Kui laisk võib üks inimene olla?:D

Elu on nii kiire olnud, et pole aega saanud mainidagi,et juba eile (vist oli eile) tuli ka tuludeklaratsiooni raha üle, 13. veebruaril ühe paiku sai ära saadetud. Väga eeskujulikult töötab meie maksuamet, kiitus.

Ja alles täna pealelõunal sain aega see summa säästuhoiusele kanda. Nüüd on meil enamvähem reisiraha koos ja võiksime kasvõi homme päev minema sõita. Ei, naelkummid on veel enne vaja vahetada. Saksamaal on naastud ju keelatud ja pole vist nii või naa neid enam asfaldil mõtet kulutada. Lumi ja jää on selleks talveks vist ühelpool omadega.

Väga kevadine on väljas igatahes. Juba paar päeva tagasi panin plaanid paika, mida vaja aias teha oleks ja mida juba teha saab. Ainuke probleem on, et ma ei tea, kus mu labidas on. Pean teadjamatelt küsima. Tundub, et seda on pikemaks ajaks keegi laenanud ja pole märganud tagasi tuua. Jaskar äkki? Ja üks probleem on veel. Töö juurde oleks ka vaja kuidagi sada, siis läheb edaspidine juba libedamalt.

Nädalavahetuseks midagi suurt ma ei planeeri, oleme kodus ja katsume palju väljas olla ja tegutseda. Seegi ju luksus, kui on koht ja võimalus omas kodus mõnusalt koos perega asjatada. Liivakast ootab ka juba mängijaid. Meena saab veel viimased sõidud oma rattaga teha. Õige pea on rattal aga uus omanik ja Meena saab omale eakohasema ratta. Kaks aastat sai ta oma Pukyga sõita.

Uue ratta olen ka mõelnud Puky osta, sest Steni rattaga, mis on Rex, on nii palju jama olnud. Suured summad on läinud remondiks. Meena rattale aga pole vaja olnud selle kahe aasta joksul kordagi näppu külge panna. Ja eks ma teen omad järeldused, kvaliteet maksab ja pärast minusugusel naisterahval vähem muret. Järelturg on ka jällegi natukene kindlam just Puky ratastel. Saab pisikese stardiraha jälle uude rattasse investeerida.

Ainuke asi, muda ma natuke teisiti teeksin, on ratta värv. Roosa on ilus küll, aga Stig kasvab ja kõik Meena rattad võiksid teoorias Stigile minna. Roosat aga Stigile ju ei kõlba ka päris jätta. Meena esimene Puky oli heleroheline ja see ootab Stigi kenasti. Uue ratta katsun ka neutraalsema tooniga osta, et väljaminekul ikka tolku oleks. Kui kaks last saavad aastaid sõita, siis polegi see väljaantav summa nii hull. Ratas aga peab igal lapsel olema, eriti maal. Suvel vaja jälle pere jalgrattamatku ette võtta ja maha ei tahaks ju kedagi jätta.

Ma olen oma unistustes juba suves. Aga karta on, et tuleb veel lund ja külma. Tegelikult tuleb leppida sellega, mis on. Ega meie teha ilma poole pealt küll midagi ei ole. Ja kui väga negatiivseks minna, siis sõda me ka ära hoida ei saa. Meie, tavainimesed. Kõik on ikkagi poliitikute teha-otsustada. Isegi mitte meie oma riigi poliitikute. Need mängud käivad ikka suuremalt.

Sõda ma kardan hirmsasti. Mul läheb igasugune isu midagi teha ära kohe, kui ma kuulen Nato lennukeid taevas müristamas. Mina ju ei tea, mis riigi lennuk seal lendab. Ühtäki visatakse üks pomm minu kapsaaeda ja on see koht siit maamuna pealt pühitud. No mis mõttega siis külvata ja möllata. Loomulikult ei saa sellepärast kartult maha panemata jätta. Ikka ju teed ja loodad, et veab ehk sügiseni välja ja saab veel saagigi ära koristada:D

Siis kui see suur torm siin viimati oli, siis ma kuskil kesköö paiku kas nägin unes või kujutasin suurest hirmust omale ette, et väljas minu krundil käib juba suur pommitamine. Aga kuna ma nii väsinud olin ja teki all oli mõnus soe, siis ma vaatama ei viitsinud minna. Kujutate ette. Väljas käib sõda ja mina ei viitsi sooja teki alt välja ajada ennast. Sinna ma oleksi surnud hirmust, kui asi oleks "päris" reaalne olnud:D Nii laisk olen ikka.

