Viljandi vanakraamiturg

Jällegi on õhtus üks teokas (googeldasin  - pole olemas sellist sõna, ise tegin) päev. Hommikul natukene enne seitset saime kodust minema, et õigeaegsel Viljandis olla ja parema koha täikal valida saaksime. Mete arvas küll, et oleme lootusetult hiljaks jäänud, kui ma veel putru püüdsin kiiresti süüa, aga ei...olime vägagi õigel ajal kohal. Mis sest, et me ei osanud mingit kohta seal valida. Ei oska mina päikese teekonda jälgida ja ette ennustada, seega panime vaia maase jumalast suvalisse kohta ja maad oli meil mailm käes.

Kui me oma krempli lahti olime harutanud, jäi Mete valvama ja mina lippasin Kivi Pagarisse saiakeste järgi. Natuke ju ikka võib. Võtsin omale tuunikala piruka, mis oli äsja ahjust tulnud ja mõnusalt soe. R - Kioskist võtsin ühe latte ka ja võiski meie päev mõnusasti alata. Kodust oli meil kaasas ainult vesi.

Turg oli vägev. Rahvast palju, müüjaid palju, 0 eurot kohamaks, ilm oli super, kohavalik oli ka päris hea lõppudelõpuks - võis rahule jääda. Suutsime 100 euro eest asju maha müüa. Algul tilkus küll tagasihoidlikult, aga kes senti ei korja, see eurot ei saa.

Kodu poole hakkasime liikuma enne kolme. Maximast võtsime imeodava arbuusi ka kaasa (ca. 28 eurosenti kilo), et kodusolijaid rõõmustada. Reisi jaoks veel kaks pätsi leiba ka. Isa nimelt on kindel, et muud sööki peale suitsuliha ja leiva vaja ei olegi. Liha leib olevat kõige etem söök. No eks näis.

Maximas on müügil maailma pirakamad paprikad:D

Koju jõudes olin ma nii läbi, et sutsin vaid arbuusi lahti lõigata ja viskasin kohe pikali, et natukene jalgu puhata. Uni kippus ka peale. Aga ma ei saanud omale nõrkushetki lubada, niivõrd palju oli teha. Pesu oli vaja kuivama panna, Meena vannitada, söök teha.

Sten pakkus ennast lahkesti abiks, kuigi ta oli kuuma päikese käes kogu muru ära niitnud. Mete kihutas kohe koju jõudes uuesti minema, sõbrannaga ujuma. Ega ma ei keelanud ka, tal ju ka siiski oma sotsiaalne elu elada ja mina vaevalt teda ujutama viia jõuan.

Sten tõi mulle keldrist vanat kartult, et ma ühe korraliku kartulipudru saaksin teha. Vaja veel juhust kasutada, sest värskest kartulist sellist sööki vist eriti ei tee. Ise tõin põllult punast peeti, panin selle keema ja plaanisin peedi - küüslaugu salatit teha. Sten valmistas sardellid pannile ette -  poolitas ja tegi sälgud sisse. Suur abi. Mina kartulikeedu vahepeal pesin Meena puhtaks. Siis selgus, et Stig tahaks ka Meena solgi sees sulitada. No ok, miks mitte. Las siis sulistavad. Sai kaks last korraga puhtaks ja vannituba ka lainetas, nii et see sai ka üle tõmmatud.

Kõik sujus nii kenasti, et saime õige pea kõik koos lauda istuda, mis on ka üsna haruldane meil siin. Söök oli igatahes väga maitsev. Ja nagu ikka, peale sööki oli kraanikauss mustadest nõudest kuhjas. Sellele lõin ma juba käega. Ei juhtu nendega seal midagi. Rõve on, aga ega ennast lõhki ka tõmmata ei saa.

Lihtsatest asjadest palju rõõmu

Tänane päev algas meil  - Metel, minul ja Jaskaril - vara. Kaheksast olime juba teel Viljandi poole. Hommikul mingeid sekeldusi ei olnud, süüa/juua ma ei tohtinud, nii et kohvi joomine jäi ka ära. Teised solidaarsusest tulid ka söömata ja nii me Viljandi haigla poole teel olime.

Mul oli perearstilt terve ports pabereid, mis põhiosas läksid vereandmise kabinetti. Viis potsikut võeti mult erinevaid proove. Üks paber oli röntgenisse. Kõik sujus viperusteta, vaid pisikese ooteaejaga. Mete oli mul kogu aeg sabas nagu satelliit. Minu imestuseks ei mäletanud ta, et ta seal haiglas kunagi viibinud oleks. Aga siiski. Kui tal kuskil 3 aastaselt kassihaigus oli, siis ma mäletan, et me temaga seal nahaarsti juures käisime. Tema seda enam meenutada ei suutnud. Ju oli siis liig pisike. See oli see aeg, kui pidime Mete juuksed nulli peale ajama., kassihaiguse pärast. Sealtmaalt ma tema juukseid lõigata lasknud ei ole, vaid otsi vahest haruharva.

