Sain nüüd lõpuks peale suurt küürimist ja koristamist majapidamise kontrolli alla. Sellised pidupäevad löövad graafiku täitsa segi. Siis joostakse kodust ainult läbi ja kui seda kuus inimest mitu päeva järjest teeb ja kui kellegil natukenegi aega oma järelt asju ära panna ei ole, siis on ikka täielik kaos. Lisaks veel meeletu kogus musta pesu, musti nõusid, esik on jalanõudest kuhjas, wc-sse mahub suure hädaga veel. Kaevust pidi vesi ka kohe kohe otsa saama. Ma ei tea, mis siis saab. Loodame vihma peale. Sajaks ometi veel paar nädalat :D
Lastel koristasin teise korruse ka ära. Sinna satun ma üliharva. Neil on seal jätkuvalt väga mõnus ja koristamine on lausa lust.
Nüüd proovin eilse sportliku päeva kuidagi kokku võtta - 38. Jaanijooksu ümber Karksi - Nuia paisjärve. Eelmise aasta Jaanijooksu kohta saate lugeda siit.
Nagu ma FB-is lubasin, siis 100 laigi täitudes ma võtan sel aastal esimest korda jooksust osa. 100 laiki küll kokku ei tulnud, aga kuna toetajaid ja kaasaelajaid oli arvestatav osa, siis neid ma ka alt vedada ei tahtnud. Olin siiski kogu aeg nii meelestatud, et lähen starti. Küll ilma eelneva ettevalmistuseta ja absoluutselt ilma mingisuguse sportliku vormita. Eks ta natukene riskantne oli, aga võitma ma ei läinudki. Osavõtt oli ikka tähtis ja eks mind huvitas ka see rada, et kust ja kuidas see läheb. Aastaid olen ma sellest ainult kuulnud.
Nüüd on mul selge pilt asjast, nii rajast, kui selle raskusastmest. Karksi vald võib uhke olla sellise ilusa trassi eest, mida on kokku lausa 4,4 km ja kulgeb väga looduskaunilt.
Startis meid siis meie seltskonnast koos minuga viis - mina, Jaskar, minu "eks", Mete ja Sten. No nemad on juba "vanad kalad", ennegi osa võtnud. Väga armas oli stardis näha Maarikat, kes sõbralikult lehvitas (tema elas ka fb-is minu laikide kogumisele hoogsalt kaasa). Üldsegi on see üks väga asjalik traditsioon Jaanipäeval meil siin vallas. Kõik endised ja praegused Nuia elanikud on koos, alati kohtab palju kooliaegseid tuttavaid.
Kuidas mul siis läks. Algus oli paljulubav. Kohe minu ees startiska vabatahtlike pritsimeeste grupp - täis varustuses (kirsad, kiivrid, rasked ülikonnad). Mul oli hea meel, et nendel jõuan ikka sabas püsida. Sõrkisin rahulikult neil kannul. Parkla kohal aga suundusid nemad rõõmsalt oma vilkuritega auto juurde ja oligi mul "lips" läbi.
Õnneks ootas "eks" mind viisakalt järgi ja nii me siis kulgesime. Tema suts eespool, mina tasapisi järel. Eks ma kõndisin ka ikka, ei ole sellist iseloomu, et terves jutis kogu aeg jooksusammu teha, kasvõi kiirkõndigi. Ei suutnud. Kõige ku mmalisem oli, et kohe põhijooksjate järel lasti rajale ka kepikõndijad ja üks kiiremaid oli mul kogu aeg kannul. Kuidas see võimalik oli, ei saanudki ma aru. Kas ma tõesti nii aeglane olin?:D Minu vähim eesmärk oli vähemalt teda mitte mööda lasta. Ühest jooksjast ma siiski sain mööda ka:)
"Eks" püüdis mul ikka tuju üleval hoida ja kiitis, kui heas sportlikus vormis ma olen. Ma tean, et ta valetas, aga abiks ikka. Mäe alla jõudsin ma rahuldavas seisus ära, siis hakkas see kõigeraskem osa - mäkketõus. See pole mingi suvaline tõus, uskuge mind. Isegi puhanult jalutades on sealt tegu ülessaamisega. Mina aga oli juba peaaegu "poolsurnud". "Eks" ootas mind nõlval ja haaras sõbralikul käest. Eks ta aimas, et vabatahtlikult ma ise ülesse sealt ei sõrgi. No ja siis hakkas rahvas ka kaasa elama. Karjusid muudkui: "Edasi Anni" ja "edasi Anni". Täpselt selline tunne oli nagu sünnitusel. Sul on niigi valus ja keegi julgeb veel sind utsitada ja ergutada. Oleks siis veel minu nime karjutud. Ma pole ju ometi Anni. Sel hetkel soovisin ma ainult vaikust ja et kõik vait jääks. Nii viimasel piiril olin ma.
