No ei saa ilma kingitusteta

Alustuseks tahaksin ma tänada kõiki kommenteerijaid, kes kolme viimase postituse all sõna võtsid -  nõua andsid, lohutasid, kaasa mõtlesid ja olid muidu äärmiselt positiivsed. Ma ei hakka seal kellegile eraldi vastama, see on kuidagi imal kõigile tänulik olla. Teen seda siin kokkuvõtvalt ja uskuge mind, iga teie kommentaar rõõmustab mind ja annab mulle justkui jõudu juurde. Lausa nii, et asi ei tundugi nii jube ja tumedates värvides. Elu on ju tegelikult ilus. Nii et pea püsti ja edasi.

Ma olen nii motiveeritud olnud, et mu krediitkaart on ka üsna lõhki laenatud. Kui ma siin vahepael mõtlesin, et võlgu ei ela, siis suuremate lastega linnas käies lõin kõigile oma lubadustele käega. Raha tuleb ja läheb, aga laste silmis rõõmu näha on rohkem väärt kui raha. Nii ma siis nende jõulusoovid täitsin.

Nad on mul üle ootuste mõistlikud, tõesõna. Kui Sten oli siin kuu paar tagasi kuskilt kraamimise käigus käekella leidnud ja soovis, et ma selle remonti viiks (metallrihmal oli üks detail puudu), siis kellassepa juures selgus, et sellise laiusega juppi pole ja enne seda korda ei saa, kui jupp üles leitakse. See oli aga üsna võimatu missioon ja nii see käekell minuga käekotis kaasas käib, et äkki kuskilt kellasepa juures veel uurida võimalusi. Siis ma salamisi mõtlesingi, et ostan Stenile jõuludeks uue käekella. Kui ma netis ringi vaatasin, siis jäid mulle teele ette vaid üle 100 euro maksvad kellad ja põhiliselt nutikellad. Tundus üsna riskantne ost ilma Steni heakskiiduta.

Asi lahenes sellega, et Gold Time´i poest mööda jalutades käekelli märgates astusime poodi sisse. Koos Steniga. Talle jäi kohe üks kell silma. Hinnasilt oli peidus ja loetamatu, palusime müüja abi. Hoidsin hinge kinni, et hind ikka mulle vastuvõetav ka oleks. Mul polnud selliste tavaliste seieritega kellade hindadest õrna aimugi. Täiesti tume maa. Ja kuidas ma ütlesn Stenile, et sorry, aga ma ei saa sellises hinnaklassis kella lubada. Muidugi ega ta saab ise ka rahanumbritest väga hästi aru ja ma usun, et kui see oleks hingehinda maksnud, oleks ta loobunud. Aga minu meeldivaks üllatuseks maksis kell 37 eurot. Ok, kassas makstes selgus, et tegelikul 39, aga täiesti okei hind ja Steni üks unistus oli täidetud.

Järgmine pood, mis Metele meeltmööda oli, oli Apollo. Tema soovis raamatut. Lahkusime me sealt poest nelja raamatuga. Mete valis endale kaks sporditeemalist raamatut- Kaia Kanepi "Reketiga tüdruk" ja Ott Kiivikase "Visa hing". Sten valis raamatu, mis mulle oli juba ammu Maksimarketis silma jäänud ja ma kohe arvasin, et Stenile võiks see raamat meeldida. Tol korral ma seda osta ei raatsinud, nüüd aga ostsin ma selle Steni heakskiidul ära. "Sportlase toitumise käsiraamat" oli see. Ma olen ikka natuke uhke ka oma laste valikute üle:) Ja mis eriti head meelt teeb, nad loevad neid raamatuid:D

Hüppenöörid said ka kõik endale - Sten ja Meena juba nädala eest, nüüd ka Mete. Jaskarile ja teistele suurematele pereliikmetele saab kingituseks elamuskink. Turvalisuse huvides sellest ma praegu ei iitsata, hiljem, kui asi juba toimunud on ja oleme "jäljed" teinud:D

Ja nii see raha pudeneb. Aga jõulud on ju korra aastas ja eks siis ongi kulutused suuremad. Vaevalt keegi suudab vastu panna kinkide tegemisele kallitele inimestele. Ja kui ma tõesti tahan südames neid kinke teha, siis ei saa küll kätt ette panna. Lihtsalt tegemise pärast ärgu neid kinke parem olgu.

Kingiteema on meil peres praegu väga aktuaalne. Meena näiteks oli täna väga solvunud, et talle kingid eile ja juba varem kätte on jagatud. Tal on täna nimelt sünnipäev ja ainuke kink, mis ta reaalselt täna sai, oli issilt. See oli juba varem pakina kohale tulnud ja hoidsin seda tänaseks. Minu kink Meenale tänase seisu jutuga üldsegi ei meeldinud. Teda juba elamustega ei võlu, tema on selline materiaalne. Suvest saati käib tal üks iPhone´i jutt. Kõigil on ja temal peab ka siis olema. Selline loogika on tal. Elamused võivad olla, aga iPhone peab ka lisaks olema. Õudneee...

Tänaseks on meil fotograafilt pildid ka käes, millest mõnda ma tänase tähtsa päeva puhul näitan ka. Head vaatamist!

Fotod: Kati Märdimäe Photography; MakeUp & Hair Liisi Mokrik

Õe-venna pilt ka:)

091217

Hommikusööki pakuti hotellis alates kella 8-st. Meie pidime järgmises kohas e. siis Leoki Ilusalongis olema 10-st. Mina avasin silmad juba enne kuute. Küll tahaks ka vahest kaua magada saada, aga pole harjunud. Uni läheb lihtsalt ära. Olgu siis tööpäev või nädalavahetus.

Et aega oli küll, vedelesime niisama voodis mõnda aega. Mis sa seal toakeses ikka niiväga muud teed. Meena oli õhtul toa korda ka teinud vahetult enne voodisse minekut, nii et mul andis oma riideid ja asju otsida, kui tegutsema hakkasime. Olin kõik käe-jala juurde jätnud, aga nüüd olid kõik asjad kokku korjatud, et kord ikka majas oleks. Selles suhtes on Meenal silma, ei ole nii, et elab nagu notsu. Tahab ja oskab enda ümber sättida.

Oh kuidas ma jumaldan hommikusööke, kui need on külluslikud ja sinu jaoks valmis tehtud. Hästi mõnus on istuda maha ja lihtsalt toitu nautida. Tavaliselt muidugi sellistel puhkudel ei jõua eriti palju süüa ja lapsed on sellised, kes vaid nokivad ühtteist. Kahju kohe. Meena  ja Stig on juba nii asjalikud, et nemad jätsid minu hommikusööki nautima ja ise läksid ära hotellituppa. Väga vastutulelik neist igatahes.

Niikaua kui mina rahus hommikust sõin, leidsid lapsed omale meeldivat tegevust

Kui me ilusalongi otsima asusime, püüdis Meena minult välja peilida, mis juhtuma hakkab ja mis üllatus see on. Kui me juuksurisalongi trepist üles läksime, arvas Meena esiti, et viin teda juukseid värvima. Aga täitsa vale vastus oli see. Siis oli aeg, kui pidin teda natukene valgustama, sest kui meikar küsis temalt mis ja kuidas, siis Meena ei osanud A-d ega O-d õelda.

Mulle tundus, et Meena oli päris üllatunud, et temaga midagi sellist juhtuma hakkab, nagu meikimine professionaali poolt. Eks ta pani ühtteist tööprotsessist ka kõrva taha ja nägi, kuidas tegelikult see meikimine käib. Stigi nina tupsutati ka natukene, et ta õe kõrval pildil päris punapõskne välja ei näeks. Kontrast oleks kohe näha olnud. Stigil polnud selle vastu midagi, isegi soengut lasi väheke geelitada.

Sellise soengu Meena oma vaimusilmas ette nägi ja sai

Selline soeng ja meik läks maksma 20 eurot. Täiesti okei minu arust, kui arvestada lapse säravaid silmi ja elamust.

