja eelarvamuste osas Teilt vabandust. Te olete hämmastavalt virk ja tegus naine ja miks mitte aidata ka neid, kes tõesti ise ennast aitavad, mitte ei istugi mustuses, näljas ja viletsuses käsi pikal nagu enamus Kodutunde kandidaate...Praeguseks ma lausa imetlen teid ja teie loovust eluga hakkama saamisel. Kuidas te kasvatate ise toitu, käite marjul (mina vihkan korilust ja rohimist) Kui ilus on teie kodu ja koduümbrus ja kui töökad koduses abis on teie lapsed...Ma ei oskagi kõike seda väljendada, mida teie blogi jälgides tunnen....eelkõige vist kadedust, et ma ise selline hakkaja ei ole vaid üsna laisa loomuga  ;)  Igatahes soovin teie perele siiralt kõike kõige paremat, koerad las haukuda, aga karavan läheb kindlalt edasi.  Külli  (nelja lapse ema)

Ma olen igatahes meelitatud:)

Kaua ma lolli mängin?

Ma ei hakka oma postitust isegi mitte parooliga kaitsma. Annan avalikult edasi teate, et ma ei soovi enam suhelda oma mõnede sugulastega. Ei taha lihtsalt. Küll nad ise teavad, miks. Anonüümselt on kõvad tegijad, silma all lausa sulavad. Pole vaja.

Nii...edasi tõsistema asjade juurde. Täna oli päev, kui on vist minu põdemise tipphetk. Nina hakkab peast ära kukkuma kohe. Leidis ka aja (haigus), mil mind kimbutama tulla. Kõige olulisemal päeval.

Proovipäev läks nagu läks. Uus asi ja eks õppimist ja harjumist on palju. Üks päev piisas vaid põgusalt tutvumiseks ja töö olemusest aimu saamiseks. Iseenesest ma tunnen, et saaksin hakkama küll ja see oleks üsna minu unistuste töö. Minu osa on antud, nüüd jääb ainult oodata. Tuleb mis tuleb, mina enam midagi muuta ei saa.

Kui ma täna töö lõpetasin ja oma sõnumeid lugesin, siis tulid mulle lausa pisarad silma. Paar head sõna ja mõju on tohutu. Aitäh, kes ei pea paljuks ka sekka sellele pasale midagi positiivset õelda. See juba on midagi. Mõnel on aga kohe raske ja valus pool sõnagi midagi head õelda. Kasvõi mokaotsast naeratadagi :D

Kont hambus? :D

Tundub, et minu eelmine postitus tekitab paljudes vastakaid tundeid ja seda konti on tükiks ajaks mõnele pureda. Aga ma olen kindel, et minu pere siin maamunal ei ole ainus, kes selliste probleemidega kokku puutub. On veelgi hullemaid perekondi tegelikult, aga minu asi ei ole neile näpuga näidata.  Ok, mina kirjutan sellest avalikult ja tunnistan probleemi, seega ka kriitikud kohe platsis, kellel elus midagi sellist ei ole juhtunud ja kes teavad kõige paremini kõigist ja kõigest. Andke minna ja lootke, et teie pojad-tütred kasvavad kõige eeskujulikumalt ja iialgi ei puutu alkoholiga kokku :D

Minu päev on alanud peavaludega. Ma ei kujuta ette, kuidas need veel ennast tunnevad, kes nädalavahetusel peale magamatuse veel kõvasti pummeldanud on. Mul on paljast magamatusest juba vilets olla :) Ei saa käima. Õnneks on ilmgi ilus ja kohe-kohe olen omadega nii kaugel, et lähen lastega välja. Saab äkki mõne puu riita. Lapsi aeda ma sel nädalal ei saada veel. Meena on külmetusnähtudega ja Stig on jälle selles staadiumis, et tema on hädas oma kakahädaga. Jooksen iga natukese aja tagant tenaga ws-sse ja tulen sama targalt tagasi. Kohutavalt närvesööv aeg. Ja raha on ka niikuinii otsas, et autole kütust osta. Natukene tagavara on mul taara näol, leiva-saia-piima saame kätte. ja kaheksas on veel nii-nii kaugel. Aga nii kange olen ma küll, et säästude kallale ma ei lähe. Saame hakkama:)

Lasteaia kevadpeod jätame sel korral vahele. Liiga palju on seda kõike minu jaoks praegu. Võtame rahulikult ja ega meil kodus ka viga ei ole. Olgem positiivsed!

