Ma püüan natuke kirjutada oma viimastest tegemistest. Eile sain siis suure hädaga Viljandis ära käidud. Hädaga sellepärast, et minna soov oli suur, iseeasi, millega minna. Ega ma eriti oma pead sellega ei vaeva ja nii need hädada tulevad. Loodan alati, et küll asjad lahenevad jooksvalt. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab - see on minu moto:D
Lasin veepudelid veet täis, istusin autosse ja hakkasin siis liikuma. Vesi oli juhuks, kui peaks temperatuur tõusma ja radikas vett väheks jääma hakkab. Tundus, et keema ei läinud kuni Nuiani midagi. Siis aga, kui tänavate vahel tiitutama hakkasin, viskas temperatuuri jälle üle lubatud piri ja mina selle autoga enam edasi sõita ei julenud. Panin isa juures pea kolm liitrit vett sisse. Kuskilt pidi vesi välja keema. Kapoti alune oli kõik märg. Aga kust? Minul seda ega uurida ei olnud ja ega see mind eriti ei huvitanud ka. Mul oli küünetehniku juurde aeg pandud ja see oli hetkel olulisem.
Võtsin isa auto (loomulikult enne mainisin ka seda ikka isale) ja asi oli selleks korraks lahendatud. Linna jõudsin mõnusa ajavaruga, mida kasutasin kohe kenasti Magaziini külastuseks.
Valmistun juba aegsasti laste kooli minekuks. Olen internetis juba kõvasti eeltööd teinud ja hindadega kursis. MyToysis on ilusad kvaliteetsed asjad, aga hinnad on ka vastavad. Näiteks tüdrukute bokserid on seal ca. 6 eurot. Otsustasin Magaziinist kummalegi tüdrukule 3 paari uusi boksereid osta, paari hind 2 eurot ja need on nende lemmiklõikega. Metele oli vaja softshell jakki ja olin arvestanud ca. 30 euroga. Magaziinist sain täpselt sama jaki, nagu ta oli varematel aastatel kandnud, aga mis hakkas talle väikseks jääma. Selle saab nüüd Meena ja Metele kulutasin jaki jaoks vaid 19 eurot. Saavad jälle "ühtekad" olla:)
Jalanõud sain Shu'st 12 euroga ja kaks paari teksasid H&M-ist on juba varasemast ette valmis ostetud. Metega on asi peaaegu lahendatud. Ujumistrikood soovib ta sel aastal uut. Eelmise sain talle mingist Viljandi kaltsukast 1 euroga ja sellega sai ta paar aastat kooli ujumistundides käia. Seekord soovis ta uut, aga seal kloori vees on uus natuke kahju lõrtsida. Vaatame, kuidas sellega saab.
Meenale midagi eriti vaja ei ole. Kui, siis ainult sukkpükse, mida ma ka Magaziinist sain kaks paari (sisse kootud mustriga) hinnaga 8 eurot. Tema on ju suur seelikute/kleitide fänn ja sukkpüksid on asendamatud asjad. Jällegi hea ost. Ilusa ja paraja paksusega mütsi (5.30€) sain ka talle lasteaia jaoks. Nemad ju palja peaga õues olla ei tohi ja sellises vanuses lapsele on raske mingit suvalist kaabulotut pähe suruda. See müts talle igatahes meeldis.
Kiire ostutiir tehtud, oli aeg käed korda saada. Sinnamaani traavisin hirmsate kätega ringi.
Seekord sattus mulle teine tehnik ja ma püüdsin teda juba aegsasti ette valmistada, et ma pole mitte tavaline klient tavalise hooldusega. Mul oli ikka seis jube. Lakk maha koorunud, küüned murdunud ja kihilised ja lisaks veel käed-küüned parkinud. Ta olevat igasugu kliente näinud, nii et see tõmbas mu muret vähe tagasi ja lasin tal oma tööd teha. Kulus tunnike ja mu käed said korda. Seekord valisin küüntele musta värvi, ilma igasuguse tilu liluta. 10 eurot ja olin tulemusega väga rahul.
Söögi ostsin seekord Maksimarketist, sest olin koju saanud reklaamlehe, et seal on suur koolikaupade müük ja miks mitte natukene odavamate hindadega midagi juba ära osta. Vaja on ju nii kui nii. Vihikupaberid said ostetud, mõned ruudulised ja joonelised vihikud valmis varutud ja põhiline - päevik Metele. Eelmine aasta tahtsin teda ka üllatada ja ostsin imearmsa roosa, liblikatega päeviku talle. Ta oli nii pettunud ja nõudis omale uut. Ja minu ostetud jäigi kasutult seisma.
Seekord valisin hoolikamalt. Ta hoidis juba ammu aega silma peal, kuna päevikud müüki tulevad, aga ikka tulid nad siis, kui Metet kaasas ei juhtunud olema. Olin eelmisest aastast õppust võtnud ja valisin talle liblikate ja lillede asemel trikirataste ja ruladega päeviku. Täppi panin. Mete käis ja tänas mind kuni tänase lõunani. Nüüd on juba maha rahunenud:D
Võtsin oma kaheksa piima ja hakkasin kodupoole sõitma. Aeg oli mõtlema hakata, mis edasi saab - autoga. Kas riskida ja sõita koju? Isa arvas, et äkki on plokikaane tihend puruks, et nii meeletult vett välja lahmab. Selle diagnoosi pani ta telefonikõne põhjal. Ja see hirmutas mind natukene.
Jõudsin siis auto juurde ja mida ma näen, autol kapott üleval. Ehmatasin ära, et kas ma tõesti jätsin ennist ise kapoti üles kadusin. Hakkasin juba mõtlema, et on vaja vist arstile aeg kinni panna. Helistasin jälle isale, et edasisi plaane arutada ja uurida, kas ta on oma töö vahepealt käinud autot vaatamas ja kas peaksin äkki siiski tema autoga edasi sõitma...nii igaks juhuks. Õnneks oli ta kodus ja ma olin ikka kapoti kinni pannud. Sain kinnitust, et ei hakanudki veel hulluks minema. Helistasin sõna otseses mõttes talle tema enda kodu ukse taga:) Mul oli hea meel, et ei pidanud üksi edasi jamama.
Lõpuks viis isa mu siiski ise koju ja auto jäi tema juurde paremaid aegu ootama. Radikas laseb siiski läbi ja seda on vaja kas liimida või ma ei tea...auk on vaja kinni saada kuidagi.
Jaskar oli suurest igavusest teise auto kodus juba käima saanud. Oli lihtsalt ühe toimiva aku autole peale pannud. Vana aku olevat läbi, ei olegi geneka ega süüteluku viga:) Sellised asjad pididki lihtsalt lambist juhtuma. Tänase seisuga on mul seega veel üks auto kasutada...õnneks.
Tegelikult tulin ma siia sellest kirjutama, et kuidas te oma hooldatud küüntega kodus süüa teete, muust ei hakka rääkimagi. Hommikul panin mina igatahes nõud masinasse, et käsi säästa. Söögitegemisega venitasin kuni viieni. Rohkem edasi lükata ei kannatanud. Siis tõmbasin suure hädaga kummikindad kätte ja hakkasin süüa tegema - ilma mingisuguse naudinguta, sest kummikindad olid käes ja need ahistavad mind. Kõik ju lõhub käsi, kas siis sibula ja porgandi toomine põllu pealt, nende puhastamine ja tükeldamine, kartuli koorimine.
Kes teil kodus süüa teeb? Kuidas te oma hooldatud käsi hoiate? Õpetage mind ka...:D