Möödunud Jaaninädal

Alustakse sellest, et viimati, kui kirjutasin, istusin ja ootasin oma sügavkülma. Meie tavakapp mahutas küll esimese portsu moosi ära, aga järgmine päev, kui mul kappi jälle asja oli, avastasin, et kogu kraam sügavkülmas on pehme. Mis oli juhtunud, oli see, et tundus, külmkapp on otsad andnud. See oli seesama külmkapp, mis käis remondis, kui Meena esimesse klassi läks. Tol ajal sai remondi eest makstud ca. 100 eurot ja nagu näha, pidas pea kaks aastat veel vastu. Mitte päris, aga jeeli-jeeli.

Nüüd seisin ma aga portsu ees. Sügavkülm oli küll tellitud ja tulemas, aga probleem oli tavalise jahutuskapiga. Suvine aeg, piima ka vaja ju kuskil külmas hoida. Mul oli probleem. Suures tööhoos aga kippus mul see probleem kogu aeg ununema. Kui külmkapp silma alla sattus, tuli jälle meelde. Eks mu alateadvus tahtis eirata seda jama, seega ega see mind eriti ei morjendanud.

Alles õhtul, peale tööd hakkasin tõsisemalt asjaga tegelema, et mingi lahendus kiiremas korras leida. Helistasin isale, pidasime plaani ja kuna tema oli sitt olla ja kell oli niikuinii juba liiga palju, et kuskile külmkapi jahile minna, siis lükkasin selle asja järgmisesse päeva. Mul oli uuel päeval ka ortodondi külastuse aeg, siis plaanisin kohe ka kodumasinate poed läbi joosta.

Läksin vähe varem linna ja enne arsti juurde minekut oli asi lahendatud ja ost tehtud. Kapi lasin poel eritasu (0,80 senti kilomeeter) eest koju viia. Kui mina kodu teeotsa jõudsin, helistas kuller ja ootas mind juba koduhoovis. Seega oli see jama oma lahenduse leidnud. Natukene kahju oli küll, et kapp otsad andis. Oli ju teine täitsa hea välimusega veel, aga mis sa sooja kapiga ikka teed. Kompressor oli tal ka tol hetkel jumalast tuline, kui vea avastasime. Viimasel ajal on ju päris mitu õnnetust juhtunud külmkappide tõttu. Parem karta kui kahetseda ja remonti viia polnud mul seda kappi enam mingit isu. Kuller võttis vana kapi endaga, pakendisoga viis ka kaasa. Väga viis pluss teenindus. Tuppa tõi ka uue kapi. Lasin tunnikese seista ja ühendasin vooluvõrku. Nii me omale uue kapi saimegi, absoluutselt väljaspool plaane.

Hansapostist tellitud sügavkülm jõudis samal päeval mõned tunnid hiljem. Selle ühendasin järgi alles eile, kui suurema koguse maasikaid korjasin ja hulga moosi tegin.

Eile sai üldsegi veel palju asju tehtud. Hommikul läksin pere pisematega Jaanilaadale. Ega mul eriti laatadel käia ei meeldi, sest parajalt kulukas käik ikkagi ju, eriti kui lapsed kaasas. Eile aga mõtlesin, et oleks vaja midagi Saksamaale laste vanaemale kaasa võtta ja mis oleks veel parem koht kui laat, et midagi sobilikku otsida.

Lastel lasin ka ikka laadarõõmu tunda. Stig sai 15 minutit batuudil hüpata 3 euro eest, Meena sai patsipunumises omale ilusa soenegu 4 euro eest. Ta oli hommikul just kodus juukseid pesnud ja need lehvisid tal lahtiselt. Kulus täitsa ära, et keegi talle soengu teeks. Üks päev aastas võib ju olla, kui mina seda tegema ei pea:)

Saksa vanaemale ostsime mõnusa päikselise õlasalli. Testisin enda peal ja ise oleksin ma küll sellise kingi üle rõõmus. Puhas käsitöö ja villa/alpaka segu.

Laat oli üsna pisikene, sai kiirelt läbi käidud. Vihma hakkas ka varsti sadama, seega võtsime veel midagi hambaalla ja põgenesime sooja autosse einestama. Meie Stigiga sõime sushist, Meena sõi lusikaga koogimeister.ee mandlikreemi. Paar vorstijuppi ostsime ka.

 

Suurem nälg kustutatud, läksime lossimägedesse, et ennast igaaastasele Jaanijooksule registreerida. Sel korral leidis aset 41. Jaanijooks. Meie pere traditsioon juba ma ei tea mitmendat aastat. Pisemad läksid lastejooksule, suuremad 4,4 kilomeetrilisele ringile. Sten sai sel aastal väga hea tulemuse. Järgmisel aastal lubas sedagi veel parandada.

Tulemused (et järgmine aasta oleks millegagi võrrelda):

Stig - 5-6 aastased poisid 18. tulemus 26-st, aeg 48,3 (300 m).

Meena - 9-10 aastased tüdrukud 23. tulemus 26-st, aeg 0:03:36,9 (700 m).

Metel üldarevestuses 368. tulemus 405-st. Omas vanuseklassis 19. koht ajaga
0:31:57 (4,4 km).

Stenil üldarvestuses 73. tulemus 405-st. Omas vanuseklassis 4. koht ajaga 0:20:06 (4,4 km).


Mina ennast enam tapma ei lähe sellele jooksule. Üksaasta, kui käisin, siis viimane kilomeeter, mis lausa püsti ees( mäkketõus), pidin otsad andma. Enam ei taha.