"Suuri laevu saadab ikka kajakate kisa"

See on üks tore venelaste ütelus, mis sobib minu praeguse olukorra kohta ja nii tuli mind lohutama üks tore lugeja. Ja võivad tulla teisedki, kellel midagi lohutavat õelda on. Mitte et ma nüüd rivist väljas  oleks, aga head ja toetavad sõnad on alati teretulnud.

No tõesti, nõrk inimene ei saaks minu olukorras eladeski hakkama ja minu valikud näitavad seda, et olen üks vapper naine. Nõrgad junnid oleks tõesti 1-2 lapsega piirdunud ja 11 aastat mingi mehekolaka sabas sörkinud, nagu üks "tarkpea" kommentaarides mainis.

Kuldsed sõnad ja tõid mulle naeratuse näole. Aitäh!

No nii...täna on tihe päev olnud. Külalised, külalised ja veelkord külalised. Hommikul käisin Stigiga arstil, et saada mingit abi tema kõhuprobleemidele. Apteegist saime duphalac'i terve liitri, mida peab Stig nii umbes kaks kuud tarvitama. Mulle tundus, et see oli selline kalaõli sarnane. Stig meil vana kala armastaja, nõudis juurde. Üks mure vähem, manustamisega probleeme ei ole:D

Mul käis külas ka minu nn. poolvend, kes õpib arstiks. Temalt sain ka väga asjalikku konsultatsiooni ja huvitavat infot. Rahustas mind ja ütles, et see on arneval lapsel loomulik arenguetapp.

Onutütar lastega käis ka pisikesel rattatuuril ja minu juurde sõit ette võtta on esialgu täitsa paras neile. Meena oli ka lasteaiast kodus ja tüdrukud said rahus teisel korrusel kõik koos mängida. Hiljem liitus veel onunaine oma poisipõnniga ja minu kaks suuremat last. Nagu mini lasteaed:) Vahva.

Isa tuli ka oma tehnikat metsa alt välja koukima ja kuulas, mida naistel pajatada on. Teemasid jätkub ja elu on huvitav.

Ega ma oma koduse eluga eriti praegusel ajal tegeleda ei saa. Pole lihtsalt võimeline. Süüa pole juba ammu teinud. Lapsed söövad koolis-lasteaias, kodus vaid näksime ühtteist. Mina söön ikka ulmeliselt vähe praegu. Positiivne stress, väga hea kaalualandaja. Aga kaal on rivist väljas. Ma ei tea, mida või keda see Jaskar siin minu äraoleku ajal kaalunud on. Isegi patarei vahetus ei aidanud. Nii ma siis peangi plaani, kuhu ennast kaaluma minna. Olen täitsa põnevil, mis minu kaalunumbriga toimub. See on mulle alati väga aktuaalne teema olnud. Ootan pakkumisi:D

Tiiru olime lastega väljas ka. Riputasime pühademunad põõsa otsa. Ja mis siis juhtuma hakkas, ma enam ei imestagi. Stig kukkus üsna kohe pori sisse pikali ja oligi kogu väljaskäik. On ju vaja pori sisse ronida. Kuiva pinda oleks hoovis küll ja küll. Aga noh...siga leiab ikka pori:)

