Nalja kah:D

Hommik ei jõudnud täna veel saabudagi, kui sain teate Maanteeametist, et minu sõidukile on registreerimiseks luba antud. Ei osanud oodatagi, et asi nii kiiresti laheneb. Tegin kiiremad tööasjad ära ja lõunapausi ajal lippasin linnas ära. Lõin ennast suts ülesse ka ikka:

Võtsin ARK-is järjekorranumbri, sättisin ennast mõnusalt diivanile ootama ja hakkasin telefoni kotist otsima, et aega surnuks lüüa. Aga ei saanudki, kohe oli minu järjekord ja sain letti. Täitsin taotluse ära. Raskemad küsimused jätsin vastamata. Kõik käis väga kiiresti. Tasusin riigilõivu 192 eurot ja mulle ulatati numbrimärgid. Olin eelnevalt ikka unistanud numbrist, mis mind ka kõnetaks, kus oleks sellised raskemad numbrid nagu 8, 9 ja 6. Sain aga absoluutselt nõmeda ühtedega numbri. Püüdsin teenindajat ikka ära rääkida, et ta ulataks mulle mõne teise mubri, et saaksin natukenegi ise valida. Aga ta jäi resoluutseks. Ütles, et võite oma võileiva kaasa tuua ja teenindussaali ootama jääda, kuni sobivam number tuleb või makse mingi X summa ja valige palju tahate:D Lõin käega ja leppisin olemasolevaga.

Vanade numbritega oli ka oma lugu. Eile ma juba mainisn, et need soovin ma endale jätta. Olen nende eest siiski maksnud ja need kuuluvad mulle. Ise ma neid ei taha, aga isa kollektsioneerib neid ja tema on ju ka oma osa ära teeninud:) Täna vaid küsiti, kas soovin numbrid ära anda. Vastasin kohe ei ja selle kohta tehti märge. Sain numbrid omale. Kui ma Polo arvele võtsin kunagi, siis lasin ma ennast koorida...kahjuks. Aga mis teha, elu õpetab.

Mis mind aga kurvaks tegi. Küsisin, kas peaksin nüüd ülevaatusele suunduma, siis öeldi, et nii uue autoga pole see vajalik. Ülevaatusele on vaja minna alles 03.2020. Kurb, oleksin küll heameelega läinud, aga teisalt, kulude kokkuhoid ju:)

Tahtsin Olerexis natuke veel tähistada, et ostan omale ühe maitsva krevetisalati, aga tee veel reklaami (Instas), ei olnudki, kõik oli ära ostetud. Nii kahju.

Nii, numbrid olemas, paberid korras,kindlustus tehtud (ca. 51 eurot aasta), kõik okitoki, sõitsin koju tagasi, et kiirelt tööle jälle hakata. Lapsed nii mõnusalt toimetasid kõik. Mete korjas pesu kokku, lappis kokku (pole veel vaadanud, kuidas ta seda küll tegi, äkki pean veel üle tegema), pani uue kuivama. Üks pesurest lagunes lõplikult ära. Sten pani lõpuks vannituppa ette nähtud kapi kokku. Mis aga jama on, kapp on meie vannitoa jaoks siiski liiga suur. Tuleb teine väljund talle otsida. Krabasin selle veel Poolast Suwalki Lidlist, vaid ca. 36 eurot maksis. Andis ostukorvi venitada ja nüüd ei sobi ka veel, kuhu ta ette nähtud oli:( Oleks saanud ka oma hügieenitarbed võõraste silmade eest kappi peita.

No ja kui ema lõpuks helistas ja küsis, kas kõik on autoga korras (oli te peal kuskil mingit avariid näinud ja mind sellega kohe seostanud) ja kas ta võib külla tulla, siis...palun väga. Miks mitte. Läksime esimese asjana auto numbrit arvustama. Ema numbrist nii sillas. Mina ikka püüdsin selgitada, et nõme number ju. Mitte midagi ütlev. Ja kui ema siis selgitas, miks lahe number on, siis naersime kõhud kõveras. Ma olen teada tuntud juhm. Suht kokkusattumus, aga minu mõlemad Toyotad kannavad nüüd samat numbrit. Jumalast juhuslikult.

