Jõuluaskeldused

See eilne nõme postitus, mida te võib-olla juba lugenud olete...andke andeks. Juhtub. Ma loodan, et pigistasite silma kinni ja saite aru, ma olen ka ainult inimene ja juhtub ka selliseid nõmedusi sisse. Aga see olen mina. Mis teha:D Katsun normaalne olla edaspidi, niipalju kui võimalik. Pidin täna tiiru koolis käima ja no ausaltõeldes päris häbi oli. Tegin kiirelt ja katsusin nii nähtamatu olla kui see võimalik oli. Ma arvan, et planeeritud postituse elust Soomes jätan ära, keda see ikka huvitab. Nõus?

Nüüd siis tõsisemate asjade juurde...
Sel nädalal on kindlasti kõigil eesmärgiks jõulukaunistustega ühele poole saada. Minul kodus pole peale kolme lumehelbe aknal veel eriti midagi. Advendiküünlad tõstame akendele, lehtla all põlevad eelmisest aastast välja jäänud jõulutuled, et kassidelegi natukene jõulutunnet tekitada. Need ma panin järgi juba paar nädalat tagasi. Siis on ka meil sellel pimedal ajal rõõmsam kodu tulla ja ei pea pimedas koperdama. Kohati on ikka nagu kotis see ilm, ja seda juba kella viiest õhtul alates. Ei ole nagu linnas, alati valge.

Külapeal on aga asi hoopis parem. Kuusk on üleval ja ootab tulesid. Bussijaama katusele meisterdasid meie küla vahvad naised jõulusoku. Karkass valmis minu juures jällegi minu eksi käe all, mina olin rohkem moraalseks toeks ja jahvatasin niisama. Põhuse kasuka sai sokk teises külaotsas ja pühapäeval tõsteti ta aukohale, bussijaama katusele:) Tuled küljes ja puha. Väga efektne.
Tulede süütamine on planeeritud pühapäevale, siis peaks kohal olema ka enamus külainimesi koos lastega. Eelmisel pühapäeval käis juba kõva lumesõda ja lapsi oli kohal päris suur hulk ja neil oli üheskoos väga lõbus. Lahe on nii lastel kui vanematel, kui külalapsed ikka omavahel suhtlevad. ja suhtlemine on palju aktiivsemaks läinud selle lühikese ajaga ja lapsed käivad omavahel rohkem läbi.

Kondikava

Valmistoode

Kas pole mitte ilus vaatepilt?

Homme on lõpuks see kauaoodatud päev, mil perega teatrisse läheme. Ugalasse "Printsess Luluud ja Härra Keret" vaatama. Eks näis mis sest välja tuleb ja kuidas Meena ennast talitseda suudab ja üldsegi - kõik kolm last koos. Kindlasti tuleb ette nääklemisi ja nügimisi. Stig jääb seekord maha, temal pole seal midagi teha. Logistika on mul juba läbi mõeldud, et kõik õigel ajal õiges kohas oleks ja soovitavalt "pidulikult". Tõotab üks pikk ja väsitav õhtu tulla. See-eest jääb Meena reedel lasteaiast kodu, mis leevendab natukene kogu stressi.

Jaskaril on ka esimene koolinädal peale praktikat. Pole teda eriti näinudki. Tal on kogu aeg midagi teoksl ja kui tal hetk aega on, siis olen mina kuskil ära. Nii me distantsilt suhtleme, põhiliselt FB-is:)

Oma ärakolimise päevast on ta  0 ööd kodus ööbinud. Vist ongi jäädavalt lahkunud. Ma ikka lootsin, et tal läheb see vaimustus üle, aga ei. Ta on pool elamist omal maha lammutanud ja rakendab kõvasti oma teadmisi, mis ta koolis omandanud on. Teeb kõik õpitu reaalis läbi. Loodetavasti oskab ta pärast midagi normaalset ka üles ehitada.

Lammutama on kõik kõvad mehed:)

Lõpuks veel pilt Meenast. Erilist tähelepanu pöörake patsidele. Need oli teinud Nora Meena rühmast ja Meena palus erilist tänu avaldada Norale nii ilusa töö eest. Vahvad patsid tõesti 6 aastaselt tüdrukutirtsult.

Nagu pisikene venelanna:)

 

Avameelselt abielust

Kui neiu abiellub, vahetab ta paljude meeste tähelepanu ühe mehe ükskõiksuse vastu

Avaldan siin pisikese intervjuu oma lühikeseks jäänud abielu teemal. Intervjueeritav oli minu "eks", kes võttis sujuvalt juhtimise enne lõppu enda kätte ja hakkas ise küsimusi esitama. Krt, nii oleks pidanud abielupäästmise ajal tegema:D Nali! Seal ei olnud midagi päästagi:)

 

Ma tean, et sa olid lühikest aega abielus. Minuga. Mis sai saatuslikus sinu arvates?
ei oska öelda, ausalt, kuna see on mul siiamaani jäänud arusaamatuks, sest see oli jah vist ainult paar kuud, kui sai koos oldud

kuigi Sa oled väitnud, et ma ei olnud Sinu jaoks kogu aeg olemas, aga ometi tegelesin ma lapsega, kui Sa olid ära (Jaskariga)

olin ju peale tööd alati kodus

Kaua sa olid mind tundnud, enne kui abiellusime?

oi kaua, siis kui Sa olid nii 14 - 15 aastane

oleme ka mitu korda lahku läinud ja jälle kokku saanud. Tuleb meelde film "Noor pensionär", kus Leopold ja Laine abielluvad mitmendat korda ja siis keegi ütleb, et elage niisama koos, mis te kogu aeg lahutate ja abiellute :D

Nali naljaks...aga miks sa sellise mõrraga üldse abiellusid? Mul oli ju laps vahepeal saadud ja kohe peale lahutust sündis teine?

Sa oled mulle alati meeldinud

Mõrrad on sulle alati meeldinud? Miks küll, kas normaalseid naisi siis pole võtta või?

ega paber ja allkiri inimesi kokku ei pane, mis jumal on loonud seda on raske lahutada

kindlasti oleks, aga Sa oled mu jaoks liiga lähedal, isegi siis kui olid Saksamaal, mine või maailma lõppu, ikka vist tulen järgi

Kas ma olen Sulle halb eks ja miks ei ole Sul paremaid mehi, et minuga nii kaua koos oled olnud

On sul üldse mõni naine peale minu olnud?

Ma ei ole sinuga koos, sorry!

ei ole jah aga see eelmine aeg kas ei olnud hea

on ikka olnud

Mina ütleks selle peale, et kui oled kord teist naist saanud proovida, siis meest enam ei taha
üks soomlane, kellega sai pikemalt oldud

läks minema

Ja mis juhtus?

Miks?

ma olen sellest ka kunagi ka rääkinud

Ei mäleta

ei tea, minu elust kaovadki naised kummaliselt, äkki, sõna lausumata

Millal see oli, mis aastal?