Õhtuks tegin ikka midagi süüa ka, piimasuppi. See on kindla peale minek ja söövad kõik. Hea kerge söök nii tegijale kui sööjatele. Nõud pesin ka suure surmaga ära. Nojah, tegelikult pesin ikka pesu ka ja lappisin eelmise pesu kokku. Tolmu võtsin. Ega päris tegevusetult ei olegi istunud. Aga võiks juba tasapisi midagi rohkem liigutama hakata. Kaua ma ikka pilvedes hõljun:D

Lisaks sellele, et meil hästi läheb, tuleb aga järjest häid uudiseid ka peale. Sten ja Mete on nüüd teoreetiliselt uute jalgpallijalanõude omanikud ja Meena rattasaaga on ka oma lõpu saanud. Issi võttis selle koorma enda kanda ja ratas on olemas. Vaja vaid veel Eestisse toimetada.

Kuna poes vaatasin reaalselt, milline näeb välja üks 20 tolline ratas, siis tundus see natuke ebarentaabel. Meena oleks sellega vast aasta sõita saanud. Ta on suurt kasvu tüdruk ja mõttekam oli ikkagi 24 tolline ratas. Mitte küll Puky, aga Falter. Issi valik.

Õigepea on meil siin oma vallas üks rattamatk ka tulemas (ca. 30km) ja väga tore oleks sellest perega osa võtta. Loodan, et Meenal on siis juba ratas kohal.

Ongi tänaseks kõik. Lapsed "põhku" ja öörahu.

Võtaks ka nüüd sõna

Nii, esimesed emotsioonid on möödas, pisarad valatud. Nii eilse saate ajal kui ka täna kordust vaadates. Eile ma saadet eriti ei kuulnud, sest Stig lahistas kõva häälega nutta. Tal hakkas nii hale, kui ta mind telekas nutmas nägi:( Eks teistele lastele tuli ka pisar silma, kui emme nuttis. Ema ja isa olid ka õhtul siin, aga mingil kummalisel kombel hakkas neil enne saadet kiire. Kodus pidavat parem vaadata olema. Selge see, omaette ju lahedam pisaraid ka valada:D

Saade oli väga ilus. Mete ja Sten kiitsid, et üks parimaid "Kodutunde" saateid. Kohe peale saadet vajusid lapsed oma tubadesse ja oli vaikus. Ei mingit "Naabriplikat" isegi. Tavaliselt vaadatakse ikka saateid edasi. Ju nad tahtsid ka natukene seedida kõike seda rõõmu ja oma mõtteid mõelda.

Olen saanud väga palju positiivset tagasisidet. Kallistan kõiki toetajaid, see on väga suur rõõm meile ja nullib paar sapipritsijat kindlalt ära. Lihtsalt kahju on vaadata, kuidas elu eest püütakse veel rusikatega vehkida. Väga mannetu! Aga ma saan aru. Kui sulle ikka ei ole antud lapsi saada, mis ju ongi tegelikult meie elu eesmärk siin maamunal, siis on kibestumus arusaadav. Eriti veel terveid ja tublisid lapsi. Kõiki ei ole sellise õnnega õnnistatud. Ja lapsed on minu õnn, mitte mehed!

Aitäh teile Eesti rahvas!

Esimesed avalikud pildid ka ülemisest korrusest...

"Meie tubliduse eest ei karista"

Tänane pealkiri on pühendatud  minu tulihingelistele vihkajatele. Võtke teadmiseks, et probleem on teil, mitte minul. Mul on siiralt kahju teist ja loodan väga, et kõike mida te teistele soovite, tuleb kord sama targalt teile tagasi. Rohkem ma teile aega ei pühenda. Paar rida lihtsalt teile teadmiseks.

Meie päev on täna olnud väga sagimisrohke. Ja sagimine käib veel täies hoos. Tööd on palju. Täna sai lõpuks ühele poole ka tõsisem intervjuu, millest ma pool ulusin:D Küll õnnest, küll aga sellepärast, et ma olen ikka tohutult läbi elanud ja ikka veel seisan jalgel ja mitte ei kurda sellepärast. Pea püsti ja edasi. Mul on tohutult elus vedanud, kõiges, väljaarvatud armastuses. See aga sugugi ei kurvasta mind. Olen rahul sellega, mis on olnud ja ootan põnevusega, mis elul mulle veel pakkuda on.

