Tere taas üle pika aja ja vabandused, et lihtsalt ära kadusin. Põhjuseks nagu konkreetselt midagi ei olegi ütelda, lihtsalt tundus tol hetkel nii, et tahan puhkust - kõigest. Ja ega naasminegi eriti lihtne pole. Teiste vahvaid blogisid lugedes tuleb alati tunne, et kirjutaks ka, aga sama kiirelt kui see tunne tuleb, see ka kaob ja vastu tahtmist ma ennast siia juba ei aja.
Mõned tuttavad on küsinud, et mis juhtus ja on blogi sulgemist heaks kiitnud. Miks, jääb natukene arusaamatuks. Mind see küll eriti ei rõõmusta.
Blogi tegin mingi aeg jälle avatuks, aga kirjutada pole midagi suutnud. Külastatavus tõuseb iga päevaga, seega olen püüdnud ennast kokku võtta.
Praegu on selline hetk ja on enamvähem selline seis, et nagu näha, suudan kirjutada.
Igatahes on elu läinud normaalselt. Lapsed on terved ja saame oma eluga hakkama. Et me hakkame saame, ei tähenda aga seda, et ma niisama alla annan ja elatisnõudest loobun. Veebruaris sai sisse antud maksekäsu kiirmenetlus, et Meena ja Stigi issi lastele vähemalt miinimumiski elatist maksaks, aga sellele esitas ta vastuväite (kui halb tervis tal on ja kui vähe tal niigi raha on) ja nüüd läheb asi kohtusse. Ega see lihtne ei ole, laastab ikka piisavalt, aga lastel on ka õigus natukenegi paremale elule. Miks pean mina üksi panustama.
Ah jaa, üks suurem asi on veel käsil - breketid. Jaskari üle aastane ravi lõppes aprilli lõpus ja tema hammaste rida on nüüd ideaalilähedane. Mina alustasin märtsis oma eeltöödega ja varsti peaks minulgi breketid suus olema. 2011 aasta alustasin ka korra selle protseduuriga, aga siis tuli Saksamaale kolimine vahele ja asi jäi soiku. Jäljendite tegemiseni vaid jõudsin. Nüüd olen aga 100% pühendunud ja 2 aasta pärast peaks naeratus enamvähem olema:)
Ilmad on meil Eestis masendavad, eriti sel kevadel. Ei taha ja ei taha need soojad ilmad tulla. Korra annab lootust ja siis hakkab lund sadama. Ega õue eriti ei kipu, hea vabandus toas lõsutamiseks. Ei teagi mis parem on, ega need kuumad ilmad ka jälle kiita ei ole. Käisin nädalavahetusel Vilniuses ja seal võttis jälle kiruma, et kuradi palav on. No ei ole kuidagi hea. Hommikul ja õhtul oli normaalne õhk, sai isegi hingata, aga päeval otsisd ikka varju. Aga pole hullu, sai suvist kliimat natukene tunda. Enne Riiat tuli aknad üles kerida, sest õhk muutus jäiseks ja koju jõudes oli esimene käik ahju tuli alla teha.
Avalugu sai nüüd kirja, ma ei hakka üle pingutama - tasapisi ikka. Vaatab, millal ja mida mul jälle ütelda on.
Mõned tuttavad on küsinud, et mis juhtus ja on blogi sulgemist heaks kiitnud. Miks, jääb natukene arusaamatuks. Mind see küll eriti ei rõõmusta.
Blogi tegin mingi aeg jälle avatuks, aga kirjutada pole midagi suutnud. Külastatavus tõuseb iga päevaga, seega olen püüdnud ennast kokku võtta.
Praegu on selline hetk ja on enamvähem selline seis, et nagu näha, suudan kirjutada.
Igatahes on elu läinud normaalselt. Lapsed on terved ja saame oma eluga hakkama. Et me hakkame saame, ei tähenda aga seda, et ma niisama alla annan ja elatisnõudest loobun. Veebruaris sai sisse antud maksekäsu kiirmenetlus, et Meena ja Stigi issi lastele vähemalt miinimumiski elatist maksaks, aga sellele esitas ta vastuväite (kui halb tervis tal on ja kui vähe tal niigi raha on) ja nüüd läheb asi kohtusse. Ega see lihtne ei ole, laastab ikka piisavalt, aga lastel on ka õigus natukenegi paremale elule. Miks pean mina üksi panustama.