Kaua ta vastu pidas?

mis, kas sul on naistega ka suhe olnud

2007
Ei ole veel. Aga ütlemises võib iva olla
3-4kuud, aga see oli selline viisiitelu
Abiks ikka ju
Ikka
Nii ja kuidas näed oma edasist elu?

ei tea, aeg näitab

sina vedu ei võta ju ka ja ega sa mind taha :)

no ei tea

Mina tõesti ei plaani mehele minna. Äkki kunagi pensionipõlves, kui lapsed oma elu peal.

ega siis ei pea ju otseselt mehele minema, võib ju naisele ka minna
Hiljem, peremees, hiljem
ja kuidas on teil seksuaaleluga, polegi tahtmist või
Pole kunagi mingi seksihull olnud ja seina mööda üles roniba ka ei pea, sest meest pole
kas ma saan enne avaldamist, lugeda ka
Ei usu, sa magad siis jubaok mida veel küsid
Tundub, et oled oma praeguse elukorraldusega rahul?ei ole alati võiks parem olla, tuled koju ja keegi ootab sind, siis alles võib tunda end õnnelikuna

ma tean, et sa ka ootad vahest mind Soomest koju

aga see pole see

Tänapäeva naisi ei saa usaldada, eriti minusuguseid. Ükskord tuled kodu ja uus mees aseme

tahaks olla armastatud

mis sulle meestes meeldib

Oleks viimane aeg hakata selle nimel tegutsema hakata

täpsemalt

Meestes?

jah

midagi ju peab olema

Peaks olema ikka esmalt mingi eriline tõmme, niisama, ilma keemiata ei juhtu minu poolt mitte midagi

mida Sa minus nägid, kui 2001 aastal Saksamaalt tulid ja ütlesid ,et viime avalduse abiellumiseks

mõtlematu tegu

oled Sa kunagi minusse armunud olnud

noore ja lollina kindlasti, kui ei teadnud, mis see sõna endas tegelikult peidab

millal üldse viimati kellesegi armunud oled olnud

oi, kõikidesse oma laste isadesse olen tõsiselt armunud olnud

ok

on Sul olnud palju sekspartnereid ja kui palju

ei ole palju olnud. Kui palju on palju?
no arvuliselt
6 koos sinuga
ok
nii

on veel küsimusi
Sa võiks need minu küsimusi ka seal blogis ju kajastada
kajastangi

Selline jutuajamine. Hakkasime hoopis teise asja kallal tööle ja jutt viis hoopis vat milleni. Sellest teisest asjast saate homme lugeda!

 

Eksperiment

Täna hommikul võtsin kätte ja tegin eksperimendi oma uue tõrvaseebiga. Netis lugedes jäi silma, et keegi oli selle seebiga juukseid pesknud (pesnud). Eesti keel on raske! Kuna aeg oli sealmaal, et oli vaja pead pesta, siis võtsin nõuks, et katsetan ära. Kaotada polnud ju midagi. Oleks asi hulluks läinud, oleksin mütsi pähe tõmmanud:D

Tegin juuksed märjaks ja seebitasin peanaha sisse. Sest tähtis on ju peanaha pesemine, vaht läheb iseenesest juustesse ja nii saavad ka juuksed puhtaks.  Peanahk justkui vahutas kenasti, aga juuksed mitte. Pesin ja masseerisin korralikult ja loputasin natuke soojema veega. Juuksed olid kuidagi rasked (kaitsekiht jäi ju nahalegi, mis siis juustest veel tahta). Soovitatakse loputusvette lisada paar tilka äädikat. Mina lugesin seda hiljem, nii et loputasin ainult normaalse puhta veega ja ohtrasti.

Mässisin siis juuksed räti sisse ja peale räti eemaldamist tundus, et juuksed on parajad takud. Püüdsin seda leevendada juukseõliga. Palsamit ma pesu aeg ei kasutanud, aga oleks võinud. Teinekord proovin, kui seda uut pesu selle seebiga veel tuleb :D Juukseõli tegi asja paremaks ja suundusin föönitama (oli vaja kiirelt juuksed kuivaks saada). Ja ma ütlen, kellel ikka juuste puudusega on probleeme, peske seebiga juukseid, saate kohe poole rohkem neid pähe. Mul oli ikka päris korralik heinakuhi peas ja jäid soengusse täpselt nii nagu ma soovisin - ilma mingisuguste viimistluvahenditeta. Lõpuks tõmbasin ikka hobusesabasse, nagu mul kombeks ja harjumus on. Kui nüüd juukseid katsuda, siis on nad iseenesest pehmed ja puhtad. Ei ühtki halba sõna.

Täna linnas käies sattusin jällegi ühte minu jaoks täiesti avastamata poodi, kus müüdi igasugust looduslikku kraami. Mul on mingi ajutine vaimustus selliste asjade vastu. Eriti lähevad mu silmad särama, kui ma Joik´i ja Nurme kaupa näen:)

Tegin kiire ülevaate ja silma hakkas Nurme tahke shampoon (6.50 € ) , mis on seebikujul. Nii et saan ka selle õigepea ära katsetada. Kuna raha on mul vähe - tähendab peaaegu ei olegi enam, siis võtsin vaid veel ühe pisikese huulevõide (5  € ) ja ma olin üliõnnelik oma ostude üle.

Täiustatud retsept

Asub Handymann´iga ühes hoones (ruumis)

Kui netis ringi lugeda tahke shampooni kohta, siis enamus sellega rahul ei ole. Algul küll vahutab hästi, aga kui juuksed kuivaks saavad, siis on tahtmine need uuesti üle pesta. Ootan igatahes huviga oma järgmist juuste pesu ja jagan siis ka teiega oma katsumusi.
 

Tõrvaseep

Nagu eelmisest postitusest lugeda võisite, ostsin Ökopoest tõrvaseebi. Ei, mul ei ole näonahaga probleeme, kui te seda mõtlete. Olen väga rahul oma näonahaga ja üldse oma naha olukorraga. Aga seepi ostes mõtlesin pigem Jaskari peale ja ega see meile ka paha ei tee, 100% looduslik ei saa kunagi paha olla.

Kodus olid kõik rõõmsalt nõus katsetama seepi, keegi sõrgu vastu ajama ei hakanud. Ja kui aus olla, siis meil varem maja klassikalist seepi ei olnudki. Nüüd siis hakkame hoolsalt seepi kasutama.

Jaskaril on mõningad probleemid nahaga, nagu paljudel tema ealistel. Ja ta on täheldanud seda mõningate konkreetsete riiete kandmisest. Ju siis sünteetika.  Pesen küll pesu tundlikule nahale mõeldud pesuvahendiga. Äkki peaksin tulevikus Ökopoest muretsema ka pesupesemisvahendi, mis oleks looduslik? Eks näis, põhjust jälle poodi külastada.