On väga palju häid inimesi, kes tunnustavad mind ja elavad siiralt kaasa, soovivad kõike head. Triin, sina näiteks. Ma ei hakka nimesid välja rohkem tooma, aga teid on palju ja suured, suured tänud kõigile kaasaelajatale. Loodan väga, et naudite saadet ja rõõmustate koos meiega:)

Pilte ka teile, need ju kõige huvitavamad...

Hommikul vara

Kahutanud rööpad

No ei seisa poiss püsti.

Poriga puutume me kokku iga päev, kui lasteaiast tuleme. Tõstan Stigi autost välja, tema paneb ajama ja varsti on kisa ja tema pepuli kuskil poriaugus. Kaks päeva järjest juba. Hommikuti on vähe leebem see kukkumine, siis ei määri pükse ära:D

Pööningu luugi asemele on saanud aken

Paigaldati mitu õhksoojuspumpa

Trepi ava 

Ajutine trepp-redel

Oravate rühm kasvatajatega

Vat see oli maitsev, isegi Meena sõi:)

Hommikul leidsin niipalju aega, et käia Meena rühmaga Pop kohvikut külastamas. Lastele tutvustati kombeid ja käitumist. Kõigile oli ette nähtud pisikene üllatus 1€ eest-puuviljasalat vahukoorega. See ongi vist mu tänane ainuke eine peale kohvi olnud. Kui kõik see mõll mööda saab, käin kaalu pealt ka üle. Mul on tunne, et see kõik muu hea on teinud head ka minu kaalule.

Nüüd aga külamajja valgusfoori peole. Roheline-oled vaba; kollane-nii ja naa; punane-kinni. Ma olen täitsa passlikult riides. Töömehed nägid mu kaelas rohelist salli, nii et peab ka vaatama ikka minema. Seal on vahva fotosein, kus ma tahaks väga ühe klõpsu teha. Lapsed magavad, töö käib, miks mitte.

Ilusat õhtut!

Mesiliisi eelarvamus

Eile, ilusal sõbrapäeval, avastasin, et üks blogija Liis, keda ma enne üldse lugenud ei olnud, on minust pisikese arvamusloo kirja pannud. Pisuke tunnustus minu jaoks, aitäh mõistmise eest:D

Lugu siin.

Vahva kiri aasta lõpetuseks

Avaldan ühe vahva lugejakirja, mille täna sain. Sobib ideaalselt minu blogiaastat lõpetama...

Tere Jaanika!

Avastasin su blogi täitsa juhuslikult suvel ja olengi jäänud seda lugema. Väga mõnusasti kirjutad! Ja ma imetlen sinu maailmavaadet ja asjadesse suhtumist, päriselt ka. Tean, et elu maal ei ole mingi lillepidu (elan ise ka pool ajast maal ja ka Läti piiri ääres), aga sina võtad seda asja küll väga mõnusalt. Niipalju on igasuguseid kirjutisi ja blogisid sellest, kuidas inimesed EI SAA omadega hakkama, aga sinu hakkamasaamine on tõeliselt hea eeskuju.
Sa tundud tõesti väga tore ja kahe-jalaga-maa-peal inimene. Naljakas, alati kui sõidan mööda sildist, mis näitab Lilli poole, siis mõtlen automaatselt - aa, siin kuskil elab see naine, kes viite last üksi kasvatab ja polegi veel hulluks läinud selle juures:)

Ega ma muud ei tahtnudki öelda:) Lase aga samas vaimus edasi ja mõnusat aasta vahetamist sulle ja su pesakonnale!

