Mete teeb koolitükke ja siis ühtäkki pöördub geniaalse mõttega minu poole
"Ma ei oota üldsegi oma sünnipäeva. Tead miks?"
Ma siis olen üks suur kõrv ja jään kuulama.
"Kui see päev läbi on, siis peab ju jälle terve aasta ootama. Vastik ju"
Ema, viis last ja elu maal. Mured ja rõõmud.
23. september 2014
Mete mõtiskleb
Mete teeb koolitükke ja siis ühtäkki pöördub geniaalse mõttega minu poole
"Ma ei oota üldsegi oma sünnipäeva. Tead miks?"
Ma siis olen üks suur kõrv ja jään kuulama.
"Kui see päev läbi on, siis peab ju jälle terve aasta ootama. Vastik ju"
Kuidas õpetada last potil käima
Kõik kindlasti teavad juba, et olen päris hädas selle potitamise teemaga. Mul on viis last ja mitte ühegi lapsega pole see probleem olnud. Kõik on iseenesest tulnud ja lahenenud. Probleeme pole olnud. Esimene laps oli juba 9 kuuselt mähkmevaba.
Stigiga on asjad keerulisemad. Oli aeg, kui sain päeva jooksul mitu pissi potti. Siis oli ta alla aastane. Suvel oli kindel plaan, et saame mähkmetest vabaks. Oli tihti aluspükstega ja oleks pidanud nagu juba aru saama, et märjad püksid pole mugavad. Aga nüüd on sügis ja Stig vapralt mähkmetes jälle. Eile sain ühe pissi potti, rohkem mitte. Võin tundide viisi talle raamatuid näidata ja teda potil hoida, aga mida pole, on piss. Minu aeg aga kulub. Ma olen nõus oma aega raiskama, kui tulemust oleks. Kui talle märku annan, et kas potile ka lähme, siis ajab ta oma keeles vingu mulle vastu kohe. Ja kes tahaks last traumeerida ja teda vägisi potile vedada ja seal kinni hoida.
Jagan siin mõned nipid, mis peaks potil käimist lihtsustama ja püüan ise ka neid soovitusi järgima hakata:
Stigiga on asjad keerulisemad. Oli aeg, kui sain päeva jooksul mitu pissi potti. Siis oli ta alla aastane. Suvel oli kindel plaan, et saame mähkmetest vabaks. Oli tihti aluspükstega ja oleks pidanud nagu juba aru saama, et märjad püksid pole mugavad. Aga nüüd on sügis ja Stig vapralt mähkmetes jälle. Eile sain ühe pissi potti, rohkem mitte. Võin tundide viisi talle raamatuid näidata ja teda potil hoida, aga mida pole, on piss. Minu aeg aga kulub. Ma olen nõus oma aega raiskama, kui tulemust oleks. Kui talle märku annan, et kas potile ka lähme, siis ajab ta oma keeles vingu mulle vastu kohe. Ja kes tahaks last traumeerida ja teda vägisi potile vedada ja seal kinni hoida.
Jagan siin mõned nipid, mis peaks potil käimist lihtsustama ja püüan ise ka neid soovitusi järgima hakata:
- Tuleks valida üks nädal, mille vältel keskendud lapse potil käima õpetamisele ja tegele sellega, kuni potilkäimine on selge. Katkestamine ja uuesti alustamine ajab lapse segadusse ja tekitab samas tunde, et tal on valikuvõimalus. Sinu ülesanne on talle rahulikult visadusega näidata, et nüüdsest käib ta potil.
- Valida tuleb selline nädal, kui miski õppimist ei takista. Ei mingeid pikki autosõite ega kokkusaamisi väljaspool kodu, lihtsalt olge kodus.
- Muretse kaks potti- üks kodu ja teine kaasavõtmiseks.Hea oleks muretseda ka väike prill-laud suurele potile. Luba lapsel valida, kumba ta tahab kasutada.
- Räägi lapsele, et ta on nüüd suur laps (poiss) ja on valmis potil käima. Positiivne suhtumine innustab.
- Pane lapsele jalga aluspüksid, mitte püksmähkmed. Viimased on mähkmetele liiga sarnased ja ajavad lapse segadusse.Märgade aluspükste tajumine aitab õppida, mis juhtus. Kasuta mähkmeid ainult öösel. Luba lapsel aluspükse valida - väikelastele meeldivad piltidega aluspüksid. Kui lubad tal ennast abistada, ootab ta ka ise suure põnevusega järgmist olulist sammu oma elu.Seda on vaja kindlasti tosin korda enne teha, kuni ta asja selgeks saab. Aluspüksid võid alati käsitsi puhtaks pesta ja kuivama panna.
- Pane lapsele kergesti ülestõmmatavad püksid või kui toas on küllalt soe, luba tal olla aluspükste väel. Suur osa lapsi armastab ka paljalt ringi joosta!
- Pane tähele, kui palju vedelikku laps joob, siis on sul ettekujutus, millal teda potile minema ergutada. Joomist keelata ei tohi, muidu tekib vedeliku puudus. Jäta meelde lapse seedimise muster - selles vanuses väikelaste puhul on üpris lihtne aimata, millal nad kakavad. Mõnikord poevad lapsed peitu, kui neil on kakahäda. Majas on täielik vaikus ja sa mõtled: "Maja on täiesti vaikne...hmmm...kas vaikus tähendab pahandus?" Sa otsid last ja avastad, et ta on nurka kükitanud või söögilaua alla pugenud ja kakab mähkmesse, väike nägu punane.
- Õpeta lapsele, mida ta tunneb, kui on vaja pissile minna. Räägi talle, et see on pakitsus tema kõhu alumises osas.Võid kergelt vajutada lapse kõhule, et ta seda tunneks.