Kui me kodust lahkusime hommikul kümne paiku, siis koju jõudsime õhtul kuue paiku. Päris pikk päev. Mul oli jällegi suur kausi täis sashlõkki ette valmistatud hommikul. Tuli pandi grilli alla, mina ajasin pidurüü maha, panin mugavamad riided selga ja ruttasin maasikapõllule. Olin juba mitu korda korjamist edasi lükanud. Käisin ju maniküüris-pediküüris ja siis oled nagu halvatud, ega midagi teha ei saa, kui tahad, et käed ilusad püsiks. Jalgadega on vähe lihtsam, tõmbad sokid jalga. Kätte tõmbasin küll kummikindad, aga ega see kliima kummikinnastes eriti kiita ei ole. Sain suure hädaga maasikad korjatud, puhastatud ja moosiks tehtud. Kui mina oma tööga lõpetasin, sai liha maitsma hakata. Selline pisikene jaanipäeva tähistamine oma pere ringis. Kuskile tantsulkale isu minna ei ole, tantsisime grilli ümber ja tundsime ennast hästi:)

Sel aastal mitte nii suurejooneline

Meil on traditsiooniks saanud laste sünnipäevareisid - üks päev aastas, kui sünnipäevalaps võib valida, kuhu ta minna soovib ja mida teha. Soovid ei tohi muidugi utoopiliseks muutuda ja minul peab ka natukene ikka sõnaõigust jääma, sest mina olen see õnnelik, kes saab kõik selle "jama" kaasa teha ja sealjuures pean veel head nägu tegema. Kõige "kurnavam" mälestus on mul Jurmala veepargist (LINK), kus ma lausa oksele hakkasin, sest kõik lapsed soovisid minuga liumäest alla lasta ja laps oli kaasas 5. Kujutate ise ette, et vett ei taha ma tükk aega nüüd näha. See oli laste jõulukink jõuluks 2014.

Nüüd siis Meena selle aastase sünnipäeva juurde. Eelmine aasta sai see meie pere kohta päris suurejooneline. Ükski meie pere laps pole eales sellist sünnipäeva saanud (LINK). Sel aastal olime juba varakult kokku leppinud, et läheme kinno. Tema soov oli kinos vaadata Trollide filmi, aga seda enam praegu ei näidata kinos. Tulevad aga uued filmid peale. "Vaiana" sai järgmiseks valikuks.

Eks ma sondeerisin ise ka pinda ja pakkusin Meenale välja äsja kinolinale jõudnud filmi "Laul". Vaatsime koos Meenaga filmi treilerit ja asi oli otsustatud. Lahtine oli vaid, kes kinno kaasa saavad. Mina polnud huvitatud...filmi vaatamisest. Stenil olid teised plaanid tolleks päevaks ja ega me Stigi ju ka koju ei jäta. Isegi Mete sai Meenalt loa kaasa tulla. Nii me siis päris suure seltskonnaga päeva alustasime.

Et kino algas alles kell neli, oli meil piisavalt aega ja saime ilma stressita kodus tõusta, sättida ja lõpuks ka teele asuda. Kuskile kiiret ei olnud. Poolel teel tegin lastele ettepaneku läbi põigata ka minu vanaema (laste vanavanaema) kunagisest kodukahast, kus ma päris mitu suve veetsin lapsena.

Koht on ammusest ajast maha jäetud, hooned kõik lagunenud või üldse maa pealt kadunud, metsa väljaveo traktori jäled oli tohutud rööpad hoovi jätnud. Ühesõnaga trööstitu.

Ainuke silmaga aimatav ehitis, mis säilinud oli, oli auto estakaat, mida ma oma lapsepõlvest veel hästi mäletasin.

Palju lapsed aru said, mida ma neile näitasin, ma ei tea, aga käik oli huvitav ja värskendas mälu. 5 kitse, keda me metsa vahel nägime, oli neile vast isegi suurem vaatamisväärsus.

Meena nagu alati, kiirustas meid takka, sest tema kujutas omale ette, et teda viiakse kohe Apollo raamatupoodi ja ta saab endale sealt ühe priske trolli välja valida, mis pidi maksma nii umbes pea 40 eurot. Oh õudust, olin juba hirmust kange. Mul oli rahast hirmus kahju ja püüdsin Meenale sellest kuidagi viisakalt ka teada anda. Ega tema ju sellele ei mõtle, kust see raha tuleb. Temal on sünnipäev ja tema PEAB saama.

Esimese peatuse tegime aga siiski Kaubamajakas, mitte ei kihutanud 4 tundi varem kinno, et Meena seal Apollos lammutada saaks. Õnneks jäi Kaubamajaks Meenale kohe mänguasjapood ette ja sinna ta sammud seadiski. Olin hästi rahulik ja roosa:) Tegin kõik kaasa, arutasime iga mänguasja juures selle otstarbekuse üle ja lõpuks oleksime Meenaga peaaegu ühele poole saanud, kui ta otsustas, et trolli asemel võtaks ta siiski ühe papagoi koos puuriga. Suht mõttetu valik ja Meena sai ise ka sellest lõpuks aru, taibukas, nagu ta meil on.

Oli selge, et Stigile pidime ka midagigi ostma. Tema valikut aitas teha Mete, kes ise oma taskurahast ühe mudelauto ostis. Stig oli õnnelik ja rahul, tema päev oli juba sellega korda läinud:) Oli jäänud veel vaid Meena. Metega pole eales selliseid probleeme olnud, temaga on lust kuskil käia.

Kohustuslik tiir ökopoodi, SmartPost ja olid meil Kaubamajakas asjad aetud. Autos kiire nõupidamine ja ühisel meelel (harukordne juhus) seadsime sammud Steffani Pizza´sse. Kamba peale kulus meil lõuna eest ca. 20 eurot, mis polnudki väga hull. Kõik said kõhud täis ja pakiti tükk pizzat veel kaasagi. Joogiks palusime lauda tuua kannu vett.