Kuna seep oli suur, siis lõikasime selle neljaks. Et saaks vannituppa, sauna, Jaskarile kooli kaasa ja ühe tüki sai "eks", kes on ka suur "imetabaste" toodete fänn. Seep ise on mõnusa suitsusauna lõhnaga. Suitsusauna lõhn oli ka peale dushi all käimist kogu vannitoas - mõnus. Koostiseks oliivõli, kookosrasv, päevalilleõli, palmirasv, kakaovõi ja männitõrv. Tõrvaseebil on hea puhastamisvõime, samas toidab ja niisutab seebis sisalduv palmirasv meie nahka. Tõrv leevendab ja ravib erinevaid nahahaigusi nagu nt psoriaas, ekseemid, kõõm. Seep sobib ka plekieemalduseks riietelt. Regulaarsel kasutasime parandab tunduvalt naha olukorda ja teeb selle pehmeks. Esmasel kasutamisel kippus nägu kipitama, aga see kadus hetkega. Nägu ei kisu, nagu tavapäraselt peale seebiga pesemist. Kehale jätab ta nagu kaitsekihi ja nahk on juskui vetthülgav.

Sobib ideaalselt kingituseks, sest pakend on väga stiilne ja sisu peaks igale ühele rõõmu valmistama:)

Ilma poodi minemata saab seepi tellida siit ja mis veel parem, saab saata ka otse sõbrale, mis teeb asja veel lihtsamaks.

Sünnipäevareis

Sain ka lõpuks jalad maha, et aega võtta natukene blogi kirjutamiseks. Jube kiire on olnud ja kui ongi moment aega, siis olen kasutanud seda lihtsalt hinge tõmbamiseks ja jalgade sirutamiseks. Vanust ka juba ja ei jõua lihtsalt. Kuigi mul on on palju abilisi ja abikäsi. Isegi laps vannitati eile ära, pesu pandi kuivama, süüa tehti lastele, metsa tehakse. Kõik on rakkes, aga mina olen ikka hõivatud ja ei leia aega. Mis ma küll siis teeks, kui peaksin selle kõigega ise toime tulema. Mitte küll kõigega, metsa ma tegema ei hakkaks, isegi, kui mul aega oleks. Mina kardan mootorsaagi. Igatahes tänan kõiki ablisi, tänu kellele sai teoks ka Metele lubatud sünnipäevareis.

Nagu selles postituses juba mainitud sai, siis meil on ka mingid traditsioonid:D Üks neist on sünnipäevareis, mille saab laps valida, kui ta saab jällegi aasta vanemaks. Reeglid on paika pandud, Saksamaale me sõitma ei hakka - ikka vastavalt rahakotile, Läti on maksimum:) Ahhaaaa....

Mete reisi osas aitasin tal otsustada, ehk tegin enamvähem ise otsused ja plaanid, tema asi oli nõustuda ja kaasa teha. Nagu mul kombeks, käib kõik otsustamine käigu pealt. Plaane ma ei tee. Kui tuleb tuju, tuleb tegutseda, et õhin üle ei läheks. Vastu tahtmist midagi teha pole minu stiil.

Eile enne lõunat hakkaski mõte liikuma. Kõik olid ära Lätti sõitnud, Deposse ehitusmaterjalide järgi, mina lastega olin kodus ja tegelesin jällegi majapidamisega - hommikusöök, pesupesemine, nõud jne., ilma lõputa...Tavaline päevakava. Tundus, et meestel läheb tavapärasest kauem ja nad ei suuda oma shoppamisega kuidagi enne lõunat valmis saada. Lõin neti lahti ja hakkasin uurima Apollo kinokava ja piletivärki.

Kriteeriumid olin enda jaoks paika pannud - peaks sobima 10 aastasele ja mulle ka huvitav olema, soovitavalt siis seansi algus ajavaruga, et me kiirustama ei peaks, saaksime väikse ostlemisetiiru teha ja söömas käia. Leidsingi sobiva filmi, algusega 18:15. Otsustamine oli sedajagu lihtsam,, et tegu oli ka PÖFF-il sel aastal linastuva filmiga, igati kõrgelt hinnatud film "Poisipõli". Tundus hea valik. Kõik asjad ajasin hetkega neti kaudu jutti - piletid, kohad, maksmine. Tagasiteed polnud. Endal polnud mul veel lapsehoidjatki:) Aga oli selge, et kui me seda poleks eile teinud, oleks see jälle teadmata aega edasi lükkunud.

Mete oli küla peal tesite lastega mängimas ja ei teadnud plaanist midagi. Kui ma olin oma asjad ühelepoole saanud, tegin talle kõne ja ta oli nagu kõpsti kodus. Isegi väga põneva lumesõja jättis sinnapaika ja oli valmis seiklusteks:) Nii peabki!

Koduse elu korraldasin nii, et kuni kõik kodus on, peab Meena perenaine olema. Ema oli kohe - kohe saabumas ja seniajani pidi Meena toime tulema. Ja ta käskis kõik ülesanded (ahi kinni, nõud puhtad hoida jne.) paberile kirja panna, mis sest, et ta lugeda ei oska. Aga nii oli asi uhkem. Stig läks lõunaunne. Kõik oli kontrolli all.

Mete natukene tusatses, sest MINA käskisin tal selga panna tema palju vihatud jope, mille ma omal algatusel talle ostsin. Sellest kirjutasin siin. Aga oli vaja ju soojalt riidesse panna ja selleks tarbeks see jope ju oli, et teda kanda. Terve Pärnusse sõidu tee ta sajatas, et miks tema ei või valida, mida ta endale selga paneb. Jalanõud ta pani niigi need, mis tema tahtis. Pidi ikka nii nõme jope olema. Vat ei saa mina aru, kust otsast.

Pärnus olime peale kahte ja Mete arvas, et Kaubamajakas on alustuseks hea küll. Tal oli kaasa võetud kõik raha, mis ta sünnipäevaks kingiks oli saanud. Ja nagu ma varem juba kirjutanud olen - siin näiteks, siis on tal mingi eriline suhe seljakottidega. Sama jama ka sel aastal. Igal aastal uus seljakott. Seda ta siis Kaubamajakas jahtima plaaninud oligi, nagu mulle õigepea selgeks sai.

Õnneks sain mina oma shoppamisvajaduse enne hullu maratoni ära rahuldada. Esimesena astusime sisse "Ökopoodi", kust ma olin plaaninud endale soetada "sõbraliku" nõudepesuvahendi. Teadlikult otsisin ka palju kiidetud tõrvaseepi, mille ma ka leidsin. Siis vaatasin juba puht huvist ringi, mida veel selles poes leidub. Kaasasin ka Mete ja näitasin talle, mida kõike saada on...rästiku seerum, teolimaga kreemid - need olid lõbusad asjad. Vaatamist ja uurimist oleks seal palju olnud, aga Metel olid ka ju omad vajadused ja tema pärast me seal üldse ju olimegi.