Ah jaa, üks suurem asi on veel käsil - breketid. Jaskari üle aastane ravi lõppes aprilli lõpus ja tema hammaste rida on nüüd ideaalilähedane. Mina alustasin märtsis oma eeltöödega ja varsti peaks minulgi breketid suus olema. 2011 aasta alustasin ka korra selle protseduuriga, aga siis tuli Saksamaale kolimine vahele ja asi jäi soiku. Jäljendite tegemiseni vaid jõudsin. Nüüd olen aga 100% pühendunud ja 2 aasta pärast peaks naeratus enamvähem olema:)
Ilmad on meil Eestis masendavad, eriti sel kevadel. Ei taha ja ei taha need soojad ilmad tulla. Korra annab lootust ja siis hakkab lund sadama. Ega õue eriti ei kipu, hea vabandus toas lõsutamiseks. Ei teagi mis parem on, ega need kuumad ilmad ka jälle kiita ei ole. Käisin nädalavahetusel Vilniuses ja seal võttis jälle kiruma, et kuradi palav on. No ei ole kuidagi hea. Hommikul ja õhtul oli normaalne õhk, sai isegi hingata, aga päeval otsisd ikka varju. Aga pole hullu, sai suvist kliimat natukene tunda. Enne Riiat tuli aknad üles kerida, sest õhk muutus jäiseks ja koju jõudes oli esimene käik ahju tuli alla teha.
Avalugu sai nüüd kirja, ma ei hakka üle pingutama - tasapisi ikka. Vaatab, millal ja mida mul jälle ütelda on.
7 kommentaari:
Tere tulemast tagasi! Mina küll ootasin selle blogi "comeback"'i!!!! Mõnusat kevadet!
mul ka hea meel et tagasi oled! Loodan et kirjutad ikka tihedamini, natukenegi :)
Niiii hea oli sinu postitust oma blogrollis näha! Tere tulemast tagasi :)
Tore, et tagasi oled! Olin päris nukker kui Bloglovinisse tulid teated uutest potitustest, aga lugeda ei saanud, sest oli lukus.
Ei saa jätta kommenteerimata:
"Veebruaris sai sisse antud maksekäsu kiirmenetlus, et Meena ja Stigi issi lastele vähemalt miinimumiski elatist maksaks, aga sellele esitas ta vastuväite ..."
Seadusega ettenähtud miinimumelatis ei ole ammu enam "vähemalt miinimumgi". Neli aastat tagasi valminud Rakendusuuringute keskuse uuring, mis tugines 2010-2012 aasta statistilistele andmetele, näitas, et keskmiselt (mitte minimaalselt) kulutati Eestis ühe hästi toime tuleva pere lapsele 280€ kuus. Arvestati ainult kulusid nendele lastele, kes kuulusid sissetuleku poolest inimese kohta seitsme jõukama detsiili hulka. Kolme vaesema hulka kuuluvad jäeti kõrvale. See oleks muidu numbrit veelgi vähendanud. Uuringus väideti, et selle tulemusi on võimalik ajas ka edaspidi kasutada arvestades tarbijahinnaindeksit. Sellest tulenevalt võib üsna kindlalt väita, et keskmiselt kulutatakse täna lapse kohta mitte oluliselt rohkem, kui 326€ kuus. Et viimased viis aastat on miinimumpalka ja sellega seadusega seotud miinimumelatist tõstetud oluliselt kiiremini, kui on kasvanud tavainimese sissetulek, on täna tekkinud olukord, kus elatise maksja peab kandma üle 70% laste keskmistest kuludest (mitte minimaalsetest). lisaks 15% kannab veel riik lastetoetuse näol. Et see nii on juhtunud, näitab seaduseloojate hoolimatust. Kahele lapsele seadusega ette nähtud miinimum elatist suudavad maksta ja pärast seda ka ise toime tulla, mehed, kellede sissetulek jääb selgelt üle statistilise keskmise. Selliseid on aga napp kolmandik. Mitte asjata ei ole elatise maksjad täna üks osa sotsabi-osakonna põhiklientuurist.
Siinkohal pean mainima, et Stigi ja Meena isa igakuine sissetulek on samas suurusjärgus, kui minu ja 4 lapse oma kokku.
Ei kiida minagi neid seadusi õiglaseks, aga asi on põhimõttes.
Nõus. Maksma peab. Oma laste eest peab hoolt kandma ja andma nende jaoks raha mitte nii vähe, kui võimalik, vaid nii palju, kui on esmalt nende aus osa maksja sissetulekust (näiteks igale lapsele pool sellest summast, mis enda tarbeks jääb) ja teisalt kui sissetulek jääb ikka juba alla mediaankeskmise, siis ka ausalt pingutama, et seda sissetulekut suurendada.
Samas ei maksa ennast eksitada mõistest miinimumelatis. Et seal on sees sõna miinimum, ei tähenda, et tegemist oleks väikese summaga.
Postita kommentaar