Tänasega algas lastel jälle koolitee. Vaheaeg oli imeline. Kas nüüd just laste jaoks, aga minu jaoks küll.
Kõige suurem pluss oli kaua magamine, mida me harrastasime vist kõik...peale Jaskari. Temal hakkas kool nädal varem.
Minu imestuseks suudavad ikka minu lapsed (tänapäeva lapsed) ka poole päevani magada. Ma juba mõtlesin, et ainult minu lapsepõlves oli see võimalik. Tavaliselt nädalavahetustel tõustakse vara ja mingit rahu ega pikalt magamist lihtsalt pole võimalik siinses saginas võimaldada.
Vaheajal näitasid lapsed hoopis teist palet. Isegi Stig ja Meena. Aga ma lubasin neil niikaua õhtuti üleval ka olla, kui nad jaksasid. Ise ronisin ära "põhku" (panen igaks juhuks jutumärgid, mine tea, mõni äkki arvabki, et magan põhus) ja suuremad lapsed hoolitsesid, et väiksem mulle kaissu saaks ja Meena oskab enda eest juba ise seista.
Külmad elasime üle. Ikkagi esimene talv, kui meil osa majast soojustatud on ja kui meil on kasutada õhksoojuspumbad. Mis ma oskan õelda. Oli natukene soojem. Ma ei kujuta enam ette, kuidas ilma nende luksusteta oli, kuidas me küll talved üle elasime.
Põrutavalt soe meie elamine selle soojustamise peale küll nüüd ei olnud. Kütsin korralikult ahju nagu ikka. Mõnel päeval iseg kaks korda. Pliidi all oli pidevalt tuli. Kolm puukorvi pliidipuid põletasin päevas läbi. Õhksoojuspumpa kasutasin ka ahjule toeks ja lapsed panid teisel korrusel ka mõned korrad pumba järgi. Üleval polnud probleemi. Tuba sai kiirelt soojaks (järelikult korralikult soojustatud). All aga neelas minu arvates kogu soojuse ilmatuma suur (veel) soojustamata köök. Seinad puhuvad lausa läbi, sahver õhkab karget külma ja esik on nagu hundilaut. Mis soojust sa siis saada tahad. Kõige suurema külmaga pumpas õhksoojuspump tuba vaid külmemaks. Aga kui muud sooja ei saanud, siis töösooja on alati saadud.
Kõige peenem avastus aga tuli välja minu magamistoas. Kõik, kellele ma seda rääkinud olen, ainult ahhetavad ja saavad omale paha tunde. Mul omal nii paha ei ole, sest ma mõtlen realistlokult. Palju meil neid külmi päevi aastas ikka on, elab üle. Iseasi, kui see maja kuidagi ei kahjusta.
Asi on selles, et üleeile avastasin oma toas põrandaliistul (välisseina nurgas) imeliku anomaalia. Natuke hämar oli ka ja ma ei saanud aru, mis värk on. Esiti mõtlesin, et olen voodijalaga liistu vigastqnud ja see on deformeerunud. Ajasin ennast siis kõhuli voodi peale ja lükkasin silmad nurgale lähemale. Pidin näpuga täitsa katsuma, mis kuradi jama see on. Kujutate ette, mu põrandaliist oli härmas. Soojustatud toas. Paras põnts ikka...mitte mulle nüüd nii väga, aga lähitutvuse "ehitusspetsialistid" sellest küll eriti hästi ei arva.
Nojah, oli mis oli. Nüüd on see härmatis sulanud ja elu läheb edasi. Loomulik ventilatsioon.
Vannitoaga olen ma juba aastaid jamanud. Ikka nii kui -6 kraadi on, on meil vesi dušikabiini segistis külmunud. Algusaastatatel oli see paras peavalu. Ei teadnud ju, kust sulatada. Nüüd olen juba nii vilunud, et vaja on vaid föön vooluvõrku ühendada, kabiin eemale lükata ja lihtsalt kannatlikult kuuma anda õigetesse kohtadesse. -6 kraadiga on see naljamäng. -27-ga läheb aga suts kauem. Paar päeva sai lausa vahetustega sulatatud. Ikka kuuma ja siis vahelduseks tegelisn natuke muude asjadega, siis jälle vannituppa ja nii oligi terve hommikupoolik sisustatud, enne kui veed lahti sain. Ei läinud kaua, kui vesi uuesti külmunud oli. Aga lahti oli vaja aegajalt sulatada, et asi hapuks ei läheks. Jama, aga saab hakkama. See on juba elustiiliks kujunenud, kui külmad ilmad on. Kunagi tulevikus saab see asi vast ka mingi lahenduse, selles ma üldse ei kahtle.