Metele oli seega kõik uus ja huvitav. Kui me analüüsid antud saime, avastasime, et haigla söökla on 9 -st avatud ja astusime sisse. Oli meil ju hommikusöök söömata. Miks mitte juhust kasutada. Mina otsustasin pudru ja munavõisaia kasuks pluss kohvi, Mete sai lihasalati, kiluvõileva ja jäätise. Jumalik hommikusöök. Ka Mete oli seda meelt ja arvas, et võiksime igal hommikul seal söömas käia.

Mis seal siis jumalikku oli? Esiteks mõnus hommikune rahu, laual oli ainult meie hommikusöök, ei mingit muud jama, nagu meil kodus tavaliselt (laud on kuhjas), ise ei pidanud ma lillegi liigutama, maksin vaid 3.50€ ja kandsin söögi lauda. Ma ei pidanud oma suutäite vahelt kedagi teenendama ja sain vestluskaaslasega segamatult toitu nautida. Isegi Mete sai aru erinevusest meie kodusest hommikusöögist. Jaskar ootas meid autos, tema ei soovinud ühineda.

Edasi sõitsime Viljandi kesklinna Uku Keskuse parklasse ja hakkasime sealt siis hargnema. Metel ei olnud aimugi, mis teda ees ootab. Eelmine päev ta mind küll kahtlaselt usutles. Kahtlustasin juba, et ta on mu postitust blogist lugenud ja välja peilinud, mis mul plaanis on, aga tuli hoopis välja, et ta lootis, et ma viin ta EMT - sse tahvleid vaatama. Aga ei...plaan oli hoopis geniaalsem. Jutt ol, et Jaskarläheb juuksurisse, läks ka myidugi, aga temale olin ma aja hiljem pannud. Läksime Metega ees ära juuksurisse. Mete ei kahtlustanud midagi. Istusime maha ja ootasime oma aega. Kui juuksur kutsuma tuli, osutas ta meie poole ja tundis huvi, kumb siis. Ma näitasin Mete poole. Metel silmad suured, et mis?? Krabasin tal nokatsi peast ära ja lükkasin ta letti. Tal ei jäänud muud üle kui ainult õhku ahmida ja tooli istuda.

Andsin umbkaudsed juhtnöörid juuksurile - juuste pesu ja lõikus, et ta saaks pihta hakata. Kui Mete turbaniga tuli, siis juuksur tundis huvi, kuidas lõigata. Laususin ükskõikselt, et poisipea. Siis hakkas juuksur õhku ahmima (no mul on kaasa sündinud see valetamine, teate küll ju:D). Mete tegi ka nägusid ja ei uskunud oma kõrvu. Aga milleks siis üldse pesta neid pikki juukseid, kui poisipea. Loomulikult said nad pihta, et ma ajan pula. Lõigati vaid otsi.

Ajal, kui ma eesruumis istusin ja ootasin, kohtasin ma üht minu truud blogilugejat. Mina teda poleks iial ära tundnud, tema aga tundis mu kohe ära ja saime jutuotsa peale. Väga vahva ju. Eriti, kui tegu on sinu andunud fänniga.
Juttu kauaks ei olnud kahjuks, aga asi seegi. Tervitan siinkohal Signet.

Varsti oli ka Metel soeng peas ja võisime linnavahele kondama minna. Mete oli väga rahul ja hõljus hiljem mööda tänavat, ise muudkui oma juukseid läbi käte lastes ja kiites, kui siidised need on. Läks asja ette:)

Mete sai ka oma loodetud EMT, aga ainult silmadega vaatamiseks. Ostma me midagi praegu ei hakka, eelarve on niigi pingeline. Mete unistab OMA tahvlist või siis vähemalt uuest telefonist. Unistda ikka võib:D

Niikaua, kui Jaskar juuksuris oli, skoorisime me Shust Metele taas ühed jalanõud, mis on eriti popid praegu noorte seas. Ku a nad hingehinda ei maksnud ja vaja niikuinii on, siis miks mitte. Siin nad on, need punased:D

Oligi kogu  meie aktsioon. Järgmiseks oli vaja kiiresti koju jõuda, sest mulle oli oodata külalist, väga salapärast. Sellel ma pikemalt ei peatuks, sest ma jätsin küsimata, kas ma võin seda teemat üldse puudutada.

