Kaua ma lolli mängin?

Ma ei hakka oma postitust isegi mitte parooliga kaitsma. Annan avalikult edasi teate, et ma ei soovi enam suhelda oma mõnede sugulastega. Ei taha lihtsalt. Küll nad ise teavad, miks. Anonüümselt on kõvad tegijad, silma all lausa sulavad. Pole vaja.

Nii...edasi tõsistema asjade juurde. Täna oli päev, kui on vist minu põdemise tipphetk. Nina hakkab peast ära kukkuma kohe. Leidis ka aja (haigus), mil mind kimbutama tulla. Kõige olulisemal päeval.

Proovipäev läks nagu läks. Uus asi ja eks õppimist ja harjumist on palju. Üks päev piisas vaid põgusalt tutvumiseks ja töö olemusest aimu saamiseks. Iseenesest ma tunnen, et saaksin hakkama küll ja see oleks üsna minu unistuste töö. Minu osa on antud, nüüd jääb ainult oodata. Tuleb mis tuleb, mina enam midagi muuta ei saa.

Kui ma täna töö lõpetasin ja oma sõnumeid lugesin, siis tulid mulle lausa pisarad silma. Paar head sõna ja mõju on tohutu. Aitäh, kes ei pea paljuks ka sekka sellele pasale midagi positiivset õelda. See juba on midagi. Mõnel on aga kohe raske ja valus pool sõnagi midagi head õelda. Kasvõi mokaotsast naeratadagi :D

Hobikorras :D

Jaskaril algas praktikaaeg, kooliga on selleks õppeaastaks vist kõik. Mingit kindlat praktika kohta tal ei ole. Ta on selle eest alati ise seisnud, et tal asjad korda saaks. Alustas ta täna vanaisa abistamisega, mis on ka justkui natukene ehitusega seotud ja eks ta on alati vanaisa kõrvalt ühtteist õppinud ja vanaisal ka üsna arvestatav abi Jaskari näol. Nad paistavad hea tiim olevat.

Täna olid nad juba päris hulga vanat katust eemaldanud. Väga tervist kahjustav töö, sest tegu on asbestiga. Aga ega nemad sellest ei hooli, mida see tervisele kõike kahjulikku tekitada võib. Tuuakse ikka sadu näiteid veneajast ja kõik pidavat veel elus olema. Ei kasutata kaitsevahendeid ega  midagi.

Mina ei käinud seal täna ei õiendamas ega ka mitte abis. Läksin rahus, koos toidukorviga. Mure ju, et lapsel äkki kõht tühi. Hommikul ju lendasime kõik otse voodist välja. Söögist ei jõudnud isegi unistada. Keetsin kilo Euroabi makarone, praadisin hakkliha ohtra küüslaugu ja porgandiga juurde ja saigi kiire ja maitsev söök. Signe soovitus :)

Kahjuks olin natukene hiljaks jäänud. Nad olid juba vanaisa juures söömas käinud ja kõvasti vaaritanud iseendile. Saavad hakkama küll, kui nälg ikka näpistab. Viisakusest sõid nad ikka minu toodud sööki ka natukene.

Niikaua kui  nemad sõid, kolasin mina natukene ringi sealses majapidamises. Isa on mul kirglik "soga" koguja. Saksamaal nimetatakse selliseid inimesi messie - syndrom'iga inimesteks ja neile on ka spetsiaalne saade tehtud. Tal on see nn. soga küll kõik korralikult sätitud ja ta kogub seda justkui hobina. Tegelikult aitame meie ka tal seda hobi edendada. Alati, kui me kuskil reisime ja teeäärtes ilukilpe näeme, siis kõik tuleb üles korjata, mis võimalik. Viimaselt Saksamaa reisilt saime 5 kilpi. Eriti hinnatud on originaalkilbid. Kogu on suur. Vaadake ise...

Kilpe on väljapnemist ootamas hunnikute viisi. Mõned nubrimärgid on ka kogunenud.

Selline kummaline hobi mu isal, millega on ta ka meid nakatanud kuigipalju. Üks lahe uunikum on tal ka väravas. Tegin pildi ja lubasin soov.ee - sse müüki panna :D Nalja peab saama ;)

Mina kogusin noorena (vene ajal) taskurätte (uusi), seepe, titeriideid ja postkaarte.

Mida kummalist teie või teie lähedased kogute/koguvad?