Pildistamine pidi toimuma Võru külje all ühes külas. Kus täpselt, kas metsas või jumal teab kus, polnud minul aimugi. Kui olime küla keskusesse jõudnud, võtsin fotograafiga ühenust, et edasisesd juhised saada. Ja kui Meena kuulis, et suuna võtame metsa poole, hakkas ta pehmelt õeldes marutama. Nagu mingi diiva ma ütlen:D Selline tunne oli, et hüppab alt ära ja asi jääb katki.

Jõudsime siis ühe kena maakodu hoovile, Võrule omaselt kupliline maastik, ümberringi mets. Kenasti korras hooned, kõik hoolitsetud ja tip-top. Meid võeti sõbralikult vastu ja siis Meena leebus ja nägi asja helgemat poolt. Fotograaf võlus Meena kohe ära ja nende koostöö sujus väga kenasti. Vahepeal võeti Stig ka kampa, et tema ka ikka mõnele pildile saaks ja nii ta läks. Sealsamas oli ka Stigi ealine poiss, kellega Stig kohe sõbrustama hakkas ja koos kelgumäele kihutati.

Niipalju kui mina oma silmaga kiikasin, siis tehtud pildid pidid küll päris head välja kukkuma. Näinud ma neid muidugi veel ei ole, aga tunne on hea. Meena sai kaamerast juba mõnda kiigata ja oli ka väga rahul.

Neid isehakanud fotograafe on tänapäeval terve ilm täis, seega võrdlusmoment on täitsa olemas.

Kõik minu pildid nii siin kui Instagramis on klõpsitud telefoniga, nii et need ei kannata nii või naa mingit kriitikat. Saate lihtsalt natukene aimu, mis ja kus:)

Jääme siis pilte ootama, mõnda jagan vast siin ka.

081217

Nagu lubatud, siis kirjutan meie järjekordsest sünnipäevareisist. Sel korral oli järg Meena käes. Meil toimub neid reise õige tihti, sest liikmeid peres on palju ja kõigiga olen enamvähem püüdnud midagi suuremat või väiksemat ette võtta.

Siinkohal meenub kohe Stigi sünnipäevareis, mida ikka aegajalt naljaga pooleks meenutame. Tema on selline "vend", et autosõit mõjub talle uinutavalt ja kuna ta on alles üsna pisike ja rõõmustab pea iga asja üle, siis tema sai oma reisi Ruhja (ca. 16 km meie kodust). Kui olime üle piiri saanud, siis tema juba magas. Ruhjas ajasime ta üles, seiklesime oma seigad ära, autosse ja varsti Stig jälle magas. Temaga oli lihtne.

Meena on aga juba sellises vanuses, et teda juba nii lihtsalt ära ei peta. Et ta mulle hommikust õhtuni oma reisijutuga pinda käima ei hakkaks, hoidsin ma suurema osa oma plaanist saladuses. Niipalju ma poetasin, et linn, kuhu me läheme on Võru. Võru, kus ta mitte kordagi varem käinud ei olnud ja ega minagi olin seal käinud kauges minevikus.

Plaan nägi ette, et Meena saab sünnipäevakingiks pildistamise koos eelneva meigi ja soenguga. Ta on ilumaailmast väga sillas alati olnud ja ma aimasin, et see võiks talle meeldida küll. Aga see osa jäi saladuseks. Ta püüdis küll ära arvata, aga midagi sellist ta oodata ei osanud. Ta teab küll, kui vastu ma sellistele asjadele tegelikult olen. Alati pahandan, kui ta oma ilusat näonahka mingi mõginaga kokku plötserdab ja punaste huultega mu silme alla ilmub. Oma eelmisest taskurahast ostis ta salaja mingisuguse tooniva shampooni ja oli seda siis katsetanud sel ajal, kui kõik juba voodis olid. Hommikul siis selgus tõsiasi, et ta on oma juuksesalgud lillaks värvinud. Selline naaskel on ta. No ei kõlba sellisest vanuses lapsel värvitud juustega ringi kõndida. Täiesti maitsetu ja kahjustab vaid mainet. Nii ma talle selgitasin. Siis tuli ta mu käest küsima, mis asi see maine on on ja kuidas mul minu mainega on. Nojah, mis siis ikka. Pidin tunnistama, et minu mainet pole ollagi, see juba ammu kahjustatud.

Pildistamise idee sain Facebookist, kus nägin ühe fotograafi töid. Need olid pildid Meena ealistest tüdrukutest, kes olid väga armsaks meigitud, kenade soengutega ja vahvasti üles pildistatud. Võtsin fotograafiga kohe ühendust ja panin aja varakult kinni.

Hiljem ma küll muutsin oma broneeringut, sest selgus, et mitmed jõulupeod langevad samale päevale ja läheb liiga tihedaks. Reisi tegime ära nädal varem planeeritust ja nüüdsek on see tehtud.

Meil on kujunenud nii, et sünnipäevalaps võib valida, kelle ta kaasa võtta tahab. Ei pea, aga võib. Meena oli nõus Stigi kaasa võtma, kuigi iga kord kui nad kaklesid, ähvardas ta Stigi koju jätta.

Kuna Võru on minu jaoks üsna tundmatu maa, lumi sadas ka veel maha ja ma olen üsna tundlikuks muutunud igasuguse riskantse tegevuse suhtes, siis ma hakkasin nädal varem mõtlema, et oleks mõistlik reedel juba kodust lahkuda, hotell Võru kandis võtta ja hommikul kohe sündmuspaigal olla.

Nii ma siis hakkasingi maad uurima, et kus ja millised hotellid leiduvad. Eestis polnudki varem mingit hotellikogemust varasemast ajast ja kuna odavamat masti hotellidega olid mul omad mitte eriti vaimustavad kogemused, siis vaatasin natukene kõrgema otsa pakkumisi kui pelgalt 40 eurot öö.

Viimane Riia hotell oli meil võetud hommikusöögiga ja soodsam. Kohapeal selgus, et selle odava hinna tingis hommikusöök, mis koosnes ühest sarvesaiast ja kohvist. Midagi sellist polnud ma varem kohanud. Lootsin ikka natuke enamat.

Nii ma siis veeretasin ja veeretasin neid majutuskohti Booking.com-is. Käes oli juba reede hommik. Lootsin ikka, et satun mõne eriti hea viimase hetke pakkumise peale, aga ei. Aeg hakkas juba napiks jääma ja tuli otsustada. Paremad kohad olid juba kõik muidugi välja müüdud, aga sõelale jäi Georgi hotell, mis polnudki üldse paha. Kahene tuba maksis meile 67,50 ühe öö eest koos hommikusöögiga.

Hotelli jõudsime kuskil 6 paiku õhtul. Kui Meenal oli algul kõva plaan kohe minna linna kaubandusvõrku uurima, siis hotelli jõudes tema jutt muutus. Hotellis oli nimelt mini-SPA ja ujumisriided olin ma ettenägelikul kotti poetanud. Hotelli külastajatele oli SPA kasutus 5 eurot, alla 12- aastastele lastele tasuta. Asi oli otsustatud. Saime retseptsioonist hommikumantlid ja sussid, panime end hotellitoas ujumisriietessse ja läksime SPA-sse. Minul oli see esimene kord, kui Abja nn. SPA välja jätta. Meena oli issiga suvel ühes Poola hotellis ööbinud, kus oli kraad kõvem SPA, kui Georgis. Seega tema oli juba vana kala.

Olime SPA-s ainukesed. Mõnus pisike rahulik kohake. Mullivann oli nelja kohaline, täpselt paras meile kolmele. Mõnulesime seal soojas vees. Siis proovisin mina kõik kolm sauna ära - aroomisaun, aurusaun ja Soome saun. Pidin natuke pettuma. Kui ma kodus saunas käin, tungib kuumus ikka kontidesse. See seal elektrikeristega oli rohkem selline lapse mäng. Ühke küll, aga effekti polnud.