Pealelõuna oli igatahes imeline. Meenal oli superluks mängukaaslane, Stig tegutses vahetpidamata, ilma lõunauneta ja magab nüüd õndsat und. Jee, mul on vaikne õhtu. Üks laps vähem ja kohe annab tunda.

Reisiauto tõin ka täna möödaminnes ära, et tasapisi asju pakkima hakata. Pühapäeva õhtul on väljasõit. Olen põnevil. Üks asi on ka juba kindlalt autos - kandik. Mis otstarbeks, ei kujuta ette. Isa käsul. Ei tea, kas ta loodab, et ma teda sõidu ajal teenendama hakkan või? Jääb ära:D

Homme on taas seiklusrikas päev - vanakraamiturg Viljandis. Oleme Metega kohal.

Päevad ei ole vennad

Ma ei ole kunagi ühegi postituse kirjutamist niipalju kaalunud, kui praegust. Aga ma lubasin midagi (tihedamini kirjutada) ja kui ma praegu ei kirjutaks, siis veaksin ma teid alt.

Ma olen tegelikult surmväsinud (jälle!?) ja parema meelega hakkaks unenägusid vaatama. Aga päevast oleks ka jällegi palju kirjutada ja ega sest magamisest kohe midagi välja niikuinii ei tule, kui peas kõik leierdab.

Seega...kohe läheb jälle kiitmiseks lahti, kui tubli ma ikka olen. Kannatage ära või otsige muud lugemist.

No tõesti olen ma täna tubli olnud, ise ka ei usu. Kui ma iga päev nii tööd raiuks teha, siis mul kõik läigiks siin ja oleks piinlik kord, väljas ma pean silmas. Toas püüan ma elemntaarset korda hoida, läikimist ei saa siin vist kunagi olema. Nii puhtuse hull ma ei ole.

Läksin hommikul kindla plaaniga välja, et hakkan trimmerdama. Juba pika aega olen ennast selleks häälestanud. Panin kummikindad kätte, siis veel ühed kummeeritud töökindad, et käekesed ikka kaitstud oleks:D Kaitseprillid, trimmeri traksid, loomulikult kummikud...ja mida krdit, trimmer ei läinudki käima. Mina nii vormis kui veel olla saa aga tee või tina, mina masinat käima tõmmata ei suutnud. Kahju. Nii kahju oli, et tuppa ka ei läinud tagasi. Tööpuudust meil väljas ei ole, seega hakkasin kuskilt otsast pihta.

Lapsed olid loomulikult kogu aeg sabas või siis vähemalt silmapiiril. Mõnes mõttes on see hea ka, saab kedagi aegajalt kamandada. Vaja ikka aiakäru tuua või on siis koorem umbrohtu jälle komposti vaja viia või kasta midagi. Nad teevad hea meelega kaasa, anna ainult käsklusi.

Tänu sellele, et ma ennast välja vedasin, sai tehtud kaua planeeritud lavendli peenar, piparmünt sai omale koha ja ka mulda, põllu pealt sai vanaks läinud salat välja kakutud, kurgid said veel  enne purki minekut väetiseks nõgeseleotise vett ja natuke sai ukse esist ka koristatud. Ahjaa, kõige olulisem...Meena sai liivakasti juurde omale kaks tagetese puhmast, mis ma talle muru sisse istutasin. Tal ka siis rõõmsam ja kohustus millegi eest hoolitseda - kasta.

Vahepeal sai toas käidud kohvitamas ja hommikuputru keetmas, sest mina hommikul vara kohe süüa ei suuda. Ja siis mingi aeg tunnen, et on vaja minna sööma. Õnneks ema tuli parajal ajal, sai väike paus tehtud.

Muideks, ma olen kohviga omale juba piirangud teinud, nagu lubasin. Kolm nädalat vist saab juba, kui joon ainult hommikul tassi kohvi. Päeval katsun midagi muud juua. Loetud korrad olen ka teise tassi joonud, aga siis juba pisikese. Algul, kui sai alustatud piiramisega, tegin päeval uinakuid. Väsimus oli peal. Nüüd on juba parem, ei olegi nii hullu vajadust, ajab taimetee ka asja ära.

Saia ostmisest olen ka loobunud, nädalapäevad vist juba. Ostan Südamesepikut või Kaerasepikut, mis parajasti sooduses on. Mete täna arvas, et ära ostagi enam saia, sepik on väga hea. Kõik arvavad nii, miks siis mitte. Suts kallim tuleb, aga see - eest tervislikum. Saiakestest olen ka loobunud. Nagu te vist taipate juba, siis hoian ma mingit viisi oma kaalu kontrolli all. Kes meist seda teinud ei ole, kes siis kuidas. Mina olen otsustanud õgimise lõpetada, lastel saia sepikuga asendanud ja mitte niipalju kohvi sisse larpida ja füüsilist tööd teen trenniks.