Esmased muljed on väga meeldivad, peseb ja lõhnab hästi

Nahahoolduseks

Müüja seal poes oli omaette vaatamisväärsus. Ega tal eriti aega ei olnudki raha vastuvõtmisega tegeleda, nii möödaminnes muu tegevuse tuules saime ostu sooritatud. Pärast, kui me juba sealt kaubanduskeskusest minema sättisime ja taas sellest poest mööda jalutasime, oli pood rahvast tühi ja müüja naeratas meelalt omaette - loomulikult arvuti taga, ju siis sai teha oma meelepärasemat tööd, kui müümine:)

Sõrkisin Mete järel läbi kõik poed, mis teda huvitasid - Seppäla, Lindex, Cropp, Takko, Sportland. Sportlandi pidime minema veel teist korda, sest Metele ei andnud üks seljakott rahu ja siis oli tal juba valida kahe variandi vahel ja vat siis läks kriitiliseks. Küll ta siis arvutas ja kõndis peegli vahet - otsustada oli raske. Kas suurem ja kallim või väiksem ja odavam. Selleks ajaks oli mul juba kulutamiseks ettenähtud raha otsakorral, kui tema polnud raatsinud sentigi veel raisata ja siis ka ajas "kopikat" lõhki. Olin rahulik, viskasin oma kotid maha ja istusin rahulikult, kuni ta ringi marutas oma kahe variandiga. Ja kui ta siis otsuse langetas, oli ta nii rõõmus, et see möödas oli ja tal oli veel üle poole rahast alles.

Eesmärk täidetud

Mete selleaastane valik :D

Läksime sööma. Mete säras ja alustas kohe jäätisega. Ta on tuntud jäätisesõber. Tahtis aga kohe teise jäätise peale süüa. Ohjeldasin teda natuke, muidu ei jõuaks ta enam oma põhirooga süüa. Elus esimest korda sõime täistera pastat - tema siis seente ja kanalihaga, mina ruccola, päikesekuivatatud tomatite ja kanaga. Olen igati rahul nii söögikoha valikuga kui ka toiduga. Sain idee, kuidas samasugust rooga ka kodus teha ja ostan selleks tarbeks ka oma esimesed täistera makaronid. Mete söögi pidin ka lõpuni sööma, sest eks jäätis tegi oma töö.

Piisava ajavaruga jõudsime kesklinna, et ennast kino poole sättida. Teekond läks läbi H&M-i, nii et viskasime sinna ka silma peale. Mete vaatas ja uuris, nagu teaks, mida ta tahab. Hoidsin siis silmad lahti, et näha, mis krdi maitse tal siis on. Tahaks ka selle puhta päris saada. Ega talle enam ei julgegi midagi omapead osta, ei kõlba ja jääb seisma. Mahavisatud raha.

Midagi sellist?

Ega ma päris hästi ette ei kujutanud, kuhu see kino sinna Pärnu Keskusesse veel ära mahtuma pidi. Ma kujutasin ette, et kino jaoks on ikka ilmatu palju ruumi vaja ja seda leida ei tohiks raske olla - jääb kohe silma. Aga ei, pdime ikkagi juhiseid küsima ja olime sel hetkel ainult loetud sammude kaugusel õigest kohast. Uskumatu tänapäeval nende ehitiste ja asjadega.

Olime ajavaruga kohal ja saime veel Apollo raamatupoes ringi vaadata. Jällegi üks ütlemata hea pood, istuksin seal tundide kaupa. Loeks ja uuriks kohapeal, sest raamatud on nii kallid. Tahaks ju kõik kokku krahmata. Uurisin Epp Petrone lasteraamatuid. Eriti pakkus huvi raamat "Arva ära", mis on väga huvitava ja lihtsa (geniaalse) lahendusega. Esitasin sealt Metele küsimusi ja nii see aeg lendas. Tegin ka mõned ostud Meenale, jõulupakki panemiseks "50 loovat joonistuskaarti" ja kohe tegutsemiseks "Põnev värvimisraamat noorele moekunstnikule". Ja täpselt naelapea pihta. Ta hakkas kohe seda raamatut värvima, mis sest et kell oli peaaegu öö, kui ta selle kätte sai:) Lapsel silmad särasid!

Kingikotti

Kummik spetsiaalselt minule värvitud

Nüüd siis põhilise juurde, film. Ja kinosaal. Polnud mina ju veneajast saati kinos käinud. Mete oli käinud Saksamaal viimati ühe sõbranna perega sünnipäevaraames ühiskülastusel kinos. Küsisin siis tema arvamust, kas oli erinevusi. Saksamaal olevat olnud sumin ja kino olevat kihisendud laste jutust. Pärnus aga oli mõnus vaikne ja rahulik, selline hubane. Ega me polegi vist saanud rahus ühtki filmi kodus vaadata, alati keegi kakleb, karjub, sehkendab või teeb midagi, mis segab rahus keskendumist. Nüüd oli meil see võimalus - uskumatu tunne oli:D Kohad olin ka koba peale valinud ideaalsed - viimane rida, keskel ja sellised kahesed toolid (pigem siiski justkui mugav diivan), ruumi oli lahedalt ja nii me siis pocorn kaasas, alustasime filmi vaatamist. Reklaamis filmi alguses olid väga huvitavad, hästi tehtud ja köitvad - televisioonis ma selliseid näinud ei olegi. Film oli subtiitritega, mis Metet natukene kurvastas, aga ta sai pihta küll ja luges nii palju kui jõudis. Sisu oli talle arusaadav. Kuna film oli MS (mittesoovitav) alla 12 aastasetele (Mete ju 10), siis oli paar sellist äkilist kohta, kus Mete lausa võpatas ja hüppas ehmumisest. Aga talle meeldis. Igati temaatiline film tema vanusele, kui välja arvata paar kohta. Aga tundus, et ta teab neist asjust rohkem, kui mina arvata oskan :D

Film kestis 2 tundi ja 45 minutit, päris pikk film. Asusime kohe kodu poole teele peale filmi lõppu ja teepeal siis muljetasime parimatest hetkedest. Metele läks igatahes korda see film ja kogu meie pisike "reis". Ei olnud midagi eksklusiivset, aga meile meeldis.

Järg on nüüd Meena käes, et oma "sünnipäevareis" avalikuks teha. Ootame, näeme:)
 

Ma tahtsin sind näha...

Meena on mul selline vahva tüdruk, et täna ta lasteaeda ei jõudnudki. Ilmaolude pärast. Ikkagi meeletu lumi tuli ju maha nagu Sten mulle hommikul telefonis teatas. Mina olin voodis, kõik oli pime - jäi üle vaid uskuda. Mõtlesin, et sellise lumega ma küll Meenaga kuskile suruma ei hakka, eriti kui lumega veel harjunud ei ole. Ei ole mõtet riskida - ei autoga, ei inimeludega.