Lõpuks sain ma aru, et Anni oli kohe minu ees. Viimase lõpu "eks" sõna otseses mõttes vedas mind sealt mäest üles. Mina haarasin veel Anni ka sleppi ja nii me kolmekesi finiši poole pressisime. Oleksin heameelega allaandnud, Anni sedaka püüdis mitu korda teha, aga ma haarasin uuesti ta käest ja tirisin teda kaasa. "Eks" lasi meid vahetult enne finišit ette, nagu naistega viisakas on käituda ja saime rahulikult edasi "surra". Otsisin vaikse nurga, mul oli süda nii paha ja lasin ennast murule pikali. Sai lõpuks läbi see õudus. Lõpp oli hirmus mis hirmus. Kui te ei usu, minge ise proovima.
Mete ja Sten oli minust ikka sada korda tublimad. Mete oli vahetult enne veel osalenud 9 - 10 aastaste tüdrukute 700 m jooksus, kus ta sai auväärse II. koha koos hõbemedaliga.
Meena osales 5 - 6 aastaste tüdrukute jooksus ja saavutas 7. koha. Tema võttis jooksu natukene lõdvemalat, kui Mete. Nägu oli tal küll pingevaba ja jooksis ainult selle nimel, et finišis ootas teda Tupla ja Arbuusijook.
Jaskar oli mul kogu aeg silmapiiril. Sai loomulikult minust parema aja, mis talle muidugi rõõmu tegi. Mind rõõmustas aga, et ta üldse osa võttis. Meelelahutus missugune kogu perele.
Peale autasustamist, kus õnne meile kellestki ei naeratanud (kahjuks), hakkasime koju sättima. Jäätist me kohapealt osta ei raatsinud ja pisukesel läbirääkimisel leppisime kokku, et teeme seda Konsumis, kust iga üks võis valida kaks jäätist omal soovil. Sellega oli jäätisemure lahendatud. Jaskar magas selle pakkumise muidugi maha ja pidi "näppu imema" :D
Kodus ootas meid soe tuba ja kütte pandud saun. Olime ilma vahetusriieteta kodust väljas ja seega ka üsna läbikülmunud vihmast. Kartulisalati teoga oli ema ka juba alustanud, mille mina siis peale mõningast hingetõmbamist lõpule viisin. "Eks" grillis veel viimase portsu "home made" šašlõkki ära ja riburada pidi said kõik kuumas saunas ka käidud, isegi mina sel korral. Nii külm oli. Mõnulesin kohe pikalt laval, silm tahtis lausa kinni vajuda. Pole juba ammu nii väsinud olnud.
Järgmiseks aastaks ma pole valmis veel mingeid lubadusi andma...veel mitte :D
P. S. Pildid, mis postitasin, on enda tehtud, kui pole teisiti märgitud. Luba ma kelleltki küsima ei hakka (võimatu missioon), kui on fotole jäänud ka kõrvalisi isikuid. Ärge pikka viha pidage :D
Lastel koristasin teise korruse ka ära. Sinna satun ma üliharva. Neil on seal jätkuvalt väga mõnus ja koristamine on lausa lust.
Nüüd proovin eilse sportliku päeva kuidagi kokku võtta - 38. Jaanijooksu ümber Karksi - Nuia paisjärve. Eelmise aasta Jaanijooksu kohta saate lugeda siit.
Nagu ma FB-is lubasin, siis 100 laigi täitudes ma võtan sel aastal esimest korda jooksust osa. 100 laiki küll kokku ei tulnud, aga kuna toetajaid ja kaasaelajaid oli arvestatav osa, siis neid ma ka alt vedada ei tahtnud. Olin siiski kogu aeg nii meelestatud, et lähen starti. Küll ilma eelneva ettevalmistuseta ja absoluutselt ilma mingisuguse sportliku vormita. Eks ta natukene riskantne oli, aga võitma ma ei läinudki. Osavõtt oli ikka tähtis ja eks mind huvitas ka see rada, et kust ja kuidas see läheb. Aastaid olen ma sellest ainult kuulnud.
Nüüd on mul selge pilt asjast, nii rajast, kui selle raskusastmest. Karksi vald võib uhke olla sellise ilusa trassi eest, mida on kokku lausa 4,4 km ja kulgeb väga looduskaunilt.
Startis meid siis meie seltskonnast koos minuga viis - mina, Jaskar, minu "eks", Mete ja Sten. No nemad on juba "vanad kalad", ennegi osa võtnud. Väga armas oli stardis näha Maarikat, kes sõbralikult lehvitas (tema elas ka fb-is minu laikide kogumisele hoogsalt kaasa). Üldsegi on see üks väga asjalik traditsioon Jaanipäeval meil siin vallas. Kõik endised ja praegused Nuia elanikud on koos, alati kohtab palju kooliaegseid tuttavaid.
