Enam huvitavamaks minna ei saa:D

Täna on juhtunud asju, mida ma poleks unes ka osanud näha. Hommikul hakkasin mõtlema, et oleks vaja päris lasteaia avaldus Stigile ära teha. Ja kui avaldust minna tegema, siis võiks juba arsti juures ka käia, lasteaiaks nii või naa arstitõendit ka vaja ja vaktsiin oli ju ka saada. Ja et ikka aeg maksimaalselt ära kasutada, otsustasin, et läheme siis lasteaaeda beebide ringi ka. See käib seal juba jupp aega, aga meie sinna veel jõudnu ei ole. Stigil kipub uneaeg sel ajal olema, seepärast on ka minemata jäänud alati.

Ja jäi seegi kord ära, sest kui me arsti juures valmis saime, jäi Stig autos kohe magama. Targem oli koju sõita, liiatigi, kui meile oli teada antud Kristi Nilovi poolt, et nad tuleksid siiski täna meid vaatama, mitte pühapäeval, nagu varem kokku lepitud oli. Minugi poolest. Mis mul selle vastu olla saab. Ikkagi suur asi ju, kui "Kodutunne" külla otsustab tulla.

Midagi ette valmistatud mul kodus ei olnud. Kõik oli nii, nagu tavaliselt on. Ei mingit meeletud koristamist, nagu tavalselt siis on, kui külalisi on oodata. Istusin köögis, vaatasin välja ja ootasin. Närv oli üsna must. Ei teadnud, ju mida oodata:D

Ja siis keerasid nad teeotsast sisse ja olidki kohal. Minul paluti kenasti tuppa tagasi minna, et nad saaksid alguse väljas ära filmida ja siis tuldi kaameratega toa poole.

Küsiti, uuriti, vaadati...filmimees muudkui filmis. Siis läksime põhikohta-pööningule. Minek oli redeliga ja üsna vaevaline. Anneli tõmbas oma seeliku puruks, mida ta pärast minu diivanil kokku õmblemas käis. Juhtub. Filmimees ronis ka oma tehnikaga ülesse-kogu meeskond tegelikult, peale Kristi. Tema ei hakanud riskima. Kedrati jällegi jupp saadet, mõõdeti, kirjutati ülesse. Ei mingit stressi, mida ma niiväga kartsin.

Minu juures olid nad umbes tund aega. Tegime mõned pildid ja jätsime hüvasti-kuni järgmise korrani. Märtsi alguses peaks midagi juba toimuma hakkama.

Kõik oli ilus ja lahe, aga üks hirmus asi jäi mul korda ajada. Pidin oma ehitusettevõttele (Kredexi raames), kes tegeles ka minu projekti koostamisega, ära ütlema. Kodutunne teeb projekti ise. Aga kuna projekt oli juba töös, siis oli üsna ebamugav alt ära hüpata. Aga see oli vaja korda ajada. Saime nii palju kokkuleppele, et mulle saadetakse kuni siiani valminud projekt, niipalju kui teda on ja mina tasun selle eest kokkulepitud summa, et asjatuks osutunud kulud mingilgi määral hüvitada. Sain selle täna korda aetud ja võin rahumeeli uude päeva minna.

Ees on huvitavad ja pingelised ajad! Peaasi, et ma ei unustaks esmaspäeva hommikul selles saginas Stigi lasteaaeda viimast:)

Minu kiiks

Olen suur köögitarvikute fänn, seda olen korduvalt ja korduvalt juba maininud ja kohati on see juba haiglaslikuks läinud. Võib-olla on mul kergem variant. See tähendab, et on minust veel hullemaid. Seda ma ju ei tea.

Eile lõi see mul jälle välja. Kogu aeg lööb, kui ma kuskile poodi saan. Lasen ikka silmad üle käia nõuderiiulilt, äkki on veel midagi ilusat kuskil:) Ilu-iluks, praktiline peaks ka ikka olema. Oli Ruhjas üks ilus öökulliga tass, aga ma sain selle rahulikult ostmata jätta, sest see tass ei sobinud minu eelnevate tassidega. Oli ilus küll, aga sellest ei piisanud:) Ostsin hoopis südamekujulised piparkoogivormid, et midagigi osta saaks noh. Sellest vahest täitsa piisab. Aga kui ma oleks hinda kohapeal märganud, oleks need minu poolest jällegi ostmata jäänud. Kodus avastasin, kui kallid need tegelikult olid, aga siis oli juba hilja. Õnneks. Sest vormid on armsad ja pisemat ma juba kasutasin ka köömne-juustuküpsisete tegemisel.