- Jälgi last kogu päeva vältel, nii paned sa tähele märke, et tal on aeg potile minna. Küsi temalt regulaarselt, kuid eriti esimese asjana hommikul, pärast sööki ja uinakut, enne välja minekut ja enne voodisse minekut. Sa pead temalt PALJU KORDI küsima:"Kas sa tahad pissile?", "Kas sa tahad kakale?". Õnnetused juhtuvad sageli siis, kui lapse tähelepanu on mujal, seepärast erguta teda potile minema enne, kui ta alustab uue tegevusega.
- Pea meeles, et sa võid lapselt küsida ja tema raputab sulle vastuseks eitavalt pead, seepärast pead vahel ütlema otse:"Lähme pissile, sul on selleks aeg."
- Kui sinul on vaja pissile minna, pane ka laps potile. Selles vanuses lastele meeldib vanemate käitumist matkida ja ta seostab hääli , mida ta kuuleb, pissimisega.
- Kui laps istub potil, anna talle ruumi ja aega. Kõrval passiv kannatamatu lapsevanem võib lapsele survet avaldada ja mõned lapsed vajavad rahu. Pea meeles, et pissimiseks vajalike lihaste lõdvestamine nõuab keskendumist.
- Kui laps lõpuks potti pissib või kakab, kiida teda ohtralt, see peab ka sinu näost välja paistma, kuid ära mine üle piiri. Sa pead meeles pidama, et ta õpib eluks paratamatult vajalikku oskust ega soovi ilmselt, et sind nähakse suures ostukeskuses "potti pissimise tantsu" tantsimas, sest sinu laps palub sul seda teha veel enne, kui on üldse pissinud.
- Kui laps teeb püksid märjaks, ära tõrele ega häbista teda. See on õppimine. Ütle kindlalt:"Me ei pissi enam püksi, nüüd me pissime potti." Et kinnistada arusaamist, küsi:"Kuhu me pissime?" Laps peaks ütlema:"Potti" ja siis ütled sina:"Õige! Teeme seda järgmisel korral kindlasti."
- Ole sõnade valikul hoolikas. Ära ütle:"Sellest pole midagi" iga kord, kui sinu ees on märg või määrdunud aluspesu. Laps saab nii kinnitust, et püksi pissimisest pole midagi, ja see ajab ta segadusse.
- Kui püksis ei ole väljaheide, ära kiirusta märgade pükste vahetamisega. Kui laps ütleb sulle, et püksid on märjad, märgi lihtsalt, kui ebamugav see on, rõhuta seda, öeldes :" Oi-oi kui pahad märjad püksid!" Laske tal paar minutit tunda ebamugavust ja siis vahetage püksid ja tehke oma tegevusi edasi.
- Tutvusta talle olukordi väljaspool kodu.Võta reisipott kaasa parki või kiirele einele, nii saab ta harjutada erinevates kohtades , mis on kodust lühikese autosõidu kaugusel.
- Ära pane lapsele mähkmeid, kui lähete kellegile külla.Kasuta reisipotti, nii saab ta järjekindla sõnumi, mida peab häda korral tegema.
Jõuluhulluse vältimine
Kohe hakkab lõppema september ja on õige aeg mõelda, kuidas ära hoida jõuluhullus ja korraldada toredad pühad kogu perele.
Enne, kui hakata muretsema, et kõik oleks täiuslik, tuleks maha istuda ja mõelda, mis muudab jõulud teie pere jaoks eriliseks. Ei ole mõtet täita teiste inimeste ootusi, jõulud ei ole võistlus, kes kulutab kõige rohkem -see on väärtuslik koosolemise aeg, mida ei saa osta ühestki mänguasjapoest. Ei maksa ennast süüdi tunda ega tekitada tarbetut pinget. Lapsed vajavad armastust, aega ja tähelepanu. Need peavad kauem vastu, kui mänguasi, millest nad peagi tüdinevad. Kogu aasta on ringi tormatud ja oldud liiga hõivatud. Koos "tõeliselt" aega veeta pole mahti olnudki. Jõulud on selleks õige aeg, et tagasi tuua osa perekonna ühtekuuluvustundest.
Tuleb oma prioriteedid paika seada ja eelarve paika panna. Tuleb välja arvutada, mida me sel aastal lubada saame ja kindlad piirid seada. Rohkem kulutamine tekitab alati süütunnet ja tekitab lisastressi. Ei tohiks olla üle jõu käiv, korraldada imelisi jõule eelarve piires, eriti, kui lapsed väikesed on. Kõikjalt võib leida mõistliku hinnaga suurepäraseid mänguasju. Kulutused tuleb lihtsalt tähtsuse järjekorda panna ja vajadusel hoida kokku millegi muu arvelt. Suitsetajad saavad näiteks piirata oma pahet ja selle arvelt natukene raha kõrvale panna. Mina võiks kodust vähem väljas käia, mis on ka üsna kulukas ja selle arvelt siis jõulueelarvet kasvatada. Praegu on paras aeg hakata mõtlema jõulukingitustele, et kõik viimasele minutile ei jääks.
Telekas jooksevad pidevalt uuemate mänguasjade reklaamid ja olen tähele pannud, kuidas Meena igale sellisele ahvatlusele reageerib "Ma tahan seda!", kuid viie minuti pärast on ta selle juba unustanud. Sel aastal ei lase ma lastel jõulusoovide nimekirja koostada, teen nimekirja kingitustest ise, arvestades, mida me endale lubada saame ja meisterdan ise jõulusoovide nimekirja. Võtan omale aega, et kaunistada nimekiri, et see näeks välja nagu ehtne. Värvin paberi teepakkidega pruunikaks, et see tunduks vanana ja riputan selle üles. Siis annan lastele teada, et jõuluvana on selle kirja meile toonud ja lubaba nimekirjast kingi igale lapsele välja valida. Kui valitud kink jõulupuu alla ilmub, on see kindlasti meeldiv elamus kõigile.
Siin üks õpetus, kuidas teekottidega teha effektset paberit. Et asi vanem välja näeks, võib ka tulemasinaga paberi ääri põletada. Aga ettevaatlikult!