Peale SPA-d läksime ja panime ennast viisakalt riidesse, et minna hotelli restorani õhtust sööma. Kui juba kodust on välja tuldud, siis koonerdada ma ei kavatsenud, et hotellitoas toidupoest kaasa ostetud toitu süüa.

Oli selge, et ega Meenast suurt sööjat ei ole. Tema tellis omale shokolaadikoogi laimivahuga ja Creme Brulee. Jah, lugesite õigesti, kaks magustoitu. Ta armastab magusat.  Stigile tellisin omal käel lasteprae kanafilee kartulipüreega, endale ahjulõhe lillkapsa carbonaraga ja läätsedega. Ja nüüd see kõige jubedam, mahlad. Lastele ma pidin midagi juua tellima. Mahlaklaasi hind oli 1,40 ja mina, kui väga hinnatundlik mõningates asjades, arvestasin kohe, kui mitu pakki mahla ma poest selle kahe klaasi mahlaraha eest saaksin. Päris jube, mis hinnad ikka on. Ja päris 100% mahla seal pakkumises ei olnud, kui välja arvata värskelt ptessitud mahl, mis maksis juba üle 3 euro klaas. Pidime leppima mingi täiesti tavalise suhkrust küllastunud segumahlaga. Hiljem märkasin, et ettekandjad kõndisid ringi ka maitsevee karahvinidega, aga siis oli juba hilja meie lauda ka üks selline paluda. Vesi on alati ikka parim jook meie peres.

Toit oli maitsev. Toodi üsna kiiresti lauda ka ja kui mõni laps vahepeale tüdimusest lauast ära kõndis, koristati pooleliolev toit kohe lauast ära. Pidi valvas olema:) Mina olin siis see "siga", kes laste jäägid ära sõi, seega kõhu sain ma mõnusalt täis.

Varsti oligi kell sealmaal, et oli aeg tuppa minna ja magama sättida. Mis seal ikka. Seinad kostusid küll läbi, aga kes magada tahavad, need magavad ja kuule midagi. Meie magasime.

Meie pere illusoorne vaenlane

Töönädal on taas seljataga. Nagu ma plaanisin, jäi Stig lasteaiast koju ja nii oleme juba üle nädala opereerinud. Saab hakkama küll. Kui ta esimesed päevad ikka mõned korrad puudutas teemat "lasteaed", siis tänaseks päevaks on tal see teema meelest pühitud. Nagu pole olnudki. Täna ta vaid korra mainis seoses aktuaalse teemaga"kiusamine", et teda küll keegi lasteaias ei kiusa. Rõõm kuulda.

Mitte nii rõõmus on aga teema koolis, kus asjad nii ilusad ei ole. Meenal on koolis probleem, mis vahepeal nagu vaibus, aga nüüd on taas tuure võtmas. On üks õpilane, kes pidi tal järel käima ja süstemaatiliselt kiusama ja tähelepanu nõudma, mis Meenale aga mitte nii mokka mööda ei ole. Kui ma seletasin, et ju tal on tähelepanuvajadus ja too laps püüab vaid sõrust luua omal kummalisel moel, siis Meena lasi ta korraks isegi omale ligemale ja oli sõbralik. Selgus aga, et too õpilane tegelikult ei olegi nii meeldiv ja hakkas kiusamine taas pihta. Soovitasin Meenal lihtsalt eemale hoida ja oma asjadega tegeleda, aga nagu selgus, siis selgest jutust teine pool aru ei saa ja on endiselt pealetükkiv ja kiuslik.

Sama probleem oli vanemate lastega, aga nende puhul sai asi lahendatud. Nemad hoiavad eemale ja püüavad mitte välja teha ja on asjast üle. Meena aga on natukene temperamentsem ja väljendab oma pahameelt, kui teda rahule ei jäeta. Üks hommik lubas isegi noa kaasa võtta, et kiusajale koht kätte näidata. Nii hulluks on asi juba läinud.

Ja mis mina siit kaugelt teha saan. Mina ju ei näe ja ei kuule, mis toimub, aga näen iga päev, kui ärritatud Meena on. Soovitasingi siis tal minna ja õpetajale oma muret kurta. Seda on ta ennegi teinud, aga nagu näha, asjad vaid kuhjuvad. Järgmisel nädalal on kokkulepitud kohtumine teise poole vanemaga ja siis saab asjasse vast selgust.

Paljud on küsinud, kas "Kodutunde" pärast minu lapsi koolis kiusatakse ka. Olen alati imestanud ja vastanud, et midagi sellist küll ei ole olnud. Aga nagu näha, päris nii ilus see asi ka ei ole. Kellegile jääb ikka miskit ette ja antud juhul on see Meena, kes kannatab. Ma olen kindel, et siin on tegemist vanema eekujuga oma lapsele, kuigi jah, lapsed võivad julmad olla.

Muidu on meil kõik stabiilne ja rahulik. Saan edukalt Stigi kõrvalt tööd teha ja vaatan, et temal ka ikka igati mugav oleks minu seltskonnas. Hommikul hakkan mina oma tööga pihta, kui tema veel magab. Kui ta tõuseb, mängib ta veel voodis mõne aja oma autodega ja siis sööme koos hommikust. Teen talle tassi head viljakohvi ja ta on igal hommikul selle eest väga tänulik, eriti võimaluse eest koos emmega hommikust süüa. Kui ma tööle jälle hakkan, joonistab ja värvib Stig midagi. Teleka paneme käima alles peale lõunal.

Täna Stig kurtis, et küünarnukid pidid joonistamisest valusaks jääma. Aga laua taha ka minna ei taha.

Autod, raamatud, pliiatsid ja paber - ja laps on õnnelik. Süüa ka iga natukese aja tagant:)

Lõuna ajal aitan ta riidesse ja siis jalutab Stig teeotsa posti järele. Vahest on midagi,vahest mitte. Ükspäev trehvas ta isegi bussiga ühel ajal ja siis oli ta eriti rõõmus, et sai koos Meena ja Steniga koju jalutada. Mete tuleb tavaliselt hilisema bussiga, sest tema käib veel Spordikoolis.

Stig õues toimetamas

Et Stigil igav ei oleks hommikupoolikul, olen lubanud tal vahest vannitoa kraanikausis nukkudega mängida ja paati ujutada. Paneb ise kraanikausile punni ette ja laseb vee sisse ja mängib. Ja ikka rõõmuga.

Lõunast läheb mul juba lahedamaks. Siis on siin juba piisavalt rahvast, kes Stigiga mängivad ja tegelevad. Kõik kaovad ära teisele korrusele ja minul lastakse rahus tööd teha. Ega mind kisa ja kära ei sega ka enam, olen oma mullis ja ei lase ennast üldse ülejäänud elust häirida, sest töö on piisavalt huvitav. Ja kui mõni tulebki voodi äärele muljetama, siis minul tavaliselt käed käivad ja kuulan selektiivselt.

Ja eriti tore on, et õhtuti, peale tööd istume lastega ja vaatame oma seebikaid, mida ma varem teha ei jõudnud. Jõuan lastel isegi koolitöid õpetada ja seletada, niipalju kui ma oskan. Ja kui ei oska, siis võtan aega, teen endale asja selgeks ja siis õpetan edasi. Uskumatu, millest ma omalajal koolis kõik ilma jäänud olen. Nüüd on nii mõnus mõni asi omale selgeks teha. Eile õppisime Metega nurki, nende liigitamist ja nurga suuruste arvutamist.

Ja kui ma stuudiumist lugesin, et koolis on peatäid, tegin Meenale kontrolli ja pesin tal kohe peale koolist koju jõudmist juuksed ära, keset päeva, töö tuules. See on minu jaoks nii tohutu töö ja suur ettevõtmine. Pesemine polegi midagi hullu, aga see pärastine juuste lahedaks kammimine. Meena muidugi palus kohe "täid" guugeldada ja tegi omale asja selgeks. Lugesin talle siis sõnad peale, mis kooliarst kirjutanud oli ja jääb üle vaid loota, et meie selle nuhtlusega tegelema ei peaks.