2.20 €/ 6 vormi

Eile, kui meena tantsukooli sai viidud, oli mul natukene aega, mis oli vaja ära sisustada. Mitte et see nüüd mingi probleem oleks olnud. Mis see pool tunnikest siis sisustada ei ole. Taarat ma kodust kaasa võtta ei viitsinud, et oleks seda masinasse toppinud. Seega mõtlesin, et hüppan üle pika aja kaubamajast läbi. Raha mul eriti ei olnud, viimased eurod ja reedeni vaja vastu pidada, aga vaadata ikka võib ju. Otsejuttis ikka vaja ju köögitarvete riiulite juurde minna. Meie kaubamajast olen ma saanud väga mõnusa malliga kuivainetopsikuid ja viimased ma ostsin eelmise aasta lõpuga kõik ära. Nii ma nüüd vaatamas käingi, kas äkki on juurde toodud. Alati. Ja ükskõik kus poes ma ka ei käik, kuivainetopsikud vaatan ka kohe üle ja nii ägedaid pole ma veel kuskil näinud-saanud, kui meie oma kohalikust kaubamajast.

Ja oh seda rõõmu. Olid täitsa olemas. Täpselt sellised, mis mulle kõige enam meeldivad. Värvid ka kenad. Hinnad Normaalsed. Pisem (0,5 l) 1.40 €, keskmine (1,1 l) 1.90 €, suur (2,2 l) 2.20 €. Võrreldes Tupperwarega. Ega mul Tupperware vastu ju midagi poleks, võim ei hakka peale lihtsalt. Lepin siis alternatiivvariandiga. No ja natuke üle 8 € sain raskel ajal jälle ära raisata. Täiesti süüdimatu ikka ju:D

Täna võtsin kätte ja paigutasin uued topsid ära. Kaks jäid veel tühjaks, aga küll need ka kasutust leiavad. Paistis, et riivsai on mul otsas. Sellele kulub kohe üks tops ära. Mul on PEAAEGU põhilised kuivained kõik topsides ja kappides on kord. Mingisugunegi.

Maisihelbed

Suuremates jahu ja suh

Eks mul on veel unistusi, mida kööki varuda. Mitu nädalat käivad juba mõtted, et endale Tupperware leivakast muretseda. Olen ka uurinud, kas see ennast ikka õigustab. On nii plusse kui miinuseid, seega olen seda suurt sammu veel edasi lükanud. Aga leibadele-saiadele oleks hädasti mõnd hoikohta küll vaja.

TW BreadSmart

Teiseks asjaks on pipraveski, mis võiks ka minu köögis täitsa olemas olla. Ikeas on täitsa olemas enamvähem ideaalne.

 Millistest abivahenditest köögis teie unistate?

Avokaadosõpradele-võiks ka olemas olla:)

Ilus ilm ja ilusad uudised

Kes oleks eile arvanud, et täna selline fantastiline ilm väljas on. Hommikune kraadiklaasinäit -5 ehmatas küll natukene ära, sest saunas jälle veed valamata, aga -5 päikesega ja -5 ilma päikseta on nagu öö ja päev. Tänast külma polnud absoluutselt tunda, niivõrd mõnus väljasolemise ilm.

Et meil täna hambaarsti aeg uues kohas oli, siis oli kodust välja minek kindel. Sten ja Mete olid järjekordselt vanaema juures, seega saime hommikul magada niikaua, kui päike segama juba hakkas ja kell pressis ka juba peale, nii et oli vaja ennast liigutama hakata, et õigeks ajaks õigesse kohta jõuda. Ettenägelikuna võtsin Meenale vatipüksid ja soojad kindad ka kaasa. Ja kelgu loomulikult.

Meena sai omale plommi, millega peame kolme nädala pärast tagasi minema. Arst tundus tore, kuigi ega ma palju temaga kokku ei puutunud. Meie Stigiga olime ukse taga, et tähtsat tööd arstikabinetis vähem segada. Meena on piisavalt suur, et ise juba hakkama saada ja kätt tal hoida vaja ei ole.

Järgmine plaan oli kelgumägi välja otsida. Olen küll Nuia laps olnud ja kõik kelgumäed tol ajal, kui mina väikene olin, olid mulle teada. Aga tänapäeval vist on kõik need kohad unustusse vajunud, kinni kasvanud või siis sisse sõitmata. Tänapäeva lastel ju targematki teha, kui hommikust õhtuni talvemõnusid nautida. Kohustuslikus korras võib - olla koolipragrammi raames viiakse lapsi mäele, vabatahtlikult ja vabast ajast ei tee seda keegi.

Meie omal ajal läksime hommikul välja ja hilja õhtuni sai väljas tänava (Lõuna) lastega mängitud. Põhiliselt sai uisutatud, kelgutatud, suusatatud, lumekindlusi ehitatud ja niisama ringi joostud. Lehvitan teile! Ja igaüks teab, millised olid tol ajal talveriided - kootud käpikud, mitu paari dressipükse, "mingid" saapad - ei mingit Huppat, Reimat ega Lennet. Toas passimist mina küll ei mäleta. Alati leiti kambakesi tegevust ja lõbus oli ka alati. Ju sellest suurest õues viibimisest ja rahmeldamisest mul ka hea silmanägemine ja hea toonus:D

Olin kunagi silmanurgast näinud, et Nuias Kitzbergi kuju juures on nõlvake, kust saab alla lasta. Ja mööda sõites olidki Meena rühma lapsed seal just uudistamas. Nii et sinna me siis läksimegi. Mägi oli koralik. Oli järsemat laskumist ja natukene sujuvamat. Stig lasi kohe pepu peal järsemast ja tegi mitu uperpalli lumes. Ei teinud teist nägugi, naeris laginal. Niivõrd meeldis talle lumi. Meena lasi nii üksi kui koos Stigiga alla. Mina vaeseke pidin Stigi mäest ülesse jälle tarima, et ta saaks aga uuesti alla lasta. Pole viga, võib ju pingutada ka natukene selle nimel, et lastel lõbus oleks. Nii ma siis jooksin üles - alla. Täitsa palav hakkas.