Ja siin variant kohviga...
Kujundus tuleb muidugi teine, aga põhimõte on sama!
Enne, kui hakata muretsema, et kõik oleks täiuslik, tuleks maha istuda ja mõelda, mis muudab jõulud teie pere jaoks eriliseks. Ei ole mõtet täita teiste inimeste ootusi, jõulud ei ole võistlus, kes kulutab kõige rohkem -see on väärtuslik koosolemise aeg, mida ei saa osta ühestki mänguasjapoest. Ei maksa ennast süüdi tunda ega tekitada tarbetut pinget. Lapsed vajavad armastust, aega ja tähelepanu. Need peavad kauem vastu, kui mänguasi, millest nad peagi tüdinevad. Kogu aasta on ringi tormatud ja oldud liiga hõivatud. Koos "tõeliselt" aega veeta pole mahti olnudki. Jõulud on selleks õige aeg, et tagasi tuua osa perekonna ühtekuuluvustundest.
Tuleb oma prioriteedid paika seada ja eelarve paika panna. Tuleb välja arvutada, mida me sel aastal lubada saame ja kindlad piirid seada. Rohkem kulutamine tekitab alati süütunnet ja tekitab lisastressi. Ei tohiks olla üle jõu käiv, korraldada imelisi jõule eelarve piires, eriti, kui lapsed väikesed on. Kõikjalt võib leida mõistliku hinnaga suurepäraseid mänguasju. Kulutused tuleb lihtsalt tähtsuse järjekorda panna ja vajadusel hoida kokku millegi muu arvelt. Suitsetajad saavad näiteks piirata oma pahet ja selle arvelt natukene raha kõrvale panna. Mina võiks kodust vähem väljas käia, mis on ka üsna kulukas ja selle arvelt siis jõulueelarvet kasvatada. Praegu on paras aeg hakata mõtlema jõulukingitustele, et kõik viimasele minutile ei jääks.
Telekas jooksevad pidevalt uuemate mänguasjade reklaamid ja olen tähele pannud, kuidas Meena igale sellisele ahvatlusele reageerib "Ma tahan seda!", kuid viie minuti pärast on ta selle juba unustanud. Sel aastal ei lase ma lastel jõulusoovide nimekirja koostada, teen nimekirja kingitustest ise, arvestades, mida me endale lubada saame ja meisterdan ise jõulusoovide nimekirja. Võtan omale aega, et kaunistada nimekiri, et see näeks välja nagu ehtne. Värvin paberi teepakkidega pruunikaks, et see tunduks vanana ja riputan selle üles. Siis annan lastele teada, et jõuluvana on selle kirja meile toonud ja lubaba nimekirjast kingi igale lapsele välja valida. Kui valitud kink jõulupuu alla ilmub, on see kindlasti meeldiv elamus kõigile.
Siin üks õpetus, kuidas teekottidega teha effektset paberit. Et asi vanem välja näeks, võib ka tulemasinaga paberi ääri põletada. Aga ettevaatlikult!
Ja siin variant kohviga...
Kujundus tuleb muidugi teine, aga põhimõte on sama!
21. september 2014
Huppa Hoggie k/s kombe
Eile tegin ma vastutahtmist jällegi Kirbuturu tuuri Pärnus. No kohe kuidagi ei oleks viitsinud minna, aga on vaja ennast vahel tagant utsitada ja kui juba liikuma saad, pole väga vigagi. Üles ärkasin 5:10 ja seda kallil laupäeva hommikul. Muidugi otsustasid Stig ja Meena ka minuga ühel ajal üles tõusta ja Meena arvas, et ma võiks talle isegi putru keeta. Ja seda öösel, kui normaalsed inimesed magavad. Õnneks oli mul ajavaru piisav, ei pidanud stressama ja tegin kõike rahulikult. Pudru kõigile lastele ja omale ühe hea kohvi. Mul ju nüüd ka juba pikemat aega hea kohvimasin, kuhu tuleb ainult padi sisse panna ja nuppu vajutada. eBayst tellisin, siit. Tükk aega olin juba Petra kohvimasinate pakkumisi jälginud ja sellel oli Eestisse saatmine vaid 7.50, nii et asi oli otsustatud:)
Pärnusse jõudsin poole kaheksa paiku. Paljud müüjad olid juba kohal ja sättisid kaupa välja. Hästi külm oli, nagu praegused hommikud ikka.Kell hakkas juba üle kümne saama ja ma polnud midagi veel müünud. Ainult kulutanud olin - kohvi ja saiakeste peale. Pileti müüja hakkas juba kohatasu korjama ja mul oli ainult mõni euro rahakotis. Selline tunne oli, et pean võlgu küsima, et siis hiljem maksta, kui raha kogunenud on. Aga eks ilm külm ja inimesed hakkavad liikuma, kui soojemaks läheb. Ja päev lõppes mul 75 euroga. Mõni asjake jälle vähem ja saadud raha oli mul juba planeeritud. Plaan oli vaadata, mida pakutakse lastele kombekate osas poodides. Mul polnud ju õrna aimugi aga Stigile oli üht universaalsest k/s kombet vaja. Eelmise müüsin tol samal päeval kirbukal maha, see oli talle väike. H&M-i 86 suurus kombe, mida kandsime ikka pikka aega ja oli väga asjalik kombe.
Enne kolme lõin oma laagri jälle kokku ja kiirustasin kähku Härma Kaubahoovi, et Pärnu Magaziin üle vaadata. Õnneks midagi põrutavat ei olnud ja lahkusin ostuta.
Edasi läksin vaatasin äsja avatud H&M-i üle. Päris arvestatav kaubavalik aga mina ei raatsinud midagi osta. Täishinnad on ikka kõrged minu jaoks. Aga kaubamaja on küll kahel korrusel.