Edasi viis tee kinno. Aega oli veel tubli tund aega. Selle aja plaanisime surnuks lüüa Apollo raamatupoes, kus on alati huvitav, meile kõigile. Meena hakkas kohe trolle otsima, aga õnneks midagi suurejoonelist seal ei olnud. Ma mõtlen just seda 40 eurost trolli. Pisemaid tilu-lilusid oli, aga nendest ei olnud ta sugugi vaimustuses. Kui ta aru sai, et trollidega asja ei saa, siis muutis ta oma plaane ja hakkas uut ohvrit otsima. Peeaasi, et midagigi talle ära ostetakse. Tean seda tunnet. Muidugi pidin mina iga asja juuures kohal olema ja oma tagasihoidliku arvamuse avaldama.

Imekombel leidis Meena õige pea üsna asjaliku asja. Andsin oma nõusoleku ja sellega oli ühelpool. Valituks osutus ca. 15 eurone raamat, kus saab ise modellidele kleite disainida. Asjalik valik.  Kassast haaras ta veel mingi trollide teemalise kotikese, milles oli üleni sädelev valgejuukseline troll. Meena oli üliõnnelik.

Lõpuks oli aeg lapsed kinosaali saata. Meena ja Stig pidid kahekesi hakkama saama filmi vaatamisega. Eks ma natukene olin mures küll, kui 5 minutit enne filmi algust saalist lahkusime, aga lugesin sõnad peale, popcorn ja vesi sai kaasa antud, pissil sai enne käidud. Kõik pidi nagu laabuma. Filmi kestvus oli 2 tundi. Päris pikalt, eriti Stigile mõeldes.

Nüüd oli aeg Metel särada ja õnnelik olla. Kvaliteetaeg koos emmega:) Tervelt 2 tundi. Veetsime kogu aja samas majas, Pärnu Keskuses. Lonkisin Metel järel ja püüdsin tema meele järele olla. Tal oli veel mõnikümmend eurot taskuraha, mille ta kenasti sirgu lõi, ise seejuures üli rahulolev olles. Lõpuks sättisime ennast kinosaali lähedale kohvikusse ja lihtsalt olime. Ka tore tegevus vahest. Võtsime kohvid ja saime tasuta sõõrikud.

Ajaliselt oli meie päev väga hästi planeeritud, ei mingit kihutamist. Tõeliselt nauditav. Ja kinosaali uksel õnnelikke lapsi nähes oli selge, et Meena nautis täiega oma päeva. Film oli super olnud ja Stig oli ennast väga tublisti üleval pidanud. Meenal jätkus kiidusõnu ohtralt.

Oli jäänud veel üks tähtis operatsioon enne kojusõitu - Meena sünnipäeva kommid järgmiseks päevaks kooli kaasavõtmiseks. Need sai ta kõik oma maitse järgi valida, ikka igat kommi 15 tükki:)

Selline vahva päev oli meil! Ja Meena tunneb juba mitmendat päeva rõõmu oma kingitusest ja saab loov olla. See talle meeldib ja meeldib ka mulle. 100 korda parem, kui telefonis vahtimine (Meena on juba mõned nädalad täiesti telefonivaba - võõrutame).

Kauksi puhkeküla

Vahelduseks Valgerannale, kus me iga jumala aasta mererõõme nautimas käime, võtsin ma reedel töö juures lahti palju kiidetud Kauksi puhkeküla kodulehe ja hakkasin asja uurima. Tavaliselt ma töö juures muidugi netis ringi ei lenda, tööd on piisavalt palju ja huvitav on ka, aga vahepeal on vaja rutiinist välja tulla ja ennast tuulutada ka teistel lehekülgedel.

Ja ega aega raisata ei olnud. Oli tundide küsimus, kus oli vaja asi ära otsustada. Teada oli, et laupäeval tuleb imeilus ilma, ideaalne rannapuhkuseks ja see asi ole meil ju veel tegemata. Lubatud oli lastele ammu, et mereäärde me läheme ja kindlasti ööbimisega.

Viimasel Poola tripil sai aga Steni telk paraja põntsu, nii et ma ei kujutanud hästi ette, kuida me ele ööbimise korraldanud oleks selles räbalas. Viskasin pilgu peale internetis müüdavatel telkidel. Tohutud soodukad igalpool, nagu alati. Õ neks ei olnud mul ühel kontol korraga eriti palju raha, vaid igal natukene, nii et telgi ost langes plaanist välja. Palju soodsam ja mugavam oli võtta Kauksis kämpingud kogu meie seltskonnale.

Mõeldud tehtud. Tegin broneeringu ja sain välkkiirelt vastuse, et meie viieliikmelisele seltskonnale on kohad täitsa olemas. Tööpäeva tegin rahulikult lõpuni ja kihutasin koju laste ja ujumisriiete järele. Lapsed muidugi arvasid, et ma teen nalja. Nad ei suutnud oma õnne uskudagi esiti. Ma teen nalja küll üsna tihti (või siis valetan, kuidas soovite), aga sel korral oli mul omal ka tahtmine päris üks päev päikese käes peesitada ja miks mitte ka sel suvel esimest korda vette minna. Ma armastan päikest liiga palju ja sel suvel pole mul eriti võimalust olnud enda nahka kõrvetada. Mõnes mõttes olin ma sellega rahul, sest nahavähist räägitakse liigagi palju viimasel ajal ja sünnimärke on mul ka liiga palju ja imelikke. Ei oleks üldse hullu olnud, kui ma kontoris edasi kopitanud oleks.

Aga asi oli otsustatud selleks korraks. Mis tehtud, see tehtud. Sättisime Navi kodus paika ja meie teekond ca. 200 km võis alata. Aeg oli meil piiratud, pidime õhtul hiljemalt kella 9-ks kohal olema, et kämpingu võtmed ja voodipesud saada.