Jumal, milline hommik :D

Eile, kui ma oma postitusega olin valmi saanud ja kela vaatasin, pidin ära minestama. Ei olnudki enam eile, vaid lausa täna varahommik. Mina olin mõistlik ja katsusin kiirest magama jääda. Minu telefon aga võttis asja tõsisemalt ja magas hommikul sisse.

Mul hakkas uni pealt ära juba minema, kui vaatasin, et väljas on kahtlaselt valge. Mete ka üleval juba kobistas. Asi tundus imelik. Mõtlesin, et magan ikka edasi ja ootan ikka äratuskella tirina ära. Usalduse värk. Sisetunne aga käskis korra telefonile pilgu peale visata. Telefon hoolega äratas, aga millegipärast ilma hääleta ja oli seda juba pikalt teinud. Kell oli 7:17. Koolilaste buss oli juba 7 minutit olnud teel kooli poole.



Kiired liigutused, häire antud, asusime tegutsema, et päästa mis päästa annab. Väga hull seis ju ei olnud, meil oli pisuke edumaa. Bussi variant langes küll välja, aga Jaskar tubli ja kiire mees organiseeris kõigile autosse kohad. Isegi Meena jalgrattale (täna lasteaias jalgratta päev). Tema oli ka ainuke, kes endast väljas ei olnud ja inetuid sõnu ei karjunud repliikideks. Stenil läks küll asi käest. Nii käest, et ma lihtsalt krabasin teda jopest ja kutsusin teda korrale. Oli pahane minuga, et mina mõkutan ja tema jääb kooli hiljaks. Krt. Ikka mina süüdi alati. Ükskõik, milles siis.

Siis hakkas Meena ja Stigi etteaste. Nemad kemplesid ühe pulgakommi pärast. Meena kasutas pulgakommi Stigi meelitamiseks. Nii üles tõusmisel, kui riietamisel ja kui asjad korras olid ja Stig teenitud kommi nõudis, keeldus Meena talle seda andmast. Siis tuli omakorda Jaskar ja lõi selle pundi laiali. Meena muidugi solvus ja ronis ära teki alla. Normaalne ju. Sul on elu kiireim hommik ja ta hakkab tsirkust tegema :D

Kui olime kõik valmis minema sõitma, keeldus Stig autosse tulemast. Siis jäi tal veel nossu koju. Selle ma sain õnneks vanaema tagavaradest pooelet teelt kaasa haarata. Ilma oleks üsna keeruline päev lasteaias tulnud. Kasvatajatel oleks raske olnud. Talle sobib küll enamasti ka muu kalts (minu trussikud näiteks), aga originaal on ikka kindla peale minek.

Asusime teele. Loomulikult püüdsin eeskujulik liikleja olla, oma rajas püsida ja kõiki eelneva nädala sündmusi meeles pidada ja kõik õigesti teha. Eksida ju ei tohi. Liiatigi, kui ma liiklemisteemasid ise käsitlen oma kirjutistes. Kõik jälgivad mind kindlasti kullipilgul :D Kujutan endale asju väga elavalt ette ;)

Teepeal tuli vastu isa, kes oli teel Jaskarile järgi, et teda enda jurde appi viia. Pidime peatuma ja Jaskari maha laskma. Siis läks Metel kops üle maksa. Pidime selle manöövriga tohutult väärtuslikke sekundeid kaotama. Õnneks oli see Mete poolt ainuke prentensioon kogu kiire hommiku vältel. Oli teine üsna mõistlik. Stenist tuleb ka aru saada, valus ju puberteedi eas olla :D

Minut enne kaheksat oli peatus kooli ees. Minu osa oli antud. Palusin lastel ilusasti vabandada, kui nad hilinevad ja asi oli korras minu poolt.

Siis tuli lasteaed. Ratas, kodinad, lapsed, erinevad rühmad, kes enne, kes pärast. Sebimist oli. Meenal olid juuksed ka nagu takud peas, see oli ka veel vaja korda saada, enne kui laps rühma läks. Palju kahtlaselt morne nägusid. Eks ikka minu üllitiste pärast. Aga ma ei lasknud ennast heidutada. Minul probleeme pole. Naeratus näol sõitsin pilkases vaikuses koju, et omale lõpuks üks kohvi teha ja tühjas kodus vaikust nautida. Pisikene stress oli seda väärt.

Homne hommik võiks siiski natukene organiseeritum olla. Siis ma pean olema puhanud ja valmis oma oluliseks proovipäevaks.