H&M-ist lippasin otse Port Artur 2-te, et kombeka otsinguid jätkata. Mürakarust siis üsna kiirelt leidsingi üsna sobiva kombe ja veel -40%-lise allahindlusega. Tegu siis Huppa Hoggie mudeliga. Täishind oli 65.65, mina sain -26.26 alla e. siis 39.39 . Täishind oleks ikka krõbe olnud. Kuna kombe sai suurus 92 (Stig ca. 86 cm pikk), siis kahjuks sobivat fliiskombet suuruses 92 saada ei olnud, 98 oleks suureks jäänud. No seda on veel aega vaadata ja otsida.
Stigile riiete otsimisega on lihtne. Ma olen avastanud, et talle sobib roheline värv ja nii ongi. Kus vähegi rohelist figureerib ja asja vaja on, siis võtame:) Ühed rohelised kummikud suuruses 24-25 kuliks ka meile ära, aga no pole silma hakanud.
Tol päeval oli Pärnu linnas ka motohooaja lõpetamine ja linn põrinat täis. Ja Papiniidu lähedal sattusin sellisel ajal teed ületama, kui kõik need 1200 motikat tuli enne läbi lasta. No veab ikka...niigi kiire:D
Käisin veel ühes tähtsas kohas, mis oli varem kokku lepitud ja siis kiirustasin Kaubamajakasse. Kaubamajakas kammisin ka huvitavamad poed läbi, Lindex, kingapoed, Takko ja Seppälas jäi ka päris armas kombe silma. See oli talve oma kahjuks ja meil pole vaja, kasutame veel eelmise talve riideid.
 |
| Kohvipaus |
Enne kolme lõin oma laagri jälle kokku ja kiirustasin kähku Härma Kaubahoovi, et Pärnu Magaziin üle vaadata. Õnneks midagi põrutavat ei olnud ja lahkusin ostuta.
 |
| Ka armas komplekt, maksis kuskil 30 eurot. |
Edasi läksin vaatasin äsja avatud H&M-i üle. Päris arvestatav kaubavalik aga mina ei raatsinud midagi osta. Täishinnad on ikka kõrged minu jaoks. Aga kaubamaja on küll kahel korrusel.
 |
| Sellise halli kombe müüsin äsja Kirbukal 10 euroga. Juurde said soojad H&M papud ja kindad. Müügil olid ainult suurused 86...kahjuks. 92 oleks kohe kaubaks länud. |
H&M-ist lippasin otse Port Artur 2-te, et kombeka otsinguid jätkata. Mürakarust siis üsna kiirelt leidsingi üsna sobiva kombe ja veel -40%-lise allahindlusega. Tegu siis Huppa Hoggie mudeliga. Täishind oli 65.65, mina sain -26.26 alla e. siis 39.39 . Täishind oleks ikka krõbe olnud. Kuna kombe sai suurus 92 (Stig ca. 86 cm pikk), siis kahjuks sobivat fliiskombet suuruses 92 saada ei olnud, 98 oleks suureks jäänud. No seda on veel aega vaadata ja otsida.
 |
| Reima mütsi ostsime ka juurde, sest see oli ilus roheline ja natuke soojem, kui olemasolevad. Hinnaks 13.60 ja suurus 54 |
 |
| Voodriga kummikud on veel Steni ajast:) |
Stigile riiete otsimisega on lihtne. Ma olen avastanud, et talle sobib roheline värv ja nii ongi. Kus vähegi rohelist figureerib ja asja vaja on, siis võtame:) Ühed rohelised kummikud suuruses 24-25 kuliks ka meile ära, aga no pole silma hakanud.
Tol päeval oli Pärnu linnas ka motohooaja lõpetamine ja linn põrinat täis. Ja Papiniidu lähedal sattusin sellisel ajal teed ületama, kui kõik need 1200 motikat tuli enne läbi lasta. No veab ikka...niigi kiire:D
Käisin veel ühes tähtsas kohas, mis oli varem kokku lepitud ja siis kiirustasin Kaubamajakasse. Kaubamajakas kammisin ka huvitavamad poed läbi, Lindex, kingapoed, Takko ja Seppälas jäi ka päris armas kombe silma. See oli talve oma kahjuks ja meil pole vaja, kasutame veel eelmise talve riideid.
 |
| Seppäla kombe |
Pindamistööd
Reedel, kui Sten koolist kodus oli, tuletasin talle meelde meie eelmisel päeval kokkulepitud plaane-kruusavedu.
Idee sain, kui käisime onunaisel külas ja nende tee oli aukudesse värske kruusa saanud ja tundus väga sõidetav. Hoole ja armastusega olid kõik augud täidetud. Miks siis meie ei võiks oma teed ka nii ilusaks teha, eriti kui teeääred on ka ilusasti niidetud. Asi saaks hoopis teise välimuse ja sõita oleks ka parem.
Mõeldud tehtud. Sten reageeris kiiresti ja varsti ta kutsuski, et käru on järel ja ärasõit. Mina olin rohkem nagu juhirollis ja Stig oli töödejuhatajana kaasas:)
Ega mul õiget aimu ei olnud, kust see kruus tuua. Teadsin, et kõik toovad Toosilt. Aga kuidas sinna täpselt saada ja kas tee üldsegi läbitav on ja üleüldse polnud ma oma silmaga seda kruusauku veel näinud. Ega ma ei kõssanudki sellest Stenile, sest tema oleks kohe ärevaks muutunud ja äkki isegi alt ära hüpanud. Tegin teadja näo pähe ja asusime teele. Loomulikult polnud kärul dokumenete, seega kinnitasime endil rihmad, panime tuled ette, et vähem rikkumisi oleks vahele jäämisel:D
Käruga ma tagurdada ei oska. Hoovis tegin väikse katse ja kui natuke veel harjutada, siis õige tunnetusega, kuhu poole rooli keerata, et käru õiges suunas läheks, on täitsa õpitav. "Põka" oleks meil ka kasutada olnud, traktori load täitsa olemas, aga kahjuks load üksi ei sõida, ei oska traktorit käimagi panna, käikudest rääkimata. Täiesti tume maa. Ei tea, kuidas ma need load küll kooliaeg kätte sain:) Tüdrukutega sai õppesõidus küll käidud, aga kes masina käima pani, ei tea...