Mul polnud aimugi, kust kaudu meie tee kulgeb - kas läbi Viljandi või Tartu. Nii tuhm olen ma küll Eesti koha pealt. Minu reisid jäid kõik aega, kui ma veel plika olin või olen ma sõitnud vaid Pärnu suunal.

Minu rõõm oli piiritu, kui teekond kulges otse läbi Rõngu. Rõngu Pagar ju seal. Ma tean küll ja teadvustan endale, et iga amps saiakest on mulle liig, aga ma astusin sinna sisse, laste pärast. Nad olid ka ju söömata ja reis läheb ikka lõbusamalt, kui sõidu ajal süüa. Korjasin suulised tellimused kokku ja läksime Meenaga asja uurima. Ma pean ütlema, et sel kellaajal oli valik üsna kesine ja nende saiakeste kvaliteet on kõvasti langenud. Kivi Pagar on pikalt ees. Minu õnneks muidugi. Lapsed said oma soovid, mina leppisin pätsi leivaga. Tuli oli meil kogu aeg takus, aega molutada ei olnud.

Trass oli uus ja huvitav. Lastel oli muidugi palju äratundmisrõõmu, sest nemad on kooliga ka ikka ühes ja teises kohas käinud. Tee viis otse läbi Tartu linna ja see vimane ots Tartust oli ikka kõvasti muutunud. Uued korterelamud ja puha modernne värk. Väga ilus.

Maastik oli hoopis midagi muud, kui meie kandis. Eriti Peipsi kanti jõudes. Pikad sirged maanteed. Lase nagu siidi. Kalaputkad teede ääres, kohanimed naljakad, ühtki Maximat ega Konsumit teeääres näha ei olnud. Ainult harvad küla poekesed ja paar tanklat. Selline üsna mahajäetud kant.

Kauksi leidsime ilma suuremate sekeldusteta kohe üles. Olime 15 minutit enne üheksat kohal. Saime oma pesud, võtmed ja paar näpunäidet, kuidas asi seal toimib ja läksime oma majakesi uurima. Minul oli mingi pisike aim kämpingutest lapsepõlvest juba olemas, aga lapsed nägid midagi sellist küll esimest korda elus. Aga neile meeldis. Stenile oli sõna "kämping" täitsa uus, tema kasutas alguses lihtsamat sõna, "vagun". Hiljem hakkas talle juba uus sõna ka kinnistuma.

Seadsime endeid sisse - Mete ja Sten läksid kahesesse, meie Stigi ja Meenaga kolmesesse majja. See asi lahenes ootamatult valutult.

Esimese asjana tegime tiiru randa, et kindel olla, mis meid järgmine päev ikka päris ees ootab. Ilus oli, väga ilus. Kõik oli olemas - liiv, vesi ja üsna kindlalt ka kuum ilm ees ootaval päeval.

Lapsed solberdasid jalgupidi vees, Stig oli kaelani märg juba. Vägisi tahtsid vette ronida. Ma soovitasin neil kiiresti magama minna, tuleb uus päev kiiremini ja saavad randa nagu kord ja kohus. Sellega oldi nõus. Lapsed olid üldse kuidagi sõnakuulelikud ja taltsad, vist sellepärast, et ma nii hirmsasti pingutan nende pärast. Tahavad teinekordki minuga midagi ette võtta, neil ju autojuhti vaja, kes neid mööda ilma ringi sõidutaks :D

Tegime enne magama minekut pisikese eine asjadest, mis me endale kaasa krabanud olime ja läksime magama. Pisikene action korraldati ka kämpingu naabrite poolt - nende isiklik peretüli või midagi sellist - liigsest alkoholist. Aga see käis asja juurde. Meena oli nii õhinas, jooksis ukse juurest akna juurde, et ikka kuidagi pilti ka näha. Ainult hääl ei olevat piisav tema jaoks. Aga alles hommikul nägi ta pilti ehk siis kes osatäitjad olid. Vat mis last huvitab, ikka seebikad. Metest ja Stenist ma üldse ei räägigi, nende kämpingu aken näitas lausa otsepilti. Igav igatahes ei olnud meie esimene õhtu.

Hommikul magasime niikaua kui tahtsime. Kuskil 11 ajasime endid randa. Selleks ajaks olime pestud, kammitud ja hommikusöögi ka sööklas söönud. Viiele inimesele kulus kergeks hommikusöögiks pea 20 eurot. Kui võrrelda nüüd minu töökoha toitu ja sealset, siis ma ausalt ütlen, et tatraputru see Kauksi kokk küll elus näinud ei ole. Oli keedetud lihtsalt tatar. Minu silmis on tatrapudru ikka piimaga keedetud. See selleks. Võileivad oli see eest täitsa söödavad. Aga kallis krt. Üksi veel kannatab ära, aga kui sa pead sellisele armeele kõhud täis saama, siis peab rahakott ikka puuga seljas olema. Õnneks lapsed olid arusaajad ja keegi midagi ulmelist ei nõudnud.

Päeva peale lubasin neile veel "kallid" jäätised ka (eriti rammus jäätis koonuses maksis 2€), sest kui juba kodust välja on tuldud, siis las lapsed saavad vähemalt jäätist. Suvi ju. Arbuus oli meil omal kaasas. Sellest ei saa vist isu iialgi täis.

Kui juba laristamiseks läks, siis rentisime päevitustoolid ka, 3€ päev tükil, kolm tooli. Oi kui mõnus oli seal päevitada, kõhuli või selili, ei mingit liiva külje all. Jagasime toole sõbralikult ja suurem osa lastest oli niikuinii kogu aeg vees. Isegi mina sain enne õhtut vette ja tõesti oli soe.