Me oleme tegelikult paljudest nuhtlustest pääsenud. Kui minult küsiti siin hiljuti inhalaatorit, siis ausaltõeldes pole mina oma elus sellist asja käes hoidnudki ja kuidas see funktsioneerib, pole aimugi. Pole vaja läinud. Õnneks.

Üks suurem eraviisiline projekt on mul ka käsil - hagiavaldus. Koostan selle täitsa omal käel ja ikka oma lastele mõeldes. Nüüd ju see uus elatisabifond loodud. Ja kui sul kohtupaberit ei ole, siis pole sellest lastele tolku midagi. Aga ega mul kiiret ei ole. Ikka tasa ja targu. Algus on tehtud:)

Oh seda sagimist nüüd. Meena helistas vanaemale ja komandeeris ennast ja Stigi vanaema juurde ööseks.Tuleb nad siis ära viia ja koju mõnusat reedeõhtut nautima tulla. Ja et ikka kõiki võimalusi 100% ära kasutada, siis võiksime ju meie Steni ja Metega homme homme natukene tuulutama minna endid. Metele ju suuski vaja vaatama minna ja üldsegi pole me ammu kuskil käinud, et ka Sten kaasas oleks.

Ilusat nädalavahetust!

Krdi Jõuluvana :D

Nüüd olen ma plindris. Juhtus midagi sellist, mida ma ette näha ei osanud.

Meenal, nagu kõigile teistelgi lastel üle Eesti, toimus koolis jõulupidu. Ja kui ta ükskord koju jõudis ja muljetama hakkas, siis selgus tõde. Kui ta varem Jõuluvana olemasolusse eriti ei uskunud, siis jõulupidu koolis keeras selle teadmise tal totaalselt peapeale. Ta oli nimelt koolis päris tõelist Jõuluvana kohanud, kes oli kõiki meie perekonna saladusi teadnud ja kes lubas talle kindlasti soovitud näuguva kassi jõuludeks tuua. See olevat PÄRIS Jõuluvana olnud.

No nii Jõuluvana, laps ootab. Kui lubasid, paluks ka lubadusi täita. Ja kui sa juba kõiki meie pere saladusi tead, siis oleksid sa pidanud teadma ka, et sel aastal kinke ei ole ja ei tule, eriti veel seda 80 eurost roosat näuguvat kassi.

Nüüd ma kuulen iga jumala päev, mitme päeva pärast Jõuluvana tuleb ja Meenale kassi toob. Kaalusin isegi kassipoja võtmist, et too siis toakassiks harjutada ja Meena soov täituks, aga ei...liiga suur vastutus ja kõik pereliikmed sellele küll hea pilguga ei vaata, kui igal pool kassikarvad oleks.

Viimases hädas kulutasin pere eelarvet ja muretsesin kuuse alla panekuks ühe interaktiivse kõutsi, kes ka näub. Äkki läheb õnneks ja Meena võtab selle plastmass junni omaks. oli natuke odavam, kui see 80 eurone kass. Ja Stigile ei saanud ju ka jätta kinki ostmata, kui Meenal on. Las siis olla.

Nüüd aga läheme lastega jõulukuuske otsima, kohe, kui vihm järgi jääb. Siis võivad jõulud tulla.

Sel aastal mitte nii suurejooneline

Meil on traditsiooniks saanud laste sünnipäevareisid - üks päev aastas, kui sünnipäevalaps võib valida, kuhu ta minna soovib ja mida teha. Soovid ei tohi muidugi utoopiliseks muutuda ja minul peab ka natukene ikka sõnaõigust jääma, sest mina olen see õnnelik, kes saab kõik selle "jama" kaasa teha ja sealjuures pean veel head nägu tegema. Kõige "kurnavam" mälestus on mul Jurmala veepargist (LINK), kus ma lausa oksele hakkasin, sest kõik lapsed soovisid minuga liumäest alla lasta ja laps oli kaasas 5. Kujutate ise ette, et vett ei taha ma tükk aega nüüd näha. See oli laste jõulukink jõuluks 2014.

Nüüd siis Meena selle aastase sünnipäeva juurde. Eelmine aasta sai see meie pere kohta päris suurejooneline. Ükski meie pere laps pole eales sellist sünnipäeva saanud (LINK). Sel aastal olime juba varakult kokku leppinud, et läheme kinno. Tema soov oli kinos vaadata Trollide filmi, aga seda enam praegu ei näidata kinos. Tulevad aga uued filmid peale. "Vaiana" sai järgmiseks valikuks.

Eks ma sondeerisin ise ka pinda ja pakkusin Meenale välja äsja kinolinale jõudnud filmi "Laul". Vaatsime koos Meenaga filmi treilerit ja asi oli otsustatud. Lahtine oli vaid, kes kinno kaasa saavad. Mina polnud huvitatud...filmi vaatamisest. Stenil olid teised plaanid tolleks päevaks ja ega me Stigi ju ka koju ei jäta. Isegi Mete sai Meenalt loa kaasa tulla. Nii me siis päris suure seltskonnaga päeva alustasime.

Et kino algas alles kell neli, oli meil piisavalt aega ja saime ilma stressita kodus tõusta, sättida ja lõpuks ka teele asuda. Kuskile kiiret ei olnud. Poolel teel tegin lastele ettepaneku läbi põigata ka minu vanaema (laste vanavanaema) kunagisest kodukahast, kus ma päris mitu suve veetsin lapsena.

Koht on ammusest ajast maha jäetud, hooned kõik lagunenud või üldse maa pealt kadunud, metsa väljaveo traktori jäled oli tohutud rööpad hoovi jätnud. Ühesõnaga trööstitu.

Ainuke silmaga aimatav ehitis, mis säilinud oli, oli auto estakaat, mida ma oma lapsepõlvest veel hästi mäletasin.

Palju lapsed aru said, mida ma neile näitasin, ma ei tea, aga käik oli huvitav ja värskendas mälu. 5 kitse, keda me metsa vahel nägime, oli neile vast isegi suurem vaatamisväärsus.

Meena nagu alati, kiirustas meid takka, sest tema kujutas omale ette, et teda viiakse kohe Apollo raamatupoodi ja ta saab endale sealt ühe priske trolli välja valida, mis pidi maksma nii umbes pea 40 eurot. Oh õudust, olin juba hirmust kange. Mul oli rahast hirmus kahju ja püüdsin Meenale sellest kuidagi viisakalt ka teada anda. Ega tema ju sellele ei mõtle, kust see raha tuleb. Temal on sünnipäev ja tema PEAB saama.

Esimese peatuse tegime aga siiski Kaubamajakas, mitte ei kihutanud 4 tundi varem kinno, et Meena seal Apollos lammutada saaks. Õnneks jäi Kaubamajaks Meenale kohe mänguasjapood ette ja sinna ta sammud seadiski. Olin hästi rahulik ja roosa:) Tegin kõik kaasa, arutasime iga mänguasja juures selle otstarbekuse üle ja lõpuks oleksime Meenaga peaaegu ühele poole saanud, kui ta otsustas, et trolli asemel võtaks ta siiski ühe papagoi koos puuriga. Suht mõttetu valik ja Meena sai ise ka sellest lõpuks aru, taibukas, nagu ta meil on.

Oli selge, et Stigile pidime ka midagigi ostma. Tema valikut aitas teha Mete, kes ise oma taskurahast ühe mudelauto ostis. Stig oli õnnelik ja rahul, tema päev oli juba sellega korda läinud:) Oli jäänud veel vaid Meena. Metega pole eales selliseid probleeme olnud, temaga on lust kuskil käia.

Kohustuslik tiir ökopoodi, SmartPost ja olid meil Kaubamajakas asjad aetud. Autos kiire nõupidamine ja ühisel meelel (harukordne juhus) seadsime sammud Steffani Pizza´sse. Kamba peale kulus meil lõuna eest ca. 20 eurot, mis polnudki väga hull. Kõik said kõhud täis ja pakiti tükk pizzat veel kaasagi. Joogiks palusime lauda tuua kannu vett.