Meenutasime Steniga, et viimati sai seal kruusaaugu lähedal käidud, kui seal heinamaal suur kulupõleng oli. Sten mäletas seda ähmaselt ja meie arvestuste kohaselt oli see umbes aastal 2006. Sellest ajast saati seisavad seal veel tulest kannatada saanud sõestunud palgid. Kuulu järgi olevat see põleng alguse saanud päikese käes vedelenud klaasikillust. Kas see ka tõsi on, mina ei tea...
Teeotsa leidsime ilusasti üles ja ettevaatlikult sõites sai õige koht kiiresti leitud. Käru järelt ära ja paika, siis auto jälle käru juurde ja järgi. Nii teevad need, kes käruga tagurdada ei oska:D Ja toimis kõik. Sten viskas koorma peale, päris kõva, sest käru oli üsna lääpas.
Tagasi sõitsime veel ettevaatlikumalt, et midagi autol ära ei lõhuks ja käru ka ikka vastu peaks. Sten nautis täiega protsessi:) Ikkagi meeste töö, masinad ja värgid, jube huvitav ju.
Sten hakkas siis teed lappima. Stigi tõstsime kärru kruusakoormasse ja mina siis sõitsin märguande peale jälle edasi. Kahjuks tuli ühest koormast puudu ja pidime veel lisaks koorma tooma. Päris mitu tundi kulus, aga tulemus oli seda väärt. Vahele ei jäänud ja saime oma jõududega ühe tähtsa töö jällegi tehtud!
Idee sain, kui käisime onunaisel külas ja nende tee oli aukudesse värske kruusa saanud ja tundus väga sõidetav. Hoole ja armastusega olid kõik augud täidetud. Miks siis meie ei võiks oma teed ka nii ilusaks teha, eriti kui teeääred on ka ilusasti niidetud. Asi saaks hoopis teise välimuse ja sõita oleks ka parem.
Mõeldud tehtud. Sten reageeris kiiresti ja varsti ta kutsuski, et käru on järel ja ärasõit. Mina olin rohkem nagu juhirollis ja Stig oli töödejuhatajana kaasas:)
Ega mul õiget aimu ei olnud, kust see kruus tuua. Teadsin, et kõik toovad Toosilt. Aga kuidas sinna täpselt saada ja kas tee üldsegi läbitav on ja üleüldse polnud ma oma silmaga seda kruusauku veel näinud. Ega ma ei kõssanudki sellest Stenile, sest tema oleks kohe ärevaks muutunud ja äkki isegi alt ära hüpanud. Tegin teadja näo pähe ja asusime teele. Loomulikult polnud kärul dokumenete, seega kinnitasime endil rihmad, panime tuled ette, et vähem rikkumisi oleks vahele jäämisel:D
Käruga ma tagurdada ei oska. Hoovis tegin väikse katse ja kui natuke veel harjutada, siis õige tunnetusega, kuhu poole rooli keerata, et käru õiges suunas läheks, on täitsa õpitav. "Põka" oleks meil ka kasutada olnud, traktori load täitsa olemas, aga kahjuks load üksi ei sõida, ei oska traktorit käimagi panna, käikudest rääkimata. Täiesti tume maa. Ei tea, kuidas ma need load küll kooliaeg kätte sain:) Tüdrukutega sai õppesõidus küll käidud, aga kes masina käima pani, ei tea...
Meenutasime Steniga, et viimati sai seal kruusaaugu lähedal käidud, kui seal heinamaal suur kulupõleng oli. Sten mäletas seda ähmaselt ja meie arvestuste kohaselt oli see umbes aastal 2006. Sellest ajast saati seisavad seal veel tulest kannatada saanud sõestunud palgid. Kuulu järgi olevat see põleng alguse saanud päikese käes vedelenud klaasikillust. Kas see ka tõsi on, mina ei tea...
Teeotsa leidsime ilusasti üles ja ettevaatlikult sõites sai õige koht kiiresti leitud. Käru järelt ära ja paika, siis auto jälle käru juurde ja järgi. Nii teevad need, kes käruga tagurdada ei oska:D Ja toimis kõik. Sten viskas koorma peale, päris kõva, sest käru oli üsna lääpas.
 |
| Sten on kõva töömees |
 |
| Stig imiteerib "pulgakommi" limpsimist, kõht tühi:) |
 |
| Mina opereerisin vahepeal palgi oma näpust välja, mille ma puupakust sain |
 |
| Kruusaauk |
 |
| Selline armas metsatee oli |
Tagasi sõitsime veel ettevaatlikumalt, et midagi autol ära ei lõhuks ja käru ka ikka vastu peaks. Sten nautis täiega protsessi:) Ikkagi meeste töö, masinad ja värgid, jube huvitav ju.