Kui ma siis ükskord taipasin, et Stig peaks hakkama lõunaunele sättima ja nagu ikka, omad kasud mängus, ehk saan ka pikali visata, läksime kõik see mees tuppa. Plaanisin puhata, kuni Jaskar tuleb ja trimmeri käima paneb, et trimmerdamiseks kenasti välja puhata.

Köögis toimetades plahvatas mulle, et mis magama, süüa ju ka ometi vaja teha. Ja millal ma seda ikka teen, kui mitte kohe. Kriips peal minu magamise plaanidel. See on see, kui kahel rindel on vaja tegutseda. Mis viga oleks vaid tubaste asjadega tegeleda või siis ainult välitöödega. Mina pean mõlemat suutma ja laste kapriise ka veel täitma, kisast ja kaklemisest rääkimata. Päris läbi võtab. Seepärast ma eriti aias tegutseda ei jõua ja tegelikult ei tahagi. Täna oli see päev, kui hoog jälle peale tuli.

Kõige hullem on see hetk, kui pole mingit plaani, mida söögiks teha. Kõik tundub nii keeruline ja aeganõudev. Tõstsin liha sügavkülmast mikrosse sulama ja lotsin, et küll asi laheneb. Midagi ikka lihast saab. Kartulitega ma mässama ei viitsinud hakata. Alati, kui ma kartuli järgi põllule lähen, hakkan ma sujuvalt mardikaid korjama ja siis jään ma sinna kolmeks tunniks. Seega mõtlesin tatart teha. Kiire ja lihtne. Tükeldasin liha ära, viskasin kuuma õli sisse potti, lisasin tükeldatud sibula (seda toob Meena alati põllult, tema töö), maitsestasin, valasin vee peale ja lisasin pestud tatra. Lasin keema, keerasin pliidi kinni ja keerasin magama. Söök sai ise kaane all valmis mingi aeg. Easy. Sama lihtne on minu arust ploffiga. Sellised söögid mind vahest pääsatavad suuremast  vaaritamisest.

Sai söök tehtud ja silma sain ka hetkeks kinni lasta, niipalju, kui laste kisa kõralt kannatas. Sellest piisas. Stig jäi minust magama, kui ema jälle helistas (alati keegi helistab, kui ma magada püüan) ja oma küpsetatud imekoogiga kohale sadas. Vat siis lubasin omale pisikese tassi head kohvi magusa koogi kõrvale. Jumalik. Seda mul just vaja oligi, et siis jälle õue tööle asuda.

Sain vanad raberberid üles kakutud, klaari aluse õuntest puhtaks korjatud ja põõsaaluseid ka heinast puhtaks kakkuda.

Varsti tuli Jaskar ja sain lõpuks trimmerdama hakkama. Jube kuumus oli, isegi silmad higistasid. Kaitseprillid olid ees ja vesi jooksis muudkui silma ja pidin aga klaase puhastama. Päris palju pekki põletasin maha ja käed said ka oma koormuse, kindlasti efektiivsem, kui jõusaal. Lisaks veel ilus maja ümbrus boonusena. Ja kõige olulisem, Meena ei saanud minuga mulliseda. Ta teeb seda vahetpidamata ja nõrkemiseni. Ma ei suuda teda enam kuulata vahest. Seega oli vahelduseks päris hea motori müras oma mõtteid mõlgutada. Sabas ka keegi ei tolgendanud, sest trimmerist hoiavad kõik vabatahtlikult eemale. Mina mitte. Mõnus lõõgastus.

Väljas oli juba hämar, kui ma lõpetasin. Päris mitu tundu jutti sai müristatud. Stig oli vahepeal ärganud ja õue tulnud. Lapsed mängisid, kes siis mille ja kellega. Aga sellistel puhkudel on nad päris sõbralikud ja hoolitsevad ikka teineteise eest ja mängivad mänge, mida saab hulgakesi teha. Üks neist oli õunasõda, mille ma kohe, kui ma avastasin, mis toimub, ära lõpetasin. Jalgpall ja tagaajamine on okei.

Tavaliselt, kui ma peale väsitavat päeva tuppa lähen, pean ma hakkama kööki koristama laste järelt. See on selline tülgastav tunne ja tundub, et tööd ei lõpe kunagi.