Meenutan siinkohal alati, kui ma kevadel poest värsket kapsast ostsin. Hakkan siis kodus suppi keetma ja tükeldan kapsast. Ise mõtlen, et kuidas see kapsas nii tihe on. Tavaliselt värske (varajane kapsas) selline pehme ja roheline. Räägin siis emale ja ema ütleb, et ega värske kapsas poes ei tähenda, et see kevadine varane kapsas oleks. Mina seostasin värsket ikka kohe selle noore kapsapeaga. Ma ei tea, kas ma nüüd piisavalt hästi seletasin, pole just minu parim külg, aga kes aru sai, see sai:)

Ebameeldivused ARK-is

Võtsin siis mina täna aega, et ARK-is asjad korda ajada. Aga nagu selgus, polegi asi nii lihtne. Kõik uuemad (al. 2011) autod on vaja eelnevalt Maksuametis deklareerida. Ühesõnaga tuleb nüüd oodata Maksuameti rohelist tuld, enne kui saab auto Eestis arvele võtta. ARK saatis kõik vajalikud paberid otse Maksuametile ja Maksuamet küsib puuduva veel minu käest, kui vajadus tekib.

Mulle tundus, et ARK-i ametnikul hakkasid lausa käed värisema, kui nii uut autot nägi. Autost tehti iga külje pealt pilti, seest pildistati, tehti mingid aktid. Kui ma küsisin, kas Maksuameti vastus on tundide või päevade küsimus, siis tundub, et vähemalt nädala. Ei saagi autoga enne sõita, kui paberid korras.

Maksuametiga ei tohiks mingeid probleeme tulla, minu eest on kõik maksud tasutud, varjatud tulusid ei ole ja pangalaen peaks neile ka näha olema. Eks siis ootame kannatlikult. Mingi jutt oli ka "mingist" maksust. Ametnik polnud ise ka asjaga kursis, loodab maksuameti peale, nemad pidavat sedust paremini tundma. Loodan, et kirvest selga ei lööda:D

Hiilisin siis linnast võimalikult märkamatult tagasi, isegi politseist pidin mööda tulema. Õnneks olid nad omale juba "ohvri" leidnud ja minu poole nad ei vaadanudki. Saa veel trahvi ka ilma kehtiva numbrita sõidu eest. Seda veel vaja.

Reisi jätk

Auto tangitud, võtsime suuna esimesse lähimasse Nike'i poodi. See oli Mete-Mari soov. Pidime päris paraja jupi maad ringi sõitma, aga see eest sattusime päris kenakesse linna nimega Metzingen. Ilm oli meeletult kuum, üle 30 kraadi, õhk oli lämbe ja hingata midagi eriti ei olnud. Poode oli seal meeletult, tundus, et see mingi ostuparadiis oligi - kõik kuulsate ja tuntud brändide poed reas, turiste meeletult. Meie keskendusime ainult Nike' i poele.

Pood oli paksult rahvast täis, järjekorrad meeletud. Soovitan soojalt külastada ükskõik kus - isegi Poolas, Nike Store Factory poodi, hinnad ülihead, kui Nike austajad olete. Mina olen selles suhtes täielik võhik, aga Mete leiab sealt omale alati väga soodsalt üht teist.

Need üli kuulid tossud saime 40 euroga. Mete on väga rahul oma saagiga.

Isegi isa tegi sealt poest paar ostu. Mina, nagu alati, ei midagi. Ma olen päris palju neisse Nike poodidesse sattunud, aga alati ostan sisse vaid teistele, et endale midagi vaadata, on aeg alati napiks jäänud. Aga eks see minu roll olegi, et peaasi kui lapsed rahul on.