Aga sõda on hirmus, ärme seda küll kellegile soovime!

Ema-tütre päev

Meena hakkab meil tasapisi suureks saama ja harjutab selleks puhuks iseseisvust. Täna hommikul pidi ta tunnikese üksi kodus olema, kuni mina Stigi lasteaeda viisin. Tal oli täna hambaarsti aeg ja ei olnud mõtet teda lasteaeda viia. Ootas mind kenasti kodus, kuni ma tiiru ära käisin. Igati paslik aeg, et teda järk-järgult harjutama hakata ja vaadata, kuidas ta toime tuleb üksi. Kõik oli korras ja läbis testi edukalt:)

Et päev asja ette läheks ja kodust välja minek pelgalt hambaarstiga ei piirduks, pakkisin ettenägelikult kohe ujumisasjad ka kaasa. Ikkagi Apja minek, miks mitte siis korraga ujumas ära käia. Sellega läks meil küll natukene nihu, aga ma ei jätnud jonni. Arstilt saime minema kell 11:07, ujula aga avatakse argipäeviti alles kell 13:00. Kaks tundi olime varem valmis omadega. Oli vaja kiirelt uus plaan teha, plaan B:D

Meenaga kahekesi otsust teha oli lihtne. Temaga saab asju juba ajada. Mainisin vaid korra, et võiksime sööma minna ja oligi lahendus leitud - peaaegu. Kaua siis ikka söödakse, maksimum tund aega. Teise tunni veetsime söögikoha vastas olevas raamatupoes. Aeg oli enamvähem kasutatud. Ei pidanudki ujumisplaanidest loobuma.

Ujula oli mei õnneks täiesti inimtühi. Olime esimesed ja ainukesed. Täielik luksus. Aurusaun oli ka nii kuum, et jube. Tavaliselt rahvas voorib sisse-välja ja soe läheb kaduma. Täna voorijaid ei olnud ja sai korralikku kuuma.

Pesime lõpuks ennast korralikult puhtaks, isegi föön oli jälle kaasas. Mõnus inimese tunne oli ja eks ma natuke ikka ujusin ka ja tegin omast arust kõvasti trenni. Võimalus ju oli.

Magustoidu, mis meil Mulgi Kõrtsis enam sisse ei mahtunud, sõime juba Nuia Popis-mina Latte, Meena portsu jäätist. Aega meil oli. Ilma Stigita meil plaani koju sõita ei olnud. Aega oli vaja ratsionaalselt kasutada.

Kas pole mitte armsad sukkpüksid:)

Läksime veel raamatukokku. Meena oli esimest korda Nuia raamarukogus. Nüüd on mul värske öökapi raamat, millega ma täna pihta hakkan. Sellest peaks piisama jõuludeni:D

Endale võtsin ka ikka paar aktuaalset raamatut. Viimane aeg on ennast tõsisemate teemadega kurssi viia, et siis oma tarkust lastele edasi jagada:)

Kukkuski välja selline päev, kus ma olin täiesti Meena päralt ja tegime asju, millest me tegelikult mõlemad rõõmu tundsime. Ja meie õhtu jätkub veel. Koju jõudes leidsime laualt kirja, millest võib järeldada, et õhtu on meil rahulik ja vaikne-Meena, Stig ja mina. Tundub, et täna käime veel tiiru sugulaste juures, saavad lapsed veel teiste lastega hullata. Siis Topmodell ja võib päeva lukku panna.

Tõotab suurpuhastuseks minna...

Eile õhtul, kui ma ka sain maha istuda ja natukene presidendi vastuvõttu vaadata, helises telefon. Halvad uudised Kodutundelt. Sellest siis edaspidi parooliga postituses, kui siin valmis saan.