Sten hakkas siis teed lappima. Stigi tõstsime kärru kruusakoormasse ja mina siis sõitsin märguande peale jälle edasi. Kahjuks tuli ühest koormast puudu ja pidime veel lisaks koorma tooma. Päris mitu tundi kulus, aga tulemus oli seda väärt. Vahele ei jäänud ja saime oma jõududega ühe tähtsa töö jällegi tehtud!
 |
| Stig vaatab, et töö ikka korralik oleks ja siis hõikas oma keeles jällegi "edasi":D |
 |
| Mete tuli bussi pealt ja läheb otsejoones kodu "ilutsema" |
19. september 2014
Sten tegi nalja
Sten tuli koolist ja istusime koos söögilaua taga. Räägib siis oma kooli muljetest ja hakkab rääkima, et neil oli koolis mingi teatrijutt. Et tema küll ei lähe, 13 eurot, nii palju. Pilet 10 ja sõit 3. Mina siis omaette mõtlen, et ta alati reageerib asjadele negatiivselt, aga pärast jutt muutub. Küsin siis rahulikult, et kus see teater toimub. Vastust ei tule. Pakun siis Viljandit, Pärnut ja Tartut. Ei, nendes kohtades küll mitte, et hästi raske nimi olevat. Pakun siis Rakveret. Sten vastab: "Ei, midagi Ukrainaga vist oli":) Mul oli selge pilt kohe...Ugala? "Jah, Ugala" :D
Päevapiltnik
Oma olen omastarust kõva fotograaf ja tegin ükspäev fotosooth´i:D Sada pilti tegin vist oma kodu ümbruses, Stig lonkis ka kaasa ja teile kannatab ka mõnda näidata. Need on minu arust "õnnestunud", minu arust. Paljud ei hakka üldse töötlemata pilte avalikustamagi, aga mina ei oska neid miskit moodi töödelda. Nii et siin nad on :D
No mis te kostate? :D
No mis te kostate? :D
Ahhaa keskuses
Eilsest vahvast päevast...
Nagu plaanitud, oli vaja Tartus mammograafis eile käia. Aeg oli mul 15:20 ja nagu ma kuulnud olin, ei pidavat seal kaua aega minema, siis oli mul hommiku otsa aega mõelda, mida veel Tartus teha kui sinna juba sõidetud on. Otsisn ka Magaziini asukohta Tartus, et sealt ka läbi käia, aga Tartus polegi seda poodi. Oleks nõudeseisul silma peale visanud, et äkki on teistmoodi valikut, kui Viljandi esinduses. Seega tundus mõtetu mööda poode traavida, raha raiskamiseks niikuinii ei ole.
Varem oli Metega kokku lepitud, et võtan ta 13:30 kooli juurest peale ja ta tuleb kaasa. Siis aga hakkasin mõtlema Ahhaa keskuse peale, et võiks ju seal ka ära käia. Pidavat üks vahva ja huvitav koht olema. No ja siis saatsin Stenile ka sõnumi, et ta mulle esimesel võimalusel helistaks. Leppisin siis temaga ka kokku, et tuleb kooli juurde ja ka kaasa. Oligi auto täis ja sõit võis alata:) Ega mina tühje sõite eriti ei harrasta, asjal peab ikka mõte olema ja kõik võimalused viimseni kasutatud:D
Käisime Konsumist läbi, võtsime tee peale näksimist, et sõit ikka nauditav oleks. Esimesed 15 euri olidki läinud. Sõime ja jutustasin lastele oma seiklusi kooliajast, oma esimesest autost, avariist, kooli näitasin kaugelt ja ühikaid. Ja Tõrva linna.
Tartus olime aegsasti, et ikka õige koht üles leida ja mitte hilineda. Haigla, kuhu minema pidime, oli sama, kus Stigiga üle nädala varakevadel olema pidime seoses kuuma kohviga.
Tohutu suur on ikka see Kliinikum ja ehitatakse muudkui juurde. Õnneks oli mul täpne koht kirja pandud, korpused ja korrused, nii et tuli jälgida ainult viitasid ja muudkui mööda pikki koridore uhada ja siis ennast registratuuris üles anda ja sealt sain ka viimased juhised, kuidas õige kabinett leida. Kui suu peas, on asi lihtne.
Sain korra istuda, kui juba kutsutugi sisse. Ülakeha paljaks ja tissid kordamööda masina alla. Otse vaates ja külgvaates, kokku neli pilti. Kuna mul eriti rinda pole, siis sealsel töötajal andis mu nahkasid masina vahele venitada. Suurema partiiga oleks lihtsam, viskad lataki oma varanduse vahele ja masin pigistab oma "lõuad" kokku ja pilt olemas. Minu omi pidin ma ka aitama venitada, et ikka pildile ka midagi jääks. Kui asi korras, paluti ukse taga vastust oodata. Aga siis tuldi ütlema, et saadetakse digitaalselt siiski minu arstile otse. Nojah, kui nii siis nii. Minu missioon oli täidetud.
Edasi läks sõit Ahhaa Keskusesse, Sadama 1. Asukoht oli selge ja Tartu linna ma tunnen. Omal ajal sai Kukulinnas praktikal käidud ja igal nädalavahetusel Tartust bussiga liigeldud. Oli ka üks lahe ja vahva aeg meil plikadega:) Eriti hästi on mul meeles Kukulinna restoranist karbonaad, mida me seal tihti söömas käisime.
Parkimised ja süsteemid olin varem kodulehelt omale kõik selgeks teinud. Kasutasime Ahhaa Keskuse parkimismaja, mis on külastajatele tasuta. Piletiks ostsime perepileti, 26 eurot (mina, kaks koolilast ja Stig oli tasuta).
Mis väga teretulnud oli, et Stigile saime kasutada sealse käru. See oligi mu põhiline mure, et kuidas ma teda seal kaasa vedada jõuan. Omal meil sellist kergkäru juba ammu ei ole. Nii et see probleem sai ka lahenduse ja koti sai ka kenasti pakivõrku panna. Mõnus.
Hakkasime siis esimese saaliga pihta. Mete blond muidugi arvas, et see Ahhaa Keskus on mingi meeletu kaubanduskeskus ja läheb kohe shoppamiseks:D Aga asi oli teisiti ja ta oli nähtu ja kogetuga rahul.
Arstiteaduskonna meditsiinikollektsioon- seal tegelikult pildistada ei tohtinud, aga noh...paar klõpsu.