Reedel oli ta ikka voodis, aga ei kurtnud midagi. Tema ise ta veel ei olnud. Jõi aga vett ja oli teki all. Ei mingit vadistamist, nagu Meenale iseloomulik on. Nagu ümber vahetatud. Pakkusin talle välja, et ta võib omale ükskõik mida söödavat soovida ja ma täidan otsekohe ta soovi. Peaasi, et ta midagi sööks. Ta oli puhta söömata, vaid vee ja mõne viilu värske kurgi peal. Ta ei suutnud mitte midagi omale soovida, ei muhvineid, ei saiakesi, ei puuvilju. Täitsa uskumatu. Õnneks oli ta ärkvel ja vaatas huviga televiisoritki. Seegi oli juba edu.
Reede õhtul oli ta juba nii atsakas, et tegime laupäevaks plaani, et läheme koos poodi ja siis ta valib omale midagi meelepärast, et MIDAGIGI kõhtu saada. Ah jaa, üks Apfelsohrle oli meil ka jõuludest. Selle limpsis Meena ka reedese päevaga ära. Jumalale tänu, midagigi. Gaasiline jook haiguse ajal pidi hästi mõjuma. Ja mõjus ka.
Laupäev käes, pakkisin Meena soojalt riidesse. Ta oli küll üsna ebakindel alles püstiseismisega, aga tahtmist oli küllaga ja pidas reisi vapralt vastu. Poest valis ta omale mingisugused Piraadi krõpsud. Mul oli jumalast suva, mis rämpsu ta soovis, peaasi, et üldse soovis. Värsket kurki soovis ka, aga no kle...Eesti kurk ja üle 4 euro kilo. Minu käsi ei tõusnud seda kurki ostma. Lubasin talle keldrist marineeritud kurgid organiseerida ja oli asi lahendatud.
Ja sealtmaalt hakkas asi üles mäge minema. Vana tuttav Meena oli tagasi, mu kõrvad juba valutasid õhtuks:D Söömisega on küll üsna kehva veel, aga täna tellis ta omale juba lihavaba lasanjet ja nii me siis kõik, terve pere, sõime solidaarselt lihavabalt. Jaskar ei saanud esiti küll aru, mis söögiga lahti on, aga andsime info talle edasi ja kiitsime, et polnudki väga vigagi. Lisas omale maitseaineid ja paistis, et oli ka rahul. Meena sõi ka korralikult. Kolm korda nägin mina teda sööki juurde tõstmas.
See Meena haiguse nädal oli meil tõeline vaikuse nädal. Magasime pikalt, hommikud olid vaiksed, Meena muudkui magas. Vahest vaatas natukene telekat ja jälle magas. Mina sain pikad õhtud heegeldada. Laudlina heegeldamisega olen ma jõudsasti edasi läinud. Kõik vabad hetked ma lausa nautisin heegeldamist ja taustaks telekat. Absoluutselt mõnus nädal lastega kodus olla, kui saad teha, mida hing ihkab ja aega on küll.
Nüüd on Stig ka külmetunud ja Meenal hääl kähe. Ise tunnen ka, et kurgus on kuidagi imelik. Selge see, et lasteaeda selliseid lapsi ei saada ja pikeneb meie vaheaeg veel nädala võrra. Rõõmuga. Rohtu keegi nõus võtma ei ole, joome taimeteesid ja tegeleme ainult meeldivate asjadega. Meena 33-st kilost on saanud 28 ja ta näeb tõelise Aafrika näljahädalise moodi välja.
Täna kappas ta juba minu kõrgete kontsadega ringi, mis on väga hea märk. Meena hakkab terveks saama. Vaja vaid söömine korda saada. Eks me näe, mille järgi tal homme isutab. Ma olen valmis kõike talle kokkama.
Täna alustasime jälle ettelugemistega. Vahepeal oli pisikene paus. Traditsioone peab ju austama:)
Kõige suurem pluss oli kaua magamine, mida me harrastasime vist kõik...peale Jaskari. Temal hakkas kool nädal varem.
Minu imestuseks suudavad ikka minu lapsed (tänapäeva lapsed) ka poole päevani magada. Ma juba mõtlesin, et ainult minu lapsepõlves oli see võimalik. Tavaliselt nädalavahetustel tõustakse vara ja mingit rahu ega pikalt magamist lihtsalt pole võimalik siinses saginas võimaldada.
Vaheajal näitasid lapsed hoopis teist palet. Isegi Stig ja Meena. Aga ma lubasin neil niikaua õhtuti üleval ka olla, kui nad jaksasid. Ise ronisin ära "põhku" (panen igaks juhuks jutumärgid, mine tea, mõni äkki arvabki, et magan põhus) ja suuremad lapsed hoolitsesid, et väiksem mulle kaissu saaks ja Meena oskab enda eest juba ise seista.