Nüüd olid kõik olulisemad asjad tehtud ja võisime Navi koduteele seadistada. Samat teed me tagasi sõita ei soovinud, seega sai suund Berliini peale võetud. Kui me aga uuesti Stuttagarti kohale sattusime, jäi tee peale Ikea, millest ma kuidagi mööda sõita ei mallanud. Sups ja olimegi Ikea parklas. Ostelda plaanis ei olnud, aga üks mõnus istumine restoranis kulus meile küll ära. Oli ju suur töö tehtud ja kõhud oli juba tühjad, nii et võtsime omale aega ja nautisime toitu. Minul eriti isu ei olnud, aga mandlikoogi ja kohvi jaoks leidsin ikka ruumi. Isu oli mul kogu reisi vältel üsna niru. Ju kuumus ja ärevus tegid oma töö. Koju jõudes oli kaal väga normaalne (66,1 kg).

No ja edasi läks sõit kahe autoga -  mina ees, isa sabas. Ja nii me siis koos sõita püüdsime, et keegi kaotsi ei läheks. Päevasel ajal oli see päris teostatav, aga kui sadama hakkas ja pimedaks läks, kõik see ilm vastu peegeldas ja läikis, siis läks asi juba keeruliseks. Nii me siis otsustasimegi õhtaule jääda ja kiirteelt maha sõita, et ööbimiskoht otsida. Olime sellega lootusetult hiljaks jäänud, kaotasime isa silmist ja siis saime kõvasti sõimata, et me koos sõita ei oska ja eest ära kihutame jne. Ühesõnaga saime vastu päid ja jalgu, mis Metele muidugi väga sügava jälje jättis negatiivses võtmes. Mina vana rahu tunnen ja tean juba oma isa ja palusin tal Navi kasutada, et ta õigesse kohta saaks, kus me teda rahulikult ootasime. Tema ei saavat kahte asja korraga jälgida, Navi ja teed. Meie olime nii või naa süüdi, temast juba kordi mööda sõitnud ja süüdi. Istusime siis Metega rahulikult esimeses kiirtee parklas ja ootasime, ise teadmatuses, kas isa sipleb nüüd välja või mitte. Me ei hakanud kuhugile otsima ka sõitma, nii oleks asi veel segasemaks läinud. Õnneks mingi aeg ilmus ta ikka välja ja suurest vihast ja peavalust magas igaüks öö oma autos. Mina algul rooli taga, siis aga ronisin taha istmele ja nii me seal ilma tekkideta öö veetsime. Õige vähe oli vilu, aga ei midagi hullu.

Hommikul pesime sealsamas parkla WC-s, sõime oma varudest hommikust ja hakkasime liikuma. Teepeal põikasime veel mõnest poest läbi ja ostsime ühtteist kaasa. Mina panin rõhku sellistele praktilistele asjadele nagu WC paber, pesugeelid, kassitoit, moosisuhkur, kohvipadjad, maiustused, veinid, juustud, vorstid, prügikotid - ühesõnaga kõigele, mis Eestis minu jaoks kallis tundub. Nüüd on mul piisavalt varusid, et pikalt jälle välja vedada.

Sel päeval jõudsime otsaga Poola, kus võtsime suuna Stettini peale. Püüdsime võimalikult uusi teid pidi sõita, et midagi uut ja huvitavat näha. Kiirteed meid ei võlu, võluvad huvitavad Poola külavaheteed, loodus, mäed, järved. Mitu korda oli tunne, et tee hakkab ära kaduma ja valesti sai ka sõidetud. Selle eest saime jälle "peapesu".

Vahepeal pidasime nõu ja otsustasime öö hotellis bukkida. See sai käigu pealt tehtud. Poolas on lausa lust hotellis peatuda, kolm inimest hommikusöögiga saab ca. 45 euroga juba kätte. Unistasime juba korralikust soojast dušist ja hommikusöök ettevalmistatud lauas oli lausa paradiis. Hommikul oli mõnus inimese tunne reisi taas jätkata.

