Täna siis on meil taas interneti ühendus. Laupäevast saati täitsa võõrutusel olnud internetist, nii mina kui lapsed. Lastele mõjus muidugi ilma netita elu natukene valusamalt kui mulle. Mina - erinevalt lastest - otsisn endale tegevust, et mitte skisofreenisliselt oodata ja soiguda, telefon käes, millal lõpuks maailmaga ühendust saaks.
Vool tuli jumalale tänu pühapäeval 9 paiku. Ööpäev siis ühesõnaga ilma vooluta. Elu seisis. Laupäeva õhtul, kui pimedaks läks, venitasime ikka seitsmeni kuidagi taskulambi valgel välja. Siis lugesin Meenale unejutu ja saime pooled lapsed magama. Mete kurtis, et temal lihtsalt und ei tule ja ta ei saa magada nii.
Stig roomas taskulambiga mööda tooli- ja lauaaluseid, temal igav ei olnud. Põnev ju pimedas hiilida ja maailma avastada. Meena ka ei kurtnud, et igav on. Temal oli kogu aeg tegevust. Küll värvis ja joonistas, kleepis ja meisterdas. Tema ei sõltu nutiseadmetest ja oskab ka ilma voolu ja netita elada.
Lõpuks puges Mete minu kaissu ja hakkasime igasuguseid sõnamänge mängima ja automarke ära arvama. Need meil ise välja mõeldud juba Saksamaa aegadest, kui oli vaja pikki tunde autos veeta ja aega kuidagi sisustada. Siis laulsime kõik laulud läbi, mida me oskasime ja nii me lõpuks magama jäime. Nagu kolm kilu kilukarbis, mina kahe lapse vahel pulksirge.
Ja meie pettumuseks ei olnud ka hommikuks veel voolu. Alusatsime siis pliidi alla tuletegemisega, et kohvivee sooja saaks. Mete lippas puide järele, Sten hoolitses, et kassid söögi saaks. Õnneks tegin reedel kartulisalatit, keetsin potitäie koorega kartulaid ja kapsa võtsime laupäeval ahjust - söögimuret ei olnud. Salatikauss oli tormiööl väljas jahedas. Polnud isegi ära lennanud:) Ainuke väga paha asi voolukatkestuse juures ongi vee puudumine. Kraanikauss oli meil musti nõusid täis kogunenud pühapäevaks. Puhastest nõudest puudust veel ei olnud, aga rõve ikka, kui enam ligi ei saa kraanikusile. Vähemalt Stig säästis mind ja ei kakanud kordagi selle aja jooksul. Mida ma oleks siis teinud, kui oleks vaja olnud veel sitta ka rookima hakata selles kaoses.
Kui kohvivesi pliidile sai (olin ettenägelikult veekeedukannu vett täis lasknud eelmisel päeval) istusime maha, et mõnusasti oodata, kuidas vesi kahisema hakkab ja kohe - kohe kohvi saab. Ja siis, nagu taeva kingitus, saabus vool. Elu hakkas keema, mitte enam kohvivesi. Hüppasime diivanilt püsti ja lapsed karjusid õnnest. Täielik restart meie majapidamises! Mõnus, kui sai kohe pesumasina käima panna, teleka käima, kohvimasinast värske kohvi ja siis kohe mõnuga nõusid pesema. Mis elul viga, kui on vool. Kuradima kallis küll, mis seal salata. Aga asendamatu siiski.
Mis jäi tulemata, oli internet. Aga me oleme elus:D Järgmise võõrutuseni!
Vool tuli jumalale tänu pühapäeval 9 paiku. Ööpäev siis ühesõnaga ilma vooluta. Elu seisis. Laupäeva õhtul, kui pimedaks läks, venitasime ikka seitsmeni kuidagi taskulambi valgel välja. Siis lugesin Meenale unejutu ja saime pooled lapsed magama. Mete kurtis, et temal lihtsalt und ei tule ja ta ei saa magada nii.
Stig roomas taskulambiga mööda tooli- ja lauaaluseid, temal igav ei olnud. Põnev ju pimedas hiilida ja maailma avastada. Meena ka ei kurtnud, et igav on. Temal oli kogu aeg tegevust. Küll värvis ja joonistas, kleepis ja meisterdas. Tema ei sõltu nutiseadmetest ja oskab ka ilma voolu ja netita elada.
Lõpuks puges Mete minu kaissu ja hakkasime igasuguseid sõnamänge mängima ja automarke ära arvama. Need meil ise välja mõeldud juba Saksamaa aegadest, kui oli vaja pikki tunde autos veeta ja aega kuidagi sisustada. Siis laulsime kõik laulud läbi, mida me oskasime ja nii me lõpuks magama jäime. Nagu kolm kilu kilukarbis, mina kahe lapse vahel pulksirge.
Ja meie pettumuseks ei olnud ka hommikuks veel voolu. Alusatsime siis pliidi alla tuletegemisega, et kohvivee sooja saaks. Mete lippas puide järele, Sten hoolitses, et kassid söögi saaks. Õnneks tegin reedel kartulisalatit, keetsin potitäie koorega kartulaid ja kapsa võtsime laupäeval ahjust - söögimuret ei olnud. Salatikauss oli tormiööl väljas jahedas. Polnud isegi ära lennanud:) Ainuke väga paha asi voolukatkestuse juures ongi vee puudumine. Kraanikauss oli meil musti nõusid täis kogunenud pühapäevaks. Puhastest nõudest puudust veel ei olnud, aga rõve ikka, kui enam ligi ei saa kraanikusile. Vähemalt Stig säästis mind ja ei kakanud kordagi selle aja jooksul. Mida ma oleks siis teinud, kui oleks vaja olnud veel sitta ka rookima hakata selles kaoses.
Kui kohvivesi pliidile sai (olin ettenägelikult veekeedukannu vett täis lasknud eelmisel päeval) istusime maha, et mõnusasti oodata, kuidas vesi kahisema hakkab ja kohe - kohe kohvi saab. Ja siis, nagu taeva kingitus, saabus vool. Elu hakkas keema, mitte enam kohvivesi. Hüppasime diivanilt püsti ja lapsed karjusid õnnest. Täielik restart meie majapidamises! Mõnus, kui sai kohe pesumasina käima panna, teleka käima, kohvimasinast värske kohvi ja siis kohe mõnuga nõusid pesema. Mis elul viga, kui on vool. Kuradima kallis küll, mis seal salata. Aga asendamatu siiski.
Mis jäi tulemata, oli internet. Aga me oleme elus:D Järgmise võõrutuseni!