Külmad elasime üle. Ikkagi esimene talv, kui meil osa majast soojustatud on ja kui meil on kasutada õhksoojuspumbad. Mis ma oskan õelda. Oli natukene soojem. Ma ei kujuta enam ette, kuidas ilma nende luksusteta oli, kuidas me küll talved üle elasime.
Põrutavalt soe meie elamine selle soojustamise peale küll nüüd ei olnud. Kütsin korralikult ahju nagu ikka. Mõnel päeval iseg kaks korda. Pliidi all oli pidevalt tuli. Kolm puukorvi pliidipuid põletasin päevas läbi. Õhksoojuspumpa kasutasin ka ahjule toeks ja lapsed panid teisel korrusel ka mõned korrad pumba järgi. Üleval polnud probleemi. Tuba sai kiirelt soojaks (järelikult korralikult soojustatud). All aga neelas minu arvates kogu soojuse ilmatuma suur (veel) soojustamata köök. Seinad puhuvad lausa läbi, sahver õhkab karget külma ja esik on nagu hundilaut. Mis soojust sa siis saada tahad. Kõige suurema külmaga pumpas õhksoojuspump tuba vaid külmemaks. Aga kui muud sooja ei saanud, siis töösooja on alati saadud.
Kõige peenem avastus aga tuli välja minu magamistoas. Kõik, kellele ma seda rääkinud olen, ainult ahhetavad ja saavad omale paha tunde. Mul omal nii paha ei ole, sest ma mõtlen realistlokult. Palju meil neid külmi päevi aastas ikka on, elab üle. Iseasi, kui see maja kuidagi ei kahjusta.
Asi on selles, et üleeile avastasin oma toas põrandaliistul (välisseina nurgas) imeliku anomaalia. Natuke hämar oli ka ja ma ei saanud aru, mis värk on. Esiti mõtlesin, et olen voodijalaga liistu vigastqnud ja see on deformeerunud. Ajasin ennast siis kõhuli voodi peale ja lükkasin silmad nurgale lähemale. Pidin näpuga täitsa katsuma, mis kuradi jama see on. Kujutate ette, mu põrandaliist oli härmas. Soojustatud toas. Paras põnts ikka...mitte mulle nüüd nii väga, aga lähitutvuse "ehitusspetsialistid" sellest küll eriti hästi ei arva.
Nojah, oli mis oli. Nüüd on see härmatis sulanud ja elu läheb edasi. Loomulik ventilatsioon.
Vannitoaga olen ma juba aastaid jamanud. Ikka nii kui -6 kraadi on, on meil vesi dušikabiini segistis külmunud. Algusaastatatel oli see paras peavalu. Ei teadnud ju, kust sulatada. Nüüd olen juba nii vilunud, et vaja on vaid föön vooluvõrku ühendada, kabiin eemale lükata ja lihtsalt kannatlikult kuuma anda õigetesse kohtadesse. -6 kraadiga on see naljamäng. -27-ga läheb aga suts kauem. Paar päeva sai lausa vahetustega sulatatud. Ikka kuuma ja siis vahelduseks tegelisn natuke muude asjadega, siis jälle vannituppa ja nii oligi terve hommikupoolik sisustatud, enne kui veed lahti sain. Ei läinud kaua, kui vesi uuesti külmunud oli. Aga lahti oli vaja aegajalt sulatada, et asi hapuks ei läheks. Jama, aga saab hakkama. See on juba elustiiliks kujunenud, kui külmad ilmad on. Kunagi tulevikus saab see asi vast ka mingi lahenduse, selles ma üldse ei kahtle.
Viimasel vaheaja nädalal jäi Meena haigeks. See oli täpselt nädal tagasi esmaspäeval. Lihtsalt jäi loiuks, tõusis palavik ja laps oli voodis. Ei mingit köha ega nohu. Söögiisu 0, suure sundimise peale võttis tilga vett. Neljapäeval hakkasin juba murelikuks muutuma. Selleks ajaks olin talle kaks aspiriini andnud, et palavikku alandada. Lõpuks justkui palavikku enam ei olnud, aga silmad olid aukus, laps loid, kurtis kõhuvalu. Dr. Interneti abiga kahtlustasin juba pimesoolt, kuigi kõik sümptomid ei klappinud. Neljapäeva õhtul hilja olin juba valmis kiirabi kutsuma, aga Meena arvas, et pole ikka vaja. Sinna ta jäi.