Hommik hotelli parklas

Oli juba neljapäev ja sel päeval kolasime päris agarasti mööda Poola külasid ja linnu. Tegime sisseoste ja väga ei kiirustanud edasi saamisega. Ööbimiskoha otsisime sel korral juba varavalges ja saime täpselt enne pimeduse saabumist teki alla. Sel korral sattusime ühe imelise järve äärde, kus oli järve peale ehitatud platvorm koos katusega ja sealsama oli ka istumisnurk - ideaalne ja imeilus.

See oli ka meie viimane öö, reede õhtuks olime juba kodus oma voodites.

Reisielamused

Kohe, kui pank andis rohelise tule laenuks, sai järjest reaalsemaks minu unistus uuest autost. Vahepeal ma küll matsin selle mõtte maha, et tegelen pigem oma hambaraviga, aga see on selline ühekordne suurem väljaminek, siis jälle pikem vahe ja siis sellised väiksemad arved jooksvalt. Mõtekas oli siiski see autoasi ära teha, et raha oleks millessegi investeeritud.

Lugesin pangapoolse pakkumise läbi, mis oli teadagi mõrvarlik nagu ikka, pangad ju tahavad ka elada. Lepingu sõlmimise tasu ise oli juba 200 eurot. Õnneks olin äsja Googlelt saanud reklaamirahad ja see leevendas natukene minu tundeid. Kui ma isaga asja arutasin ja mainisin, kui röövellikud tingimused pangal on, siis isa arvas, et raha väärtus langeb iga aastaga, et see pole midagi nii hullu. See tõmbas ka minul natukene hirme maha ja suutsin juba adekvaatsemalt tegutseda. Allkirjastasin lepingu digitaalselt ja hetkega oli raha arvel. Suur samm oli astutud, tagasiteed enam ei olnud.

Nüüd võis juba tõsisemalt hakata autot otsima. Eelnevalt olin ennast vaid turuga kurssi viinud. Ühtäkki ilmusid müüki Braunschweigi täpselt minu otsingukriteeriumitele vastavad kaks autot (LINK). Palusin Saksamaal elaval laste isal võimaluselt minna ja need autod üle vaadata. Vahemaa oli vaid ca. 35 km. Pilte kuulutuses veel sel hetkel ei olnud, seega oli infot natukene rohkem vaja. Sain vastuseks, et sel päeval pole tal võimalik kohapeale minna, kuna viibib eemal. Aga hetkega saatis ta mulle hoopis huvitavama pakkumise lingi (LINK) ja oli sinna ka juba helistanud ja asja uurinud. Tundus huvitav ja lõpuks saigi isaga kokku lepitud, et esialgu võtame suuna otse Stuttagarti, teisi valikuid enne üldse uurima ei hakka, et mitte aega kaotada. Oli meil ju vaid nädal aega.

Kui esialgu oli plaanis startida esmaspäeva hommikul, siis laupäevaks oli selge, et saame sõitma hakata pühapäeva hommikul. Pakkumise tegin ka Stenile ja Metele, et saaks korraga kompenseeritud ka nendele lubatud reis selle eest, et nemad viimane kord Saksamaale kaasa ei saanud. Mete võttis pakkumise heameelega vastu, Sten oli juba targem ja teadis, et ega see mingi mee lakkumine ei ole. Tema oli nõus koju jääma ja majapidamisel silma peal hoidma. Pere pisemad said vanaema juurde eskorditud:)

Esimene suurem peatus oli Kaunase autoturul. Sinna võib minna iga kell, alati on väravad avatud, kasvõi öösel, aga siis peab omal valgus kaasas olema. Meie jõudsime sinna pühapäeva pealelõunal. Ilm oli hirmus kuum. Meile midagi huvipakkuvat seal olnud, aga saime kindlad olla, et võime südamed rahus edasi sõita.

Silma jäi üks Shkoda Superb, mis iseenesest oli väga ok pakkumine, aga mitte meile. Ja Leedu nn. autotööstuse kohta olen ma vaid jutte kuulnud, seega igaüks teeb oma valikud ise.