 |
| Põhijooksu start Foto: A. Peensoo |
Õnneks ootas "eks" mind viisakalt järgi ja nii me siis kulgesime. Tema suts eespool, mina tasapisi järel. Eks ma kõndisin ka ikka, ei ole sellist iseloomu, et terves jutis kogu aeg jooksusammu teha, kasvõi kiirkõndigi. Ei suutnud. Kõige ku mmalisem oli, et kohe põhijooksjate järel lasti rajale ka kepikõndijad ja üks kiiremaid oli mul kogu aeg kannul. Kuidas see võimalik oli, ei saanudki ma aru. Kas ma tõesti nii aeglane olin?:D Minu vähim eesmärk oli vähemalt teda mitte mööda lasta. Ühest jooksjast ma siiski sain mööda ka:)
"Eks" püüdis mul ikka tuju üleval hoida ja kiitis, kui heas sportlikus vormis ma olen. Ma tean, et ta valetas, aga abiks ikka. Mäe alla jõudsin ma rahuldavas seisus ära, siis hakkas see kõigeraskem osa - mäkketõus. See pole mingi suvaline tõus, uskuge mind. Isegi puhanult jalutades on sealt tegu ülessaamisega. Mina aga oli juba peaaegu "poolsurnud". "Eks" ootas mind nõlval ja haaras sõbralikul käest. Eks ta aimas, et vabatahtlikult ma ise ülesse sealt ei sõrgi. No ja siis hakkas rahvas ka kaasa elama. Karjusid muudkui: "Edasi Anni" ja "edasi Anni". Täpselt selline tunne oli nagu sünnitusel. Sul on niigi valus ja keegi julgeb veel sind utsitada ja ergutada. Oleks siis veel minu nime karjutud. Ma pole ju ometi Anni. Sel hetkel soovisin ma ainult vaikust ja et kõik vait jääks. Nii viimasel piiril olin ma.
Lõpuks sain ma aru, et Anni oli kohe minu ees. Viimase lõpu "eks" sõna otseses mõttes vedas mind sealt mäest üles. Mina haarasin veel Anni ka sleppi ja nii me kolmekesi finiši poole pressisime. Oleksin heameelega allaandnud, Anni sedaka püüdis mitu korda teha, aga ma haarasin uuesti ta käest ja tirisin teda kaasa. "Eks" lasi meid vahetult enne finišit ette, nagu naistega viisakas on käituda ja saime rahulikult edasi "surra". Otsisin vaikse nurga, mul oli süda nii paha ja lasin ennast murule pikali. Sai lõpuks läbi see õudus. Lõpp oli hirmus mis hirmus. Kui te ei usu, minge ise proovima.
Mete ja Sten oli minust ikka sada korda tublimad. Mete oli vahetult enne veel osalenud 9 - 10 aastaste tüdrukute 700 m jooksus, kus ta sai auväärse II. koha koos hõbemedaliga.
 |
| 9 - 10 aastaste tüdrukute start |
 |
| Mete on kõige kiirema tüdruku kannul |
Meena osales 5 - 6 aastaste tüdrukute jooksus ja saavutas 7. koha. Tema võttis jooksu natukene lõdvemalat, kui Mete. Nägu oli tal küll pingevaba ja jooksis ainult selle nimel, et finišis ootas teda Tupla ja Arbuusijook.
 |
| 5 - 6 aastaste tüdrukute start |
Jaskar oli mul kogu aeg silmapiiril. Sai loomulikult minust parema aja, mis talle muidugi rõõmu tegi. Mind rõõmustas aga, et ta üldse osa võttis. Meelelahutus missugune kogu perele.
 |
Vahetult peale lõpetamist |
Kodus ootas meid soe tuba ja kütte pandud saun. Olime ilma vahetusriieteta kodust väljas ja seega ka üsna läbikülmunud vihmast. Kartulisalati teoga oli ema ka juba alustanud, mille mina siis peale mõningast hingetõmbamist lõpule viisin. "Eks" grillis veel viimase portsu "home made" šašlõkki ära ja riburada pidi said kõik kuumas saunas ka käidud, isegi mina sel korral. Nii külm oli. Mõnulesin kohe pikalt laval, silm tahtis lausa kinni vajuda. Pole juba ammu nii väsinud olnud.
 |
| Saunaline |
P. S. Pildid, mis postitasin, on enda tehtud, kui pole teisiti märgitud. Luba ma kelleltki küsima ei hakka (võimatu missioon), kui on fotole jäänud ka kõrvalisi isikuid. Ärge pikka viha pidage :D
3 kommentaari:
Minu arvates oled sa väga tubli, et selle üldse ette võtsid!Äkki nüüd hakkab jooksmine lausa meeldima, näed kui mõnus on metsavahel kasvõi 30min vaikselt kulgedes veeta, saatjaks vaid oma mõtted.
Lahe pere olete, teete nii palju asju koos!
Ühinen eelmisega. Mulle jätkuvalt meeldib, et nii palju aega lastega koostegemisele pühendad ja oskad lihtsatest ajadest toreda sündmuse välja võluda. Sinusugusel naisel peabki palju lapsi olema! :)
Ühinen Anonüümse 16.33 arvamusega !
Tubli oled!
H.
Postita kommentaar