Edasi viis tee kinno. Aega oli veel tubli tund aega. Selle aja plaanisime surnuks lüüa Apollo raamatupoes, kus on alati huvitav, meile kõigile. Meena hakkas kohe trolle otsima, aga õnneks midagi suurejoonelist seal ei olnud. Ma mõtlen just seda 40 eurost trolli. Pisemaid tilu-lilusid oli, aga nendest ei olnud ta sugugi vaimustuses. Kui ta aru sai, et trollidega asja ei saa, siis muutis ta oma plaane ja hakkas uut ohvrit otsima. Peeaasi, et midagigi talle ära ostetakse. Tean seda tunnet. Muidugi pidin mina iga asja juuures kohal olema ja oma tagasihoidliku arvamuse avaldama.

Imekombel leidis Meena õige pea üsna asjaliku asja. Andsin oma nõusoleku ja sellega oli ühelpool. Valituks osutus ca. 15 eurone raamat, kus saab ise modellidele kleite disainida. Asjalik valik.  Kassast haaras ta veel mingi trollide teemalise kotikese, milles oli üleni sädelev valgejuukseline troll. Meena oli üliõnnelik.

Lõpuks oli aeg lapsed kinosaali saata. Meena ja Stig pidid kahekesi hakkama saama filmi vaatamisega. Eks ma natukene olin mures küll, kui 5 minutit enne filmi algust saalist lahkusime, aga lugesin sõnad peale, popcorn ja vesi sai kaasa antud, pissil sai enne käidud. Kõik pidi nagu laabuma. Filmi kestvus oli 2 tundi. Päris pikalt, eriti Stigile mõeldes.

Nüüd oli aeg Metel särada ja õnnelik olla. Kvaliteetaeg koos emmega:) Tervelt 2 tundi. Veetsime kogu aja samas majas, Pärnu Keskuses. Lonkisin Metel järel ja püüdsin tema meele järele olla. Tal oli veel mõnikümmend eurot taskuraha, mille ta kenasti sirgu lõi, ise seejuures üli rahulolev olles. Lõpuks sättisime ennast kinosaali lähedale kohvikusse ja lihtsalt olime. Ka tore tegevus vahest. Võtsime kohvid ja saime tasuta sõõrikud.

Ajaliselt oli meie päev väga hästi planeeritud, ei mingit kihutamist. Tõeliselt nauditav. Ja kinosaali uksel õnnelikke lapsi nähes oli selge, et Meena nautis täiega oma päeva. Film oli super olnud ja Stig oli ennast väga tublisti üleval pidanud. Meenal jätkus kiidusõnu ohtralt.

Oli jäänud veel üks tähtis operatsioon enne kojusõitu - Meena sünnipäeva kommid järgmiseks päevaks kooli kaasavõtmiseks. Need sai ta kõik oma maitse järgi valida, ikka igat kommi 15 tükki:)

Selline vahva päev oli meil! Ja Meena tunneb juba mitmendat päeva rõõmu oma kingitusest ja saab loov olla. See talle meeldib ja meeldib ka mulle. 100 korda parem, kui telefonis vahtimine (Meena on juba mõned nädalad täiesti telefonivaba - võõrutame).

Koolistress

Ma siin mõtlen ja kaalun, kas tasub oma läbielamisi seoses kooli algusega kirja panna, sest ei tahaks kuidagi negatiivne olla. Seega kui otsustate edasi lugeda, siis võtke asja huumoriga. Jääme positiivseks.

Esmaspäev oli esimene päev, kui mina pidin tööle minema ja lapsed iseseisvalt kooli. Lapse all pean silmas eriti Meenat. Teised on juba iseseisvad ja saavad oma asjadega 100% ise hakkama.

Tõusmine oli normaalne, ei ühtki paha sõna. Kell 6:00 olid kõik ärkvel. Saadi isegi liiga vara omadega valmis ja närviliseks muutus õhkkond, kui ma ei lubanud tund aega varem bussijaama ootama minna. Niivõrd õhinal oli Meena. Koduuksest astusid lapsed välja 10 minutit enne seitset. Meie Stigiga hakkasime liikuma seitsmest. Buss võttis vahetult enne meie mõõdumist lapsed peale. Oli ilus vaatepilt, kõik kolm minu last, ilusasti pikkuse järjekorras bussile astumas. See oli hetk, kui ma õhkasin rahulolevalt ja võisin südamerahus tööle sõita.

Kohe peale neljandat tundi tuli kõne Meenalt, täpselt 11:45. Tunniplaani järgi pidi järgnema veel rahvatants ja sinna soovitati esimesel korral kõigil kohale minna. Meena teatas minule muidugi jumala tõsiselt, et rahvatantsu ei toimu, et mis edasi? Minu teada pidi olema lastel esimesed päevad ette nähtud olema mängurühm, et lapsed ei peaks ilma peale jääma, kuni bussi väljumiseni. Meenal oli muidugi veel muusikakool ka päevakavas 13:50, tema päev kujunes nii või naa pikemaks.

Vat sel hetkel hakkasin ma juba õhku ahmima. Ma olen tööl, niigi pingelised ajad ka veel töö juures ja mu laps peab ca. 2 tundi ootama kuskil ilma peal, kuni muusikakooli saab minna. Lõpuks helistas ta mulle nii noortekeskusest kui ka sealolevalt mänguväljakult. Püüdsin ennast kogu aeg telefoni vahendusel kursis hoida, kus ta on ja et ta õigel ajal muusikakooli saaks.

Ja mis lõpuks välja tuli, oli see, et muusikakooli sai ta küll õigeks ajaks, aga ruum, kus nende tund toimuma pidi, jäi lastel leidmata. Mina igatahes andsin endast parema, kuigi tulemus oli 0. Loodame, et teine katse läheb paremini, mis peaks aset leidma homme.

Koju jõudis Meena ca. 16:30.

Täna oli veidi kergem päev. Tunnid lõppesid jällegi 11:45 ja siis helistas Meena ja küsis luba, kas ta võib kunstiringi minna. Muidugi võis. Minagi omal ajal käisin kunstiringis, mulle meeldis. Ja bussini oli niikuinii aega ja selle mänguringi võimalusest peale tunde ma ei saagi aru, on teda siis või ei ole. Homsest peaks pihta hakkama pikapäevarühm ja ma väga loodan, et sealne inimene aitab lapsi suunata õigel ajal kuhu vaja, sest distantsilt seda teha on väga keeruline, eriti kui laps ei adu veel ei kella ega enda ümber toimuvat.

Õhtul, kui mina jõuan, kuulen ma, kui väsinud lapsed on, ka suuremad. Eks ole ikka väsitav peale pikka suve ennast ümber häälestada kooli lainele. Ainuke, kes omas rütmis kulgeb, on Stig. Temal ei muutunud midagi, kui välja arvata, et hommikul on tal kompanjone ja sagimine on suurem.

Lisaks koolistressile peame läbi ajama ilma külma kapita, mis andis eelmine nädal otsad. Küll ma kaalusin, kas osta uus või proovida siiski remonti viimist. Kui ma kappi tühjendasin, siis oli selge, et uut küll pole mõtet osta. Kapp on nagu uus, kuigi juba vist vähemalt 7-8 aastat vana ja remont pidi maksma minema ca. 90€, nii et saame õige pea oma vana armsa kapi tagasi. Tänu sellele jamale sai külmkapis suur inventuur tehtud ja olen iga päev püüdnud mingeid toiduaineid ära kasutada, mis pikalt seisma on jäänud. Kõik marjad, mis kappi eelmisest aastast seisma jäänud, keetsin moosiks. Teadaolevalt saab külmutatud marjadest hoopis maitsvama moosi. Igasuguse kokku kogunenud jama viskasin lihtsalt minema ja kui nüüd kapp korda saab, võib nullist alustada. Ühesõnaga restart.