Reedel oli ta ikka voodis, aga ei kurtnud midagi. Tema ise ta veel ei olnud. Jõi aga vett ja oli teki all. Ei mingit vadistamist, nagu Meenale iseloomulik on. Nagu ümber vahetatud. Pakkusin talle välja, et ta võib omale ükskõik mida söödavat soovida ja ma täidan otsekohe ta soovi. Peaasi, et ta midagi sööks. Ta oli puhta söömata, vaid vee ja mõne viilu värske kurgi peal. Ta ei suutnud mitte midagi omale soovida, ei muhvineid, ei saiakesi, ei puuvilju. Täitsa uskumatu. Õnneks oli ta ärkvel ja vaatas huviga televiisoritki. Seegi oli juba edu.
Reede õhtul oli ta juba nii atsakas, et tegime laupäevaks plaani, et läheme koos poodi ja siis ta valib omale midagi meelepärast, et MIDAGIGI kõhtu saada. Ah jaa, üks Apfelsohrle oli meil ka jõuludest. Selle limpsis Meena ka reedese päevaga ära. Jumalale tänu, midagigi. Gaasiline jook haiguse ajal pidi hästi mõjuma. Ja mõjus ka.
Laupäev käes, pakkisin Meena soojalt riidesse. Ta oli küll üsna ebakindel alles püstiseismisega, aga tahtmist oli küllaga ja pidas reisi vapralt vastu. Poest valis ta omale mingisugused Piraadi krõpsud. Mul oli jumalast suva, mis rämpsu ta soovis, peaasi, et üldse soovis. Värsket kurki soovis ka, aga no kle...Eesti kurk ja üle 4 euro kilo. Minu käsi ei tõusnud seda kurki ostma. Lubasin talle keldrist marineeritud kurgid organiseerida ja oli asi lahendatud.
Ja sealtmaalt hakkas asi üles mäge minema. Vana tuttav Meena oli tagasi, mu kõrvad juba valutasid õhtuks:D Söömisega on küll üsna kehva veel, aga täna tellis ta omale juba lihavaba lasanjet ja nii me siis kõik, terve pere, sõime solidaarselt lihavabalt. Jaskar ei saanud esiti küll aru, mis söögiga lahti on, aga andsime info talle edasi ja kiitsime, et polnudki väga vigagi. Lisas omale maitseaineid ja paistis, et oli ka rahul. Meena sõi ka korralikult. Kolm korda nägin mina teda sööki juurde tõstmas.
See Meena haiguse nädal oli meil tõeline vaikuse nädal. Magasime pikalt, hommikud olid vaiksed, Meena muudkui magas. Vahest vaatas natukene telekat ja jälle magas. Mina sain pikad õhtud heegeldada. Laudlina heegeldamisega olen ma jõudsasti edasi läinud. Kõik vabad hetked ma lausa nautisin heegeldamist ja taustaks telekat. Absoluutselt mõnus nädal lastega kodus olla, kui saad teha, mida hing ihkab ja aega on küll.
 |
| Linaga olen poole peal- 30 ringi tehtud, üle 30-ne veel teha :D |
 |
| Meena viimane väljaskäik enne haigestumist ja suuri külmasid |
Täna kappas ta juba minu kõrgete kontsadega ringi, mis on väga hea märk. Meena hakkab terveks saama. Vaja vaid söömine korda saada. Eks me näe, mille järgi tal homme isutab. Ma olen valmis kõike talle kokkama.
Täna alustasime jälle ettelugemistega. Vahepeal oli pisikene paus. Traditsioone peab ju austama:)
6 kommentaari:
Suurte kålmadega jäta sealt dushistvï kraanist tibakene tilkuma, siis tavaliselt ei külmu ära. Vähemalt minu "ehitusbuumi" aegses majakeses oli selline õnn. Soojaveetorud olid maja välisseinas ja kui väljas -15C, siis külmus vabalt soojavee toru ära :) Jätsin siis alati vähemalt ööseks kraanist kergelt tilkuma, oli hommikul vesi ikka olemas kenasti, ilma midagi sulatamata :)
Meena haigus meenutab seda, millega ise enne jõule siruli olin - kõrge palavik, isu ei ole üldse, iiveldab, jõudu pole ... Meil koolis olid lapsed sarnases kurguviiruses, ainult et neil lisandus palavikule ja iiveldusele/oksendamisele ka hirmus kurguvalu. Ei tea, mis uued haigused need tänapäeval on, minu kooliajal olid gripp, kõhuviirus ja tuulerõuged, muudest hädadest kuulis harva.
Ja kui tilkuma jätad, pane mingi nõu alla, ei lähe vesi raisku :) Muidu see peaks aitama küll.
Mul on see iseärasus, et vesi tuleb kaevust hüdrofooriga. Kahju veest ja voolust. Ja üsna närvesööv, kui hüdrofoor iga natukese aja tagant tööle hakkab.
Aga muidu hea lahendus puurkaevu veele.
Meenal võis ka kurguvalu olla. Ta väljendas ennast nii, et kurgus kriibib.
adenoviirus
Postita kommentaar