Ärevus on sees. Ei, mitte reisiärevus. Seda pole mul mahti praegu üldse tunda. Nii palju on veel ees ja teha. Pigem olen ma ärev homse ees. Plaanin oma tööpäeva kontoris teha. Viimati oli selline päev kunagi oktoobri lõpus. Ma ei kujuta seda enam ettegi. Niivõrd mõnus on kodus oma tööga nokitseda, Vikerraadio mu päevi saatmas, toaaken mõnusalt praokil, värske lillelõhnaline õhk, 0 heitgaasi.
Aga see üks päev ei tapa, pigem mõnus vaheldus ja saab inimeste sekka. Olude sunnil. On vaja olla hommikusel koosolekul ja pealelõunal on samas linnas arstiaeg. Pole rentaabel tööpäeval ringi kihutada, parem usinalt kontoris see päev töötähe all mööda saata. Viimane töönädal on käsil, siis algab puhkus. Jeee! Mulle meeldib töötada, aga natukene lõdvaks lasta on ka tore.
Nädala pärast olen pere pisematega juba otsaga Poolas. Nad on nii õhinas minekust ja ei jõua ära oodata, et saaks juba liikuma. Ja siis hakkab see lõputu ootamine pihta - millal me sinna jõuame, mitu kilomeetrit sinna veel on jne. Teada värk. Lastega reisimine juba on kord üks raske ülesanne. Aga see raskus kaalub kõik kasuliku, mida nad reisides kogevad, üles.
Meenal isiklikult on vaja veel elu esimene laulupidu läbi teha. See on ikka paras pähkel nii pisikesele lapsele. Eks ta ise ka ikka muretseb, et kus ja kuidas. Tundmatu "maa" ju tema jaoks. Ma olen samamoodi mures, et kõik vajalik ikka pakitud saaks, et laps nälga ei jääks ja kõik ikka tervelt tagasi tuleks. Vahemaa on ikka päris suur, kui midagi juhtuma peaks. Kõik lootused jäävad tublidele saatjatele. Ega neil kerge olema ei saa. Ülivõimas ja positiivne nädalavahetus Meenale - loodetavasti.
Ja muidugi enne suurt sõitu veel minu breketid. Ega mul aega nendega harjumiseks ei jää. Enamvähem kohe saab autorooli istutud. Mõnel pidid kõrvalnähtudena valud nii peas kui suus olema. Valuvaigisteid on vaja igaksjuhuks kaasa pakkida. Ja söömine, oi jumal. Õnneks olen ma juba harjunud vähema toiduga, jääb üle vaid vedelamale toidule orienteerumine. Nii et palju elevust on veel ees, enne kui kõik unustada ja seljataha jätta saab.
Aga see üks päev ei tapa, pigem mõnus vaheldus ja saab inimeste sekka. Olude sunnil. On vaja olla hommikusel koosolekul ja pealelõunal on samas linnas arstiaeg. Pole rentaabel tööpäeval ringi kihutada, parem usinalt kontoris see päev töötähe all mööda saata. Viimane töönädal on käsil, siis algab puhkus. Jeee! Mulle meeldib töötada, aga natukene lõdvaks lasta on ka tore.
Nädala pärast olen pere pisematega juba otsaga Poolas. Nad on nii õhinas minekust ja ei jõua ära oodata, et saaks juba liikuma. Ja siis hakkab see lõputu ootamine pihta - millal me sinna jõuame, mitu kilomeetrit sinna veel on jne. Teada värk. Lastega reisimine juba on kord üks raske ülesanne. Aga see raskus kaalub kõik kasuliku, mida nad reisides kogevad, üles.
Meenal isiklikult on vaja veel elu esimene laulupidu läbi teha. See on ikka paras pähkel nii pisikesele lapsele. Eks ta ise ka ikka muretseb, et kus ja kuidas. Tundmatu "maa" ju tema jaoks. Ma olen samamoodi mures, et kõik vajalik ikka pakitud saaks, et laps nälga ei jääks ja kõik ikka tervelt tagasi tuleks. Vahemaa on ikka päris suur, kui midagi juhtuma peaks. Kõik lootused jäävad tublidele saatjatele. Ega neil kerge olema ei saa. Ülivõimas ja positiivne nädalavahetus Meenale - loodetavasti.
Ja muidugi enne suurt sõitu veel minu breketid. Ega mul aega nendega harjumiseks ei jää. Enamvähem kohe saab autorooli istutud. Mõnel pidid kõrvalnähtudena valud nii peas kui suus olema. Valuvaigisteid on vaja igaksjuhuks kaasa pakkida. Ja söömine, oi jumal. Õnneks olen ma juba harjunud vähema toiduga, jääb üle vaid vedelamale toidule orienteerumine. Nii et palju elevust on veel ees, enne kui kõik unustada ja seljataha jätta saab.