Sten muideks istus diivanil mu kõrval ja ei suutnud ära imestada, mida seal kätlemise tseremoonial nii väga küll vaadata on. Oi ta oli hädas ja vaevas, et ta teist kanalit vaadata ei saanud. Nii ta siis väänles ja piinles mu kõrval. Aga mul peab ka ju mingi aeg olema, kui mina saan vaadata mida mina tahan. Ma ei tee seda üldsegi tihti. Kolmapäeviti tavaliselt olen "broneerinud" omale aja teleka ette, et rahus "Pealtnägijat" vaadata. Aga ega see ka päris 100%-liselt minu aeg ei ole. Ikka on segamist. Aga mis teha. Nagu mulle tihti õeldakse, kui ma hädaldama kipun, ise olen omale valinud sellise elu.

Vaatasin mõned esimesed kleidid, inimesed ja paarid ära. Kuidagi "kuiv" oli see õhustik sel aastal. Jõhvi kontserdimaja iseenesest oli väga kaasaegne ja moodne, aga need lastepärased dekoratsioonid nagu ei sobinud kogu selle glamuuriga kokku. Seega enne üheksat olin teki all, miski mind teleka ees kinni ei hoidnud. Kuulan edaspidi ühe kõrvaga ja suure huviga järelkajasi, mida peaks piisama nädalaks kindlasti.

Et " Kodutundega" asjad selleks korraks nii olid, siis lohutasin ennast täna pisikese väljasõiduga. Sedapuhku siis minu kaua igatsetud Valmierasse. Olen ammu juba sinna sõitu edasi lükanud. Nüüd sain seda teha täitsa üksi, ilma igasuguste "sabadeta". Tavaliselt on ikka nii, et kui keegi kaasas on, siis on kogu aeg kellapeale minek. Aga noh, ega mulle tänasest päevast ka eriti ei piisanud. Kella neljast hakkas juba kiire ja oli vaja hakata kodu poole liikuma. Polnud saanud Ruhjas veel korralikult ringigi vaatama hakata:D Stig ja Meena olid ju vaja lasteaiast ära tuua ja mina olin sel ajal alles Ruhja vahel. Kui teadvustasin omale, mis kell on, hakkas mul kohe kiire. Ajataju oli täiesti kadunud, niivõrd "vabalt" olin oma päeva võtnud ja nautinud. Valmieras olin juba aegsasti enne kümmet, 6 tundi oli ümber nagu niuhti.

Tegin ühe heateo ka. Võtsin Ruhja külje all hääletajad peale. Eks mul käis peast ikka sada korda enne läbi ka, kas nüüd peatuda või mitte. Lõpuks siiski sai otsustavaks, et hääletajateks olid ema ja laps. Laps nii umbes Meena vanune. Eks see sai ka otsustavaks. Tavaliselt ma nii inimesi peale ei korja. Miks ma ei korja? Sest mul on auto kuhjas oma lapsi alati täis. Harva, kui ma üksi välja kodust saan:D Seega said kaks inimest lihtsal ja kiirelt Valmierasse, sinna kuhu isegi teel olin.

Ma olin natukene pettunud Valmiera kaubamajas. Kui ikka soodukaid ei ole, siis ei kannata sealt midagi osta. Kuradi kallis on kõik. Lindex ilma soodukateta on üsna mõttetu pood. Ei hakka ju pikavarrukaga särgikest Stigile 8 €-ga ostma. Ja muus osas on minu lapsed kõiks sellises suuruses, et armsad tüdrukute riided lõpevad suurusega 122, Meena aga on juba 134/140. Sellele suurusele aga on mood niivõrd imelik, et ei ole midagi ostagi. Nabapluusid ja litritega püksid:D

Stigiga sama lugu. Ostaks mõne riide, aga kõik ostetavad (nunnud) asjad lõpevad suurusega 92. Stig aga juba seal 98/104 suuruse kandis, aga need on liiga mehelikud jälle ja rombakad. Aga ega meil riiete puudust ei ole, paljad me pole. Aga ikka vaatad, äkki on midagi ilusat, soodsat ja VAJALIKKU:D