Viimased siblimised

Ajast, mil ma sain teada, et kohe kohe on vaja hakata tööl käima (alustan 15. 02), on mu elu eriti kiireks läinud. Pole enam hetke olnud, et natukene molutamisekski aega oleks. Püüan justkui kõik otsad kokku tõmmata nagu elu hakkaks lõppema. Aga kui sügavuti järele mõelda, siis mulle tegelikult tundub, et pigem läheb mu elu kergemaks.

Kõige hirmuäratavam on see hommikune aeg, kui on vaja lapsed riidesse saada ja hiljemalt kell seitse kodust lahkuda. See tõotab tulla kõige raskem katsumus.

Täna näiteks oli meil selline kaos, et ma olin täiesti ahastuses. Vaevu saime peale poolt kaheksat majast välja. Sinna sisse mahtus veel Meena pluusi vahetamine. Ta tahtis abivalmis olla ja kassisöögi ise õue viia. Ma küll hoiatasin teda, et karpi on vaja otse hoida, et vedelik maha ei läheks, aga tema suutis ikka endale lausa peale kallutada.  Nii ta siis kisaga uuesti tuppa tagasi läks ja kukkus pluusi vahetama.

Siis oli vaja veel auto jääst puhtaks kraapida, teeoludega arvestada jne. Nii see aeg lendab. Sellist asja uuel nädalal enam lubada ei saa, siis peab ikka ajavaru olema, et me õigeaegselt õiges kohas oleksime. Veel parem varuga.

Nädalavahetus oli kenasti planeeritud. Reedene vaba päev lastele kulus marjaks ära, sest laupäev ja pühapäev olid tihedad. Laupäeval elasime selles vaimus, et jõuaksime õigeaegselt tantsukonkursile "Move Your Body 2016", kust võtsid osa ka "Tupsude" rühma lapsed. Meena nende hulgas.

Ja kui oli juba kodust välja minek, siis panime plaani ka ühise kohvikus käigu Meenaga. Pole eriti tihti sellist juhust, kui vaid meie Meenaga kahekesi aega veeta saame. Ujumas oleme ka saanud vaid kahekesi käia, tänu minu emale, kes sel ajal Stigiga tegeleb. See on päris mõnusaks kujunenud, ilma stressi ja kiirustamiseta, kus aega on küll ja veel.

Pühapäevaks oli Meenal sünnipäevakutse, mille ta suure rõõmuga vastu võttis. Kuni Meena peol oli, olin mina Stigiga küla vastlapäeva tähistamisel. Hommikul vara panin taigna kerkima, et meil oleks ka ahjusoojad kuklid kaasa võtta. Kohapeal vahustasime koore vahele ja saime imemaitsvad värsked vastlakuklid. Peale sõime hernesuppi, mängisime mänge ja nii meie päevake möödus. Lõpuks oli Stig nii väsinud, et palus ennast koju magama viia.

Stig puhub paberlaeva sadamasse:)

Mina läksin Meenale järele. Küll on hea, kui suured lapsed kodus ja pole muret, kelle hoolde pisem jätta. See on üks positiivne asi paljulapselises peres. Stigi jäävad valvama alati kõik suurima hea meelega, lausa vabatahtlikult. Saime jällegi Meenaga rahus maailma asju arutada ja mõnusalt aega veeta. Mis sest, et autosõidu aeg vaid, abiks ikka.

Teepeal püüdsin siis  tema esimesi muljed sünnipäevapeost kuulata. Kõik oli ilus olnud - söögid head, palju mänge, toredad külalised (lasteaiakaaslased), rebasenäoga koer, ilus vannituba. Ühesõnaga kõik kena.

Õhtu möödus rahulikult, nagu alati :D (see on fassaad). Olime juba kõik ennast magamisele häälestanud, kui Meena tuli alla ja hakkas südantlõhestavalt nutma. Kuna ta kohe rääkima ei hakanud, milles asi, siis mul tekkis juba hirm, mis saab küll nii hirmsat juhtunud olla, et isegi mulle ta ei suutnud oma muret kurta.

Püüdsin teda lohutada ja keelitada, et ta ikka ära räägiks, mis teda nii hirmsasti vaevab. Lõpuks, pika pinnimise järel selgus, et sünnipäeval oli juhtunud midagi, mis Meenale tohutut piinlikkust valmistas. Mulle isegi tundus kohati, et ta jättis mulle midagi rääkimata, sest ma ei saanud täpselt aru, miks see seik nii kohutav Meena jaoks oli.

Mul on veel plaanis seda täpsustada sünnipäevalapse emaga, et täit selgust saada. Meena aga raius mulle kohe resoluutselt, et tema enam lasteaeda ei lähe, sest temal olevat nii piinlik.

Saime asjad niikaugele räägitud, et Meena suutis siiski oma voodisse magama minna. Ta oli otsustanu, et tema ei saa seda peast omal välja ja jääb telekatuppa diivanile magama. Seda ma muidugi ei lubanud ja lõpuks leppisime kokku, et ta võtab ennast kokku ja hommikul, kui teised kooli on läinud, arutame rahulikult veel kõik läbi. Läksime raskete südametega magama.

Hommikul oli Meena tuju juba parem ja ta oli unustanud, et tema lasteaeda enam minna ei taha. Eelmine õhtu oli Meenal olnud hirm, et sünnipäevalaps läheb kasvatajale kohe seda piinlikku seika kaebama. Mina seda ei uskunud ja nii ma ka Meenale ütlesin. Teema oli hell ja ma eriti ei sorkinud enam.

Lasteaiapäev täna möödus tal igatahes toredasti ja teema on tema poolt vist unustatud. Mis tegelikult juhtus, ma ei teagi. Võib - olla ülereageerimine jälle või ma ei teagi. Uurin esimesel võimalusel kindlatest allikatest.

Nüüd aga naljaga pooleks...täna oli teatavasti lasterahapäev ja sel ajal on teadupäerast kõik "hullud" liikvel. Nii ka mina. Leppisime Steniga kohtumise kooli juures kokku, küsisin ta isegi viimasest tunnist ära ja läksime linnatuurile. Väga olulised asjad olid vaja korda ajada. Viimane aeg selleks. Varsti mul ju enam sellist lademetes vaba aega ei ole.

Kõige tähtsamad olid ujumispüksid. Sten pidi vabastuse paluma viimasest ujumise tunnist, sest kloor oli tema "sada aastat" vanad püksid juba ammu hõredaks söönud ja need olid talle vist juba ammu väiksed ka pealekauba. Oli vaja kiiremas korras uusi. Takkos sellist kaupa müügil ei olnud, tuli pöörduda "Pesupessa". Eks esmane hind lõi silme eest mustaks küll, aga nii palju pididki ujumispüksid tavaliselt maksma. Uudis mulle:)

No me ostsime viimati Saksamaalt KiKi'st mingi kõige rohkem 5 euro eest. Täna pidime välja käima aga tervelt 18 eurot ja need olid ühed odavamad. Aga vaja oli ja mööda linna soodsamaid kohti otsima ka polnud aega hakata. Aeg oli piiratud, sest Meena oli vaja poole viieks laulma viia 35 km kaugusel.

Juuksur. Väga oluline asi Stenile. Sel korral aega meie tavajuuksuri juurde saada ei õnnestunud. Sten oli uue koha suhtes küll natuke kõhklev, aga väljus sealt õnnis naeratus suul. Järelikult jäi rahule ja lubas teinekordki sinna aja panna.

Püüdsin endale ka midagi skoorida, aga ega see eriti kerge ei olnud. Sten oli nagu vihaleht mul pe*se küljes. Palusin tal küll meeste asju vaatama minna, et mina saaksin rahus naisteosakonnas keskenduda, aga ei, ei jää sammugi maha. Nii ma siis kiirelt lennu pealt ühed püksid välja valisin, kiirelt jalga proovisin ja oli otsustatud. Seppälast on jutt ja seal oli vähemalt täna mulle väga soodne pakkumine ka. Ega ma seda enne ei teadnud, kui kassas. Kõik püksid oli 25€. Jube hind tegelikult ju, aga minu väljavalitud pükstel oli hind 34.95€, nii et kujutate ise, milline õnnis naeratus mu näole ilmus, kui mult vaid 25€ euri kasseeriti. Võit missugune. Ja püksid on vägevad. Kurguauguni nööbitavad ja mugavad. Kõik uuele tööle mõeldes.