Ja kui ükskord valgeks väljas läks, siis olin küll natukene pettunud. Kujutasin ette ikka lumehangesid. Lastele tundub vist küll, et selle lumega ongi talv alanud. Meena tormas loomulikult hommikul vara juba välja. Mis on iseenesest positiivne. Mulle meeldib, kui lapsed väljas on. Siis on toas rohkem ruumi:D Aga ta oli varsti toas, et siis jälle õue minna. Edasi - tagasi. Teise tiiruga meelitas ta Stigi ka õue. Koos oli neil välja lõbus ja mina sain toas rahulikult söögitegemisega tegeleda. Ja nad pidasid seal päris kaua vastu kuni Meenal varbad külmetama hakkasid. Stig oleks iseenesest veel väljas edasi olnud, aga Meena kartis, et ei tohiks ikka teda üksi jätta, äkki kaob ära. Ja nii ta siis tuppa tuligi. Et siis natukese aja pärast jälle üritada.

Iseenesest on see kõik tore, aga iga kord on ju vaja kuivi kindaid ja riideid. Säti kõik kuivama ja siis jälle selga ja siis otsi kuivi kindaid jne. Ilma lõputa. Suvel on lihtsam selles suhtes.

Kõige hullem oli siis, kui Mete ka kodu jõudis. Temal oli ka sooje pükse vaja. Andsin talle siis kätte selleks aastaks ettenähtud püksid, aga need ei kõlvanudki. Liiga laiad, liiga pikad. Minu arust olid täitsa okeid. Võttis siis enda eelmise aasta püksid, mis olin juba remontida lasknud ja Meenale kõrvale pannud. Need olid talle eelmine aasta juba kukekad. Aga need kõlbasid. Saa siis aru. Ta ikka tujutses  kõvasti. Küll ei olnud ta saabastega rahul (ei pidanud piisavalt libisema), siis oli tal suusasaapaid vaja. Paras peavalu selle talve äkilise saabumisega ja teismelistega. Lõpuks sai ta ennast kuidagi sisse pakitud ja võttis suuna otsejoones küla poole. Trehvung teiste omasugustega:) Sten oli ees juba ära läinud, tema hakkas õhtul oma talveriideid välja otsima. Ju oli aru saanud, et on vaja midagi toekamat selga saada, kui ära külmeda ei taha.

Meena kauples ennast täna traditsiooniliselt ka vanaema juurde, Mete samamoodi. Sten on aru saanud, et kodus on kõige parem, eriti hommikul oma voodis ärgata. Ei taha tema enam ei sõbra juures ööbida ega vanaema juurde jääb ka vist ainult Mete soovil, vahest harva. Ja külla ta ka endale kedagi ei taha. Tema teab, kus hea on:)

Õhtu oli meil mõnus. Telekas kinni ja kõik said oma asjadega tegeleda. Oli juba üsna hilja, kui ema andis teada, et Meena tahab koju. Nii üürikeseks jäigi siis meie vaikne õhtu. Oli isegi ühe pisara poetanud, et vanaema saaks aru asja tõsidusest. Nii ta siis kodu toodi ja et sõit asja ette läheks, sõime veel kõhud täis ja jõime emaga tassi kuuma kohvi - enne magama minekut. Aga ega joomata ka ei jäta sellepärast, et äkki ei saa pärast enam und. No ja siin ma nüüd kirjutan, unetu:) Tegelikult läheksin kohe magama ja seda ma teengi, kui siin valmis on.

Uurisin ka Meena käest, et miks ta siis kodus tahtis nii hilja õhtul veel. Tema olevat mind näha tahtnud. Ma tegin siis ettepaneku, et teinekord annan oma pildi talle kaasa. Siis oli järgmiseks vabanduseks, et häält tahtis ka ikka kuulda:) Ühesõnaga emme igatsus tuli ikka peale, mida on väga tore teada.

Käisin väljas ka tiiru, et imetleda öist talvist ilma. Täna ju ikkagi esimene lumi. Muinasjutuline lausa on see olemine meil siin praegu. Oleks ometi jõulud ka sellised.

Loodetavasti ei muutu hommikuks kõik taas porimülkaks ja seda valget lund jätkub pikaks ajaks. Viimasel pildidl on näha, kui ohtlik on meie maja katus. Kui lumi koguneb, vajuvad tohutud laviinid suure mürinaga katuselt alla. Hommikuks on peauks kinni müüritud ja siis vaata, kuidas välja saad. Ja päeval on vaja lastele sõnad peale lugeda, et keegi lume alla ei jääks. Päris ohtlik, aga lumetõkkeid ei märganud omal ajal keegi paigaldada lasta.

Ilusat nädalavahetust!

 

Uus fänn

Ma tahaks kirjutada teile, kuidas ma ühe uue fänni oma blogile sain. Ikka tõelise fänni, mida ma poleks elu sees uskunud.

Jutt on minu emast. Suvi läbi olen ma süümekaid tundnud, et istun muudkui arvutis ja haun oma blogi kallal plaane. Ema muudkui ahhetab ja ohhetab, et kas mul targemat ei ole teha, et see on ju maha visatud aeg, Temal küll sellist aega ei olevat. Ja eks ma siis katsusin "vaikselt" blogida, et mitte talle jälle vahele jääda. Eks mulgi ole ju siin tööd küll, aga blogimine oli ka ikka tähtis.

Kõige hullem, et tema tollane nn. sõbranna lendas minu emale mitu korda peale, et mind korrale kutsuda, sest kajastasin mõnda ebameeldivat teemat tol ajal. Ema ei saanud loomulikult millestki aru, veel vähem kaasa rääkida, sest tal polnud aimugi mida või kellest ma kirjutan. Teda ei huvitanud. Temal olid oma hobid, minul omad.

Nüüd siis mingi kuu jagu on ta millegipärast hakanud huvi tundma, mida ma kirjutan. Ja ta ootab huviga mu postitusi, mis sest, et saame kaks korda päevas ninapidi kokku ja kõik nagu peaks talle reaalis teada olema, mis toimub. Ta isegi kinnitas, et on sõltuvuses, pidi isegi hommikul enne tööle minekut kiirelt vaatama, kas on midagi uut:D Näed siis...mul on hea meel igatahes. Tere tulemast klubisse :D

 

Järjekordne elamus

Jällegi tihe päev, jalad löövad tuld välja. Teinud nagu midagi ei olegi...kasulikku ma mõtlen, aga näe, niisama tsillimisest väsib ka ära. Viskasin korraks isegi pikali, enne kui arvuti taha ennast vedasin. Ja oh imet, nõud viskasin ka nõudepesumasinasse, sest neid oli täna ikka päris hulga ja ma pole juba suvest saati ühtki masinatäit pesknud. Viimati sai kurgipurke pestud. Olen lihtsalt ses suhtes ise nii agar olnud, et käsitsi suutnu nõud puhtad hoida:D

Stig magab juba magusasti. Meena joonistab päkapiku raamatust üht pilti järgi ja on päris ametis sellega. Ise aga laulab igasuguseid huvitavaid laule, mida ta lasteaias on õppinud. Mete ja Sten on täna vanaema juures ja lähevad hommikul ka sealt kooli. Mis Meenaga hommikul saab, ma veel ei tea. Oleneb kõik olukorrast. Kui Stig veel magab, saan ta ise bussi peale saata ja siis edasi tegeleb temaga Sten, sest ta on sama bussi peal. Kui Stig on üleval, lähen teda äkki ise lasteaeda viima koos Stigag. Eks näis, kuidas kõik sujuma hakkab töö käigus:) Koju ei tahaks ka teda jätta, sest tal on homseks juba lasteaiakott pakitud - ikkagi mänguasja päev ju homme:)

Meie Stigiga käisime täna jõulukuuse teekonda jälgimas ja pildistamas, vanad reporterid nagu me oleme:D Jäime küll teravamatest hetkedest ilma, aga saime ikka päris palju aimu, kui keeruline, ohtlik ja raske töö see suure jõulukuuse kohale toimetamine on. Ja loomulikult palju - palju pilte.