Justkui töövarjupäev

Tunnen ennast juba teist päeva tõbisena ja pole viitsinud midagi eriti liigutada. Eilse päeva molutasin maha niisama. Süüa tegin, aga see oli ka kõik. Väljas oleks nii palju teha, aga no ei olnud tahtmist välja minna. Minu jaoks oli külm ja tuuline. Tervist on ka vaja hoida ja kui pea natukene nina piirkonnast mitte päris okei ei ole, siis ei kisugi midagi tegema, veel vähem välja valju tuule kätte.

Nii ma siis tubane olengi olnud kuni tänaseni. Täna oli mul vaim valmis, et teen oma juustele ühe kosutava kookosõli-meemaski ja siis keeran rätinutsu pähe ja lähen tegutsema. Sain Mask tehtud ja juustest välja ka juba loputatud, helistas isa. Uuris, mis teoksil, millega tegelen ja mis plaanis. Rääksisin oma tohutud plaanid õuega ära ja kuulasin, mis tal välja pakkuda on. Midagi pidi ju olema. Oligi. Pakkus võimalust temaga üks tööreis Tallinnasse kaasa teha.

Nojah, polegi teab mis ajast pealinnas käinud. Viimati vist siis, kui see kurikuulus Vabaduserist avati. Siis sai ka möödasõidul seda vaadatud. Meena oli siis titt ja ma arvan, et see juhtus nii umbes 5 aastat tagasi. Uskumatu, aga tõsi. Meil pole sinna kanti lihtsalt asja olnud. Asja on ikka rohkem suts üle piiri ja nii edasi. Maksimum Pärnu, kui Eesti poole vaadata. Ja ongi nii, et Tallinn on meist ikkagi liiga kaugel.

Mina ütlesin igatahes "ja" peale mõningast kalkuleerimist. Kodus on momendil olukord üsna nutune ja mis minagi siin üksi rabelen. Päästa niikuinii midagi eriti enam ei ole.

Mete muidugi kikitas üleval kõrvul ja kui ta kuulis, et midagi toimuma hakkab, lendas ta hoobilt oma soojast pesast välja ja tuli asja uurima. Seletasin lühidalt plaani ära ja ta arvas, et tema pole ka Tallinnas peaaegu et üldsegi käinud. Korra elus vist ikka on :) Ainuke tingimus, et ta kaasa võtan, oli ülihelikiirusel hammaste pesu. Mete jaoks oli see nalja teha nii hea pakkumise peale. Stig sai iseenesestmõistevalt loa kaasa tulla. Temale see reis kõige rohkem mõeldud oligi. Vana masinamees ikkagi ju.

Nii, mõeldud - tehtud. Föönitasin juuksed, pakkisin Stigile teki ja nossu kaasa ja lahkusime. Tagasi vaatamata. Meena oli juba varem vanaemaga kaasa läinud, tema oli kindlas kohas. Sten oli jälle sõbra juures ja Jaskar hindas hommikul vara oma kahjud üle ja keeras uuesti magama. Täiesti süüdimatult. Ise lubas trimmerdama hakata. Hea mees, kui lubabki. Niigi palju rõõmu mulle :D No ja mis mul enam passida. Tuld!

Olime õigeaegselt kohal, et vanaisa autosse ümber kolida oma kaasa võetud nodiga. Stigil silmad särasid. Ta ei aimanudki, mis teda ees ootas.

Selleks ajaks, kui meie isaga ühinesime, oli temal juba Tõrvast koorem võetud, see Pärnusse viidud ja oli juba Nuias uue järel (saepuru), et see siis jälle Tõrva viia. Sealt tühjalt Võrru sõita, kraanulid peale võtta ja need Talinnasse Bekkeri sadamasse viia.

Märg saepuru Tõrva tehasesse

Spetsiaalne atribuutika saepurutolmu eemaldamiseks

Kraanulid saime Eesti kõige moodsamast ja suuremast graanulitehasest Osulas. Meeletud saepuru hunnikud ja uued hooned. Väravateks kaalud, kust tuli sisenemisel üle sõita, et tühimass teada saada.

Meie koormasse mahtus ca. 30 tonni graanulit, mis oli vaja toimetada Bekkeri sadamasse. Üks sama firma auto juba ootas, et siis kõik koos kolonnis see reis ette võtta.

