Sõna otseses mõttes. Ma olen vist terve kuujagu töid-asjaajamisi kahe päevaga suutnud ära ajada.
Eilne hommik algas sellega, et Meena üks silm oli põletikuline. See tal igivana probleem, mida polnudki juba pikka aega olnud. Selge see, et lasteada minek oli välistatud. Nakkav asi siiski. Jäi üle ainult Stig lasteaeda viia, sest mul oli nii või naa Nuia asja. Meena suure ja tragi tüdrukuna oli nõus selle aja üksi kodus olema. Tal on oma DVD-dega piisavalt tegemist.
Viisin Stigi aeda. Nende rühmas on tuulerõuged liikvel ja lastevanematel paluti tähelepanelikud olla. See veel puuduks. Mul Stigiga piisavalt muret praegu ja see ei tahagi ära lõppeda. Iga päev annan ta rühma ja olen valmis selleks, et teda on vaja poolest päevast koju tuua.
Käisin vallas oma igakuiseid pabereid viimas, et jälle toimetulekutoetust taodelda (no ei tule ilma toime) ja ühtlasi anti teada, et meie perel on ka Euroopa Liidu toiduabi pakk saada. Kogus oli suur ja seda oli vaja tooma minna nn. laost. Vallamajas ju selliseid asju ei hoia. Paberil olid kirjas kogused ühele inimesele ja meie puhul korrutati need kuuega. Kujutate ise ette. Näiteks 48 karpi hautatud sealiha konservi 24 pudelit rapsiõli, 12 purki borši suppi, 12 tahvlit tumedat šokolaadi, 6 kilo jahu, skumbriat õlis, tatart, riisi, suhkurt, neljaviljahelbeid, rosinaid, makarone. Sai vist kõik üles loetletud. Tohutu abi igatahes ja kavatsen seda sihtotstarbeliselt kasutama hakata. Sellist abi on saada kaks korda aastas. Järgmine kord on oktoobris.
Eks ma oli sellega juba arvestanud ka, sest perearstil olime juba käinud, probleemid aga kestsid. Tee oli mul selge, nii et tegutsesin. Haiglas järjekorda ei olnud ja saime kohe jutule. Väga meeldiv personal oli. Kohe peale paberimajanduse jutti ajamist suunati meid palatisse arsti ootama. Stigil polnud üldises vaates häda midagi. Oli rõõmus ja seltsiv. Püüdsin talle natukene seletada, mis juhtuma hakkab, et ta ära ei ehmuks, kui arst tuleb teda uurima.
Õige pea astuski sisse arstionu. Stig on rohkem naiste seltskonnaga harjunud ja ehmatas kohe ära. Natuke oli nuttu ka, kui üle vaadati. Siis kutsuti järgmine arst, jälle meesterahvas. Aga kõik oskasid väga professionaalselt 2-aastase mehega ringi käia ja Stig sai sellest julgust juurde ja rahunes maha. Ega teda palju enam ei näpitud. Saadeti veel edasi kolmandagi meesarsti juurde. Sinna ta läks juba jooksuajalu ja sõita sai ka liftiga, seda lõbusam Stigil oli.
Saime näpunäited, mida kinnise kõhu puhul ette võtta. See pidi üsna levinud probleem olema selles eas lastel ja ei midagi uut. Selgus paar uut asja. Seda ma siin aga lahkama ei hakka, teise inimese haiguslugu siiski. Delikaatne värk.
Kui lapsel on kõhukinnisusega probleeme, siis abiks on vedelad supid, kliipudrud, tavalise või söömine, ploomimahl (soovitavalt 3 liitrine Maksimast), kasemahl, palju juua, ploomid, kiivid, maasikad. Need on asjad, mis mulle praegu meelde tulid ja äkki on kellelegi abiks.
Paar äärmuslikku nippi saime veel, need aga pole nii tervislikud ja neid ma ei jaga. Hoian oma teada ja kasutan, kui tõesti muud moodi enam ei saa.
Arstionu pakkus lõpetuseks meile veel oma salajasest assortiikarbist kommi ja nii me sealt haigemajast lahkusime suts targemana.