Meenale sain kaks paari odavaid sukkpükse. Kevad tulemas ja siis on rohkem seelikuga käimist. Kõik olemasolevad sukkpüksid on kas Mete vanad või siis minu ostetud ja liiga napid. Tagumik on kogu aeg paljas. Nüüd sai varuga ostetud ja peaksid kaelaauguni ulatuma:)

3.77€...Depost

Nõusid ma seekord koju ei ostnud. Ei hakanud midagi põrutavat silma lihtsalt. Vaatasin küll pingsalt. Valletta kaubamajja on üks uus pood tekkinud. Sisustusaksessuaaride pood. Seal paistis ka Ikea kaupa olema. Üldiselt aga selline pildiraamid, küünlajalad, hoiukastid ja väike valik igasugust ulmekallist köögikraami. Pipraveski näiteks maksis 45€. Oli vägev küll, aga no hind oli vägevam. Ma ennustan, et järgmine kord, kui ma Vallettasse satun, siis on see pood juba hingusel. Olin ainuke uudistaja seal poes.

Põhilised ostud tegin seega hoopis Drogases. Šampooni nii endale kui Metele ostsin lõpuks ära. Mete peseb nüüd juba mõnda aega oma pikki juukseid iseseisvalt ja et tal kuluba päris ohtrasti nii šampooni kui palsamit, siis sai talle päris isiklik šampoon ostetud. Noor tütarlaps siiski ja vajab ka juba oma isiklikke asju.

Vasakpoolne neutraalne Metele, parempoolne mulle

Ja et kevad on tulemas, siis ostsin suuremas koguses igasuguseid lappe. Niivõrd ilusates värvides olid ja kutsusid kohe ostma. Olen juba ammu omale tahtnud mikrofiibrist paljukiidetud lappe. Nüüd on mul neid igaks tarbeks ja homme hakkan katsetama. Tahvelarvuti oma testisin juba ära ja tegi suurepäraselt oma tööd.

Emale tõin peotäie erinevaid - huvitavaid seemneid. Ehk ta annab mulle ka jälle mõne taime. Ise ma toas mullaga ja ettekasvatamisega mässama ei haka, sel aastal küll mitte. Niigi elame kohvrite otsas ja lükkame külge ees. Tahtsin  niiväga mõne hüatsindi või nartsissi sibula ka osta, et kevadetunnet tuppa tuua, aga kui ma mõtlema hakkasin, milline seapesa meil siin praegu on, siis matsin selle mõtte kohe maha.

Et natukene oma niiõelda "buduaaris" korda luua, siis ostsin sellise asja...

Vähemalt on mingigi motivatsioon ehted korda saada, et patsimummud ja igasugune muu peenike staff omale koha saaks. Tuleb suurem inventuur ja kõik vana ja aegunud leiab tee prügikasti.


Millel ma veel kogu oma päeva jooksul silma peal hoidsin, olid kummikud. Otsin Metele kummikuid. Kohe kui meie kodu tee peaks olema jääst ja lumest sulanud, ei saa siit enam ilma kummikuta välja. Ja siis on Mete ainuvõimalikud koolis käimise jalanõud vanad head kummarid. Tal küll on ühed head, aga need pigistavad ja lähevad edasi Meenale. Aga kuna Mete maitse on üsna kummaline ja roosat mina talle osta ei julge, musta ka ei julge...(no on ju kummaline), siis tegin seekord ainult luuret. Ühed pildistasin üles ka, mis mulle meeldisid ja näitasin talle. Pidid täitsa okeid olema. Eks me peame ühe korra siiski koos minema, jalga proovima, et ikka kindlapeale minek on. Seisma ma küll 20€-seid kummikuid osta ei kavatse.

Hästi lõõgastav päev oli. Sai rahus kõik olemasolevad poed läbi käia, mõelda, kaaluda, paljudele ahvatlustele "ei" õelda ja ühtteist ka jälle koju tassida. Nii ta on paraku.