See oli ka üsna huvitav jälgida. Suheldi raadiosaatjatega, vahetati infot kiiruskaamerate asukohtadest, kiruti sõiduautosid, kes kolonnile vahele sättisid ennast. Pidi väga ohtlik koht sõitmiseks olema. Kui midagu juhtub, pidi väga kehvasti olema, kui suurte autode vahel sõita. Võtsin teadmiseks. Poolas ma ikka alatihti võtsin "rekkadele" sappa, et kellegi kaitsva tiiva all kulgeda. Sabas vist nii hull ei ole, kui kahe suure auto vahel.

Kolmas autojuht, kes meie järel sõitis ja rääkis vene keeles, muretses autode pärast, kes pidid tal sabas olema ja ei saa temast kuidagi mööda. Palus üht peatust, et olukord normaliseeruda saaks. Õige pea aga läks tee mitme realiseks ja siis oli selline tunne, nagu autod oleks punase fooritule tagant pääsenud. Vabanemine. Ja asi oli lahenenud.

Peatustega on nii kolonnis sõites üldsegi kitsas. Metsapeatusest ei saanud unistadagi. Sellepärast pidi Stig oma häda tegema rahumeeli tühjaks saanud viineri karpi. Muud võimalust lihtsalt ei olnud. Saime hakkama.

Näksimisvarud võtsime Tõrva Konsumist, sest mida sa sõidu ajal ikka teed. Sööd loomulikult. Nii ka meie. Stig tegi ka pisikese lõuna une ja Mete kasutas ka juhust, et ennast välja magada. Tallinnas oli muidugi kohustuslik üleval olla. Ajalooline hetk siiski. Ei saa ju maha magada.

Mõeldud  jällegi rekkameestele

Spetsialiteet rekkameestele

Suur - Emajõgi

Adavere tuulik

Viikingite küla

Oleme sihtpunktis

Nägime ka natuke merd

Angaar, kuhu kraanulid varju alla saavad

Koormaid laetakse maha

Koorma sisu lähemalt

Finaal

Kui eesmärk täidetud oli, sõitsid teised autod Osilasse uue koorma järgi, isal aga vahetus lõppes ja oli koju sõit - tühjalt, ilma koormata. Selge raiskamine, aga paratamatus. Nädalaga sõidab ta maha keskmiselt 11 000 km. Täna oli keskmine kütusekulu ca. 27 - 28 l/100 km. Paagi suurus pidi olema 800 l, kui ma nüüd õigesti mäletan. Ma ikka pärisin igasuguseid asju ja tegin ka tarka nägu :D Meie saime vist sõita täna priilt kuskil 500 km.

Kohe oleme õhtal ja metsapeatus oli täitsa võimalik juba

Läbisõit Türilt

Enne vahetuse üle andmist peab autol paak silmini täis olema ja auto peab seest läikima. Pidavat hiljem lihtsam olema korraga, kui alati puhas auto hoida. Selline töö siis minu isal. Mul ka nüüd selgem pilt ja saksin ise ka sellise tööga hakkama, kui keegi auto angaaridest välja aitaks juhtida ja tagurdamine on ka päris julm sellise jurakaga. Aga maanteesõit oli mõnus rahulik, 85 -90 km /h. Pärast oma autosse istudes oli tunne, nagu mingi ilge parsaga sõidaks. Pea lõin ka kohe ära. Nii kuradima uberik võib üks sõiduauto ikka olla :D

Oli vahva päev, ei kahetse, ei mina ega ka Mete - Stig.

Apsud liikluses

Kõik, kes vähegi on autosõiduga kokku puutunud, oskavad kindlasti pajatada mõne apsu või olukorra, mis nendega juhtunud on. Kas siis nende endi süül või on sattutud kokku teise liiklejaga, kes pole eriti arukalt käitunud.

Minul oli ühel lasteaia hommikul näiteks juhus, kus mulle täiskiirusel sõitis üks ilmatuma uhke ja suur bemm lihtsalt peateele ette. Õnneks suutsin kokkupõrke ära hoida ja tõmbasin niipalju äärde, kui kannatas. Ja pidurdus oli ka päris korralik. Ehmatusest ei tasu rääkidagi. Pisikesed lapsed peal, sõitsin jalad all värisedes lastaia juurde. Enne seda tegin loomulikult ka ise apsu, sest ei suutnud adekvaatselt käituda äsjasest ehmatusest tingituna.