Kella me seal ei vaadanud. Keskus oli avatud 19:00-ni, meie hakkasime otsi kokku tõmbama pool seitse. Lõpetasime sealse Teaduspoega. Oi seal oli palju huvitavaid asju. Hinnad olid ka krõbedad, aga kindlasti olid need asjad seal seda väärt. Kellel kingitust vaja, siis sealt leiab kohe kindlasti midagi huvitavat ja avastamisväärset lapsele. Neil on ka oma e-pood. Ma oleks heameelega nii mõndagi kaasa ostnud, aga pidin kainelt mõtlema, et meil ei ole lihtsalt sellist raha. Isegi mitte mõne odavama asja jaoks. Aga vaadata oli ka lahe ja keegi midagi nõudma ei hakanud.
Lõpuks, kui hakkasime väljapääsu poole liikuma, ma tundsin, kui väsinud ma olen. Oleks heameelega kohe teki alla pugenud. Aga lastel olid veel koolitükid tegemata, nii et kujutasin juba ette, mis triangel kodus veel lahti läheb, enne kui öörahu saab.
Lapsed olid seal keskuses nii ametis igasugu asjadega. Mina siis lasin neil tegutseda ja ise muudkui näksisin kotist kaasa võetud näksimist. Kui auto juurde läksime, läks ahti üks söömise jutt. Et kohe on vaja kuhugile poodi saada ja juua osta. Süüa ka muidugi. Nälg pidi olema. Minul ei olnud ja rahustasin nad maha, et teeme siis peatuse Rõngu ristis ja sealt ostame süüa kohe autos söömiseks. Asi otsusastud. Stig tegi kohe ühe kiire une kuni Rõnguni. Rõngus on minu teada kokku kolm poodi, kõik üksteise lähestikku. Mina eelistan alati Rõngu Pagari poodi, sest seal on häis saiakesi ja alati värske ahjusoe sai-leib. Ja sealne sefiiri tort on ka isuäratav. Seekord torti ei võtnud, saiakesi aga küll ja leiba ka. Valik igasugu pagaritooteid on seal väga hea. Vaesed sealsed elanikud, kellele see kõik igapäevaselt käepärast on. Kuidas nad küll vastu suudavad panna. Ma oleks nagu murumuna, kui Rõngu elanik oleks:D
Arve jällegi üle 20 euro. Meie päeva eelarve oli seega 64 eurot (kütust ei hakkagi arvestama). Ei ole väga hull, kui seda juhtub harva ja lapsed ka midagi nägid peale igapäevase kool-kodu marsuudi. Seepärast ma eriti ei põe, hoiame jälle mujalt kokku. Ja äkki homme lähen jälle kirbuturutama, teenib ka mõned eurod.
Hakkas juba hämaraks minema ja ema juba tundis muret, kuhu me jääme. Tema meie lisaplaane ei teadnud ja Meena oli ta lasteaiast ära toonud enda juurde. Igatsesid meid juba.
Kodus olime enne üheksat ja siis läks õppimise ralliks. Muidugi nääklemised ja Sten vorpis omal veel kõhu täis, kuigi Rõngus ägises täis kõhust. No ok, kasvav laps, aga natuke peaks ikka piiri pidama:)
Eriti lahe oli, et meie kodutee teeääred olid ära niidetud, ilusti ja laialt. Tee kohe avaram, muidu oli tunne, et hakkab vägisi kinni kasvama. Aitäh Aare!
Nagu plaanitud, oli vaja Tartus mammograafis eile käia. Aeg oli mul 15:20 ja nagu ma kuulnud olin, ei pidavat seal kaua aega minema, siis oli mul hommiku otsa aega mõelda, mida veel Tartus teha kui sinna juba sõidetud on. Otsisn ka Magaziini asukohta Tartus, et sealt ka läbi käia, aga Tartus polegi seda poodi. Oleks nõudeseisul silma peale visanud, et äkki on teistmoodi valikut, kui Viljandi esinduses. Seega tundus mõtetu mööda poode traavida, raha raiskamiseks niikuinii ei ole.
Varem oli Metega kokku lepitud, et võtan ta 13:30 kooli juurest peale ja ta tuleb kaasa. Siis aga hakkasin mõtlema Ahhaa keskuse peale, et võiks ju seal ka ära käia. Pidavat üks vahva ja huvitav koht olema. No ja siis saatsin Stenile ka sõnumi, et ta mulle esimesel võimalusel helistaks. Leppisin siis temaga ka kokku, et tuleb kooli juurde ja ka kaasa. Oligi auto täis ja sõit võis alata:) Ega mina tühje sõite eriti ei harrasta, asjal peab ikka mõte olema ja kõik võimalused viimseni kasutatud:D
Käisime Konsumist läbi, võtsime tee peale näksimist, et sõit ikka nauditav oleks. Esimesed 15 euri olidki läinud. Sõime ja jutustasin lastele oma seiklusi kooliajast, oma esimesest autost, avariist, kooli näitasin kaugelt ja ühikaid. Ja Tõrva linna.
Tartus olime aegsasti, et ikka õige koht üles leida ja mitte hilineda. Haigla, kuhu minema pidime, oli sama, kus Stigiga üle nädala varakevadel olema pidime seoses kuuma kohviga.
Tohutu suur on ikka see Kliinikum ja ehitatakse muudkui juurde. Õnneks oli mul täpne koht kirja pandud, korpused ja korrused, nii et tuli jälgida ainult viitasid ja muudkui mööda pikki koridore uhada ja siis ennast registratuuris üles anda ja sealt sain ka viimased juhised, kuidas õige kabinett leida. Kui suu peas, on asi lihtne.
Sain korra istuda, kui juba kutsutugi sisse. Ülakeha paljaks ja tissid kordamööda masina alla. Otse vaates ja külgvaates, kokku neli pilti. Kuna mul eriti rinda pole, siis sealsel töötajal andis mu nahkasid masina vahele venitada. Suurema partiiga oleks lihtsam, viskad lataki oma varanduse vahele ja masin pigistab oma "lõuad" kokku ja pilt olemas. Minu omi pidin ma ka aitama venitada, et ikka pildile ka midagi jääks. Kui asi korras, paluti ukse taga vastust oodata. Aga siis tuldi ütlema, et saadetakse digitaalselt siiski minu arstile otse. Nojah, kui nii siis nii. Minu missioon oli täidetud.