Post Saksamaalt

Meena sai meil siin eilse päeva sees issilt järjekordse paki (õige tihti hakkab pakke saatma:D) Tegelt oli asi nii, et kui ma tahtsin lihtsalt Meena issi aadressi kasutada, et eBayst sinna Meenale lahe hambatoos tellida, siis oskamatusest mitte kuulata, mida ma soovisin, tellis issi Meenale kohe omal algatusel Lillifeega puidust hambatoosi. Seda kuuldes oli Meena muidugi natukene pettunud. Tema oleks minu valikuga rohkem rahul olnud. Aga kui tegu tehtud, las siis olla. Hambaid saab ju sellleski hoiustada.

Nüüd oli ta selle kätte saanud ja saatis Meenale edasi. Loomulikult ei lugenud see, et ma ütlesin, et nii kiire nüüd ka ei ole. Hambad ju Meenal päris kinni alles. Vahetuma ei hakka seal niipea midagi. Aega oleks olnud.

Pakki oli pandud palju muudki, hambatoos oli pisiasi seal. Jälle palju magusat, mis mind ikka ilgelt vihale ajab. Ja eks Meena issi ka teab seda. Niipalju ta mind tunneb. Ma vahel arvan, et minu vihastamiseks ta neid magusa pakke saadabki. Ma ei kannata, kui Meena arvab, et need on tema maiustused ja siis kõike teised kiunuvad ja nuiavad oma osa. Kõige hullem on Stig. Ega ma eriti nõus ei ole sellega, kui ta peode (pihude?) viisi šokolaadi sisse ajab endale. Ja ega Meenale see ka eriti kasulik ei ole. Õnn on, kui ma vahest õigel ajal jaole saan ja osa maiustusi ära jõuan peita, et siis ķülapeale viia jupi kaupa. Jõulude aeg said küla lapsed suurema osa maiustusi, panin teiste maiustuste sekka ja ära nad söödi.

Siis oli veel pakis saksakeelseid lasteraamatuid, mis Meenal veel maha jäänud oli, pliiatseid ja hobune. Issi aga oli juba vist unustanud, et Meenal juba üks selline sama hobune on olemas. Jääb seega kinkimiseks. Selline vahva issi Meenal:D

Mul on tegelikult pisikene plaan peas, et kui me nüüd Saksamaale reisime, et ma äkki küsiks ööbimisvõimalust siiski Meena issi juures. Hoiaksime hulga raha kokku ja paar ööd kannataksime nii meie ära kui ka võõrustaja - äkki:D Ma luban laamendama mitte hakata ja juhtmeid ka ei puutu:) Aga see on ainult üks tagasihoidlik plaan. Saaks ju lapsed ka issiga ajaliselt rohkem koos olla ja äkki saame isega ilma kahe pisemata mõne väljasõidu teha. Ou, unistada on ikka hea:)

Värvimuutev tass

Ma olen selle ütlemisest juba tüdinenud, aga eks kinkis (ostis) mulle tänase tähtsa päeva puhul värvi muutva tassi. Algul on tass punane ja kui kuum jook sisse valada, hakkavad moodustuma ilusad värvid - pildid...nagu võluväel.

Tass on pärit Selverist ja hinnaga ca. 8 €. Ilus kingitus, midagi pole õelda:)

www.timokeraamika.ee

Coffee to go

Kirjutan ka mõned read oma kiire elu kõrvalt. Ask.fm-is sain küsimuse, kus tuntakse huvi, kuidas minu uus tahvel vastu võeti. Lapsed nagu arvavad, et nad võivad seda suvaliselt võtta ja kasutada. Olen püüdnud küll selgitada, et tuleks ikka küsida ja veel parem, kui mul ka mõni "oma" asi oleks.

Nüüd oleme nii kaugele jõudnud, et kummalisel kombel tullakse ja täidetakse vabatahtlikult minu käske, tehakse kõik antud tööd linnulennult ja vastu vaidlemata. Siis ma juba aiman, kuhu suunas asjad liiguvad - tahetakse arvutisse. Vabanduseks muidugi erinevad koolitööd, mis vajavad interneti kasutust. Võetakse siis tahvel kergleva lendlusega oma tuppa ja tükk aega on vaikus majas. Omavahel ollakse sõbralikud ja oodatakse kannatlikult, kui arvuti vabaks saab. Mina saan üliharva pihta ja siis on ka alati aku tühi. Minu osaks on seega ainult tehnika laadimine.