Lasteaia juurde jõudes märkasin, et toosama uhke bemm oli ka samal kursil sõitnud, aga teist teed ja poole kiiremini kui mina. Sattusin ulja juhiga vastamisi ja loomulikult vabandati. Arusaadav, juhtub ikka. Mina omakorda vabandasin selle juhi ees, kellele ma korralikult teed ei andnud peale oma ehmatust. Oleme ju siiski inimesed ja suudame normaalselt suhelda kaaskodanikega. Ega keegi ju meelega selliseid asju ei tee.

Üldsegi olen ma rahulik, nii muidu elus, kui liikluses. Ma ei sõida ringi vihaselt ja ei kiru rooli taga omaette kaasliiklejaid, kui nad ei sõida nii nagu mina neilt ootan ja eeldan. Eks meil kõigil ole hetki, kui kõik perfektne ei ole.

Eile oli juhus, kui koolimaja juurest oli peateele sõitnud just mitte õigel ajal üks teenekas õpetaja ja ta seisis seal poolenisti peateel ja oli nõutu. Ootas, kuni asi laheneb, et siis ohutult oma teed jätkata. Saime kõik aru, et oli tekkinud probleem ja lahendasime selle rahulikult ja viisakalt, teisi austades. Normaalne ju. Selliseid juhuseid on palju. Nii teiste algatatuid kui ka minu süül olevaid. Ei õigusta ennast üldsegi.

Kuhu ma jõuda tahan, on aga tänane situatsioon, mis jäi küll hinge kriipima. Mitte sellepärast, et mina nüüd kibestnud oleksin, aga kibestunud tundus hoopis teine pool olevat, kellele ma pöördumatuid kannatusi vist tekitasin.

Tegelikult on asi siiski vist sallimatuses, kui järele mõelda. Juhtus siis nii, et vahetult enne koju jõudmist, siinsama meie oma tee peal, kus liiklust eriti ei ole, sõitsin mina juhuslikult vastassuunas. Juhtub. Ei tohiks, aga näed... Nägin, et auto tuleb vastu ja hakkasin sujuvalt oma ritta tõmbama. Oli natukene ootamatu loomulikult, et auto tuli, aga rahulikult asja ajades sain oma suunda ja mahtusid kõik sõitma.


Vastutulija oli tuttav. Seda enam lootsin, et asi oli sellega lahendatud. Aga ei. Minu naeratusest ei piisanud sel korral. Üsna läbi hammaste ja vihast nõretava tooniga mainiti ära, kui ohtlik ma liikluses olen ja korralikud/korrektsed, mitte iialgi eksivad liiklejad ei julgevat enam maanteele tullagi, kui mina ringi liigun.

Siit on kohe näha, kui palju viha ja kurjust tegelikult inimestes on. Mul on ainult hea meel, et mina isiklikult suudan sellistest asjadest üle olla ja liiga teevad need vihast nõretavad inimesed ainult ja ainult iseendale. Olgem sallivamad! Iseenda huvideski vähemalt :D

Kuidas käitud sina ootamatutes olukordades, mis liikluses tihtipeale juhtuvad?

Annan ära!

Annan ära mõned TW asjad. Lähim info siin.

Spordipisik meie peres

Ma ei ole kunagi mingi spordi kummardaja olnud. Kehalises kasvatuses olin kooliajal keskmine. Ei osanud ma turiseisu, ei kõiest ronida. Tegin oma alad ära, et keskminegi hinne kätte saada. Ujumistrennis ma küll mingi aeg käisin, aga ujuda ei oska ma tänaseni - korralikult. Vee peal seisan, edasi saan, aga kroolist pole mul õrna aimugi. Mis mul hästi meeles on, kui ma kord ujumistrennis sain ühe korraliku peaka hüpatud. See on mu elu suurim saavutus ka vist spordivallas :D

Sellist mitte mõisapeale liikumist armastan ma aga väga. Rattamatkad, orienteerumised, kerged jooksud, kiirem jalutamine, ujumine oma lõbuks. Viimasel ajal on mu päevad täis väga sarnast trenni, mida saaks jõusaalis teha. Iga päev saan ma aru, et mul on lihased täitsa olemas. Vagude vahel koogutamine on väga tõhus trenn. Nii et ei saa õelda, et ma päris spordivõõras oleks momendil.