Kahjuks suure rutuga ei tulnud keegi selle peale, et kodust mõni kühvel ja ämber kaasa võtta. Peamine, et telefonilaadijad kaasa said :D Ujumisrõngastest ja madratsitest tundsid ka lapsed puudust. Õnneks oli jalgpall kaasas ja lõpuks avastasime, et Sprite pudeliga saab ka vees mõnusasti mängida ja vett vedada. Teinekord oleme targemad ja Meena valis Handymannist juba mingi 4 eurise madratsi ka välja. Ei tea, kas nad plaanivad jälle kuhugile suvitama minna?

Päev oli super mõnus. Põlesime kenasti ära, mina siiamaani oigan ja kui aus olla, siis Stig on ka üsna õnnetus olukorras. Ta küll ei kurda, aga tema turi on jube.

Rannas lõpetasime seitsme paiku. Pesime endid rannaliivast sooja duši all puhtaks ja ronisime valgete linade vahele. Grillimiseks olid meil vorstid ka kaasas, aga grillimisalusele ei mõelnud keegi. Seega sõime vorste külmalt ketšupiga. Polnud ka viga näljaga. Kõhud täis, kustusid Meena ja Stig üsna kohe. Päev ikka väsitas korralikult ära.

Järgmine hommik plaanisime asju pakkima ja koju sõitma hakata. Mete ja Sten magasid hommikusöögi maha, mida ma ka rahumeeli teha lasin. Oligi kergem nii mulle kui rahakotile kohvikus käia...vaid kahe lapsega. Nautisime terrassil hommikukohvi ja putru. Pudru oli jällegi vägagi si*tasti tehtud. Kõige lihtsama neljaviljahelbepudru keetmisega ei saanud isegi sealne kokk hakkama. No ma ei tea. Pole sõnu. Ainuke miinus selle Kauksi puhkeküla kohta.

Metele ja Stenile võtsime paar võileiba ja moosipalli hommikusöögiks ja hakkasime otsi kokku tõmbama. Viisime voodiriided ja võtmed ära. Kahe ööbimise eest maksime kokku 82 eurot, milles oli ka auto parkimine. Sellise rahvahulga juures polnudki väga hull, ega odavamalt polegi võimalik. Jäi ära telgi mure, voodiriiete kaasa vedamine ja ebamugav magamine lageda taeva all. Äge oli, väga äge.

Sten ei saa aru, miks neid klassiekskursioonide aeg muusemitesse veetakse, võiks ka sellisesse ägedasse kohta ju ekskursioonitada. See on muidugi puhtalt Steni emotsioon. Talle ikka väga meeldis ja loomulikult oleks klassikaaslastega veel eriti lahe. Aga kas õpetajal ka lahe on, on juba iseküsimus. Ega see lihtne aktsioon poleks.

Et kohe otse mitte koju minna kui juba kodust välja tuldud sai, põikasime ka Suurele-Munamäele. Jällegi, minu lapsed olid seal esmakordselt ja ahhetasid küll. Läks asja ette. Lisaks nägime veel tormikahjustusi Kuldre kandis, aga päästemasinad olid juba suuremad kahjud ära likvideerinud. Põhitormi ajal olime meie teel Munamäele ja jäime kõige hullemast õnneks puutumata. Seiklus missugune:)

Mida sisaldab "Teeme ära" talgute stardipakett?

Olen meeldivalt üllatunud. Tõin täna Smart Postist talgute stardipaketi ära ja koju jõudes oli põnevus laes. Mis sel aastal pakist leida võib. Jagan ka teiega oma rõõmu.

Jääme siis selle kevade suursündmust ootama. Värske info kohaselt pidi piiripunktis prügi ohtralt olema. Lausa patt on 7. maid ootama jääda.

Meie kolmandad talgud. Talgud leiad siit.

Ja pisike intervjuu võeti ka minult telefoni teel seoses talgutega, mis ilmus Sakalas.

Keskea rõõmud

Annan endast ka märku ja kirjutan natukene, kuidas mul läinud on.

Tööl läheb hästi ja minu kartused, et hommikune tööle jõudmine kujuneb mul parajaks katsumuseks, oli ilmaasjata. Kõik sujub ja kuna ma tõusen paraja ajavaruga, siis olen igalpool kohal ka ajavaruga. Uni läheb pealt ära juba enne äratuskella, isegi Vabariigi aastapäeval, kui vaba päev oli.

Mida tööl käimise juures alati oluliseks peetakse, on see, et sa tahad hommikul tööle minna ja õhtul koju tulla, siis pidi kõik hästi olema. Minul nii ka on. Sinna juurde ka pisike kiitus, et meil ( meid on kaks uut) pidi päris hästi minema ja ongi motivatsioon laes.

Nädalavahetusel võtsin natukene vabamalt ja käisin ennast tuulutamas...ikka Pärnus, nagu tavaks saanud. Plaan oli kinno minna "Klassikokkutulekut" vaatama, aga ma ei osanud arvatagi, et sinna selline tung on ja seansid kõik välja müüdud olid. Ja jumala õnn, et ma neti teel varem piletit ära ei ostnud, sest Pärnusse sissesõidul võttis politsei mu rajalt maha ja viitis pool tundi mu kallist aega ja kinost võisin suu puhtaks pühkida niikuinii. Kui oleks pilet ostetud olnud, oleks kahju veel suurem kui ta niigi juba oli. Pole halba ilma heata:D

Seega sai poodides käidud, iga lapse garderoobi natukene uuendatud, söödud ja sama targalt koju tagasi tuldud. Väike vaheldus ikka argipäeva.

Vabariigi aastapäev oli meil ka natukene sisustatud. Meena oli vaja kontserdile esinema sõidutada. Mul ei olnud selle vastu midagi, aga lõppkokkuvõttes lahkusin ma kultuurikeskusest okas hinges ja meel oli ka kurb. Kui lauluõpetaja lapsi proovi kutsus ja siis mainis ta nii möödaminnes ära, et Meena ikka rahulik oleks. Ma siis uurisin, et mis mõttes, et kas ta segab mingil moel. Pidi päris kärsitu olema küll jah. Ühesõnaga segab laulutundi, nagu ma aru sain ja eks siis on raske õpetada ja teistelgi õppida. Samad probleemid, mis tantsutundideski olid. Oeh...