Stig - tema aga on nii kaval, et kasutab kohe juhust, kui arvuti käeulatuses on. Ta läheb ikka nii hasarti, et raskusi on teda arvuti küljest lahti pookida. Ja siis ta hakkab haledalt nutma, sest siin on ju nii ägedad automängud. Korra sattusin talle isegi peale, kui ta üht mängu juba iseseisvalt alla laadis😀

Pühapäeval käisin abiks külamajas, et Eesti Vabariigi sünnipäeva raames  oleval üritusel abiks olla. Ega ma suurt midagi ei saanudki aidata, seltskonna mõttes aga olin täitsa esindatud. Lapsed saatsin kõik väliüritusele eksiga, ise olime "tüdrukutega" külamajas külmunud ja näljaseid osalejaid ootamas kuuma tee ja hernetambiga.

Erich Krieger on meil ka traditsiooniliselt iga-aastane külaline. Mängib kitarri, laulab, jagab autogramme ja plaate. Stigile muusika väga meeldib ja seepärast veeres ta Erichil kogu aeg jalus ja tatsus muusika taktis kaasa. Lõpuks tõstis Erich ta toolile püsti ja laulis Stigile "Sõbralaulu". Stig oli täiesti kivistunud ootamatust käigust, ainult silmad peas liikusid. Aga pidas vapralt vastu ja pärast võttis vabamalt juba.

Viinaviga aga meie inimestel on täiesti üle piiride juba läinud. Kõnnitakse niinimetatud papist kaanega kohvitassiga ringi nagu õige mees kunagi. Keegi ei oska kahtlustadagi, et kohvi asemel on kangem kraam. Siis istutakse aga autorooli ja loodetakse heale õnnele. Kui hästi läheb, siis kedagi surnuks ei sõideta ja politseile vahele ei jääda. Aga kui nii hästi ei lähe, rikutakse kellegi elu lihtsalt ära. Mõtlemise koht kõigile!

Kui silmad lahti käia, siis on lihtsalt jube, kuidas inimesed ennast hävitavad. Ka naised. Ma ise olen arvutisõltlane ja tean, mida sõltuvus teeb ja tähendab. Aga alkohol on vist sada korda hullem. Sellest püüan mina puutumatuks jääda.

Eks mul on teisi sõltuvusi ka -söömine näiteks. Täna õhtuks on üks suur kausi täis kartulisalatit tehtud, et pidustustega juba pihta hakata varakult. Homme tahaks kindlasti "pingviinide paraadi" vaadata ja sinna juurde iseenesest mõistetavalt ka midagi ampsata.

Valimas käisin ka täna valimisjaoskannas kohapeal ära. Ega mul kindlat kanditaati ei olnud, kabiinis tutvusin nimekirjadega ja siis alles otsustasin. Päris kaua aega läks, et lõpuks valik ühe IRL-i kanditaadi kasuks ära sai tehtud. Tuleb mis tuleb, vaevalt meie valik midagi kardinaalselt siin riigis muudaks.

Ilusat homset pidupäeva kõigile!

Uut minu köögis

Aitäh "eksile" pipraveskite eest. Tegelikult vist aitäh eest ka päris kõike ei saa. Ma lähen sel juhul ikka päris kulukaks. Muudkui tahan üht ja teist. Isegi musta kummiga lina tõi ta mulle Ikeast:D Ülihea meel on mul. Ja need veskid on ka minu köögi uhkused praegu. Eriti tumesinine. Meena täitis pipraga ära ka niipalju kui meil kodus terapipart oli. Järgmine ost toidupoest on kindlasti suurem kogus terapipart ja saaks veskid kaelani täis panna:) Tumesinine jahvatab natukene jämedamalt, pisem puidust aga peenelt. Aitäh, aitäh, aitäh....

Salajutud vol.2

Uus postitus neile, kes on huvitatud kaitstud lugudest ja elavad meile kaasa. Parool on endine!

Edaspidi leiate värsked postitused minu salajuttudest kõrvalolevast blogrollist.

Tegin südame kõvaks...

