Raamatu soovitus

Juba eelmisest nädalast saati loeme me päkapikujutte. Igal õhtul võtame ette kaks juttu. Peaks ütlema, et hea valik sellise umbropsu valimise peale. Raamat on pärit raamatukogust. Väga sobilik enne algavat päkapikuaega ette lugeda, teemakohased jutud, huvitavalt lahendatud. Kohati küll väga pikkade ja keeruliste lausetega, annab lugeda nii, et lapsed midagi aru saaks. Aga harjutamise asi. Eks see tuleb sellest, et pole ammu juba raamatuid lugenud ja sõnavara tahab harjutamist. Lasteraamatud ongi praegu minu põhiline lugemisvara - vastavalt võimetele ikka :D

Raamat on nii kõitev, et isegi  Mete kuulab hoolega ja kui me Meenaga parasjagu mõnda lõiku läbi arutame, siis Mete annab närviliselt märku, et võiksime  juba edasi minna lugemisega. Järelikult siis on ka 10 aastasele huvitav.

Meenal on juba oma lemmiklõik ka raamatust, mida ta palub korduvale endale ette lugeda. See on lihtsalt nii naljakas ja kui seda meisterlikult esitada, siis on see eriti mahlaks pala.

Tegu siis "Kaisupäkapiku" jutuga, kus Britta hülgab oma tavapärased kaisuloomad ja võtab kaissu hoopis kaisupäkapiku. Hommikul, kui ema-isa teda äratama tulevad, poeb Britta teki alla ja lükkab kaisupäkapiku tekiääre alt välja ja ütleb piiksuval häälel: "Tele ommikust". Ema ja isa imestavad. "Kes sina siis niisugune oled?" Britta vastab: "Mina olen kaisupäkapikk. Aga Brittat siin küll ei ole, tema läks öösel jõuluvanale mehele ja keedab nüüd oma lastele, tillukestele päkapikumehikestele putru."

Selle lõigu peale naeris Meena laginal ja nõudis aga uuesti, et ma seda ette loeks. Vaat, mis lapsele rõõmu valmistab.

Nii, nüüd küll magama ja soovitan raamatut soojalt :D

Kartsin hullemat

Eile olin ma nii erutunud ja ülevas meeleolus, et und lihtsalt ei tulnud. Kirjutasin öösel isegi ühe postituse. Öösel ja hilisõhtul mul tegelikult paremad mõtted tulevadki. Siis on vaikne ja pinge langus kogu päevast, hea oma mõtteid korrastada ja miks mitte ka kirja panna. Kustusin vist lõpuks kuskil peale kahte. Ja hommikul tõusmine ei olnud kerge.

Kõigel omad tagajärjed. Ega mul suurt valikut ei olnud, uuesti magama keerata polnud võimalik. Tuli tegutseda. Vaja oli paar tähtsat dokumenti saata ja kella ühetesitkümneks olin lubanud minna külamajja ühe projekti raames appi. Mõtlesin, kuidas ma küll kõigega toime tulen. Isa oli ka veel meile tulemas, et metsaga natukene tegeleda ja mina vedelesin küla peal. Aga ta on arusaaja. Käis külamajas, uuris maad ja läks iseseisvalt tegutsema. Nii mööda minnes värbasime ta ka jõulukuuse transportijaks, millega ta ka kohe nõusse jäi. Sellega hakkame homme hommikul tegelema.

Külamajas oli vahva. Sai juttu ajada, nokitseda, teisi inimesi näha ja suhelda. Polegi ammu niimoodi vahetult külainimestega juttu ajada saanud. Külmaja olen vältinud nagu tuld. Nüüd aga puhuvad uued tuuled ja tuleb ka uusi ideid, mida ette võtta eriti vanemate külaelanikega, et nemad ka nooremate tegemistest osa saaksid. Vanematel inimestel on rääkida palju huvitavaid lugusid nii ühe kui teise kohta. Ja nad ei tunne küla noorimaid asukaid, mida tuleks kiiremas korras parandada.

Stig oli ka minuga mingi osa päevast kaasas ja oli üsna tüütu mitme asjaga korraga tegeleda. Siis aga tuli tal uneaeg ja saime suure töö tehtud. Nüüd veel vormistamise küsimus ja tsipake veel tööd. Merikesel loomulikult on nokitsemist küllaga.

Seda lubaduse täitmist ma tänase päeva juures kõige rohkem kartsingi. Tahaks ju kõiges kaasa lüüa, aga laste kõrvalt on seda päris pingeline teha. Aga täna küll õnnestus kõik üle ootuste hästi. Ilmaasjata põdesin. Lubadus sai täidetud.