Vaatasin siis esinemist ja Meena laulis tublisti selge häälega kaasa. Laulutunnid on talle hästi mõjunud. Ta teab ja laulab paljusid laule, nii et väga kahju oleks tal see võimalus katkestada. Aga kui ta segab oma kohalolekuga, siis poleks see teiste suhtes ka aus.

Õhtul sain mahti ka teleka ees istuda, heegeldada ja presidendi vastuvõttu jälgida. Seda küll ema juures, sest kodus lihtsalt käib lõpmatu võitlus kohtade pärast, sinna sekka kisa-kära ja kaklemine. Tervislikum oli oma asjad võtta ja naabertallu sõita ja täiskasvanud inimestega mõnusalt aega veeta. Kulub ära vahel. Emal oli ka hea meel seltskonna üle.

Täna kasutasin juhust ja käisin peale tööd  meie oma kohalikus "kinos" ja vaatasin siis selle palju kiidetud kassahiti "Klassikokkutulek" oma silmaga ära. Hea võimalus siiski ju. Ei pea kuhugile kaugele sõitma. Rahvast oli murdu, aga kõik soovijad mahtusid saali ja said istuma. Film võeti vastu hästi, sest lõpusubtiitrite ajal rahvas plaksutas nagu õnnestunud lennuki maandumise ajal.

Mina nii vaimustuses ei olnud. Polnud minule suunatud film. Olen küll keskealine, aga mitte mees. Mõni mees naeris ja lõbutses ikka täie raha eest. Äratundmisrõõm vast. Vaadata võis, muigasin ka mõne koha peal, pigistasin naeru ka välja aga mida seal naerda, suht kurb film. "Ema"oli ikka kraad parem film.

Ja mingi film, mida ma juhtusin telekast nägema siin hiljuti, oli "Vasaku jala reede". No tule taevas appi. Eesti film ja ikka päris räige. Selle peale lapsed kiitsid, et nemad näevad seda juba mitmendat korda. Kus ja kunas, jäi minu jaoks küll arusaamatuks. Kus ma siis olin? Aga rõvedus müüb nagu näha.

Sain nüüd ennast maha laadida, mured on kirjas ja elu saab rahulikult edasi minna.

Kordaminekuid teilegi!

Viimased siblimised

Ajast, mil ma sain teada, et kohe kohe on vaja hakata tööl käima (alustan 15. 02), on mu elu eriti kiireks läinud. Pole enam hetke olnud, et natukene molutamisekski aega oleks. Püüan justkui kõik otsad kokku tõmmata nagu elu hakkaks lõppema. Aga kui sügavuti järele mõelda, siis mulle tegelikult tundub, et pigem läheb mu elu kergemaks.

Kõige hirmuäratavam on see hommikune aeg, kui on vaja lapsed riidesse saada ja hiljemalt kell seitse kodust lahkuda. See tõotab tulla kõige raskem katsumus.

Täna näiteks oli meil selline kaos, et ma olin täiesti ahastuses. Vaevu saime peale poolt kaheksat majast välja. Sinna sisse mahtus veel Meena pluusi vahetamine. Ta tahtis abivalmis olla ja kassisöögi ise õue viia. Ma küll hoiatasin teda, et karpi on vaja otse hoida, et vedelik maha ei läheks, aga tema suutis ikka endale lausa peale kallutada.  Nii ta siis kisaga uuesti tuppa tagasi läks ja kukkus pluusi vahetama.

Siis oli vaja veel auto jääst puhtaks kraapida, teeoludega arvestada jne. Nii see aeg lendab. Sellist asja uuel nädalal enam lubada ei saa, siis peab ikka ajavaru olema, et me õigeaegselt õiges kohas oleksime. Veel parem varuga.

Nädalavahetus oli kenasti planeeritud. Reedene vaba päev lastele kulus marjaks ära, sest laupäev ja pühapäev olid tihedad. Laupäeval elasime selles vaimus, et jõuaksime õigeaegselt tantsukonkursile "Move Your Body 2016", kust võtsid osa ka "Tupsude" rühma lapsed. Meena nende hulgas.

Ja kui oli juba kodust välja minek, siis panime plaani ka ühise kohvikus käigu Meenaga. Pole eriti tihti sellist juhust, kui vaid meie Meenaga kahekesi aega veeta saame. Ujumas oleme ka saanud vaid kahekesi käia, tänu minu emale, kes sel ajal Stigiga tegeleb. See on päris mõnusaks kujunenud, ilma stressi ja kiirustamiseta, kus aega on küll ja veel.

Pühapäevaks oli Meenal sünnipäevakutse, mille ta suure rõõmuga vastu võttis. Kuni Meena peol oli, olin mina Stigiga küla vastlapäeva tähistamisel. Hommikul vara panin taigna kerkima, et meil oleks ka ahjusoojad kuklid kaasa võtta. Kohapeal vahustasime koore vahele ja saime imemaitsvad värsked vastlakuklid. Peale sõime hernesuppi, mängisime mänge ja nii meie päevake möödus. Lõpuks oli Stig nii väsinud, et palus ennast koju magama viia.

Stig puhub paberlaeva sadamasse:)

Mina läksin Meenale järele. Küll on hea, kui suured lapsed kodus ja pole muret, kelle hoolde pisem jätta. See on üks positiivne asi paljulapselises peres. Stigi jäävad valvama alati kõik suurima hea meelega, lausa vabatahtlikult. Saime jällegi Meenaga rahus maailma asju arutada ja mõnusalt aega veeta. Mis sest, et autosõidu aeg vaid, abiks ikka.

