Kummaline päev seljataga mul. Võiks ju arvata, et mis siin kodus ikka eriti juhtuda saab, mis jälje jätab, aga juhtus.
Hommik algas ülivärske elektriarvega. Arve polnud mulle veel postkastigi laekunud, kui mul oli ülevaade juba olemas. Eile andsin näidu ja ruttasin täna kohe uudistama.
Ei saa õelda, et poleks pidanud. Nii või teisiti pean seda tegema varem või hiljem. Eelmine kord toimetulekut tehes mainis sotsiaaltöötaja juba, et jube suur arve ( ca.74 €). Mis ta sel korral asjast arvab? Minu tuju rikkus see küll ära ja ausaltõeldes olen Eesti Energia peale ka kuri. On röövlid! Meie novembrikuu arve on 92 €. Tõusin arvuti juurest püsti, läksin vannituppa ja tõmbasin elektriradika seinast välja. Väljas kustutasin jõulutuled, aknal advendiküünla. Istume siis pimedas ja las vannituba olla külm. Ilus elu küll :D Elementaarsed asjadki nagu elekter, hakkavad juba üle jõu käima.
Püüan sel kuul kokkuhoidlikum olla, eks näis, kas see kajastub ka järgmisel arvel.
Järgnev juhtus juba tänu sellele, et käisin Meenal lasteaias ise järel täna. Ja kui ikka kodust välja minek, eks siis näeb ka muid asju, peale elektriarve.
Lasteaed. Meena sätib riidesse ja mina sorteerisin ta riideid - mis puhtad, mis mustad, mis kaasa, mis kappi. Olin küljega kapi poole, kui äkki keegi kallistas mind. Keerasin ümber, üks rühmalaps. Ma olin nii üllatunud, et ei osanud midagi ühmata isegi mitte. Rääkimata seisukohast. Võttis mõtlema ja terve kojusõidu tee oli analüüsimist. Kas rõõmustada või nutta?
Järgnev seik oli poes. Suurde poodi ei läinud, käisime pisemas. Seal vähem rahvast, peaaegu et ei olegi. Kaks poissi olid poe eesruumis. Kui meie omi asju valisime, ilmus suurem poiss kassa juurde. Tundus, et oli müüja laps, nii umbes 14. aastane.
Ja nii nagu see ema oma lapsega rääkis ja võib-olla poeg samuti, pole ma veel kuulnud. Ma tardusin riiulite vahele ja tundsin kurbust, et inimesed nii omavahel suhtlevad. Eriti veel üks ema oma pojaga. Poiss tahtis midagi (raha äkki) ja ema korrutas talle läbi hammaste "Kao ära" ja seda mitmeid kordi. Justkui väljapressimine kõlas. Õnneks või kahjuks ma neid inimesi ei tundnud, aga ma kavatsen silmad lahti hoida ja endale selgeks teha, kas see oli mingi ühekordne juhus või ongi selliseid inimesi olemas. Tegelikult on see müüja mind korra enne ka teenendanud ja tundub, et inimesel on suured probleemid.
Sherlock asub asja uurima...
Hommik algas ülivärske elektriarvega. Arve polnud mulle veel postkastigi laekunud, kui mul oli ülevaade juba olemas. Eile andsin näidu ja ruttasin täna kohe uudistama.
Ei saa õelda, et poleks pidanud. Nii või teisiti pean seda tegema varem või hiljem. Eelmine kord toimetulekut tehes mainis sotsiaaltöötaja juba, et jube suur arve ( ca.74 €). Mis ta sel korral asjast arvab? Minu tuju rikkus see küll ära ja ausaltõeldes olen Eesti Energia peale ka kuri. On röövlid! Meie novembrikuu arve on 92 €. Tõusin arvuti juurest püsti, läksin vannituppa ja tõmbasin elektriradika seinast välja. Väljas kustutasin jõulutuled, aknal advendiküünla. Istume siis pimedas ja las vannituba olla külm. Ilus elu küll :D Elementaarsed asjadki nagu elekter, hakkavad juba üle jõu käima.
Püüan sel kuul kokkuhoidlikum olla, eks näis, kas see kajastub ka järgmisel arvel.
Järgnev juhtus juba tänu sellele, et käisin Meenal lasteaias ise järel täna. Ja kui ikka kodust välja minek, eks siis näeb ka muid asju, peale elektriarve.
Lasteaed. Meena sätib riidesse ja mina sorteerisin ta riideid - mis puhtad, mis mustad, mis kaasa, mis kappi. Olin küljega kapi poole, kui äkki keegi kallistas mind. Keerasin ümber, üks rühmalaps. Ma olin nii üllatunud, et ei osanud midagi ühmata isegi mitte. Rääkimata seisukohast. Võttis mõtlema ja terve kojusõidu tee oli analüüsimist. Kas rõõmustada või nutta?
Järgnev seik oli poes. Suurde poodi ei läinud, käisime pisemas. Seal vähem rahvast, peaaegu et ei olegi. Kaks poissi olid poe eesruumis. Kui meie omi asju valisime, ilmus suurem poiss kassa juurde. Tundus, et oli müüja laps, nii umbes 14. aastane.
Ja nii nagu see ema oma lapsega rääkis ja võib-olla poeg samuti, pole ma veel kuulnud. Ma tardusin riiulite vahele ja tundsin kurbust, et inimesed nii omavahel suhtlevad. Eriti veel üks ema oma pojaga. Poiss tahtis midagi (raha äkki) ja ema korrutas talle läbi hammaste "Kao ära" ja seda mitmeid kordi. Justkui väljapressimine kõlas. Õnneks või kahjuks ma neid inimesi ei tundnud, aga ma kavatsen silmad lahti hoida ja endale selgeks teha, kas see oli mingi ühekordne juhus või ongi selliseid inimesi olemas. Tegelikult on see müüja mind korra enne ka teenendanud ja tundub, et inimesel on suured probleemid.
Sherlock asub asja uurima...