Saksamaale plaanisime siseneda Wroclawi kaudu Dresdeni peale. Enne seda olime ööbinud kuskil jumal teab kus raudteetammi lähedal. Öösel sõitis paar korda rong ka mööda, korra lasi isegi kuskil kauguses vilet. Nõrgemad seda ei kuulnud, mina kuulsin. Magasime täispuhutavate madratsite peal lageda taeva all metsa all. Öö oli mõnusalt soe, külma ei tundnud keegi. Väga mõnus oli. Vesi oli meil omal kaasas, hambapesu ja breketite hooldust tegin väga eeskujulikult.

Kui Poola-Saksa piir ületatud oli, hakkasid pihta jamad ummikutega. Tuli kõik ära kannatada, midagi teha polnud. Õnneks oli vaade ilus, sai sedagi imetletud.

Stuttgarti jõudsime esmaspäeva õhtul ca. 21:00-ks. Et hommikul üllatusi ei tuleks, läksime kohe Toyota esindust otsima, et äkki saame juba autot piiluda. Aga ei, meie väljavalitud silma ei hakanud, aga koht oli selge.

Süda rahul, suundusime linnast natukene välja, et jällegi ööbimiskoht leida. Otsisin hotelli ka Bookingust, aga alla 100 euro välja mänginud ei oleks ja sellist raha me kulutada ei raatsinud. Iga kell oleksime lageda taeva all maganud, liiatigi kui ööd nii soojad olid. Koha leidsime mingi pisemat sorti lennujaama kõrvale, otse parklasse. Madratsid panime asfaldi peale ja magasime magusasti. Õnneks lennukeid õhku sealt ei tõusnud, oli päris rahulik ja vaikne öö, arvestades, et olime üsna linna külje all.

Hommikuti olime alati varased. 5-6 paiku oli minul uni alati läinud ja siis hakkasid teised ka juba liigutama. Tegime endid korda, et me viisakad ikka välja näeks. Isa kibeles juba õhtul, et tahaks juba raha lugema hakata. Me kõik lootsime, et asi kiirelt käiks ja põhieesmärk, milleks me tulnud olime, saaks oma lahenduse. Polnud me ju kuskil veel eriti käinud ja oma energiat millelegi raisanud, olime keskendunud ainult püstitatud eesmärgile. Ootasime kõik pinge langust, et saaks vabamalt võtta.

Oli veel üks pisike probleem - Mete juuksed. Need tahavad pea iga päev pesemist, et Mete ennast hästi tunneks. Selle asja saime kiirelt lahendatud. Esimene McDonald´s, mis tee peale jäi hommikul vara, aitas meid hädast välja. Sealses invaliididele mõeldud avaras WC-s said juuksed värske välimuse ja võisime tegudele asuda.

Esinduses olime enne avamist kohal. Kohe, kui uksed lahti tehti, pöördusime oma sooviga personali poole. Selgus, et majas, kus olime, müüdi vaid uusi autosid ja poolpidused on ümber nurga, aga veel suletud. Meil paluti lahkelt istuda, endile kohvi lasta masinast ja hetk oodata. Olimegi ilma hommikukohvita ja see kulus igati ära. Viisakas värk.

Pinge oli juba üsna üles kruvitud. Kohvi joodud, seadsime sammud nn. õigesse kohta. Ei olnud palju jalutada, 100 meetrit vast ja leidsime õige koha. Asjapulk avas just uksi ja palus meid lahkelt sisse. Rääkisin oma loo ära, et olen see, kes eelnevalt helistas ja mille vastu huvi tunneme. Meile näidati auto kätte ja kui isa oli kapoti aluse üle vaadanud, ütles ta kohe ära, et siin pole rohkem midagi vaadata, kõik on nagu uus, et tee tehing ära. Täideti hunnik pabereid, tehti koopiaid ja kõige põnevam hetk oli, kuidas see maksmine siis välja näeb, et millal siis see hetk on, kui rahapatakas on vaja letile laduda ja kes selle hunniku raha kõik kokku loeb.

