Mõnus laupäeva hommik. Pisemad lapsed vaatavad multikaid, suured magavad. Jaskar lahkus juba hommikul vara, tubli, nagu ta meil on:)
Hommikukohv joodud, köök mõnusalt korras, pesu pesemas, tuli pliidi all. Ise ronisin uuesti teki alla, kuhugile ju kiiret ei ole.
Kõik on hästi. Peaaegu. Ma natukene muretsen oma isa pärast, kes üleeile puu alla jäi. Õnneks ei midagi väga hullu, aga tema jaoks on seegi juba hull, kui ta ei saa midagi teha. Parem käsi on tal nüüd mõneks ajaks rivist väljas ja iga väiksemgi liigutus teeb põrgu valu. Ma lohutasin teda, et palju hullem oleks olnud, kui ta oma jalgu kasutada ei saaks. Siis oleks juba keerulisem. Praegu on tal vabadus vähemalt liikumise osas. Peab küll käed rüpes istuma, aga mis teha.
Eile oli mul au vastu võtta väga positiivseid ja inteligentseid inimesi. Minu klassiõde algkoolipäevilt võttis oma ema kaasa ja nad tulid mulle lihtsalt külla. Väga tore. Sealsamas teine klassiõde lööb noa lihtsalt selga asja eest teist taga. Oleks ma talle siis mingil moel liiga teinud või midagi. Kummaline. Aga eks elu teebki omad korrektiivid. Kui kooliajal oldi nagu sukk ja saabas, siis päris elus on asjad kapitaalselt muutunud. Inimesed muutuvad, kes paremuse poole, kes muutub aga lausa talumatuks. Sellisele järeldusele me igatahes jõudsime ja las ta siis olla.
Lapsed olid nagu hullumeelsed, kui võõrad majas olid. Eks ma olen seda ennegi täheldanud. Vaja ju näidata, milleks võimalised ollakse. Kisa ja müra olid kohati juba talumatud. Stigil oli lõunauni ka edasi lükkunud ja eks see võimendas veel asja. Mingil ajal ta siiski tõmbas tagasi ja vajus vaikselt diivanile unne. See oli lausa puhkus kõrvadele. Meena leidis aga külalisega kohe ühise keele ja nii saime mõnusasti rahus juttu vesta.
Kui ma olin maininud, et Meena muusikakoolis käib ja hakkab klaverit ja viiulit õppima, selgus, et saadaval on üks üle 30 aastane klaver. Väga tore, aga meie majja kahjuks see väärtuslik pill küll ei mahu. Nüüd ma pean leidma võib- olla ema juures veel ühe nurga, kuhu klaver üles seada. Ei saa ju nii heast pakkumisest ära õelda.
Tallinnasse sõidu võtan ma ka ette, kõigi õelutsejate kiuste ja oma laste rõõmuks. Kuidas küll välja loeti minu eelmisest postitusest, et ma mingil viisil püüan midagi kerjata, on muidugi müstika. Aga eks igaüks mõtleb oma rikutuse tasemel. Optimeerime oma kulusid ja teeme selle pisikese reisi ära. Õnneks on kütuse hinnad ka alla euro liiter praegu.
Uuel nädalal on meil Saksamaalt ka külalist oodata pluss veel lasteaia jõulupeod ja selle nädalaga jäävad Meena ja Stig ka puhkusele...kuni 11. jaanuarini. Pikk puhkus seekord.
Ilusat nädalavahetust!
Ole kursis meie tegemistega siin.
Hommikukohv joodud, köök mõnusalt korras, pesu pesemas, tuli pliidi all. Ise ronisin uuesti teki alla, kuhugile ju kiiret ei ole.
Kõik on hästi. Peaaegu. Ma natukene muretsen oma isa pärast, kes üleeile puu alla jäi. Õnneks ei midagi väga hullu, aga tema jaoks on seegi juba hull, kui ta ei saa midagi teha. Parem käsi on tal nüüd mõneks ajaks rivist väljas ja iga väiksemgi liigutus teeb põrgu valu. Ma lohutasin teda, et palju hullem oleks olnud, kui ta oma jalgu kasutada ei saaks. Siis oleks juba keerulisem. Praegu on tal vabadus vähemalt liikumise osas. Peab küll käed rüpes istuma, aga mis teha.
Eile oli mul au vastu võtta väga positiivseid ja inteligentseid inimesi. Minu klassiõde algkoolipäevilt võttis oma ema kaasa ja nad tulid mulle lihtsalt külla. Väga tore. Sealsamas teine klassiõde lööb noa lihtsalt selga asja eest teist taga. Oleks ma talle siis mingil moel liiga teinud või midagi. Kummaline. Aga eks elu teebki omad korrektiivid. Kui kooliajal oldi nagu sukk ja saabas, siis päris elus on asjad kapitaalselt muutunud. Inimesed muutuvad, kes paremuse poole, kes muutub aga lausa talumatuks. Sellisele järeldusele me igatahes jõudsime ja las ta siis olla.
Lapsed olid nagu hullumeelsed, kui võõrad majas olid. Eks ma olen seda ennegi täheldanud. Vaja ju näidata, milleks võimalised ollakse. Kisa ja müra olid kohati juba talumatud. Stigil oli lõunauni ka edasi lükkunud ja eks see võimendas veel asja. Mingil ajal ta siiski tõmbas tagasi ja vajus vaikselt diivanile unne. See oli lausa puhkus kõrvadele. Meena leidis aga külalisega kohe ühise keele ja nii saime mõnusasti rahus juttu vesta.
Kui ma olin maininud, et Meena muusikakoolis käib ja hakkab klaverit ja viiulit õppima, selgus, et saadaval on üks üle 30 aastane klaver. Väga tore, aga meie majja kahjuks see väärtuslik pill küll ei mahu. Nüüd ma pean leidma võib- olla ema juures veel ühe nurga, kuhu klaver üles seada. Ei saa ju nii heast pakkumisest ära õelda.
Tallinnasse sõidu võtan ma ka ette, kõigi õelutsejate kiuste ja oma laste rõõmuks. Kuidas küll välja loeti minu eelmisest postitusest, et ma mingil viisil püüan midagi kerjata, on muidugi müstika. Aga eks igaüks mõtleb oma rikutuse tasemel. Optimeerime oma kulusid ja teeme selle pisikese reisi ära. Õnneks on kütuse hinnad ka alla euro liiter praegu.
Uuel nädalal on meil Saksamaalt ka külalist oodata pluss veel lasteaia jõulupeod ja selle nädalaga jäävad Meena ja Stig ka puhkusele...kuni 11. jaanuarini. Pikk puhkus seekord.
Ilusat nädalavahetust!
Ole kursis meie tegemistega siin.
