Täna võib õelda, et pinge on langenud ja ma ei pea laste igapäevasele pärimisele "kunas trepp tuleb?", enam vastama.
Taedaolevalt käis Kodutunne meil siin ehitamas märtsi keskpaigas. Eile meenutasime vanu aegu ja vaatasime veel kord kogu saate koos lastega läbi. Jätkuvalt pean ütlema, et väga ilus saade oli ja tulemus on super. Tol korral lubati trepp paari nädala jooksul. Sõitsime lastega puhkusele ja mina olin üsna kindel, et kui tagasi oleme, on meil trepp olemas. Aga ei olnud.
Järgmine aeg, millal lubati, oli mais. Taas ei midagi. Mõõtjad-poisid käisid ära mai alguses ja siis viimasel filmimisel saime infot, et karkass olevat juba valmis. Probleemid olevat tööjõuga.
Septembris - oktoobris olin ma juba lootuse kaotanud ja küsisin isegi mõned hinnapakkumised trepifirmadest, et äkki saame ise kuidagi asja lahendada. Aga ei, pakkumised olid meie jaoks kolossaalsed. Asi jäi sinnapaika ja leppisime juba armsaks saanud ajutise trepiga. Vahepeal on meie alumine korrus uue ilme saanud ja eks võetud mõõdudki natukene muutunud (kipsi ja põranda arvelt).
Suurem murdepunkt tuli Kodutunde jõulupeolt, kus Sander isiklikult tuli minu juurde ja tänas mind kannatlikkuse eest (no problem) ja ütles otse välja, et jõuludeks peaks asi lahendatud olema. Ma seda eriti suurelt ei kuulutanud, sest ma polnud enam milleski kindel, enne kui ma oma silmaga seda imet näinud ei ole. Aga hea oli teada siiski.
Esmaspäeval sain kõne võõralt numbrilt, meesterahvalt, kes ütles, et kolmapäeva hommikul on mehed siin koos trepiga ja see pannakse meile üles. Vat siis tuli mulle küll pisar silma ja ma teatasin kohe lastele koos suure kallistusega. Nii hea meel oli mul. Tundus reaalne.
Ja täna, kui ma veel öösärgis ringi trippisin, olid lubatud mehed koos trepiga kohal. Mida veel tahta. Väga toredad töömehed, teadsid, mida teevad. Mõõdud isegi veel klappisid ja kõi sobis perfekteselt.
Et meil siin natukene ruumi oleks, saatsin lapsed Meena ja Stigi issiga kinno (külaline Saksamaalt). nüüdseks on trepp omal kohal, töömehed kodu poole teel ja isa abiga mööbel taaskord paika tõstetud.
Püüdsin natukene infi ka välja pressida, et natukene meie trepi tausta teada. Pärit on ta Pärnu firmast Leksa Äri Oü. Omanikul olevat süda juba ammu kriipinud selle venimise pärast ja ta pingutas selle nimel, et veel vana aasta sees südamelt ära saada suur murekoorem ja üks pere õnnelikuks teha. See tal 100% õnnestus. AITÄH!
Kodutundele aga palju jõudu ja et neil jätkuks tahtmist veel paljusid peresid aidata ja neile uut jõudu edasiminekuks süstida:)
Taedaolevalt käis Kodutunne meil siin ehitamas märtsi keskpaigas. Eile meenutasime vanu aegu ja vaatasime veel kord kogu saate koos lastega läbi. Jätkuvalt pean ütlema, et väga ilus saade oli ja tulemus on super. Tol korral lubati trepp paari nädala jooksul. Sõitsime lastega puhkusele ja mina olin üsna kindel, et kui tagasi oleme, on meil trepp olemas. Aga ei olnud.
Järgmine aeg, millal lubati, oli mais. Taas ei midagi. Mõõtjad-poisid käisid ära mai alguses ja siis viimasel filmimisel saime infot, et karkass olevat juba valmis. Probleemid olevat tööjõuga.
Septembris - oktoobris olin ma juba lootuse kaotanud ja küsisin isegi mõned hinnapakkumised trepifirmadest, et äkki saame ise kuidagi asja lahendada. Aga ei, pakkumised olid meie jaoks kolossaalsed. Asi jäi sinnapaika ja leppisime juba armsaks saanud ajutise trepiga. Vahepeal on meie alumine korrus uue ilme saanud ja eks võetud mõõdudki natukene muutunud (kipsi ja põranda arvelt).
Suurem murdepunkt tuli Kodutunde jõulupeolt, kus Sander isiklikult tuli minu juurde ja tänas mind kannatlikkuse eest (no problem) ja ütles otse välja, et jõuludeks peaks asi lahendatud olema. Ma seda eriti suurelt ei kuulutanud, sest ma polnud enam milleski kindel, enne kui ma oma silmaga seda imet näinud ei ole. Aga hea oli teada siiski.
Esmaspäeval sain kõne võõralt numbrilt, meesterahvalt, kes ütles, et kolmapäeva hommikul on mehed siin koos trepiga ja see pannakse meile üles. Vat siis tuli mulle küll pisar silma ja ma teatasin kohe lastele koos suure kallistusega. Nii hea meel oli mul. Tundus reaalne.
Ja täna, kui ma veel öösärgis ringi trippisin, olid lubatud mehed koos trepiga kohal. Mida veel tahta. Väga toredad töömehed, teadsid, mida teevad. Mõõdud isegi veel klappisid ja kõi sobis perfekteselt.
Et meil siin natukene ruumi oleks, saatsin lapsed Meena ja Stigi issiga kinno (külaline Saksamaalt). nüüdseks on trepp omal kohal, töömehed kodu poole teel ja isa abiga mööbel taaskord paika tõstetud.
Püüdsin natukene infi ka välja pressida, et natukene meie trepi tausta teada. Pärit on ta Pärnu firmast Leksa Äri Oü. Omanikul olevat süda juba ammu kriipinud selle venimise pärast ja ta pingutas selle nimel, et veel vana aasta sees südamelt ära saada suur murekoorem ja üks pere õnnelikuks teha. See tal 100% õnnestus. AITÄH!
Kodutundele aga palju jõudu ja et neil jätkuks tahtmist veel paljusid peresid aidata ja neile uut jõudu edasiminekuks süstida:)
 |
| Enne |
 |
| Nüüd |