Raha välja võtmine Eestis oli ka üks paras ooper. Lasin pangas küll limiidid suurima peale panna, aga ikkagi sain vaid korraga 3000 eurot päevas välja võtta. Õnneks oli meil nädalapäevad aega raha väljavõtmas käia. Ja kõige peenem on see, et kui oled oma kuuliimidi ületanud, siis edasise raha kättesaamine on juba tasuline. Väga "normaalne" ju.

Kui käes oli maksmise aeg, juhatati mind läbi suure maja, kohati läbi keldrite ja autoremonditöökodade, otse kassasse, kus istusid kaks naist, kes siis rahalugemise ette võtsid. Ei mingeid turvamehi, isegi teised kliendid ootasid sabas ja vaatasid seda komejanti laia naeruga pealt. Lõbus oli. Raha sai kahe naise ja masina poolt loetud, sain tsheki vastu ja oligi sellega kõik. Olin eelnevalt müügimehele juba õelnud, et vajan ARK-is tema abi. Ta oli sellega kohe päri ja tegi kõik selle paberimajanduse meiega kaasa. ARK-is oli meeletu järjekord, vist 17 inimest enne meid, nii et tuli oodata ja kannatlikult.

Lõpp läks kiirelt. Tagasi esindusse sõitis juba müügimees ise. Tegi ise ettepaneku, et ta võib roolis olla. Väga lahe. Siis näidati kõik olulisemad funktsioonid auto juures ära. Ega mul erutatud olekus midagi eriti meelde ei jäänud, aga abiks ikka. Küll ma jooksvalt ennast kõigega kurssi viin. Telefon ühendati ka bluetoothiga ära, see oli minu jaoks ikka täiesti uus maailm. CD-d kui sellist uutel autodel enam ei eksisteerigi, on vaid USB või Bluetooth. Võtmetega sama moodi. Võtmed võivad rahulikult kotis olla, kõik käib käe viipe peale. Käsipidur, tuled, klaasipuhastaja - kõik automaatika peal. Väga vinge:)

Asi hakkas ilmet võtma. Meil paluti esimese asjana tankima minna, sest kiirteel niipea tanklat ei tule. See oligi minu esimene sõit, esindusest tanklasse. Olime autoostuga ühele poole saanud, nüüd võisime kergendatult hingata.

Pealkirjata

Tundub, et saan hetke aega paar rida kirja panna. Lapsed sätivad vist ennast teisele korrusele filmi vaatama. Magama on ka vara jääda ja õue põllule minekuks pole vaim valmis. Ilm on muidu selline mõnus vihma eelse olekuga. Loodetavasti tuleb öösel vihma. Veetünn ongi juba peaaegu tühi. Pesu tõstsin ka lehtla alla varju, nii et minu poolt on kõik sajuks ette valmistatud.

Kui pesust juttu tuli, siis mulle on hädasti uut pesuresti vaja. Üks, mis on juba pea 15 aastat kasutuses olnud, on täiega lääpas. Torm pani viimase põntsu. Kasutada küll saab, aga tolle aeg on peatselt läbi. Uuem, sama mudel, Depost veel aasta jagu tagasi ostetud, sai õige ruttu läbi. Üks "tiib" murdunud, jällegi torm ja liiga palju pesu peal korraga - nii et ka paras sant. On vaja hakata uut vaatama.

Muidu läheb ikka tõiselt. Tööpäevadel on mõnusalt tööd olnud, mis mulle väga meeltmööda on ja nädalavahetusel sai ka kõvasti rügatud. Kakkusin ühe kartulipõllu käsitsi puhtaks. 8 intensiivset töötundi kulus selleks ja eriti mokka mööda oli mulle see, et kõik lihased said rakendust pluss veel jume ka peale. Ja loomulikult põld näeb ka kena välja. Üks suurem põld oleks ka vaja üle käia. Eks näis, kas saan nädalavahetusel pihta. Hea, kui saaks.