Teepeal püüdsin siis  tema esimesi muljed sünnipäevapeost kuulata. Kõik oli ilus olnud - söögid head, palju mänge, toredad külalised (lasteaiakaaslased), rebasenäoga koer, ilus vannituba. Ühesõnaga kõik kena.

Õhtu möödus rahulikult, nagu alati :D (see on fassaad). Olime juba kõik ennast magamisele häälestanud, kui Meena tuli alla ja hakkas südantlõhestavalt nutma. Kuna ta kohe rääkima ei hakanud, milles asi, siis mul tekkis juba hirm, mis saab küll nii hirmsat juhtunud olla, et isegi mulle ta ei suutnud oma muret kurta.

Püüdsin teda lohutada ja keelitada, et ta ikka ära räägiks, mis teda nii hirmsasti vaevab. Lõpuks, pika pinnimise järel selgus, et sünnipäeval oli juhtunud midagi, mis Meenale tohutut piinlikkust valmistas. Mulle isegi tundus kohati, et ta jättis mulle midagi rääkimata, sest ma ei saanud täpselt aru, miks see seik nii kohutav Meena jaoks oli.

Mul on veel plaanis seda täpsustada sünnipäevalapse emaga, et täit selgust saada. Meena aga raius mulle kohe resoluutselt, et tema enam lasteaeda ei lähe, sest temal olevat nii piinlik.

Saime asjad niikaugele räägitud, et Meena suutis siiski oma voodisse magama minna. Ta oli otsustanu, et tema ei saa seda peast omal välja ja jääb telekatuppa diivanile magama. Seda ma muidugi ei lubanud ja lõpuks leppisime kokku, et ta võtab ennast kokku ja hommikul, kui teised kooli on läinud, arutame rahulikult veel kõik läbi. Läksime raskete südametega magama.

Hommikul oli Meena tuju juba parem ja ta oli unustanud, et tema lasteaeda enam minna ei taha. Eelmine õhtu oli Meenal olnud hirm, et sünnipäevalaps läheb kasvatajale kohe seda piinlikku seika kaebama. Mina seda ei uskunud ja nii ma ka Meenale ütlesin. Teema oli hell ja ma eriti ei sorkinud enam.

Lasteaiapäev täna möödus tal igatahes toredasti ja teema on tema poolt vist unustatud. Mis tegelikult juhtus, ma ei teagi. Võib - olla ülereageerimine jälle või ma ei teagi. Uurin esimesel võimalusel kindlatest allikatest.

Nüüd aga naljaga pooleks...täna oli teatavasti lasterahapäev ja sel ajal on teadupäerast kõik "hullud" liikvel. Nii ka mina. Leppisime Steniga kohtumise kooli juures kokku, küsisin ta isegi viimasest tunnist ära ja läksime linnatuurile. Väga olulised asjad olid vaja korda ajada. Viimane aeg selleks. Varsti mul ju enam sellist lademetes vaba aega ei ole.

Kõige tähtsamad olid ujumispüksid. Sten pidi vabastuse paluma viimasest ujumise tunnist, sest kloor oli tema "sada aastat" vanad püksid juba ammu hõredaks söönud ja need olid talle vist juba ammu väiksed ka pealekauba. Oli vaja kiiremas korras uusi. Takkos sellist kaupa müügil ei olnud, tuli pöörduda "Pesupessa". Eks esmane hind lõi silme eest mustaks küll, aga nii palju pididki ujumispüksid tavaliselt maksma. Uudis mulle:)

No me ostsime viimati Saksamaalt KiKi'st mingi kõige rohkem 5 euro eest. Täna pidime välja käima aga tervelt 18 eurot ja need olid ühed odavamad. Aga vaja oli ja mööda linna soodsamaid kohti otsima ka polnud aega hakata. Aeg oli piiratud, sest Meena oli vaja poole viieks laulma viia 35 km kaugusel.

Juuksur. Väga oluline asi Stenile. Sel korral aega meie tavajuuksuri juurde saada ei õnnestunud. Sten oli uue koha suhtes küll natuke kõhklev, aga väljus sealt õnnis naeratus suul. Järelikult jäi rahule ja lubas teinekordki sinna aja panna.

Püüdsin endale ka midagi skoorida, aga ega see eriti kerge ei olnud. Sten oli nagu vihaleht mul pe*se küljes. Palusin tal küll meeste asju vaatama minna, et mina saaksin rahus naisteosakonnas keskenduda, aga ei, ei jää sammugi maha. Nii ma siis kiirelt lennu pealt ühed püksid välja valisin, kiirelt jalga proovisin ja oli otsustatud. Seppälast on jutt ja seal oli vähemalt täna mulle väga soodne pakkumine ka. Ega ma seda enne ei teadnud, kui kassas. Kõik püksid oli 25€. Jube hind tegelikult ju, aga minu väljavalitud pükstel oli hind 34.95€, nii et kujutate ise, milline õnnis naeratus mu näole ilmus, kui mult vaid 25€ euri kasseeriti. Võit missugune. Ja püksid on vägevad. Kurguauguni nööbitavad ja mugavad. Kõik uuele tööle mõeldes.

Homme on mul plaanis neid põhjalikumalt jalga proovida ja vaadata, millega nad üldse sobivad. Loodetavasti kõigega. Sellised plaanid siis homseks. Ja heegeldada tahaks ka. Püüan iga hetke selleks kasutada, aga õige vähe on viimasel ajal neid hetki.