Ja nagu ikka, kui juba nii pikk sõit oli ette võetud, olin ma kodust ettenägelikult kaasa võtnud ka Steni ratta, mis vajas juba ammu täis hooldust. Meest meil majas pole, tuleb kasutada professionaalide abi. Olin hommikul juba ette helistanud ja kõik põhilised asjad järgi uurinud. Viisin ratta kohale ja nüüd jääb üle oodata, kui antakse teada, et ratas on uueks hooajaks valmis. Sten pole veel avastanud, et ratast pole. Kui ta ei avastagi, siis on see minu sünnipäeva kink talle. Vaatame, kuidas see mul välja kukub. Minu suu on igatahes lukus :D
Sellega valmis, andis Stig teada, et temal on pissihäda. Sõitsin Maavalitsuse hoone ette. Seal on soe ja puhas wc. Olin vaeva ära näinud, aga Stig keeldus pissimast. Läksime autosse tagasi. Sain ta rihmadega kinni, kui ta hakkas uuesti pihta oma hädadega. Vat selline ta probleem ongi. Tahab pissile, aga pissida ei julge ja nii ta vaevleb. Võtsin ta siis uuesti kaenlasse ja läksin uuesti üritama. Raudsed närvid mul. Stig nuttis juba haledasti ja püüdsin teda potile keelitada kabiinis. Keegi naisterahvas teistpoolt ust juba tundis muret, kas ikka kõik korras on. Oli. See on meie igapäev juba ja tundub, et ilma lõputa. Seekord saime suure surmaga pissi tehtud ja laps oli kohe kui ümber vahetatud.
Aeg oli lõunaund teha. Küll turtvatoolis, aga kes magada tahab, saab seda teha igal pool.
Mina ajasin sel ajal oma asju EMT-ga ja nagu ikka kiidan sealseid teenindajaid. Väga positiivsed ja abivalmis, kuulavad su vingu ära ja elu läheb edasi. Koos uue telefonga muidugi. Garantiist küll loobuda ei saanud, aga lubasin kohe kohale lennata, kui probleemid pihta hakkavad :D
Aeg oli juba sealmaal, et sai Jaskariga kokkulepitud asju ka ajama hakata. Olime talle juba sada aastatat tagasi hambaarsti aja kokku leppinud. Enne seda olime juba päris mitmed arstid läbi käinud ja ikka oli meid edasi saadetud ja lõpuks vist olemegi otsaga seal, kus me ka reaalselt abi hakkame saama. See on jälle pikem jutt ja ulatub juba aastasse 2010, kui me käisime uurimas Hambakliinikus breketite võimalust. Seal aga laideti asi maha ja et polevat vaja. Siis tuli uus mure ja lõpuks Hambakliiniku töö osutus kasutuks, nii et tuli uude kohta minna.
Täna Jaskar sai ka aru ja mainis ära, milline on ikka suhtumise vahe Hambakliinikus ja nendes kohtades, kus me nüüd järjest käinud oleme (Dentes ja Ortotondiakliinik). Nagu öö ja päev. Jaskar võtab asja igatahes täie tõsidusega ja teeb tublisti koostööd, et ka breketid suhu saada. Viimane aeg. Ise tahaks ka muidugi osa saada :D
Lõpuks sõidutasin Jaskari ühikasse tagasi ja et ma juba Mustla trassil enamvähem olin, käisin tiiru sõbranna juurest ka läbi. Sain talt juba pühapäeval kutse, aga ei suutnud ennast tagant sundida, et kuhugile minna. Ilm ju oli ka sitt ja see on piisav argument minu puhul:)
Stigil oli külas tore. Sättis ennast kohe Tony masinapargi juurde ja kukkus mängima. Ime ka, kui ei tahaks mängida. Päev ju põhimõtteliselt turvatoolis veedetud. Rääkisime maast ja ilmas, mis peab ka ju tehtud saama, kui naised koos. Vahepeal tuli emalt kõne, et Meena oli trepist alla kukkunud. Aga ega see minu kohale tormamine poleks enam midagi päästnud. Olin ju kodust kaugel. Ema sai sellest aru ja andis endast parima, et Meenat lohutada ja vaadata, kas kondid terved on.
Hakkas juba hämaraks minema, kui me ennast kodu poole sättima hakkasime.
Kodu oli omal kohal, aga kõik karjus (tegemata tööd). Eks ma Stenile selgitasin ka, milline kodu olla võiks, kui ma juhuslikult pole päev läbi koju saanud. Ja muideks, täna ma jälle olin päeva ära ja minu eilne sajatamine kandis vilja...puud olid tuppa veetud (sattusin nagu puukuuri) ja kõik oli enamvähem talutav seekord.
Tänesest tegusast päevast kirjutan kohe, kui mahti saan.