Esmaspäeval oleme juba teel Saksamaale, autoostureisile. Esmakordselt sellise eesmärgiga, olen täiega põnevil. Autoostu kogemusi sealt on küll kaks, aga ekstra selle eesmärgiga minek esmakordne. Eeltööd olen ka juba teinud, aga eks peame enne väikse istumise tegema ja paika panema, kuhu suund täpselt võtta. Saksamaa on ju suur ja lai. Autohinnad on aga madalamad seal Hollandi piiri lähedal. Eks näis. Nädalga peame asjad korda saama, niipalju õnnestus mul täiendavat lapsepuhkust saada.

Nüüd, kui vähegi ilusamad ilmad on, lubasin lastele neid igal õhtul järve äärde sõidutada. On ju ülioluline, et lapsed veega sinasõbrad oleks, aktuaalne teema kogu riigis.

Rabas mustikal olen ka õhtuti käinud. Stig tahab alati meelsasti kaasa tulla. Paar tundi oleme. Päris mõnus lõõgastus ja talveks pudrumarju muudkui koguneb. Püüame ikka kohapeal ka nii palju kui võimalik värskeid marju süüa, puhas tervis ju. Millal siis veel kui mitte hooajal.

Sama hernestega. Facebookis käib mingi nõme hernesõda. Krt inimesed, ostke see mõni pakk seemet kevadel ja teate, mida te omale sisse sööte. Ei hakkaks iial hernest ostma. Sama effekt, kui poest sitta (sõnnikut) ostma minna. Elu läheb ikka kuradi mugavaks kätte ära inimestel.

Ma olen hull

Või siis halvatud. Ajast, mil me reisilt tagasi oleme, ei ole ma veel koduse eluga kohanenud. Kohvrid on lahti pakkimata, teen vaid oma palgatööd ja kui päev lõppenud, olen surmväsinud. Pealt vaadates pole küll mingi konti murdev töö, aga väsitab kohutavalt. Õhtul ei taha enam arvutit nähagi, seega ei jõua ka siia midagi kirja panna. Parema meelega lasen teleka ees silma kinni või lähen kohe otse voodisse. Isegi oma uude käekotti pole jõudnud sisse kolida. Vedeleb teine siin ja seal nukralt, kogu aeg on ta mul jalus ja silma all.

Selline ta mul siis on

Selline vegeteerimine on päris hull, stress peaks isegi ütlema. Millest, ma ei tea. See juhtus juba reisi viimasel päeval, kui kodu poole sõitsin. Tagasiteel me hotelli ei võtnud, sest kihk oli kiiresti koju jõuda. Magasin öösel vaid paar tundi rooli taga ja sõitsin aga edasi. Ja et unega võidelda, hakkasin ma jälle sööma. Siiamaani pole üle saanud, kuigi olen juba kodus ja unega võidelda vaja ei ole. Magan kui tahan. Aga eks selle magamisega siin ole ka nii nagu alati. Kõik muu on ju tähtsam, kui minu uni. Küll on vaja lastele taksot sõita, küll veetakse mind väevõimuga metsa jne. Igatahes olen ma stressis ja pean tõsiselt mõtlema, kas ma soovin oma kaalu säilitada või langen jälle söömise lõksu. Pole kerge see keskiga.

Et ennast millegagi tegevuses hoida (peale töö), hakkasin jälle autoostu plaane pidama. SEB-st sain juba vastuse. Maksa 25% sisse ja olemas...vist. Aga vaevalt, enne peab laenukomisjon ka veel otsuse langetama. Nii et polegi niiväga 100% kindel. Ja auto, mille peale ma liisingut soovisin, on ikka ka sigakallis. Saksas saaks samaväärse 3000 eurot odavamalt ja saaks seikluse ka pealekauba. Nii et ma olen juba enamvähem otsustanud, et Eestist ma ärikatelt autot ostma ei hakka. Nüüd siis olengi orienteerunud laenu saamisele, et ise omale sobiv auto tuua sobiva hinnaga. Eks näis, mis sest tuleb. Laenuorjusesse ma ennast mässin. Ja kui ei õnnestu, pole ka midagi katki. Aga millegagi tuleb ju tegeleda vabal ajal. Ma olen ikka täitsa hull:)

