Esimene tööpäev möödas peale kahenädalast puhkust. Nagu niuhti selleaastane puhkus kasutatud ja ei saanud arugi. Masendav, peaks ütlema. Eriti see, et oleksin pidanud tänasest kontoris tööl olema. Kahjuks (või õnneks) jõudis info minuni liiga hilja ja sain kodus tööd teha. Ma ju ei loe oma e-maile puhkuse ajal ja veelvähem nädalavahetusel. Kui puhkus, siis puhkus.
Ja ei juhtunudki midagi, tööd oli piisavalt, milleks hakata veel pikka maad kuskile sõitma, et seda sama asja teha, mida ma siin kodus niikuinii saan teha. Ma olen tegelikult sellest väga ärritatud, et mind kontorisse aetakse. Ja kõige hullem, et homme ma sinna sõitma peangi ja seda kuni 30. augustini kui on puhkuste periood. Ettepanekud, mis ma tegin, kiideti küll teostatavaks, aga ei ole leidnud mingit edasist arengut. Nagu ka palve juba jupp aega tagasi, et saaksin tööarvutile eraldi ruuteri, sest kui lapsed kodus, siis meie internet on suht üle koormatud ja segab natukene interneti kiirust. Ma olen lihtsalt olemasolevast netist kiirem ja see ajab õudsalt närvi ja siis ma lõugan üle maja, et palun laske mul tööd teha ja minge netist välja.Stressi tekitav kõigile. Ma ei saa ju lastel meie oma kodu internetti minu töö pärast ära keelata minu töö aegadel. Kuigi jah, ma teen seda iga päev, sest on nii nagu on.Aga ma ei hakka rohkem sellest rääkima ka töö juures, nii kui nii kurtidele kõrvadele ja tundub, et see polegi kellegi asi.
Ja kuna ma viimasel koosolekult ütlesin, et kui pean hakkama kontorisse sõitma, eriti ajal, kui mul on niigi keeruline olukord ühe lapsega (sellest ei saa ma kahjuks ei tööl ja veel vähem siin rääkida), siis lubasin lahkumis avalduse esitada. Ma ei saa omale lihtsalt lubada igapäevast pikka ära olekut ei rahaliselt ega ka emotsionaalselt. See ei ole nali.
Ja kõigele lisaks avastasin ma täna, et kana on ka haige. Kanaga vist haiguslehele jääda ei saa?:D Loomaarstile minemist ka lubada ei saa, see lahti vaid tööpäevadel. Nii ma siis ise ravima hakkasin teda. Ma juba mitu päeva olen tähele pannud, et ta kõndis kuidagi vaevaliselt. Arvasin, et jalust ära. Aga täna võtsin ta sülle ja mida ma avastasin. Sabaalune oli tal kõik punnis ja justkui lamatistega kaetud ja paksult tõuke täis.Selline elu käis, et pidin oksele hakkama. Panin kana maha ja läksin tuppa medikamente otsima, putukamürgi (Cobra) haarasin ka, hunniku köögipaberit ja ema käest eile saadud siilikübara tinktuuri. Et ikka looduslik ja mürk tasakaaus oleks.
Kõigepealt püüdsin paberiga vaklu eemaldada. Ei olnud eriti edukas. Siis lasin sahmaka mürki ja valasin siilikübara tinktuuriga sabaaluse üle. Et sellest ussipesast jagu saada, otsustasin tiigist ämbriga vee tuua, võtsin käsiharja ja harjasin kanal tagumiku korralikult vakladest puhtaks. Siis tupsutasin köögipaberiga kuivaks, valasin veel korra siilikübaraga üle ja viisin kana lauta põhusesse pessa kosuma. Ukse panin kinni, tule põlema, et teised kanad ja kukk segama ei läheks. Nüüd ma olen päeva jooksul protseduure korranud, vett ja süüa pakkunud kanale. Eks näis, kas tuleb elulindu sellest veel. Kui ma homme terve päev kodust ära olen, jääb ravi lünklikuks. Katsun hommikul ta ära põetada, kui teda veel on. Nii kurb.
Sellised jamad lood mul, kuigi eile tundus elu veel päris ilus olevat.