Homme on mul plaanis neid põhjalikumalt jalga proovida ja vaadata, millega nad üldse sobivad. Loodetavasti kõigega. Sellised plaanid siis homseks. Ja heegeldada tahaks ka. Püüan iga hetke selleks kasutada, aga õige vähe on viimasel ajal neid hetki.

Täna sain lõpuks kogu heegelniidi ka kätte, mille ma 13. jaanuaril tellisin. Aega võttis, aga asja sai. Ega ma ei kartnud kordagi, et keegi püüab mind üle lasta. Nii halvasti ma ka Eesti e-kaubandusest ei arva, aga natukene kummaline oli, et kõnedele ja e-kirjadele vastati väga visalt või üldsegi mitte. Minu jaoks oli see midagi uut. Aga äkki Eestis see ongi normaalne. Pakki oli pandud leevenduseks minu kannatustele kummikarude minipakk, mille ma õhtul kenasti ära kasutasin, et Stig ometigi põidlaküüsi lubaks lõigata. Saime kenasti kaubale.

Mulle on jäänud veel 6 vaba päeva. Täna on Mete palavikus ja ma juba paaniliselt kardan, et teised ka jäävad haigeks. Kõige hullem, kui mina "tähtsaks päevaks" peaks haigestuma. Pean hakkama rohkem küüslauku sööma ja jumalat paluma, et midagi mulle külge ei hakka. Suur osa inimesi ümberringi kõik põevad. Õnneks on mul hädakorral lapsehoidjagi võtta.

Nüüd aga pessu ja põhku. Maja on vallanud imetabane vaikus. Aeg minulgi puhata, et uuele päevale vastu astuda. 

Läbi see lust ja lillepidu

Tänasega algas lastel jälle koolitee. Vaheaeg oli imeline. Kas nüüd just laste jaoks, aga minu jaoks küll.

Kõige suurem pluss oli kaua magamine, mida me harrastasime vist kõik...peale Jaskari. Temal hakkas kool nädal varem.

Minu imestuseks suudavad ikka minu lapsed (tänapäeva lapsed) ka poole päevani magada. Ma juba mõtlesin, et ainult minu lapsepõlves oli see võimalik. Tavaliselt nädalavahetustel tõustakse vara ja mingit rahu ega pikalt magamist lihtsalt pole võimalik siinses saginas võimaldada.

Vaheajal näitasid lapsed hoopis teist palet. Isegi Stig ja Meena. Aga ma lubasin neil niikaua õhtuti üleval ka olla, kui nad jaksasid. Ise ronisin ära "põhku" (panen igaks juhuks jutumärgid, mine tea, mõni äkki arvabki, et magan põhus) ja suuremad lapsed hoolitsesid, et väiksem mulle kaissu saaks ja Meena oskab enda eest juba ise seista.

Külmad elasime üle. Ikkagi esimene talv, kui meil osa majast soojustatud on ja kui meil on kasutada õhksoojuspumbad. Mis ma oskan õelda. Oli natukene soojem. Ma ei kujuta enam ette, kuidas ilma nende luksusteta oli, kuidas me küll talved üle elasime.

Põrutavalt soe meie elamine selle soojustamise peale küll nüüd ei olnud. Kütsin korralikult ahju nagu ikka. Mõnel päeval iseg kaks korda. Pliidi all oli pidevalt tuli. Kolm puukorvi pliidipuid põletasin päevas läbi. Õhksoojuspumpa kasutasin ka ahjule toeks ja lapsed panid teisel korrusel ka mõned korrad pumba järgi. Üleval polnud probleemi. Tuba sai kiirelt soojaks (järelikult korralikult soojustatud). All aga neelas minu arvates kogu soojuse ilmatuma suur (veel) soojustamata köök. Seinad puhuvad lausa läbi, sahver õhkab karget külma ja esik on nagu hundilaut. Mis soojust sa siis saada tahad. Kõige suurema külmaga pumpas õhksoojuspump tuba vaid külmemaks. Aga kui muud sooja ei saanud, siis töösooja on alati saadud.

Kõige peenem avastus aga tuli välja minu magamistoas. Kõik, kellele ma seda rääkinud olen, ainult ahhetavad ja saavad omale paha tunde. Mul omal nii paha ei ole, sest ma mõtlen realistlokult. Palju meil neid külmi päevi aastas ikka on, elab üle. Iseasi, kui see maja kuidagi ei kahjusta.

Asi on selles, et üleeile avastasin oma toas põrandaliistul (välisseina nurgas) imeliku anomaalia. Natuke hämar oli ka ja ma ei saanud aru, mis värk on. Esiti mõtlesin, et olen voodijalaga liistu vigastqnud ja see on deformeerunud. Ajasin ennast siis kõhuli voodi peale ja lükkasin silmad nurgale lähemale. Pidin näpuga täitsa katsuma, mis kuradi jama see on. Kujutate ette, mu põrandaliist oli härmas. Soojustatud toas. Paras põnts ikka...mitte mulle nüüd nii väga, aga lähitutvuse "ehitusspetsialistid" sellest küll eriti hästi ei arva.

Nojah, oli mis oli. Nüüd on see härmatis sulanud ja elu läheb edasi. Loomulik ventilatsioon.

Vannitoaga olen ma juba aastaid jamanud. Ikka nii kui  -6 kraadi on, on meil vesi dušikabiini segistis külmunud. Algusaastatatel oli see paras peavalu. Ei teadnud ju, kust sulatada. Nüüd olen juba nii vilunud, et vaja on vaid föön vooluvõrku ühendada, kabiin eemale lükata ja lihtsalt kannatlikult kuuma anda õigetesse kohtadesse.  -6 kraadiga on see naljamäng. -27-ga läheb aga suts kauem. Paar päeva sai lausa vahetustega sulatatud. Ikka kuuma ja siis vahelduseks tegelisn natuke muude asjadega, siis jälle vannituppa ja nii oligi terve hommikupoolik sisustatud, enne kui veed lahti sain. Ei läinud kaua, kui vesi uuesti külmunud oli. Aga lahti oli vaja aegajalt sulatada, et asi hapuks ei läheks. Jama, aga saab hakkama. See on juba elustiiliks kujunenud, kui külmad ilmad on. Kunagi tulevikus saab see asi vast ka mingi lahenduse, selles ma üldse ei kahtle.

Viimasel vaheaja nädalal jäi Meena haigeks. See oli täpselt nädal tagasi esmaspäeval. Lihtsalt jäi loiuks, tõusis palavik ja laps oli voodis. Ei mingit köha ega nohu. Söögiisu 0, suure sundimise peale võttis tilga vett. Neljapäeval hakkasin juba murelikuks muutuma. Selleks ajaks olin talle kaks aspiriini andnud, et palavikku alandada. Lõpuks justkui palavikku enam ei olnud, aga silmad olid aukus, laps loid, kurtis kõhuvalu. Dr. Interneti abiga kahtlustasin juba pimesoolt, kuigi kõik sümptomid ei klappinud.  Neljapäeva õhtul hilja olin juba valmis kiirabi kutsuma, aga Meena arvas, et pole ikka vaja. Sinna ta jäi.

Reedel oli ta ikka voodis, aga ei kurtnud midagi. Tema ise ta veel ei olnud. Jõi aga vett ja oli teki all. Ei mingit vadistamist, nagu Meenale iseloomulik on. Nagu ümber vahetatud. Pakkusin talle välja, et ta võib omale ükskõik mida söödavat soovida ja ma täidan otsekohe ta soovi. Peaasi, et ta midagi sööks. Ta oli puhta söömata, vaid vee ja mõne viilu värske kurgi peal. Ta ei suutnud mitte midagi omale soovida, ei muhvineid, ei saiakesi, ei puuvilju. Täitsa uskumatu. Õnneks oli ta ärkvel ja vaatas huviga televiisoritki. Seegi oli juba edu.