Kuidas ma laenukõlblik ei ole

Nagu ma siin talve lõpusirgel-kevadehakul  omale plaane seadsin, lubasin ma oma autoparki korrastada. Vanad autod realiseerida ja üks uus asemele.

Mingi aeg ma siis hakkasingi auto kuulutusi sirvima. Margi valik oli algul keeruline, aga ajapikku oli selge, et Ford, Opel, Kia jne. langevad kohe välja. Audi ei tulnud kõne allagi, sest seal maksab juba nimi pool auto hinda. Minu eelarvega oleks saanud üsna vana rondi, mida mul vaja küll ei olnud. Neid pool piduseid seisab hoovis juba piisavalt. Milleks üks veel juurde muretseda.

Lõpuks jäi sõelale Toyota Avensis, universaal kerega, et ikka ruumi ka oleks. Diisel loomulikult, et ikka ökonoomsem oleks ja sõita ka saaks ilma süümepiinadeta. Auto vanus võis olla maksimaalselt 2-3 aastat.

Kriteeriumid paigas, oli asi juba lihtne. Leidsin sobiva auto ja hakkasin otsima panka, kes mulle laenu annaks. Tegin taotlused kolme panka, kahelt sain äraütleva vastuse, kolmas tegi omapoolse pakkumise. Asi tundus juba reaalne ja ma olin päris meelitatud, et ühele üksikemale, kes kasvatab nelja last, võimalus antakse.

Olin parajasti reisil, kui mulle lootust anti. Tänu sellele jooksis liiva mu plaan Ikeast omale söögilaud ja toolid osta. Ei saanud ju sissemaksu raha laiaks lüüa. Selleasmele võtsin julguse kokku ja ostsin uuele (veel olematule) autole kummimatid, ise ülirahul enda ostuga olles.

Nii ma siis Vilniuse turu väravas tund aega varem kokkulepitud ajast istusin oma mattidega ja ootasin, kuni teised shoppasid, ise positiivselt meelestatud.

Kuidas kogu see liisingu protsess välja nägema hakkab, polnud mul aimugi. Esmaspäeval helistasin oma laenuhaldurile, et asi selgemaks saaks. Siis selgus, et pakkumine, mis mulle tehti, peab läbima veel laenukomisjoni ja nemad otsustavad.

Nii ma siis ootasin, närvid viimase piiri peal, teha midagi ei suutnud, sest iga hetk võis minna asjaks. Lõpuks saatis autoostja mulle emaili ja uuris, kaugel pangaga asjad on. Vot siis võtsin kätte ja helistasin, et need piinad lõpetada. Selgus, et sissetulekutena ei arvestata elatisraha, mis meil niigi lünklikult laekuvad ja sellega oli asi otsustatud - me ei ole laenukõlblikud.

Minu õhulossid langesid kokku ja nüüd ma istun siin rahahunniku otsas ja mõtlen, mida teha. Kas lüüa see raha sirgu asjade peale, millest ma unistanud olen (integreeritav mikrolaineahi, profi köögikombain, köögilaud toolidega), või...minna kasvõi laevaga sõitma, Soome, lastega, sööks Rootsi lauas...aga ei, ei raatsi.

Üks variant on ära oodata juuli, kui hakatakse maksma seda 300 eurot paljulastelistele. Kui see sissetulekusse arvestada võiks ju uuesti üritada. Saaks veel raha juurde koguda senikaua ja uuesti see protsess läbi teha. Ma ei saa nii kergelt alla anda. Ja kummimatid ei saa ju ka kasutult seisma jääda. On, mille nimel pingutada:)