Enne minekut tegin veel kodus kiiremad toimetused ära ja küpsetasin ka kringlid, et pärast rasket tööd kuusetiimile kehakinnitust saaks pakkuda. Seepärast jäime langetamise hetkest ilma. Ega mul polnud täpset aimuga ka, kust see kuusk täpselt tuuakse. Kant oli teada ja võtsime siis jälje üles ja jõudsime pärapõrgusse. Poolel teel oli üks auto, sumbutaja kõrval maas. Kartsin, et tee on nii hull, et äkki kaob mul ka autol alt midagi ära. Põllutee siiski ja olin väikse autoga. Aga saime üpriski lähedale. Paar sammu jala ja olimegi kohal.

Ütleme nii, et kuusk oli suurem kui traktor. Kui see kuusk lõpuks peale saadi rihmade abiga, siis traktor oli nagu puhmas. Vaevalt sai kohapealt liikuma.

Tööd tehti "Kirega"

 

Meie Stigiga tegime vahepeal seal imeilusas looduses fotosooth´i. Ilm oli imeline, miks mitte, kui kodust juba niikaugele on tuldud:D

See kuusk olevat väga kiire kasvuga olnud, kui eluringe vaadata - rammus maa järelikult.

Külla sissesõit

Enne kohale jõudmist kukkus tüvi ripakile. Vasemal on 80 - 100 cm metallauk, kuhu tüvi on vaja saada.



Võtab jumet:)

Konsiilium on kohal, nagu külale kohane:)

Viimane lihv...

Kiilud sisse...

Kord majja...

....ja kuumale teele,soojale õunakissellile ja kringlile

Külamaja perenaise KT oli nii lahke ja keetis meile teed ja saime väikse istumise soojas majas teha peale rasket tööd. Aitäh!

Kui mina ükskord kodu jõudsin, käis vilgas tegevus juba ja palgi hunnik on oma alguse juba saanud. Stig magas kodus õndsat lõunaund, nii et ma sain veel tiiru külapeal käia ja söögi ka valmis.

Söögiga on meil naljakas asi. Minu panus oli ainult valmistamine täna. "Eks" tõi lõhe ja ema tõi keedetud peedi ja toob nii või naa mulle ühtteist alati söögiks. Nii oli mul täna kokku pea kaheksa sööjat, kes kõik on omamoodi söögi valmimisse oma panuse andnud ja söögi igati välja teeninud. Kõigile kasulik ja kõik olid ka sellise asjade käiguga rahul.

Ahjulõhe kartulipudruga

Magustoit

Tänasime siis üksteise võidu kõiki "kuningliku" õhtusöögi eest, kiitsime päeva ja läksime laiali:D Viisakas värk.

Ilus päev jällegi seljataga.

P.S. Meena on nüüdseks juba kogu minu toa tolmulapiga üle käinud ja on järjega ehteid ja patsikumme - klambreid sorteerimas. Talle kohe istub "üksiklapse" roll. Siis ei tunne teda äragi. Rahulik, töökas, asjalik - nagu ümber vahetatud:) Täitsa minusse :D

Raamatu soovitus

Juba eelmisest nädalast saati loeme me päkapikujutte. Igal õhtul võtame ette kaks juttu. Peaks ütlema, et hea valik sellise umbropsu valimise peale. Raamat on pärit raamatukogust. Väga sobilik enne algavat päkapikuaega ette lugeda, teemakohased jutud, huvitavalt lahendatud. Kohati küll väga pikkade ja keeruliste lausetega, annab lugeda nii, et lapsed midagi aru saaks. Aga harjutamise asi. Eks see tuleb sellest, et pole ammu juba raamatuid lugenud ja sõnavara tahab harjutamist. Lasteraamatud ongi praegu minu põhiline lugemisvara - vastavalt võimetele ikka :D

Raamat on nii kõitev, et isegi  Mete kuulab hoolega ja kui me Meenaga parasjagu mõnda lõiku läbi arutame, siis Mete annab närviliselt märku, et võiksime  juba edasi minna lugemisega. Järelikult siis on ka 10 aastasele huvitav.

Meenal on juba oma lemmiklõik ka raamatust, mida ta palub korduvale endale ette lugeda. See on lihtsalt nii naljakas ja kui seda meisterlikult esitada, siis on see eriti mahlaks pala.

Tegu siis "Kaisupäkapiku" jutuga, kus Britta hülgab oma tavapärased kaisuloomad ja võtab kaissu hoopis kaisupäkapiku. Hommikul, kui ema-isa teda äratama tulevad, poeb Britta teki alla ja lükkab kaisupäkapiku tekiääre alt välja ja ütleb piiksuval häälel: "Tele ommikust". Ema ja isa imestavad. "Kes sina siis niisugune oled?" Britta vastab: "Mina olen kaisupäkapikk. Aga Brittat siin küll ei ole, tema läks öösel jõuluvanale mehele ja keedab nüüd oma lastele, tillukestele päkapikumehikestele putru."

Selle lõigu peale naeris Meena laginal ja nõudis aga uuesti, et ma seda ette loeks. Vaat, mis lapsele rõõmu valmistab.

Nii, nüüd küll magama ja soovitan raamatut soojalt :D

Kartsin hullemat

Eile olin ma nii erutunud ja ülevas meeleolus, et und lihtsalt ei tulnud. Kirjutasin öösel isegi ühe postituse. Öösel ja hilisõhtul mul tegelikult paremad mõtted tulevadki. Siis on vaikne ja pinge langus kogu päevast, hea oma mõtteid korrastada ja miks mitte ka kirja panna. Kustusin vist lõpuks kuskil peale kahte. Ja hommikul tõusmine ei olnud kerge.

Kõigel omad tagajärjed. Ega mul suurt valikut ei olnud, uuesti magama keerata polnud võimalik. Tuli tegutseda. Vaja oli paar tähtsat dokumenti saata ja kella ühetesitkümneks olin lubanud minna külamajja ühe projekti raames appi. Mõtlesin, kuidas ma küll kõigega toime tulen. Isa oli ka veel meile tulemas, et metsaga natukene tegeleda ja mina vedelesin küla peal. Aga ta on arusaaja. Käis külamajas, uuris maad ja läks iseseisvalt tegutsema. Nii mööda minnes värbasime ta ka jõulukuuse transportijaks, millega ta ka kohe nõusse jäi. Sellega hakkame homme hommikul tegelema.