Ja ei juhtunudki midagi, tööd oli piisavalt, milleks hakata veel pikka maad kuskile sõitma, et seda sama asja teha, mida ma siin kodus niikuinii saan teha. Ma olen tegelikult sellest väga ärritatud, et mind kontorisse aetakse. Ja kõige hullem, et homme ma sinna sõitma peangi ja seda kuni 30. augustini kui on puhkuste periood. Ettepanekud, mis ma tegin, kiideti küll teostatavaks, aga ei ole leidnud mingit edasist arengut. Nagu ka palve juba jupp aega tagasi, et saaksin tööarvutile eraldi ruuteri, sest kui lapsed kodus, siis meie internet on suht üle koormatud ja segab natukene interneti kiirust. Ma olen lihtsalt olemasolevast netist kiirem ja see ajab õudsalt närvi ja siis ma lõugan üle maja, et palun laske mul tööd teha ja minge netist välja.Stressi tekitav kõigile. Ma ei saa ju lastel meie oma kodu internetti minu töö pärast ära keelata minu töö aegadel. Kuigi jah, ma teen seda iga päev, sest on nii nagu on.Aga ma ei hakka rohkem sellest rääkima ka töö juures, nii kui nii kurtidele kõrvadele ja tundub, et see polegi kellegi asi.
Ja kuna ma viimasel koosolekult ütlesin, et kui pean hakkama kontorisse sõitma, eriti ajal, kui mul on niigi keeruline olukord ühe lapsega (sellest ei saa ma kahjuks ei tööl ja veel vähem siin rääkida), siis lubasin lahkumis avalduse esitada. Ma ei saa omale lihtsalt lubada igapäevast pikka ära olekut ei rahaliselt ega ka emotsionaalselt. See ei ole nali.
Ja kõigele lisaks avastasin ma täna, et kana on ka haige. Kanaga vist haiguslehele jääda ei saa?:D Loomaarstile minemist ka lubada ei saa, see lahti vaid tööpäevadel. Nii ma siis ise ravima hakkasin teda. Ma juba mitu päeva olen tähele pannud, et ta kõndis kuidagi vaevaliselt. Arvasin, et jalust ära. Aga täna võtsin ta sülle ja mida ma avastasin. Sabaalune oli tal kõik punnis ja justkui lamatistega kaetud ja paksult tõuke täis.Selline elu käis, et pidin oksele hakkama. Panin kana maha ja läksin tuppa medikamente otsima, putukamürgi (Cobra) haarasin ka, hunniku köögipaberit ja ema käest eile saadud siilikübara tinktuuri. Et ikka looduslik ja mürk tasakaaus oleks.
Kõigepealt püüdsin paberiga vaklu eemaldada. Ei olnud eriti edukas. Siis lasin sahmaka mürki ja valasin siilikübara tinktuuriga sabaaluse üle. Et sellest ussipesast jagu saada, otsustasin tiigist ämbriga vee tuua, võtsin käsiharja ja harjasin kanal tagumiku korralikult vakladest puhtaks. Siis tupsutasin köögipaberiga kuivaks, valasin veel korra siilikübaraga üle ja viisin kana lauta põhusesse pessa kosuma. Ukse panin kinni, tule põlema, et teised kanad ja kukk segama ei läheks. Nüüd ma olen päeva jooksul protseduure korranud, vett ja süüa pakkunud kanale. Eks näis, kas tuleb elulindu sellest veel. Kui ma homme terve päev kodust ära olen, jääb ravi lünklikuks. Katsun hommikul ta ära põetada, kui teda veel on. Nii kurb.
Sellised jamad lood mul, kuigi eile tundus elu veel päris ilus olevat.
5 kommentaari:
Mis sinuga juhtunud on? Viimased 4-5 postitust on nii kohutavad/mitte sinulikud. Sulgen need juba algust lugedes kuna need on nii ülbe hoiakuga,negatiivsed ja vastu hakkava tekstiga. Palun tule tagasi sellisena nagu olid, mõnus ja armas naine/ema oma blogiga.
Ma ka eile mõtlesin sama asja. Muidu blogi läbi aastate väga meeldinud, alati rõõmustan, kui siin uus postitus
Ee, mina nt ei saa küll aru, et oleks midagi muutunud.. ikka tore lugeda.
Jah, minu arust ka pole hullu midagi. Negatiivsem foon on küll natuke, aga elu lihtsalt ongi ju selline üles-alla. Instagramis on ikka näha neid idüllilisi fotosid ja helgemat poolt. :) Ei pea alati kõigele roosamannat peale kallama.
Tänks:) Ega polegi hullu. On normaalne, et on tõusud ja mõõnad ja miks see maha vaikida?
Postita kommentaar