Peale otsust, et ma ikka jätan vist selle tahvelarvuti asja sinnapaika, läksin mööda poode kolama. Käisin tiiru söömas. Söömisega on Viljandis minu arust natukene kehvasti või ma ei tea neid häid-populaarseid kohti. Pole sellist kohta, kus kõik oleks paigas - interjöör, asukoht, hinnatase ja toidu kvaliteet (tegelikult portsu suurus vist ikka). Esimeseks valikuks oli Viljandi kohvik, sest seda ma tean juba ammusest ajast ja kõik tuttav. Aga oh häda, maksta saab seal ainult sularahas, nii et suutsin omale ainult ühe 2 eurose salati lunastada. Kõht jäi ikka tühjaks. Jalutasin siis edasi ja avastasin üsna käidava koha peal City Lokaali. Tundus hubane. Tellisin omale prae (karbonaad), mahla ja magustoidu. Toit toodi kiirelt lauda. Praad oli isuäratava välimusega, aga minu mõistes see lihatükk küll karbonaadi mõõtu välja ei andnud. Vanasti tähendas karbonaad ikka riivsaias paneeritud kondiga lihatükk. Taldrikul oli aga õhukeseks vasardatud pipra ja soolaga maitsestatud tavaline lihatükk. Võib-olla olen ma millestki valesti aru saanud, aga olin natukene pettunud. Kartult oli ka vähe ja kastet lausa lainetas. Salateid oli näpuotsaga. Hinnaks üle 5 euro. Ei jäänud ma rahule ja arvatavasti tagasi ma sinna enam ei lähe. Eks tuleb jälle uusi kohti katsetada-vaadata.

Peale söömist (kui seda söömkiseks nimetada saab) sõitsin teise linna otsa vanasse heasse Magaziini. Vaatasin nõud üle, ostsin omale puuduolevad 3 lauakatet, Jaskar sai oma sünnipäeva kingi sellest poest ja hunniku Saksa komme ostsin ka.

Tagasi linna sõites läksin Uku Keskusesse. Tako huvitas mind ja sain sealt lastele päris mitu soodsa hinnaga asja...no tõesti soodsa. Pikavarrukaga särke Metele alla 3 euroga. Pole ju paha?

Ja et mulle see tahvelarvuti asi rahu ei andnud, vaatasin, mis seis Experdis nendega on. Naljanumber. Loomulikult olin ma hindadega väga hästi kursis ja Experdis tahavad nad ikka ilgelt kavalad olla. Samsung Galaxy Tab 4 oli seal soodushinnaga 299 EUR-i (tavahind midagi üle 500). Küsisin siis müüjalt, et mis krdi tavahind saab selline olla, üle linna igal pool 299 EUR-i ? Hakkas siis võhik seletama, et vanemad mudelid, ilma 4G-ta ja seepärast on allahinnatud, et kui nad välja tulid, olid ikka sellise kõrge hinnaga. Ma siis mainisin, et on ikka küll 4G võimalusega. Siis hakkas kokutama. Milleks inimesi nii petta? Aga eks igalpool on mingi müstiline "tavahind" ja siis asja õige hind, et ikka muljet jätta, kui soodne kõik paistab:D

Võtsin teadmiseks, tänasin ja sealt sain ka järgneva tõuke, et ma ikkagi lähen veel EMT-sse. Seal on asjadel vähemalt õiged nimetused ja hinnad. Ja selle aja sees oli juba minu favoriit must tahvel ära ostetud. Oli vaid valge. Müügimees, kes minuga tegeles, oli väga sümpaatne. Noorem poiss siiski minu mätta otsast vaadates. Ja väga minu sõbranna mehe moodi - nii olek, jutt, ühesõnaga vaatasin kohe nimesilti rinnas, et äkki tema vend isegi. Aga ei. Väga asjalik töötaja EMT-s:) Aitas mul kaaluda kahe erineva tahvli plusse ja miinuseid ja plussid jäid lõpuks ikka kallima tahvli poolele. Soovitas ka kohe DIIL-i  4G interneti sinna juurde, 13 EUR-i kuu, andmemaht 25 GB ja kaup saigi tehtud. Nüüd olen ma värske Samsung Galaxy Tab S 10.5" (pronks) omanik. Ajaga peab kaasas käima, ka minu vanuses:D

Milleks mulle siis sellist kallist tahvlit vaja läheb? Oma mõtetes oleks mulle see väga hädapärane meie Saksamaa reisi kajastamisel. Minu telefoni võimalused pole lihtsalt nii suured ja on päris piiratud tegelikult. Midagi saab seal teha, aga suure aja- ja närvikuluga. Ja läpakas on üsna tüütu kaasa vedada igale poole. See las olla mul lauaarvuti eest.