Edasi läks sõit Ahhaa Keskusesse, Sadama 1. Asukoht oli selge ja Tartu linna ma tunnen. Omal ajal sai Kukulinnas praktikal käidud ja igal nädalavahetusel Tartust bussiga liigeldud. Oli ka üks lahe ja vahva aeg meil plikadega:) Eriti hästi on mul meeles Kukulinna restoranist karbonaad, mida me seal tihti söömas käisime.
Parkimised ja süsteemid olin varem kodulehelt omale kõik selgeks teinud. Kasutasime Ahhaa Keskuse parkimismaja, mis on külastajatele tasuta. Piletiks ostsime perepileti, 26 eurot (mina, kaks koolilast ja Stig oli tasuta).
 |
| Hinnakiri |
Mis väga teretulnud oli, et Stigile saime kasutada sealse käru. See oligi mu põhiline mure, et kuidas ma teda seal kaasa vedada jõuan. Omal meil sellist kergkäru juba ammu ei ole. Nii et see probleem sai ka lahenduse ja koti sai ka kenasti pakivõrku panna. Mõnus.
 |
| Kärud pisematele pereliikmetele |
 |
| Liiv- kui liiva süvendada, muutub siniseks e. veekoguks. Kui kuhjata, siis muutub pruuniks mäestikuks |
 |
| Perekond "peenikesed" |
 |
| Perekond "paksud" |
 |
| Stigi lemmik koht, veemängud |
 |
| Mete garneeringutega:D |
 |
| Pumpa, pumpa Mete! |
 |
| Pallid meeldisid Stigile kohe eriti |
 |
| Udukardin, lõpuks Stig lasi käpuli ja ronis sealt alt läbi...nii igaksjuhuks:) |
 |
| No olen natuke juurde võtnud, mis siis:D |
 |
| Peeglitega laburünt, seal pani Stig esimese ropsuga kohe peaga vastu peegelseina. Suurematel oli seal väga lõbus. |
 |
| Võimalus ka kord telekasse pääseda |
 |
| Üks lemmik atraktsioone, seal käidi ikka mitmeid kordi |
 |
| Süda |
 |
| Vasakul mittesuitsetaja kops, paremal suitsetaja |
 |
| Kokku kasvanud kaksikud |
Kella me seal ei vaadanud. Keskus oli avatud 19:00-ni, meie hakkasime otsi kokku tõmbama pool seitse. Lõpetasime sealse Teaduspoega. Oi seal oli palju huvitavaid asju. Hinnad olid ka krõbedad, aga kindlasti olid need asjad seal seda väärt. Kellel kingitust vaja, siis sealt leiab kohe kindlasti midagi huvitavat ja avastamisväärset lapsele. Neil on ka oma e-pood. Ma oleks heameelega nii mõndagi kaasa ostnud, aga pidin kainelt mõtlema, et meil ei ole lihtsalt sellist raha. Isegi mitte mõne odavama asja jaoks. Aga vaadata oli ka lahe ja keegi midagi nõudma ei hakanud.
Lõpuks, kui hakkasime väljapääsu poole liikuma, ma tundsin, kui väsinud ma olen. Oleks heameelega kohe teki alla pugenud. Aga lastel olid veel koolitükid tegemata, nii et kujutasin juba ette, mis triangel kodus veel lahti läheb, enne kui öörahu saab.
Lapsed olid seal keskuses nii ametis igasugu asjadega. Mina siis lasin neil tegutseda ja ise muudkui näksisin kotist kaasa võetud näksimist. Kui auto juurde läksime, läks ahti üks söömise jutt. Et kohe on vaja kuhugile poodi saada ja juua osta. Süüa ka muidugi. Nälg pidi olema. Minul ei olnud ja rahustasin nad maha, et teeme siis peatuse Rõngu ristis ja sealt ostame süüa kohe autos söömiseks. Asi otsusastud. Stig tegi kohe ühe kiire une kuni Rõnguni. Rõngus on minu teada kokku kolm poodi, kõik üksteise lähestikku. Mina eelistan alati Rõngu Pagari poodi, sest seal on häis saiakesi ja alati värske ahjusoe sai-leib. Ja sealne sefiiri tort on ka isuäratav. Seekord torti ei võtnud, saiakesi aga küll ja leiba ka. Valik igasugu pagaritooteid on seal väga hea. Vaesed sealsed elanikud, kellele see kõik igapäevaselt käepärast on. Kuidas nad küll vastu suudavad panna. Ma oleks nagu murumuna, kui Rõngu elanik oleks:D
Arve jällegi üle 20 euro. Meie päeva eelarve oli seega 64 eurot (kütust ei hakkagi arvestama). Ei ole väga hull, kui seda juhtub harva ja lapsed ka midagi nägid peale igapäevase kool-kodu marsuudi. Seepärast ma eriti ei põe, hoiame jälle mujalt kokku. Ja äkki homme lähen jälle kirbuturutama, teenib ka mõned eurod.
Hakkas juba hämaraks minema ja ema juba tundis muret, kuhu me jääme. Tema meie lisaplaane ei teadnud ja Meena oli ta lasteaiast ära toonud enda juurde. Igatsesid meid juba.
Kodus olime enne üheksat ja siis läks õppimise ralliks. Muidugi nääklemised ja Sten vorpis omal veel kõhu täis, kuigi Rõngus ägises täis kõhust. No ok, kasvav laps, aga natuke peaks ikka piiri pidama:)
Eriti lahe oli, et meie kodutee teeääred olid ära niidetud, ilusti ja laialt. Tee kohe avaram, muidu oli tunne, et hakkab vägisi kinni kasvama. Aitäh Aare!
Tellimine:
Postitused (Atom)