Kristina

 

 

Saatke siis vana - aasta väärikalt ära ja uuel aastal uue hooga!

Päev täis olemist

Täna olen teinud täpselt seda, mida ise tahtnud olen. Absoluutselt vabalt võtmise päev. Lapsed olid öösel vanaema juures - Mete ja Sten. Nii et hommikul oli siin ka rahulik. Stig oli esimene, kes seitsme ajal silmad lahti tegi. Aga tema on juba nii iseseisev, et hakkas oma asjadega isseisvalt tegutsema. Mind ta ei häirinud. Isegi Meena magas täna pikalt ja kui ta ükskord ärkas, läksid nad Stigiga koos telekat vaatama ja vot siis oli juba tunne, et lapsed on suured. Ei pea mina enam kohe punkti pealt üles hüppama, et neile süüa otsida ja kõik ette taha ära teha. Meena on väga uhke, kui saab Stigi eest hoolitseda ja talle "ema" mängida. Vahest mängib ta tundide viisi Stigiga ema ja last. Stig teeb kõik meelsasti kaasa ja neil on väga vahva. Ja minul on sedajagu rohkem "oma aega".

Mete ja Sten ilmutasid ennast alles pealelõunal, sõbrad kaasas. Metel Kristel ja Stenil Rivo. Vahva punt ja koos hea midagi mängida. Nad kiitsid tänast ilma ja said päris palju väljas mängitud. Üle pika aja. Koolipäevadel venib kogu päev õhtusse nii, et pole aega õuegi minna. Lõpuks tuldi tuppa UNO-t mängima ja mis veel toredam...peitust hakati mängima. Meie käisime vahepeal Ruhjas ja tagasitulles olid kapid rahvast täis. Asjad kapist välja tõstetud, et ruumi peita oleks. Ise ei tuleks selle pealegi:D Aga kõik sai korda ja peaasi, et lastel lõbus oli. Stig oli ka nende hoida ja sai kõik mängud suurematega kaasa teha. Võtsin rahulikult:)

Toomapäeva raames sai natukene selliseid kohti koristatud, mis seisavad ajast aega ja päris huvitav oli sorteerida ja unustuse hõlma vajunud asju avastada. Pärast sai kõik pestud ja mingi süsteem loodud, et tulevikus oleks iga asi oma koha pealt ikka võtta. Hea on niimoodi, kui asjadel on oma kindlad kohad. Ära sai ka julmalt visatud ikka asju, millel mingit otstarvet ei ole. On ainult teadmine, et ÄKKI on kunagi vaja. Nii ei saa elada. Nii võib soga sisse ära uppuda. Vahest tuleb süda kõvaks teha ja korda luua. Inimestel on tavaks asjadest nii kaua kinni hoida, kui need muutuvad osaks neist. Ja siis on juba emotsionaalselt raskem millestki loobuda. Parem on ikka jooksvalt mittevajalik prügimäele saata. Minu moto on, et viska kasvõi üks asi iga päev välja oma elamisest, mida sa pole aastaid kasutanud või mis seisab kasutult. Väga huvitav artikkel "kola" kohta on siin. Ise püüdlen ka sinna poole:D Kuigi ma korjan ikka kokku ka kõik purgid, kaaned, vanad kingikotid - paberid, nööbid, raamatud jne. Hea jällegi, kui on võtta käepärast, kui midagi tarvis on. Eks ta üks kaheotsaga asi on.

Ruhjast sai toodud head - paremat, mis Eestis kallima hinnaga. Et ikka natukene pühademeeleolu ka oleks. Mandariine saime kilohinnaga 99 senti. Suts odavamad ikka kui Konsumis. Lihakraam on tunduvalt odavam Eestiga võrreldes ja valik mitmekesine. Küpsiste, piparkookide ja kommide valik ja hinnad on ka väga head. Ja loomulikult oli Ruhja keskväljaku kuusk ka imeilus. Kahju ainult, et mul korralikku aparaati kaasas ei olnud. Seebikarbiga sai pilt tehtud, aga reaalis on kuusk ikka hoopis ilusam. Seega kasutasin netist leitud pilti.