Millest  ma aga tegelikult rääkida tahtsin, on minu lapsed. Mete ja Sten tegelikult. Sten tundub küll selline pontsakas ja natukene nagu ülekaaluline. Nüüd viimasel ajal on asi küll paremuse poole läinud. Eks pikkust tuleb ka juurde ja liikumist on palju. Ja mis mind imestama paneb, koolis jooksmises on ta üsna hea. Spordipäeval oli napilt teiseks jäänud. Mete on suts parem, aga ega Sten alla ei jää. Kodus nad ikka korraldavad jooksuvõistlust ja kasutavad kartulipõldu staadionina :D Mete püüab ikka Stigi ka treenida ja utsitab teda jooksma. Stig loomulikult jookseb ka (hästi vahvalt, kätega annab ikka kõvasti hoogu, nagu vana proff) ja vudib ikka ringi ära ilma pukamata. Hingeldab küll sealjuures kõvasti. Ma ikka ütlen Metele, et ta Stigiga üle ei pingutaks, ikkagi kahe aastane teine alles.

Kolmapäeval oligi siis jälle iga kevadine spordipäev koolis. Seda oodati nagu jumala õnnistust. Tore ju iseenesest. Mina pole kunagi spordipäevadest nii vaimustuses olnud, sama Meenaga. Tema on selline laiskloom nagu mina. Aga Sten ja Mete küll spordivad meelsasti.

Sten vist sai kokkuvõtteks 6. Koha, Mete aga 2. koha. Tuleval reedel said nad võimaluse aga võistlustele sõita ja oma kooli esindada. Ka seda päeva juba oodatakase.

Minu suur kirg

Pean kahjuks jälle tõdema, et olen suure hulga raha kulutanud oma nõrkusele - nõudele. Arve pole küll veel makstud, aga mul on see raha spetsiaalselt kõrvale pandud. Ma võib - olla olen imelik, aga ma jumaldan TW nõusid, eriti kui ma saan neid endale sooduspakkumistega soetada. Ja kuna mu madal lauapärl läks "jalutama" sel ajal, kui ise reisil olin (kes asjast midagi teab, paluks vaevatasu eest teada anda), siis oli just soodne komplekti pakkumine madal lauapärl + 2 x 450 ml lauapärli sarja kaanega kaussi ja ma pidin need omale muretsema. Loomulikult ei saanud ma keeldudad ka Eco joogipudelist, mis maksis vaid 3€ ja puudu oli mul ka veel üks normaalsuuruses supikulp, millega on hea rabarberi kisselli tõsta :D Ja et Konsumis on sooduspakkumises Saaremaa soolakristallidega või (meie pere lemmik!), siis kulus meile ka üks "luksuslik" võitoos ära. Kirsiks tordil oli pakis veel vertikaalne koorimisnuga (ilusat kollast värvi), mis kulub meile ka kindlasti ära. Õnneks pole palju vaja ja mind teevad need asjad üliõnnelikuks.

Nüüd aga hakkan selle hooaja kohustuslikku rabarberikooki küpsetama. Kes veel proovinud ei ole, soovitan soojalt. Te ei pea pettuma :)

Igal asjal oma aeg

Kindlasti on paljud huvitatud, millega ma tegelenud olen ja mis teoksil. Paljudele on see ka suva, need ei pea edasi lugema :D

Kodutunne käis külas, tegid oma võtted, ajasid juttu, sõime õues pannkooke ja saadet peaks saama näha juba tuleval esmaspäeval. Kui külalised lahkunud olid, oli vaja hakata kartuli paneku peale mõtlema.

Nüüdseks on kartul maas, täitsa üksi panin, vaikuses ja rahus. Mitte küll 100%-liselt, sest Stig tegi ikka parajat trianglit oma hädadega. Sain põllule, kindad kätte ja juba parajas hoos, kui oli vaja jälle Stigiga vetsu joosta. Loomulikult asjata, ei tulnud sealt midagi. Ja nii sada korda. Olin murdumise ääre peal. Aga see on minu elu, tuleb elada.

Õnneks raskemad tööd tegi Jaskar. Kartulite põllu äärde vedamine ja vao kartult pani ka ikka maha. Mete tuli ka ikka töö juurde, aga siis pidi ta jälle Stigiga tegelema, et keegigi saaks tööd teha.

Aiavilja sain eile maha. Põhilised asjad, mis mind huvitasid, olid porgand, punane peet, till, petersell, redis, sibul, hernes. Kaalika ja kapsa taimed saan millalgi ema käest. Nendega on veel aega. Ja kurgi panen ka kindlasti maha veel. Siis mulle aitab.