Külamajas oli vahva. Sai juttu ajada, nokitseda, teisi inimesi näha ja suhelda. Polegi ammu niimoodi vahetult külainimestega juttu ajada saanud. Külmaja olen vältinud nagu tuld. Nüüd aga puhuvad uued tuuled ja tuleb ka uusi ideid, mida ette võtta eriti vanemate külaelanikega, et nemad ka nooremate tegemistest osa saaksid. Vanematel inimestel on rääkida palju huvitavaid lugusid nii ühe kui teise kohta. Ja nad ei tunne küla noorimaid asukaid, mida tuleks kiiremas korras parandada.

Stig oli ka minuga mingi osa päevast kaasas ja oli üsna tüütu mitme asjaga korraga tegeleda. Siis aga tuli tal uneaeg ja saime suure töö tehtud. Nüüd veel vormistamise küsimus ja tsipake veel tööd. Merikesel loomulikult on nokitsemist küllaga.

Seda lubaduse täitmist ma tänase päeva juures kõige rohkem kartsingi. Tahaks ju kõiges kaasa lüüa, aga laste kõrvalt on seda päris pingeline teha. Aga täna küll õnnestus kõik üle ootuste hästi. Ilmaasjata põdesin. Lubadus sai täidetud.

1. advendini pole enam palju aega jäänud. Külas peaks küll kõik asjad jutti saama selleks ajaks. Meil on siin palju tublisi inimesi, kes tahavad käed külge lüüa, kui midagi teoksil. Tuleb osata ainult küsida :D

Täna lähen natukene varem voodisse, muidu põlen läbi. Uni on ikka ülitähtis, et uus päev saaks selgelt alata rõõmsa tujuga. Palju plaane vaja täide viia. Korra mõtlesin isegi kuusetoomist natukene suuremalt tähistada ja kuuma tee kaasa võtta töö juurde. Miks mitte siis ka juba üks soe värske kringel kaasa küpsetada, et lõbusam oleks. Kaua seda siis tehakse:D

Homseni!

 

Toast välja

Mina ei tea, kuidas teil on, aga mulle väljas meeldib. On ainult üks "aga", kuidas toast välja saada. Sips kasside juurde, sips puide järgi, heal juhul autosse ja sõitu - see on kogu väljas olemine ja vahest päevade viisi nii. Ega see mugavustsoonist välja saamine lihtne ei ole.

Et asja natukenegi leevendada, on mul hea sõber, kes teab, mis on hea. Ta tuleb mulle külla ja hakkab väljas toimetama, ise sealjuures keelitama, et mina ka ennast välja veaks. Ta lihtsalt ei tule tuppa, et siis see ilus aeg toas maha norutada. Aga katsu sa minna soojast toast välja külma kätte nii ootamatult. Paras eneseületamine.

Nii ma olengi oma viimase värske õhu tänu heale sõbrale saanud. Ja ma olen selle eest väga tänulik. Saab väljas ühtteist ära tehtud, Stig saab toimetada ja pärast tuppa minnes on ütlemata hea tunne ja olemine.

Stigiga on väljas lihtne. Mina ei ole seda tüüpi, et lähen lapsega välja ja siis seisan käed rüpes ja valvan lapse järgi. Ei ole ka liivakasti serval istuja. Kõige parema meelega hakkan tegutsema. Tööd leiab alati, tõesti ALATI! Ja ka Stig on sellega harjunud, et väljas on aeg tegutseda. Tema kas siis lükkab oma nukuvankrit ja hoolitseb nukubeebi eest, sõidab Bobby Car'iga või tegutseb liivakastis. Silmside peab tal minuga alati olema. Kui see kaob, kukub ta mind kohe huikama. Selle on ta Meenalt omandanud. Ikka "emme" ja "emme", kohe kui silmapiirilt kadunud olen.

Kõige parema meelega teeme me "asju" koos. Näiteks lehtede vedamine. Panen suure koorma lehti kärule ja Stig saab kõhuli peale raskuseks, et lehed maha ei pudeneks. Tagasisõit on tühjas kärus istudes. Ja see on lapsele väga lõbus. Tal on ka oma väike aiakäru, aga ta ei oska seda veel õiges asendis üleval hoida ja takerdub konarustesse. See tahab tal veel harjutamist - kärujuhtimine.

Kassidest on ta ka väga huvitatud, aga kassid temast mitte. Kui nad Stigi tulemas kuulevad, on nad kohe peidus. Eks see ole sellest, et kui kassid veel Stigi ei teadnud, lasid nad ennast sülle võtta. Nüüd nad tunnevad juba Stigi haaret ja hoiavad parem eemale.

Alates homsest läheb meil tõsisemaks metsateoks. Kõik loomulikult ehituse hüvanguks. Plaanis sanitaarraie, kõik vähegi jämedamad haavad välja. Tegijateks ikka nagu alati ema - isa. Isa on homme raskema tehnikaga kohal ja eks saame meie Stigiga ka välja. Masinad ja mehed kuuluvad ju ikka kokku. Mina olen rohkem nagu moraalne tugi, katsun aias veel ühtteist nokitseda ja teen näo, et olen siiski kohal ja töö juures. Ja söök peab laual olema - see on minu mure ja kohustus. Ja see on puha köömes võrreldes sellega, kui suur töö saab jälle metsas tehtud. Metsa eest hoolitsevad mu vanemad väga heaperemehelikult. See näeb välja nagu park ja seal on täitsa ilus jalutada. See on nüüd täielik võhiku jutt, aga eks ma õpin ja ühtteist jääb ajapikku külge ka vast metsandusest. Haava tunnen ma igatahes juba ära:D Tuleb töö juures ikka vaatamas käia aegajalt ja pärida, mis see on ja kuidas te seda teete jne., fotokaga ringi uhada ja siis jälle tuppa sooja, pliidi juurde. Nendel hetkedel meeldib mulle täitsa sooja pliidi ääres vaaritada :)

Ja pärast üheskoos söömine, rahulolevad näod ja söögi kiitmine - see sobib mulle! Olen ikka mingit pidi kasulik olnud.



 

Killud toovad õnne!

Ma jätkan...Olen saanud palju toetavaid ja julgustavaid kommentaare nii siia, postkasti kui ka FB sõnumitesse. Teie pärast jätkan ma oma armastatud tegevust. Aitäh teile!