Õhtul oli vaja välja mõelda, kuidas täna vaäljakuulutatud loosimine korraldada. Ikkagi 152 osalejat, mis on minu jaoks "uus tase". Kutsusin komisjoni kokku (eksi), kes siis annaks nõu ja jälgiks, et mingit sobimängu ei toimuks ja et kõik üdini aus oleks. Võtsin siis nimed ekraanile arvutist ja hakkasin pimesilmi hiirega kerima edasi - tagasi. Täis kiviaeg noh:D Kindlasti on mingid spets programmid selle tarvis, et selliseid loosimisi korraladada, aga mina ei tea neist midagi. Sai siis hiir seisma jäetud ja klikatud. Ja siis ma juba ootasin lahtiste silmadega, kelle FB-i konto nüüd avaneb. Oli päris põnev:) Õnnelikuks osutus Anu Mändmets Võru kandist, keda ma isiklikult üldsegi ei tunne, ausalt. Kuulsin esimest korda:) Igatahes sai asi aus ja võtja ka Shoppingq FB-i lehel välja kuulutatud.

Ja oligi kokkuvõttes kogu mu päev. Ei midagi hullu. Mõnus täitsa. Nüüd ka, lapsed juba ammu magavad, maja vaikne, saan täielikus rahus oma mõtteid kirja panna.

Keegi näiteks kurtis, et mu blogi kujundus pidi kuidagi ebameeldiv olema. Eriti "arhiivi" osa ja "teemad". Ja see varvastega pilt pidi ka jama olema, eriti FB- lehel - kaks suurt varvast:D Aga no mina eriti sellistele asjadele rõhku ei pane, peaasi, et sisu oleks natukenegi huvitav ja hästi loetav. Vigu pidi ka palju olema. Aga kui ma telefoniga kirjutan, siis vigade parandus on üsna lootusetu. Telefon jookseb lihtsalt kokku. Või nagu lapsed ütlevad, läägab. Ma ei saa aru, mis krdi sõna on "läägab". Täitsa uus sõna minu ajaloos:D Seega vabandan, kui on mõni näpukas. Grammatilisi vigu ma muidugi välja ei vabanda. Kui ma ei tea, et ma kirjutan valesti, siis ma lihtsalt kirjutan nii nagu ma tean, ise arvates, et nii peabki.

Tegelikult mulle endale väga meeldib oma blogi kujundus, lihtne ja loogiline. Palju valgust ja õhku. Ise loen ka ausaltõeldes mõnuga ikka ja jälle oma vanu teemasid:) Väga harva on häbi. Teiste blogid mind eriti (üldsegi) ei huvita, välja arvatud blogirollis olevad ja Britt. Ajan oma rida ja seega ei saa ka kahtlust tekkida, et ma kedagi kopeerin ja ahvin:D

Head lugemist teile edaspidiseks ja tänan kõiki FB-i fänne ka südamest! Olete lahedad!


 

Meil käisid päkapikud!

Või päkapikk, ega ma veel täpselt ei teagi. Kogun ennast natukene ja teen kõne pakil olevale telefoninumbrile. Eks ma kahtlustan ka kedagi, aga kui ma juuksemaski leidsin pakist, siis mu kahtlused lõid kõikuma natuke. See peab olema keegi, kes teab mu telefoninumbrit. Kuna ma seda ei tea isegi veel peast, siis on väga kahtlane, kes seda veel teavad? Eks ma lahendan selle tänase päeva jooksul ära, kes see päkapikk oli:)

Teisi lapsi meil veel kodus ei ole peale Meena ja Stigi. Nii et kogu arutamise lust jäi neile. Ja eks me pistsime komme ka juba piisavalt suhu. Kõik head kommid meile välja valitud ja mulle (vist) suur Kalevipoja shokolaad ka - mõru, täpselt minu maitsele:) Meena muidugi kohe vaatas, et tuttav mees shokolaadil ja hüüdis mulle õnnelikult, et see on ju seesama mees, kes Stenil raamatus on. Sten loeb Kalevipoega.