Täna oli teisiti. Lapsed olid juba uksel rõõmsate nägudega vastas (väljaarvatud Meena) ja teatasid, et nad oli toad oorda teinud...eks ikka oma järelt. Hea seegi. Kraanikauss oli küll kuhjas musti nõusid täis tõstetud, aga minu pärast olgu. Meil nõusid on ja küll ma hommikul nad masinasse tõstan. Ei pea kogu aeg piinlik kord meil olema.

Meena ulus oma igemevalu ja kuna tal oli vaja kellegi peale oma valu välja valada, siis võttis ta Mete ette. Mete olevat kunagi "sada aastat" tagasi lubanud talle oma telefoni anda, kui Meena talle küpsiseid annab. Ja nüüd tuli talle meelde, et Mete küpsiseid oli saanud, aga telefon jäi Meenal saamata tol ammusel ajal. Jumal küll. Juhtub. Ma püüdsin siis Meena tähelepanu mujale tõmmata ja lubasin tal aidata hambad ilusasti puhtaks harjata.

Ta peseb oma hambaid selle krdi Monster High hambapastaga, mis on minu arust täiesti saatanast. See on magusam kui šokolaad. Meelitatakse lapsi poppide tegelaskujudega, oleks siis sisugi normaalne. Hinnast ei hakka rääkimagi. See oli hiljuti Konsumis sooduses (soodus, aga pisikese tuubi hind oli üle 2€) ja Meena reklaamlehest viskas kohe silma peale ja tema peab selle saama. Tal hakkas eelmine just tühjaks ka saama.

No ja see hambapesu on tal rohkem selle hambapastaga maiustamine. Muideks, kas on reaalne, et 6- aastasel lapsel hakkab tagant igemest tarkuse hammas tulema? Ma kahtlustan küll, kust muidu lapsel igemevalu. Võimalik, et suurest tomati söömisest, hapu asi...krt seda teab.

Hambad puhtad, sai kiirelt Stig ka duši alt läbi lastud, siis Meena. Ja siis Meena ilmus uue uudisega lagedale. Temal pidi pissimine valus olema. Olevat päeval lausa nutnud pissime ajal. No on laatsaret.

Ega midagi, jutustasin talle loo, kui Metel kunagi ammu põiepõletik oli ja läksin põllule peterselli järele. Tegin talle teed ja täpselt selle häda jaoks. Võtku või jätku. Tegin suurema koguse, et ise ka peale duši all käiku üks mõnus tee juua ja magama minna. Vahet pole, et põiehädade vastu. Meena tee jäigi puutumatult seisma. Vahest piisab vaid millegi tegemisest (mitte millegist). Lapsed, lapsed.

Head ööd!

Oli tore, aga...

...nüüd aitab. Püsilakist on jutt. No ma olen ikka selline räpakoll, et isegi püsilakk ei päästa mu käsi ja geelküüned on big no. 

Viimasel korral, kui lasin värske laki peale kanda, oli juba teisel päeval lakist kild väljas. Ja nii järkjärgult, päev 8- päevalt, kuni täitsa häbi oli juba ringi kõndida. Kes mind koorunud lakiga nägid, katsuge aru saada, maanaine siiski ja ei saa iga koorumisega kohe tehniku juurde sõita.

Suur oli minu imestus, kui sõbranna rääkis, et temal on geelküüned olnud 12 aastat...12 aastat!? Jumal küll, kui pikka aega. Nüüd lasi temagi need eemaldada, et küüntele puhkust anda. Tore, kui peale 12 aastat puhkust antakse:)

Täna lõpetasin selle jama ära ja lasin laki eemaldada ja uut enam peale ei lasknud panna. Laki eemaldamine läks maksma 5€. Oli tore kogemus ja ma ei ütle ühtki halba sõna, aga mulle ei ole see lahenduseks. Prouadele vast sobib, kes kodus midagi peale arvutiklahvide klõbistamise tegema ei pea. Vot nii:D

Üks tõsisem käik oli ka, kui pelgalt küünetehnik. Kui ma viimati doonoriks püüdsin jälle käia (2 nädalat tagasi), siis selgus, et minu hemoglobiin on veel vaid 107. Nii madal pole see veel enne olnud (väljaarvatud raseduse aeg, 89). Loomulikult saadeti mind jälle ära.

Täna võtsin kätte ja käisin perearsti juures. Kurtsin oma mured ära ja minu imestuseks tehakse mulle põhjalik kontroll. Tavaliselt peab nuruma igasugu analüüse. Täna mõõdeti vererõhku, kuulati eest ja tagant, kontrolliti kilpnääret. Lisaks veel igavene posu analüüse, sonograaf, röntgen.

