Kaos

Püüan suts blogida, aga see näib siin "hullumajas" üsna võimatu. See on jube, mis siin toimub. Ma ei saa hetkekski rahu. Kogu aeg tiirleb keegi mu ümber ja nõuab tähelepanu.

Tänane päev on mul täiesti null. Magasin pikalt, siis tundsin, et teha nagu midagi ei taha, kuigi tegemist oleks piisavalt ja nii ma selle päeva lihtsalt molutades mööda saatnud olen. Kui lastekaitse näeks, mis siin tegelikult toimub, siis oleks auto juba ukse ees.

Masendavad on need pühad, ilmad, puhkus. Lastel ka ju igav. Olen püüdnud ikka midagi nendega teha, mis raha ei nõua. Näiteks Metega käisime üks õhtu pimedas Teringi rabas. Võtsime ema koera ka kaasa ja tegime ühe pika ringi taskulampidega öises rabas. Oli igati tore ettevõtmine. Mete jutustas mulle oma tulevikuplaanidest ja saime muustki segamatult vestelda. Pärast tegime veel lõket ja lõpuks viisime koera tagasi ja vaatasime "Visa hinge" ema juures. Meil ju kodus TV3 ei ole.

Järgmisel päeval kordasime filmiõhtut ja siis oli juba Meena ka pundis. Tema muidugi filmist huvitatud ei olnud, aga ta oli juba sellegi üle õnnelik, et sai meiega koos öösel koju tulla.

Siis käisime me ükspäev üht metsaalust prügihunnikut koristamas, mille me jõulukuuske otsides avastanud olime. Keegi süüdimatu inimene oli kunagi aastaid tagasi kaks suurt prügikotitäit alumiinium purke metsa alla vedanud. Kotid olid ajaga laiali lagunenud ja lademetes purke vedeles metsa all. Üks hunnik oli vee all ja ma koukisin neid sealt ühe kaupa kinnikasvanud heinast ja mudaaugust välja, ise jalgupidi vees. Kummik lasi ka veel läbi, nii et üks jalg oli märg. Aga lõbus ja kasulik oli. Lastele meeldivad sellised kolamised ja ettevõtmised.

Kuuse otsimine ja toomine oli meil ka selline pereürituse mõõtmetes ettevõtmine. Varasematest aastatest on mul juba see Steniga kuuse otsimine tuttav. Meie maitsed ei lähe mitte kuidagi kokku ja nii me vaidleme iga vähegi normaalse kuuse juures ja see jääb ikka võtmata. Eelmine aasta ma lihtsalt olin juba nii tüdi enud, et tulin ära koju. Sten tuli siis mõne aja pärast järgi, kuusk õlal.

Sel aastal tegime oma metsale suure tiiru peale ja kuusk jäi ikka leidmata. Meena loobus ja jäi koju, tugevamad läksid uuele ringile. Kuusk jäi ikka leidmata. Jalutamine metsas oli küll väga mõnus, aga hakkas juba pimedaks minema ja oli vaja asja tõsisemalt võtma hakata, kui tahtsime ikka kuuse õhtuks tuppa saada.

Tegin küll Stenile ettepaneku, et võtame kuuse meie haljasalalt, mis on kenaks vormiks pügatud, aga Sten ei arvanud mu heast plaanist midagi, nagu alati.

Vihmasadu muutus juba üsna tugevaks. Hüppasime autosse ja läksime kaugemalt kuuske otsima. Kuskil 7-8 km pärast jäi meile sobiv kuusk silma. Ja kae imet, olime Steniga ühel arvamusel - lõpuks ometi. Sobiv kuusk oli leitud.

Tõime kuuse koju, panime jala alla ja rohkem muret polnud. Meena ja Stig ehtisid hetkega meie kuuse ära ja minu arust sai väga kaunis ja tagasihoidlik, ilma tulede ja ülearuse tränita.

Miks me kuuse üldsegi tuppa tõime, oli see, et oleks koht, kuhu kingitused panna. Jõuluvana sel aastal meil plaanis ei olnud. Lapsed küll ootasid,aga kui nad kuuse alt kingid leidsid, ei olnud Jõuluvanast enam kellelgil sooja ega külma.

Kingitustega oli üldsegi selline lugu, et me läksime lastega ema juurde jõululõunasöögile ja ma püüdsin venitada, kuni parajalt hämar on. Jaskar oli kodus ja temale andsin ülesande kingid kuuse alla toimetada sel ajal, kui meie ära olime. Ja kui me koju jõudsime ja mina ükskord tuppa jõudsin, olid kingid juba kuuse alt ära krabatud ja lahti kakutud. Nii et ilusat "kingid kuuse all" pilti teha ei jõudnudki. Lastel silmad särasid ja leppisin olukorraga. Mängisin kaasa ja tegin suuri silmi, et kingid niimoodi kuuse alla ilmunud olid. Jaskarit ei kahtlustanud keegi. Läks ludinalt sel aastal.

Mis siis veel. Pesumasin sai lõpuks uue vastu välja vahetatud. Olen paar korda pesnud ka, ühte ja teist programmi katsetanud, korra isegi kuiva pesu kätte saanud, aga koralikult ma veel seda masinat ei tunne. Tuleb harjuda. No näete, ei viitsi isegi pesu pesta, nii laisaks teeb see niisama molutamine. Kohutav.

Ainuke meelelahutus on veel Perekool, kus saab asjadega kursis olla ja pead vangutada. Inimesed on ikka äärmiselt õelad ja kui sa oled oma elu avalikkusele laiali laotanud, siis leidub piisavalt neid, kes täpselt teavad, kuidas oleks õigem elada ja toimida. Pean silmas Malluka teemat, kuidas ta ei oska lapsi, koeri ja meest ohjes hoida (LINK). Jah, ei saa ilma Mallukata. Ta on omadega üsna puntras, kuigi ta püüab sellest üle olla ja näidata, et tal pohhui, mis Perekooli kanakari temast kirjutab ja arvab. Aga ma kujutan ette, et ega nad väga valesti ei arva, kui nad soovitavad tegeleda oma lastega, mitte treida mitut blogipostitust päevast, et pildis olla. Ma tean omast käest, kuidas lapsed sellest kannatavad, kui mina siin oma postitust vorbin. Seepärast ma nii harva siia jõuangi. Mallukas tegeleb veel saja muu asjaga, nii et vaesed lapsed. Ja tagajärjed on juba näha. Oleks tal ometi oidu ja ta hakkaks kiiremas korras päästma, mis veel päästa annab. Aga eks igaüks elab nii nagu ta oskab.

Kohe -kohe on aastalõpp. Homme plaanin ma minna ühte lahedat poodi Valmieras avastama. Kui lahe ta on, olen ma vaid juttudes kuulnud, vaatan oma silmaga üle. Kui on tõesti lahe, siis jagan siin ka oma muljeid. Oleks mul vaid oidu, et ma raha kulutama ei kuku, seal pidi nõusid ka olema, minu nõrkus ju:)