Täna sain lõpuks kogu heegelniidi ka kätte, mille ma 13. jaanuaril tellisin. Aega võttis, aga asja sai. Ega ma ei kartnud kordagi, et keegi püüab mind üle lasta. Nii halvasti ma ka Eesti e-kaubandusest ei arva, aga natukene kummaline oli, et kõnedele ja e-kirjadele vastati väga visalt või üldsegi mitte. Minu jaoks oli see midagi uut. Aga äkki Eestis see ongi normaalne. Pakki oli pandud leevenduseks minu kannatustele kummikarude minipakk, mille ma õhtul kenasti ära kasutasin, et Stig ometigi põidlaküüsi lubaks lõigata. Saime kenasti kaubale.

Mulle on jäänud veel 6 vaba päeva. Täna on Mete palavikus ja ma juba paaniliselt kardan, et teised ka jäävad haigeks. Kõige hullem, kui mina "tähtsaks päevaks" peaks haigestuma. Pean hakkama rohkem küüslauku sööma ja jumalat paluma, et midagi mulle külge ei hakka. Suur osa inimesi ümberringi kõik põevad. Õnneks on mul hädakorral lapsehoidjagi võtta.

Nüüd aga pessu ja põhku. Maja on vallanud imetabane vaikus. Aeg minulgi puhata, et uuele päevale vastu astuda. 

Aasta viimane pidu

Ongi aeg sealmaal, et võin aasta lõppenuks pidada. Kõik tähtsad asjad on tehtud ja süda on rahul. Nüüd võib uus aasta tulla.

Täna sai lõpuks teoks üpris pikalt juba ette planeeritud Meena sünnipäevapidu. Sünnipäev oli tal tegelikult juba 18- ndal, aga et soengutegijal oli graafiks tihe ja esimene vaba aeg oli 27- ndal, siis tuli plaane natukene ümber teha. Ja polnudki tegelikult paha variant. Kiired ajad seoses jõuludega olid möödas ja oli paras hingetõmbehetk veel  vahel. Mulle tundud, et kutsutud külalistele see kuupäev päris sobis, sest 11-st kutsutust oli kohal 9, mis pole üldsegi paha tulemus.

Kutsetest niipalju, et tellitud sai need aegsasti Hiinast. Ikka Elsa teemalised, aga inglise keelsed. Võtsin päris pikalt hoogu ja murdsin pead, kuidas ma selle keeleprobleemi lahendan. Ei hakka ju võõrkeelseid kutseid laiali saatma. Kaanepilt iseenesest oli armas ja kinnitusviis samuti.

Võtsin siis nädal enne pidu asja tõsisemalt käsile ja tegin ära. Kleepisin ja kirjutasin, lõpptulemus sai minu arust päris okei. Kutsed said laiali jagatud ca. 9 päeva enne sündmust ja lapse tulekust või mittetulekust palusin teatada paar päeva enne pidu.

Lapsevanemad olid päris hoolsad, oli vaid päevane hilinemine mõnel teatamisel, aga kõik klappis väga hästi. On ju teada tuntud probleemid, et peetakse pidu ja kohale tuleb heal juhul vaid paar kutsutut. See oleks küll sünnipäevalapse suhtes väga alatu.

Kõik olid täpsed ja kenasti kohal, kes tulla lubanud olid. Suur aitäh, et Meena jaoks nii olulise sündmuse meeldejäävaks tegite. Ikkagi viimane lastaia-aasta ja esimene kogemus väljaspoolt perekonda külalistega pidu Meena jaoks. Minu jaoks ka.

Pidu hakkas kell 13:00 ja lõpu orientiiriks oli kell 19:00. Soengutegija tuli kella 14:30-ks ja kella 19:00-ks olid kõik 10 last omale saanud soengu ja näomaalingu. Maksis see lõbu mulle 60 eurot, mis on väga normaalne hind minu arust, kui arvestada, et inimene tuli kohale kuskilt Põlva kandist. Ma olen väga rahul ja ma arvan, et pisikesed külalised samamoodi. Soovitan soojalt, kel huvi, Birgit Truus teeb teie lapse sünnipäeva eriliseks.

Söögiga, nagu arvata oli, ei tasu üle pingutada. Meie laual olid kõige minevamad asjad friikartulid, isetehtud raffaellod, besee, kartulikrõpsud,Tarhun, pirnilõigud, viinamarjad, tarretis ja värske kurk. Makaronisalat oli ka, aga seda tõstis endale vist vaid paar last. Brokkoli, lillkapsas, kaalikas, porgand ja paprika nii popp ei olnud.

Kui aeg tordi käes oli, siis seda soovisid vaid mõned lapsed. Kõhud oli head paremat täis ja nälga lihtsalt polnud.

Mängisime ka ühe mängu ja iga laps sai kinnisilmi Olafile nina külge panna...juhuu.

Õues käisime tiiru, vaatasime, kuidas saag metsas töötab ja kas kiisud ka näole annavad.

Kiisusid nägime  vaid vilksamisi, sest nemad panid kabuhirmus peitu, kui nii suur hulk lapsi toast välja tuli. Musta kiisu saime natukeseks ära meelitada ja süles ka hoida. Ühe lapse jaoks oli see elus esmakordne kogemus kassipoega nii lähedalt näha ja veel silitada ka.

Toas pandi kokku puslesid, mängiti peitust, vaadati Meena nukumaailm üle ja tegutseti seal, Stigi koopas leiti ka tegevust. Paar last tundsid ka igavust, aga püüdsin neile kohe tegevust leida, et kodumõtted mujale saada.

Üritasin ka fotoseina teha, aga eriti õnnestunud see ei olnud.

Õhtu lõpetasime õues, kus lendas taevasse Kaisa kingitud ilutulestik. Väga asjakohane kink ja rõõmu said sellest päris paljud.

Ilus pidu oli! Võib-olla saab see isegi traditsiooniks, aastalõpupidu Meena juures. Stigile see väga meeldiks:) Stig tundis ennast täna vägagi häasti nii suure hulga tüdrukute seas ja tal oli vist kokkuvõttes kõige lõbusam:D