Ja ega ma oma tahvli olemasolu lastele eile ei reetnud. Tahaks ikka ise enne sotid selgeks saada, siis võin neile ka näidata. Peavad ikka head närvid olema, et oodata, kuni kodutööd tehtud said, lapsed magama ja siis pimeduse varjus hakkasin oma uut aparaati uurima. Keegi majas aru ei saanud, mis teoksil. Isegi uue asja lõhna ei tuntud:D

Minu pikaaegne unistus täitus ja võtan seda kui oma selle aasta varajast sünnipäevakinki:D Ok, mõne kingi teen kindlasti veel...nagu ikka:)

Miks ma ei suuda otsustada?

Usute või ei usu, aga täna oli üks täiesti minu päev. Viisin lapsed aeda ja põrutasin Viljandi poole. Asja nagu otseselt ei olnudki, aga kuna mul ikka veel vaba raha on ja ma kohe ei saa, kui selline olukord on, siis pidin minema natukene ringi vaatama.

Tegelikult oli mul juba üks ammune unistus, mille tahtsin täna kindlasti ellu viia. Nimelt pidin ma juba eelmisel aastal omale tahvelarvuti ostma. Mul oli juba teada, milline ja oli isegi emt internetipoes ostukorvis see aparaat, kui sain ootamatult Saksamaa advokaadilt 700€- se lõpparve ei millegi eest. Tulemust nagu ei olnud, ainult arved olid alati suured.

Loomulikult prioriteet number 1 oli arve tasuda, tahvelarvuti pidi ootama. Tänasin õnne, et ei suutnud nii kiirelt otsustada ja arve jõudis enne, kui raha hakkama oleksin pannud. Vahest on kasu ka suutmatusest otsustada. Maksin suure vihaga arve ära ja õnneks sai see jama sellega ka lõpu.

Täna ja üldse viimased päevad, on saanud tahvelarvuti aga jälle aktuaalseks teemaks. Peas ma muidugi olen 100 x juba plussid ja miinused endaga läbi arutanud. Kedagi teist ju ei ole, kellega asju arutada. Kaisa käest palusin ka valiku tegemisel abi, kuigi eelmisel aastal oli minu kindel soov Samsung Galaxy Tab S. Kaisa soovitas Galaxy Tab 4- ja.

No ja selle meeletu sooviga ma linna poole sõitsingi, et oma silma ja käega need tahvlid üle vaadata. Ja et ma selline otsustusvõimetu juba olen, siis teepeal panin spontaaselt omale juuksurise aja kirja, et natukene aega võita. Lohutuseks või nii. Lasin juukseid pesta ja otsi käpida, 10€- ga sai ots lahti tehtud. Ise ma muidugi muudkui sisendasin endale kogu aeg, kui ära ma tegelikult olen teeninud juuksuri külastuse. Jube küll mu elu ju. Ja kui ma juba kohapeal olin, lasin kulmud ka korrigeerida ja värvida, aega mul ju oli. Esmest korda sain ka kulmude vahatamst tunda. Eemaldati kõik udemed, mis kulmude läheduses vohasid. 6€ läks mul see lõbu maksma. Aga ma olin selle ära ka ju teeninud:D

Ja oligi aeg sealmaal, et sättisin sammud EMT-sse. Tegin poes tiiru, seisin vitriini ees, vaagisin ja kaalusin ja kõndisin minema. Viskasin veel teistele pakkujatele ka pilgu peale ja viskasin selle hullu plaani peast välja. Liiga suur samm ikkagi minu jaoks. Ja hulga raha.

Jätkub...

Salajutud

Salajutud räägin edaspidi uues kohas.

Kuidas me vastlasõitu tegime

Fotod: M.Schneider