Sel ajal, kui me mäe peal möllasime, oli helistanud ei keegi muu kui Anneli Lahe. Kellele see nimi midagi ütleb, saavad juba aru, mis asjus. Meile on külalisi oodata...juhhhuuu!

Ja ongi 2- aastane...

Täna on meil majas sünnipäevalaps. Pisike Stig sai 2- aastaseks. Pidu pidasime eile pisikese hulga külalistega. Tulid, kel aega ja tahtmist oli. Ei midagi suurt. Tundus, et Stigil oli lõbus. Ikkagi päris hulga lapsi koos ja kinke toodi ka.

Pikemalt Stigi sünnist olen kirjutanud siin postituses. Kel huvi, visaku silm peale:) Ei hakka siin enam heietama. Kaaluma ja mõõtma peame ka minema veel ja süst vist lubati ka. Minu teada peaks kaalu olema Stigil praeguseks ca. 15 kg ja pikkust natuke üle 90 cm. Aga neid andmeid peame veel perearsti juures täpsustama.

Sünnipäevatoite olin piisavalt ettevalmistanud, aga laste sünnipäeval lapsed ju tavaliselt aega süüa ei saa. Laste peale eriti panustada ei tasu ühesõnaga. Kui, siis midagi sellist, mida saab jooksu pealt haarata:D Õnneks oli ikka täiskasvanuid ka ja meie siis tegelesime põhiliselt söömisega:)

Täna on vaikne. Sünnipäevast annavad aimu veel ainult tordiülejäägid ja kartulisalat eilsest. Ja mõningad uued mänguasjad:)

Mida siis üks värske kaheaastane oskab? Vist on lihtsam õelda, mida ta ei oska, sest ta saab kõigega hakkama, omaarust vähemalt. Küsib potile, mähkmed on ajalugu. Räägib kõike järgi. Ükski sõna pole tema jaoks ületamatu. Laused on kohati juba kolme sõnalised. Oskab enda järelt mänguasju kokku koristada ja peab seda iseenesest mõistetavaks. Magab korra päevas ja õhtul pole probleemi uinumisega. Läheb ja magab. Hommikul on hiljemalt pool seitse üleval, nädalavahetustel magab kaheksani ikka ära. Sööb kõike, ei mingit toidu valimist. Ja loomulikult sööb ta ise, ka kahvliga. Piima oskab ka kannust tassi valada. Ainult seda ta ei taipa veel ära, millal klaas täis saab. Tavaliselt valatakse ikka niipalju, kui kannus parasjagu on. Mis sest, et klaas ammu täis:) Siis on minu etteaste ja saan jälle koristada.

See kaks aastat on olnud igati vahva aeg ja Stig on üks suur päikesekiir meil peres. Temast on ainult rõõmu meile kõigile:) Loodan ainult, edasi läheb samamoodi.

Köömne- ja juustuküpsised

Ma ei ole eriline küpsiste küpsetaja, aga eile poes nägin müügil köömnetega küpsiseid ja mõtlesin, et miks mitte ise teha. Poe omad on tihtipeale haleda välimusega ja pole õiget jume. Mulle meeldivad pruunikamad küpsised ja ise tehes saan ma seda kõike reguleerida.

Lõingi siis retseptiraamatul küpsiste koha pealt lehe lahti ja tegin taigna valmis. Väga lihtne oli.

Segasin kokku:

200g jahu
100 g võid (või margariini)
1/2 muna
1/2 tl küpsetuspulbrit (soodat)
1 spl hapukoort
soola

Võtsin retseptis ettenähtud kogused topelt, sest muna mina poolitada ei oska:D Soola panin 2 tl ja jämedamat. Sõtkusin kõik ühtlaseks massiks ja panin külma 30 minutiks.

Jagasin taigna kaheks, sest mina plaanisin teha nii juustuga kui köömnetega variandi. Kange ma tegema ei hakanud, kasutasin südamekujulist pisikest piparkoogivormi. Kes kange soovivad teha, siis tuleb tainas õhukeseks rullida ja lõigata 1 cm laiused ja 6 cm pikkused tibad. Kangikesed võib enne plaadile asetamist ka spiraalseks keerata.

Kasutasin mozarella riivitud juustu ja mätsisin selle lihtsalt taignasse. Köömnetega sama lugu.

Küpsised tegin Stigi sünnipäevalauale ja läksid väga hästi kaubaks.