Perearst on vist negatiivsest tagasisidest päris ära hirmutatud. Niivõrd palju ja erinevaid jutte liigub igasiguste juhtumite kohta, et ei saa enam nii lihtsalt üle lasta. Või on siis "hapukurgihooaeg" ja rohkem aega patsientidega tegeleda. No on mis on, mina saan igatahes reedel jälle linna minna, et söömata-joomata oma analüüsid ära anda.

Kui juba jälle linna sõit on, siis tegin Metele ka pisikese üllatuse. Panin talle juuksuris aja kinni. Ta pole veel elu sees juuksurit külastanud. Ikka olen mina ta juukseotsi tasandanud või siis vanaema ja seda ka vaid loetud korrad. Tal on juuksed päris hirmsad. Saab salongis nii pesu kui lõikuse. Las see olla talle siis koolialguse kink. Loodetavasti ta jooksu ei pista, kui üllatuse talle avalikuks teen reedel:D

Varasügis

Tundub, et suvi on läbi. Väljas on selline mõnus varasügisene õhk. Õunapuu alused on õunu täis ja ma mõtlesin, et teeks päris pärmitaignaga õunakooki.

Panin siis päris hulga tainast kerkima ja läksime Metega õunu puu alt tooma. Kujutasin ette, et teen päris mitu plaaditäit, kui juba tegemiseks läks ja õunu paistis ka piisavalt olema.

Kui aga õunu puhastama hakkasin, siis selgus tõsiasi, et ega midagi koogi jaoks eriti alles ei jää, lihtsalt nii koitanud on klaarid. Päris kurjaks tegi. Vot sulle siis mahedaid õunu, igal uss sees.

Suure hädaga suutsin ühe plaadijagu õunu ära puhastada, rohkemaks mul kannatust ei jagunud. Mida aga teha ülejäänud taignaga? Pakkuda küla peale:D Ei tulnud ühtki ideed ka, mida veel küpsetada, mida taignale peale laotada. Täiesti ideevaene olin.

Lõpuks siis suures hädas tegin taigna sutsu paksemaks jahuga ja põimisin ühe kringli, millele tegin kakaost šokolaadiglasuuri peale. Mure sai murtud. Õunakook tuli aga väga maitsev...mmm. Sügis.

Lugeja soovil ka õunakoogi retsept..no nii silma järgi, nagu alati. Ma olen "vana proff" juba ja teen selliseid asju alati tunde järgi.

Panen kastruliga tilga piima (ca. 500 ml) pliidile sooja, lisan ca. 100 g võid sinna sisse sulama. Segan aegajalt, et või sulaks. Kuuma piima - võisegu valan suurde kaussi (Tupperware), lisan 2 tl jämedat soola ja umbes 3 spl. suhkrut. Segan ja lisan veel ca. 0,5 liitrit vett (külmemat), et segu kergelt leige oleks (pigem soojema poolne). Siis hakkan jahu lisama. Valan ühe portsu ära, raputan vahele kuivpärmi, jälle suts jahu, siis kuivpärmi. Vaheldumisi. Kokku siis üks Veski Mati kuivpärm. Siis hakkan suure puulusikaga jahu vedelikuga segama. Kui segu ühtlane ja veel üsna vedel, lisan ühe muna ja segan jällegi ühtlaseks ja siis hakkan jälle jahu lisama, kuni tainas mõnusa paraja konsistentsiga on ja õrnalt kausist lahti lööma hakkab.

Kui soovid plaadikooki teha, võib tainas vedelam jääda. Valad plaadile ja jahuse käega ajad taigna muretult ja lihtsalt  laiali. Kui aga tahad kringli teha, peaks tainas natukene paksem olema, et teda ilusasti palmikuks saaks teha.

Kringli tarvis rullin taigna lauale ristkülikuks. Raputan kaneelisuhkruga üle ja rulli pikemat külge pidi rulli. Vajutan rulli lamedaks ja lõikan kolmeks pikaks ribaks. Patsi punumist alustan keskelt ja siis teise poole jällegi keskelt otsani. Raske aru saada kindlasti, kes kunagi sellega kokku puutunud ei ole:) Jutt on mul ka üsna segane, sorry.

Nüüd aga õunakoogi juurde. Kui tainas valmis, raputa õrnalt jahuga üle, viska puhas käteätt üle ja pane kuskile soojemasse paika kerkima. Ise võid minna õunu otsima ja puhastama. Kui see töö tehtud, võib taigna laotamisega enamvähem juba pihta hakata, sest no see õunte puhastamine on üks paras "ooper" ja on ikka parasjagu aega võtnud. Tainas peaks kerkinud küll olema. Minu puhul igatahes nii oli.