Kokkuvõtteks. Võite meile julgelt komme saata, võtame kõik rõõmuga vastu. Ja suur, suur tänu tänase paki eest veel tundmatule päkapikule! Sõime kõhud kommi täis ja ülejääk läks suurde kommipurki ja sahvrisse hoiule. Kui Mete ja Sten jõuavad, pakume ka neile ja ülejäänut hakkan siis hommikuti neile jagama. Tükiks ajaks kommimure murtud jälle:)

 

Killud toovad õnne!

Ma jätkan...Olen saanud palju toetavaid ja julgustavaid kommentaare nii siia, postkasti kui ka FB sõnumitesse. Teie pärast jätkan ma oma armastatud tegevust. Aitäh teile!

Siinkohal tänan ka kohe teid, kes te mu üleskutset tähelepanuta ei jätnud - oma emotsioonidest postituse lõppu ka märk maha jätta. Väga lahedad olete, ka sina, kes sa "igavust" iga postitust lugedes tunned:D

Olen täna õhtuks väga ülevas meeleolus. Hommik möödus küll masenduses ja mitte midagi tehes, aga see eest olen kursis, mis televisioonis toimub :D

Kui kõik minu kiiremad jooksmised tänaseks tehtud olid, istusin hetkeks maha, et oma meilidele pilk peale heita. Loen mina mitu korda ja aru ei saa, mis meil see on ja kellelt. Teile ma seda veel õelda ei saa, aga see meil ajas mind uuesti tegutsema ja andis nagu uut lootust, kuidas oma eluga edaspidi edasi minna. Pean silmas kõike seda ruumipuudust, Kredexi toetuse kasutamist, puuduvat raha, projekti jne. See tänane meil võib olla üks lahendus minu muredele.

Asusin suurest rõõmust ja entusiasmist kohe nõusid pesema ja suur nõude armastaja, nagu ma olen, libises üks armas kausike mu käest ja purunes. Ma oleksin tavaolukorras paar pisarat poetanud, täna aga mõtlesin positiivselt. Ju see pidi nii minema, killud ju toovad õnne. Las see kausike siis minna...

Sain ka meilisaatjalt juba kõne ja tundub, et asi on ikka "reaalne" ja ma ei näe und. Juhuu, ma olen õnnelik. Kuna mul momendil on hinge taga ainult loetud eurod, siis tundub, et ega meie elu aasta lõpuks paremaks minna ei saa, loodetavasti kompenseerib see saabuv õnn meie kõigi jõulukingid ja kuhjaga.

Põidlad pihku ja kui aeg sealmaal, kuulete ka teie kõigest lähemalt:)

Tänusõnad

Sain taas ühe kirja, mis südant soojendas. Tahan tänada julgustuse ja toetuse eest üht minu lugejat, Evelin V.-d. Võtan Sinu soovitust kuulda ja soovin Sulle kõike kõige paremat.

Piret R.- i kirjast jäi mulle pähe kummitama üks väga hästi õeldud lause. Ta kirjutab:" Sinu rikkus on sinu aeg, mis sa pühendad oma lastele, et teha oma laps õnnelikuks. Ja see on suurem väärtus, kui miski muu."

Rohkem polegi midagi lisada!