Kogu selle krempli vahel olen suutnud ka ühe cv saata. Mõtlesin vähe firmade kodulehtedel ringi kolada ja uurida, mis tööpakkumised saadaval on. Ja nagu tellitult leidsin üsna oma unistuste tööpakkumise, millele kandideerimine lõppes kahe päeva pärast. Kandideerida oli vaja läbi cvkeskuse, nii et oli vaja ka konto sinna teha ja cv koostada. Kõike tegin püsti jalu ja jooksu pealt, laste kisa vahelt. Korra jooksis asi isegi lurri, sest ühendus oli kehva ja mu poole peal olev cv lihtsalt haihtus. Pidin juba käega lööma ja oma peas mõtlesin, ju siis polnud ette nähtud.

Natuke ennast kogunud, hakkasin siiski otsast pihta. Polnud ju ammu cv koostanud ja oli vaja kõik oma haridus ja oskused koos aastaarvudega jälle meelde tuletada. Õnneks oli tööraamat suureks abiks ja cv sai uhke. Minu arumsaamist mööda. Ise ka imestasin. Ja saigi kandideeritud.

Ülejärgmine päev oli juba kiri, et olen teise vooru pääsenud ja kutsuti siis tänaseks kohale. 20 kandideerijat oli ja 5 valiti välja. Mina nende hulgas. Pole paha minu arust. Räägiti töö iseloomust, anti ülesandeid, mida tuli aja peale lahendada ja nüüd jääb ainult oodata, kes saavad võimaluse proovipäeva teha. Töö saab siiski üks inimene viiest, konkurents on tugev. Kaks meest, kolm naist ja kõik tasemel. Ühesõnaga firma poolt väga hea valik tehtud minu vaatevinklist.

KUI ma saan selle töö, on super. Kui ei, olen ma jätkuvalt oma lastele olemas, ka suvel. Igal asjal oma aeg.

Pisikene tähistamine

Aprilli lõpp ja mai algus on meie peres väga tihe sünnipäevade poolest, pidu pidu otsa. Peale tänast peaks tulema vähe rahulikum aeg.

Võtsin kätte ja panin pärmitaigna kerkima, et meie jumalikest rabarberitest ometigi midagi teha. Kasvavad teised sellise mühinaga, et hoia ja keela.

Stig on äsja taignakulbi puhastamise lõpetanud

Et Stigi natukenegi taignast eemal hoida, on mul alati üks nipp varuks. Annan talle taignasegamis puulusika kätte, et ta seda siis aplalt limpsida saaks, seni kui mina taigna lauale kallan ja püüan midagi vormida, ilma et keegi kogu aeg tainast näppama ei tuleks. Küll minu lastele ikka maitseb igasugune tainas.

Üritasin teha midagi teistmoodi. Lõikasin taignast ringid ja panin rabarberi peale, määrisin munaga ja raputasin kaneelisuhkruga üle. Mõnusad pisikesed rabarberikoogi ampsud said.

Teisest osast taignast tegin kringli ja panin ahju küpsema. Ise samal ajal tegin isale kõne, et teda aegsasti sooja kringlit sööma kutsuda. Tal on (oli) täna sünnipäev ja kuidagi ju tuleb oma isa meeles pidada, natukene erilisemalt. Temal aga oli teine ettepanek ja ta arvas, et minul oma pudinatega ja küpsetistega on lihtsam tema juurde sõita.

Mis meil selle vastu olla sai. Teist korda kutsuda ei lasknud. Eks isal olid ka omad kasud mängus. Ta oli hulgim liha ostnud ja tema ainus soov oli, et keegi selle kohe ja kiiresti ära praeks. Aastas korra polevat ju palju tahetud. Kui nüüd mõelda, siis pole isegi juba ammu aega sellisel viisil liha süüa saanud. Pann käis kohe tulele ja varsti liha praadiski. Niikaua tegime kohvi, sõime kringlit ja ma kujutan ette, et suurem osa Nuiast oli vastupandamatut lihapraadimise lõhna täis.

Oi kui maitsev sai. Sten ja Mete sõid ja kiitsid, isast ma ei räägigi. Tõesti oli hea.

Parimate toitudega sünnipäev

Andsin loa õlut maitsta :D

Mõnus tähistamine mõnusate söökidega ja ilma suurema organiseerimiseta. Ka nii saab.