Reede õhtul oli ta juba nii atsakas, et tegime laupäevaks plaani, et läheme koos poodi ja siis ta valib omale midagi meelepärast, et MIDAGIGI kõhtu saada. Ah jaa, üks Apfelsohrle oli meil ka jõuludest. Selle limpsis Meena ka reedese päevaga ära. Jumalale tänu, midagigi. Gaasiline jook haiguse ajal pidi hästi mõjuma. Ja mõjus ka.

Laupäev käes, pakkisin Meena soojalt riidesse. Ta oli küll üsna ebakindel alles püstiseismisega, aga tahtmist oli küllaga ja pidas reisi vapralt vastu. Poest valis ta omale mingisugused Piraadi krõpsud. Mul oli jumalast suva, mis rämpsu ta soovis, peaasi, et üldse soovis. Värsket kurki soovis ka, aga no kle...Eesti kurk ja üle 4 euro kilo. Minu käsi ei tõusnud seda kurki ostma. Lubasin talle keldrist marineeritud kurgid organiseerida ja oli asi lahendatud.

Ja sealtmaalt hakkas asi üles mäge minema. Vana tuttav Meena oli tagasi, mu kõrvad juba valutasid õhtuks:D Söömisega on küll üsna kehva veel, aga täna tellis ta omale juba lihavaba lasanjet ja nii me siis kõik, terve pere, sõime solidaarselt lihavabalt. Jaskar ei saanud esiti küll aru, mis söögiga lahti on, aga andsime info talle edasi ja kiitsime, et polnudki väga vigagi. Lisas omale maitseaineid ja paistis, et oli ka rahul. Meena sõi ka korralikult. Kolm korda nägin mina teda sööki juurde tõstmas.

See Meena haiguse nädal oli meil tõeline vaikuse nädal. Magasime pikalt, hommikud olid vaiksed, Meena muudkui magas. Vahest vaatas natukene telekat ja jälle magas. Mina sain pikad õhtud heegeldada. Laudlina heegeldamisega olen ma jõudsasti edasi läinud. Kõik vabad hetked ma lausa nautisin heegeldamist ja taustaks telekat. Absoluutselt mõnus nädal lastega kodus olla, kui saad teha, mida hing ihkab ja aega on küll.

Linaga olen poole peal- 30 ringi tehtud, üle 30-ne veel teha :D

Nüüd on Stig ka külmetunud ja Meenal hääl kähe. Ise tunnen ka, et kurgus on kuidagi imelik. Selge see, et lasteaeda selliseid lapsi ei saada ja pikeneb meie vaheaeg veel nädala võrra. Rõõmuga. Rohtu keegi nõus võtma ei ole, joome taimeteesid ja tegeleme ainult meeldivate asjadega. Meena 33-st kilost on saanud 28 ja ta näeb tõelise Aafrika näljahädalise moodi välja.

Meena viimane väljaskäik enne haigestumist ja suuri külmasid

Täna kappas ta juba minu kõrgete kontsadega ringi, mis on väga hea märk. Meena hakkab terveks saama. Vaja vaid söömine korda saada. Eks me näe, mille järgi tal homme isutab. Ma olen valmis kõike talle kokkama.

Täna alustasime jälle ettelugemistega. Vahepeal oli pisikene paus. Traditsioone peab ju austama:)

Aasta viimane pidu

Ongi aeg sealmaal, et võin aasta lõppenuks pidada. Kõik tähtsad asjad on tehtud ja süda on rahul. Nüüd võib uus aasta tulla.

Täna sai lõpuks teoks üpris pikalt juba ette planeeritud Meena sünnipäevapidu. Sünnipäev oli tal tegelikult juba 18- ndal, aga et soengutegijal oli graafiks tihe ja esimene vaba aeg oli 27- ndal, siis tuli plaane natukene ümber teha. Ja polnudki tegelikult paha variant. Kiired ajad seoses jõuludega olid möödas ja oli paras hingetõmbehetk veel  vahel. Mulle tundud, et kutsutud külalistele see kuupäev päris sobis, sest 11-st kutsutust oli kohal 9, mis pole üldsegi paha tulemus.

Kutsetest niipalju, et tellitud sai need aegsasti Hiinast. Ikka Elsa teemalised, aga inglise keelsed. Võtsin päris pikalt hoogu ja murdsin pead, kuidas ma selle keeleprobleemi lahendan. Ei hakka ju võõrkeelseid kutseid laiali saatma. Kaanepilt iseenesest oli armas ja kinnitusviis samuti.

Võtsin siis nädal enne pidu asja tõsisemalt käsile ja tegin ära. Kleepisin ja kirjutasin, lõpptulemus sai minu arust päris okei. Kutsed said laiali jagatud ca. 9 päeva enne sündmust ja lapse tulekust või mittetulekust palusin teatada paar päeva enne pidu.

Lapsevanemad olid päris hoolsad, oli vaid päevane hilinemine mõnel teatamisel, aga kõik klappis väga hästi. On ju teada tuntud probleemid, et peetakse pidu ja kohale tuleb heal juhul vaid paar kutsutut. See oleks küll sünnipäevalapse suhtes väga alatu.

Kõik olid täpsed ja kenasti kohal, kes tulla lubanud olid. Suur aitäh, et Meena jaoks nii olulise sündmuse meeldejäävaks tegite. Ikkagi viimane lastaia-aasta ja esimene kogemus väljaspoolt perekonda külalistega pidu Meena jaoks. Minu jaoks ka.

Pidu hakkas kell 13:00 ja lõpu orientiiriks oli kell 19:00. Soengutegija tuli kella 14:30-ks ja kella 19:00-ks olid kõik 10 last omale saanud soengu ja näomaalingu. Maksis see lõbu mulle 60 eurot, mis on väga normaalne hind minu arust, kui arvestada, et inimene tuli kohale kuskilt Põlva kandist. Ma olen väga rahul ja ma arvan, et pisikesed külalised samamoodi. Soovitan soojalt, kel huvi, Birgit Truus teeb teie lapse sünnipäeva eriliseks.

Söögiga, nagu arvata oli, ei tasu üle pingutada. Meie laual olid kõige minevamad asjad friikartulid, isetehtud raffaellod, besee, kartulikrõpsud,Tarhun, pirnilõigud, viinamarjad, tarretis ja värske kurk. Makaronisalat oli ka, aga seda tõstis endale vist vaid paar last. Brokkoli, lillkapsas, kaalikas, porgand ja paprika nii popp ei olnud.

Kui aeg tordi käes oli, siis seda soovisid vaid mõned lapsed. Kõhud oli head paremat täis ja nälga lihtsalt polnud.

Mängisime ka ühe mängu ja iga laps sai kinnisilmi Olafile nina külge panna...juhuu.

Õues käisime tiiru, vaatasime, kuidas saag metsas töötab ja kas kiisud ka näole annavad.

Kiisusid nägime  vaid vilksamisi, sest nemad panid kabuhirmus peitu, kui nii suur hulk lapsi toast välja tuli. Musta kiisu saime natukeseks ära meelitada ja süles ka hoida. Ühe lapse jaoks oli see elus esmakordne kogemus kassipoega nii lähedalt näha ja veel silitada ka.

Toas pandi kokku puslesid, mängiti peitust, vaadati Meena nukumaailm üle ja tegutseti seal, Stigi koopas leiti ka tegevust. Paar last tundsid ka igavust, aga püüdsin neile kohe tegevust leida, et kodumõtted mujale saada.

Üritasin ka fotoseina teha, aga eriti õnnestunud see ei olnud.

Õhtu lõpetasime õues, kus lendas taevasse Kaisa kingitud ilutulestik. Väga asjakohane kink ja rõõmu said sellest päris paljud.

Ilus pidu oli! Võib-olla saab see isegi traditsiooniks, aastalõpupidu Meena juures. Stigile see väga meeldiks:) Stig tundis ennast täna vägagi häasti nii suure hulga tüdrukute seas ja tal oli vist kokkuvõttes kõige lõbusam:D