Kui raske töö ja vaevaga puhastatud õunad on taignale laotatud, raputad üle kaneeli - suhkru seguga ja paned koogi ahju 200 °C juurde küpsema. Väga ära ei tasu kõrvetada, kui tahad mahlast kooki.

Head küpsetamist!

Peidus ja unistan

Ilm on ilus, koksimine (Sten ehitab) muudkui käib, Meena on Steni alluvuses rakkes. Mete ja Stig toimetavad toa juures. Keegi pole veel minu kadumist märganudki. Ronisin kase otsa, et natukene omaette olla ja mõned read kirjutada.

Mõtted on meil juba planeeritava reisi juures. Isa iga natukese aja eest helistab ja annab juhtnööre,a kuidas kõik välja näha võiks. Kõige naljakam mure on tal telgi pärast. Tal on vist sügavast veneajast mingisugused halvad kogemused telkidega. Igatahes usutles ta, kas ikka on kõik jupid telgi üles panekuks olemas, et ebameeldivusi ei tuleks. Mul on tunne, et ta pole oma silmaga tänapäevaseid telke üldsegi näinud. Ma ütlesin talle, et telgi üles panek on lapsemäng ja Sten saab sellega lõdvalt hakkama. Aga ta palus ikka üle kontrollida...igaks juhuks:D Aga no uus telk, pole olemas, et see mingi probleem oleks.

Nagu te aru saite, siis reisiseltskond on otsustatud - Mete, Sten, Stig, mina ja isa. Sõiduvahendiks isa üliökonoomne auto koos katuseboksiga. Sinna mahutame kogu oma telgivarustuse. Kaasa võtame minimaalselt asju, ainult ülivajaliku. See on sohvri käsk. Kuidas välja kukub, on juba iseasi. Mina küll ei kavatse ühtede aluskate ja paari sokkidega kodust lahkuda:D Ja lapsed on kodu peegel, nii et...

Marsuudist. Isa arvas kohe, et ei ole mõtet sama teed sõita, nagu me juba aastaid teinud olema. Võtame uue sihi, Augustowist hakkame sõitma Gdanski peale. See peaks meid mere äärt pidi juhatama. Uurisin ka Klaipedast või Liepajast laevaga üleminekut, aga tundus natukene krõbe kogu meie seltskonnale ja ajakulu ca. 22 tundi laevas on ka natukene hirmuäratav.

Isa soov oli veel Berliinis peatuda, alati on ta pidanud sealt suure kaarega mööda sõitma. Siis võiksime juba Berliini loomaeda ka külastada, lapse pilet on seal 6.50€ ja kogu meie suure pere pilet maksaks 35€, mis ka ei tapa.

Kiirteid püüame vältida ja palju pisikestes kohtades peatuda ja kolada. Mina sisimas unistan ka Baierimaale jõuda, Chiemsee ääres telkida ja türkiissiniseid järvi imetleda (Tegernsee, Schliersee), sealt Austriasse põigata ja hirmuäratavates mägedes seigelda ja lõpuks Tsehhi kaudu kursi kodu poole võtta. See on muidugi paras ulme, kooliajaks on vaja ju tagasi olla. Pluss on see, et meil on kaks tugevat juhti, saame vahetustega sõita ja mina saan ka kõrvalistmel vedeleda ja ringi vaadata tahtmist mööda.

Unistused said nüüd kirja, aga keelatud see ju ei ole.

Loomulikult on nüüdseks lapsed mind juba ammu avastanud ja suruvad külje alla. No ei lasta olla.

Hea uudis ka. Kredexist sain teate, et taotlus on vastu võetud, puudusi ei esinenud ja otsust on oodata detsembri alguses.

Esmane kogemus Tartu kirbuturuga

Öö oli raske, päev veel raskem.

Meil juhtuvad siin metsas viimasel ajal väga kummalised lood. Küll istub ühtäkki keset ööd minu voodiserval tundmatu mees, küll jalutab keset ööd jumal teab kes sisse. Katsu  siis korralikult välja magada, et hommikul vara puhanuna tõusta. Pole võimalik. Hakka või uksi lukustama.

Nüüd oleme siis oma Tartu reisilt tagasi. Jalad huugavad, väsimus tapab. Päris hulga maad oli sõita, laiaslaastus sada sinna, sada tagasi jalisaks veel Elvas ümbersõit. Kambajõmmiks oli mulle Mete, kes oli suureks abiks ja seltsiliseks. Müügist saadud 87 eurot olime igati välja teenitud oma raske tööga kuuma ilma trotsides

Hommikut alustasime kell kuus. Loomulikult tõusid ka Meena ja Stig, et meid siis korralikult ikka autoni ka saata. Väljas oli hommikul külm, vaid +9 C°. Aga oli selge, et päev tuleb soe, kui mitte isegi kuum.