1. advendini pole enam palju aega jäänud. Külas peaks küll kõik asjad jutti saama selleks ajaks. Meil on siin palju tublisi inimesi, kes tahavad käed külge lüüa, kui midagi teoksil. Tuleb osata ainult küsida :D

Täna lähen natukene varem voodisse, muidu põlen läbi. Uni on ikka ülitähtis, et uus päev saaks selgelt alata rõõmsa tujuga. Palju plaane vaja täide viia. Korra mõtlesin isegi kuusetoomist natukene suuremalt tähistada ja kuuma tee kaasa võtta töö juurde. Miks mitte siis ka juba üks soe värske kringel kaasa küpsetada, et lõbusam oleks. Kaua seda siis tehakse:D

Homseni!

 

Toast välja

Mina ei tea, kuidas teil on, aga mulle väljas meeldib. On ainult üks "aga", kuidas toast välja saada. Sips kasside juurde, sips puide järgi, heal juhul autosse ja sõitu - see on kogu väljas olemine ja vahest päevade viisi nii. Ega see mugavustsoonist välja saamine lihtne ei ole.

Et asja natukenegi leevendada, on mul hea sõber, kes teab, mis on hea. Ta tuleb mulle külla ja hakkab väljas toimetama, ise sealjuures keelitama, et mina ka ennast välja veaks. Ta lihtsalt ei tule tuppa, et siis see ilus aeg toas maha norutada. Aga katsu sa minna soojast toast välja külma kätte nii ootamatult. Paras eneseületamine.

Nii ma olengi oma viimase värske õhu tänu heale sõbrale saanud. Ja ma olen selle eest väga tänulik. Saab väljas ühtteist ära tehtud, Stig saab toimetada ja pärast tuppa minnes on ütlemata hea tunne ja olemine.

Stigiga on väljas lihtne. Mina ei ole seda tüüpi, et lähen lapsega välja ja siis seisan käed rüpes ja valvan lapse järgi. Ei ole ka liivakasti serval istuja. Kõige parema meelega hakkan tegutsema. Tööd leiab alati, tõesti ALATI! Ja ka Stig on sellega harjunud, et väljas on aeg tegutseda. Tema kas siis lükkab oma nukuvankrit ja hoolitseb nukubeebi eest, sõidab Bobby Car'iga või tegutseb liivakastis. Silmside peab tal minuga alati olema. Kui see kaob, kukub ta mind kohe huikama. Selle on ta Meenalt omandanud. Ikka "emme" ja "emme", kohe kui silmapiirilt kadunud olen.

Kõige parema meelega teeme me "asju" koos. Näiteks lehtede vedamine. Panen suure koorma lehti kärule ja Stig saab kõhuli peale raskuseks, et lehed maha ei pudeneks. Tagasisõit on tühjas kärus istudes. Ja see on lapsele väga lõbus. Tal on ka oma väike aiakäru, aga ta ei oska seda veel õiges asendis üleval hoida ja takerdub konarustesse. See tahab tal veel harjutamist - kärujuhtimine.

Kassidest on ta ka väga huvitatud, aga kassid temast mitte. Kui nad Stigi tulemas kuulevad, on nad kohe peidus. Eks see ole sellest, et kui kassid veel Stigi ei teadnud, lasid nad ennast sülle võtta. Nüüd nad tunnevad juba Stigi haaret ja hoiavad parem eemale.

Alates homsest läheb meil tõsisemaks metsateoks. Kõik loomulikult ehituse hüvanguks. Plaanis sanitaarraie, kõik vähegi jämedamad haavad välja. Tegijateks ikka nagu alati ema - isa. Isa on homme raskema tehnikaga kohal ja eks saame meie Stigiga ka välja. Masinad ja mehed kuuluvad ju ikka kokku. Mina olen rohkem nagu moraalne tugi, katsun aias veel ühtteist nokitseda ja teen näo, et olen siiski kohal ja töö juures. Ja söök peab laual olema - see on minu mure ja kohustus. Ja see on puha köömes võrreldes sellega, kui suur töö saab jälle metsas tehtud. Metsa eest hoolitsevad mu vanemad väga heaperemehelikult. See näeb välja nagu park ja seal on täitsa ilus jalutada. See on nüüd täielik võhiku jutt, aga eks ma õpin ja ühtteist jääb ajapikku külge ka vast metsandusest. Haava tunnen ma igatahes juba ära:D Tuleb töö juures ikka vaatamas käia aegajalt ja pärida, mis see on ja kuidas te seda teete jne., fotokaga ringi uhada ja siis jälle tuppa sooja, pliidi juurde. Nendel hetkedel meeldib mulle täitsa sooja pliidi ääres vaaritada :)

Ja pärast üheskoos söömine, rahulolevad näod ja söögi kiitmine - see sobib mulle! Olen ikka mingit pidi kasulik olnud.