Rekord

Eile oli tähtis päev minu blogi ajaloos. Blogi külastas rekord arv inimesi. Kas nüüd kõik lugejad on, seda ma ei usu, aga külastajad küll. Loodan, et mõned neist 979 - st jäävad püsivalt minu "luulusid" lugema. Arvan ise, et minu blogi on üsna omanäoline. Mitte et ma nüüd mingi eriline oleks, aga blogimaastikul on tohutu konkurents. Pea igal on juba oma blogi. Aga seda ma ei usu, et mõni 38 - aastane 5 lapsega üksikema blogi peaks. Kui leidub sellises "olekus" blogipidaja, palun andke mulle ka teada. Ühesõnaga arvan, et mul konkurente ei ole:D
Püüavad küll siin mõned ahvida, aga no ei tule välja. Kui sul ikka 5 last erinevate meestega ei ole ja elad igavat pereelu, ei tasu pingutada. Palun jääge ikka oma liistude juurde:D

Sain täna ka ühe liigutava kirja ühelt oma lugejalt, kes oli juhuslikult sattunud minu blogi peale. Olin kirja avamise momendil just lasteaias pildistamise ootel ja täitsa silma võttis märjaks. Lihtsalt nii tore on, kui on inimesi, kes ei pea sind kõntsaks ja näevad ka asja positiivsemat poolt. Aitäh Sulle Piret, andsid mulle palju positiivset energiat edasi rühkimiseks.

Pildistamisest...Pisikeste lastega on ikka üsna tüütu sellistel aktsioonidel käia. Aga no peab. Kõigepealt oli Meena muidugi ülemeelitu ja väga tähtsust täis, sest temal oli väikevenna seal. Vaja ju teiste ees kekutada ja peaagu, et oma lapseks Stigi pidada:) Andis teda ohjes hoida. Pilt sai tehtud ja otsusatsin kodu tulla, aga siis Meena hakkas hüsteeritsema ja ei olnud nõus enam grupipiuldile minema. No ja mina, nõrk nagu ma olen, hakkasin talle siis igasugu asju lubama ja lõpuks saime ika niikaugele, et lubasin ta lasteaiast peale pildistamist kodu võtta, kui ta pildile läheb. Saime kaubale.

Riietusruumis pani Stig laste plastiliinist voolitud lilledele põntsu. Toppis suhu, lammutas ja kui peost tükke kätte tahtsin saada, siis pigistati käsi nii rusikasse, et näppude vahelt imbus plastiliini lausa välja. Täielik kaos. Lasin nii kiirelt jalga, kui võimalik.

Meena arvab, et Stig on tema "laps":)

Lastele meeldivad väikesed lapsed

Tüdrukud oma pildistamise järjekorda ootamas

Meena etteaste

 Et kohe mitte kodu minna, läksime veel minu ema juurde kohvi jooma ja Meena vaatas oma kassi üle. Nimelt on Meenal vanaema juures kass, mille minu vend ehk Meena onu talle vist kuulu järgi andis. Mina aga loomi oma kodu ei soovi, seega on kass seal ja Meena käib teda seal vaatamas. Nimigi pidi olemas olema - Miu. Nojah, mulle sobib nii. Olen võib - olla julm küll, et ei luba looma lapsele, aga mulle piisab täiesti viiest lapsest. Ei ole tahtmist veel kellegi eest hoolitseda.

Meena "oma" Miuga

Armas valge kassike

Kassipoja ema

Stig uuris eriti tähelepanelikult seda looma

Põhiline oli see, et Meenaga poes käies nägi ta üht tordikest ja siis oli kohe vaja õelda mulle,et tema kassil pidi sünnipäev täna olema. No et ma tordi ostaks.Kaval. Vana trikk tal juba. Nossul on tal ka alati sünnipäev, kui ta midagi head tahab.

Homme on järgmine üritus lasteaias - emadepäev. Selleks ajaks katsun ma Stigile hoidja vaadata, muidu ei tule peost midagi välja. Teised inimesed tahavad ka rahus pidu nautida, mitte võõraste tittede lalinat kuulata. Perekoolist on ikka ühtteist külge ka jäänud:D Saab vähemalt aimu, mis inimestele meeldib, mis mitte:)

Lõpuks veel kummardus minu blogi lugejatele ja AITÄH Teile!