Siinkohal tänan ka kohe teid, kes te mu üleskutset tähelepanuta ei jätnud - oma emotsioonidest postituse lõppu ka märk maha jätta. Väga lahedad olete, ka sina, kes sa "igavust" iga postitust lugedes tunned:D

Olen täna õhtuks väga ülevas meeleolus. Hommik möödus küll masenduses ja mitte midagi tehes, aga see eest olen kursis, mis televisioonis toimub :D

Kui kõik minu kiiremad jooksmised tänaseks tehtud olid, istusin hetkeks maha, et oma meilidele pilk peale heita. Loen mina mitu korda ja aru ei saa, mis meil see on ja kellelt. Teile ma seda veel õelda ei saa, aga see meil ajas mind uuesti tegutsema ja andis nagu uut lootust, kuidas oma eluga edaspidi edasi minna. Pean silmas kõike seda ruumipuudust, Kredexi toetuse kasutamist, puuduvat raha, projekti jne. See tänane meil võib olla üks lahendus minu muredele.

Asusin suurest rõõmust ja entusiasmist kohe nõusid pesema ja suur nõude armastaja, nagu ma olen, libises üks armas kausike mu käest ja purunes. Ma oleksin tavaolukorras paar pisarat poetanud, täna aga mõtlesin positiivselt. Ju see pidi nii minema, killud ju toovad õnne. Las see kausike siis minna...

Sain ka meilisaatjalt juba kõne ja tundub, et asi on ikka "reaalne" ja ma ei näe und. Juhuu, ma olen õnnelik. Kuna mul momendil on hinge taga ainult loetud eurod, siis tundub, et ega meie elu aasta lõpuks paremaks minna ei saa, loodetavasti kompenseerib see saabuv õnn meie kõigi jõulukingid ja kuhjaga.

Põidlad pihku ja kui aeg sealmaal, kuulete ka teie kõigest lähemalt:)

Kas jätkata...

Praegu on selline seis, et kui ma tahan edasi oma blogiga jätkata, siis edaspidi pole mul millestki lihtsalt kirjutada, sest ma ei saa oma vahetuid emotsioone siin enam edastada, kuna elu ei ole nii must-valge. Tuleb ka ette asju, mis ei pruugi kõigile meeltmööda olla, aga on seotud siiski minu tunnetega. Tegemist on siiski  MINU blogi, MINU vahetute mõtetega ja tunded  ja justkui minu veebipäevikuga, mis on küll avalik, aga nagu ma aru sain, siis kõiki teemasid ma siin käsitleda ei tohiks.

Konkreetselt pean silmas seda postitust, mis tekitas suure pahameele lasteaias ja selle tagajärjel kutsuti mind isegi lasteaeda välja (vaibale). Küll arenguvestluse nime all, aga ju see kiirendas minu "letti" võtmist. Ja viisakalt anti mulle teada, et edaspidi ikkagi lasteaiaga asju arutada ja probleeme lahendada, mitte OMA blogis ennast välja elada. Loomulikult oli minu üllatus suur, kui vestlus algas "suure probleemiga" e. minu blogipostitusega :D Võtsin ju esimesel võimalusel ka lasteaiaga ühendust, aga oma tunded ja mõtted panin kirja kohe vastu ööd, kui olin Meenalt "võtta" saanud ja asjadel peas selgineda lasknud ja mingi seisukoha võtnud enda jaoks.

Lühidalt, mis tol lõunasöögi ajal toimus. Juhtunut kirjeldas kasvataja, kellele tol hommikul helistasin ja oma muret kurtsin. Ta kinnitas minu juttu, et selline asi toimus jah. Üks töötatajatest oli näinud, et Meena sööb pelmeene ja oli imestunult Meenalt küsinud: "Pelmeenid on ju lihast tehtud, sina Meena meil ju ei söö liha?"

Nüüd ma jälle siin kurdan kogu ilma rahavale, aga see on ka minu viimane kurtmine!

Lühidalt...MA OLEN PETTUNUD!
 

10 aastat

 

Täna, 10 aastat tagasi, sündis meie perre kolmas laps, tütarlaps, kes sai nimeks Mete-Mari. Ees ootamas oli juba kaks poissi ja minu kindel soov oli kohe peale teise poja sündi uuesti rasedaks jääda, sest ma ei leppinud sellega, et mul polnud tütart. Seega oli see lapsesoov kallutatult ikkagi minu soov ehk ühepoolne kuigi teine pool oli mu soovist teadlik ja me siiski planeerisime seda rasedust koos. Eks ta ei julgenud õelda, et kle lõpeta, mul on oma pere ja ma ei soovi sinuga tegelikult ühtki last :D

Ja arusaadavalt, ilma mingi erilise ampluaata kadus minu toonane nn."elukaaslane", kui olin ca. 6-7 kuud rase. Nii ma siis selle kõik üksi läbi tegin, nagu enamuse oma elu tähtsamatest sündmustest.

Elasin tol ajal veel korteris ja majaost oli kohe-kohe ees. Haiglasse viidi mind kiirabiga ja viimasel minutil jõdsin sünnitustuppa. Lifti ei lubatud soovitatavalt sünnitada, spetsiaalses osakonnas olevat mugavam:D

Vastsündinu strateegilised numbrid

Haiglas - Jaskar oma õekest vaatamas

 

Mete sünniga me arvestamegi seda aega, kui asusime majja elama. Mete oli siis kahe kuune, kui võtmed kätte saime. Nii et siis kevadel saab 10 aastat oma majas elamist.

Mete oli hea ja rahulik laps. Mingit erilist muret temaga ei olnud. Kuna tal oli Steniga väga väike vahe (18 kuud), siis olin ma justkui kaskiute ema. Mähkmed, lutipudelid kõik kahele :D Vahepeal oli nagu konveieri peal tunne. Aga nüüd suurena on nad parimad sõbrad, teevad kõike koos ja neil on lõbus.

Mängivad nii toredasti koos :D

Lasteaeda läks Mete vahetult enne oma teist sünnipäeva. Üsna lasteaia algus aastatel põdes mete kassihaigust ja pidime tema juuksed maha lõikama - nullipeale, et ravi paremini läbi viia. Ja sellest saati pole tema juukseid lõigatud väljaarvatud otsad.

6 aastasena, sõnagi saksa keelt oskamata, jättis Mete eesti lasteaiaga hüvasti. Kolisime paariks aastaks Saksamaale. Mete läks Meenaga koos saksa lasteaeda, et mingigi keelepõhi kiirelt alla saada. Kolme kuu pärast läks ta juba eelkooli, kus toimuski põhiline keeleõpe. Mete oli eeskujulik õpilane ja talle sattus väga hea õpetaja, kes tegi oma tööd südamega. Mete oli keeleõppes väga edukas ja 2012 sügisel alustas ta juba 1. klassis.

Saksa eelkool (Vorschule)

 

1. klass

2012

2014

Ilm - 16.11.2014

Tavaliselt on Mete sünnipäevaks esimene lumi tulnud. Täna ka üsna talvine ilm, küll aga ilma lumeta.

Palju õnne!

Mõned faktid mete kohta...

In: jalgpall, püksid, ujumine, Naksi (tema kaisulammas sünnist saati), pärmitainas, rannad

Out: seelikud-kleidid, meik

Unistused: elama asuda soojale maale (Mallorcale), kuuluda ühte kõvasse jalgpallimeeskonda