Morsi ja võileivad tegin ettenägelikult kaasa, et mitte minna kohe raha laristama. Kohal olime poole kaheksa paiku ja kõik kauplejad juba usinasti sättisid kaupa välja. Kohe juhatati meid parkimiskorraldaja poolt vabale platsile ja võisime oma tavaari lahti harutada. Kohutav, kui palju mul seda ikka kogunenud on oma viie lapse kõrvalt. Ma isegi mitte ei mõelnud minna vaatama, mida teised pakuvad. Ma kardan lausa juba midagi juurde osta. Kui ma midagu ostan, siis peab see küll ülivajalik olema. Niikaua aga elame tagavaradest.

Pilt internetist

Kõrval olid mul aga sellised naisterahvad, kes kõik oma teenistuse sirgu lõid ja sületäite viisi riideid kohale vedasid. Kindlasti olid nende kulud suuremad kui tulud ja lahkudes oli neil rohkem nodi, kui tulles. Me Metega vaid muigasime ja panime sedajagu rohkem rõhku oma ärile.

Korraldaja sõnade kohaselt oli täna selle suve kõige suurem turg ja rahvahulk. Eks kooli algus mängib oma osa ja ilm oli ka ideaalne.

Peale ühte hakkas suur pakkimine ja tundus, et tuleb ka pakkima hakata. Päris mitu asja sai maha müüdud, mis muidu lihtsalt seisavad. Üks triibuline pintsak oli eriline hitt. Seda käisid vist enamus külastajatest proovimas ja hinda uurimas. Täitsa naljanumber oli juba. Lõpuks siis tuli üks naisterahvas ja võttis selle 9 euroga ära. Stigi eelmise talve Reima komplekti, mille 37 euroga soetasin kasutatult, sain 17 euroga ära müüa. Sellest on mul hea meel. Müüa on veel palju ilusaid ja korralikke asju. Annaks lausa euro tükk ära, et asjad uued omanikud leiaks.

Mete käib peale, et me homme ka Pärnusse läheks. Minugi poolest, kui ma kindlalt teaks, et seal turg toimub. Kaup kõik auto peal valmis, miks mitte.

Teab keegi kindlalt kinnitada, et Pärnus vana silla juures kirbuturg toimub homme? Oleksin info eest väga  tänulik:)

Pildikesi

Maasik - vaarik

Dekoratiivsed ja maitsvad

Kartulimardikas

Esimesed päevalilled puhkevad õide

Sel aastal ei ole päevalilled nii võimsad, kui eelmisel

Päevakübarad

Meie kliimasse sobiv viinamari õues kasvatamiseks

Sort 'Kuperjanov'

Elulõng

Vihmavee tagavarad

Tundub, et paber on toas otsa saanud:)

Lego Duplo - Stigi vaieldamatu hitt praegu

Meena sisutab oma aega värvimisega

Lasin lastel Mega Bloks klotsid kirbuturu jaoks välja otsida, aga tundub, et veel mängitakse nendega

Draama algas

Ongi juba esimesed probleemid seoses Saksamaale minekuga käes. Kirjutasin täna viisaka  e - kirja Meena ja Stigi isale, et ta meile seoses selle pärandist loobumisega aja paneks notari juures, et saaksin allkirja anda. Ja mis selgub, tema pidavat sel ajal just olema kuskil rehabilitatsiooni keskuses oma deprsessiooni ravimas.

Ta tegi mulle kohe kõne telefonile ja oli kergelt õeldud solvunud, et mina tulen Saksamaale ja tema lapsi ei näegi. No ma ei saa muud aega valida kahjuks. Mul on ka ikkagi oma elu ja temal oma. Kui ei näe lapsi, siis ei näe. Kahju küll. Kõne lõpetati sõnaga "cao". See ütles kõik. See on eriti arrogantne käitumine tema poolt, kui ta seda sõna kasutab.

Mina igatahes oma plaane muutma hakata ei saa, see on kindel. Ainuke asi, mida muuta saan, on, et sel juhul ei peagi Stig ja Meena kaasa tulema. Võib  - olla see ongi meile soodsam variant.

Polegi nii hull

Võtsin nüüd lõpuks kätte ja organiseerisin nii, et täna varem õhtule saaks. Stigi suunasin voodisse, Meena saatsin vanni, tegin söögi valmis ja võtsin sujuvalt otsad kokku. Pesin päevase higi maha (sellise ilmaga on tingimata värskendust vaja, meil kõigil) ja olen teki all. Pole päris tavaline nii vara päevale kriips peale tõmmata, aga mõnus vihmasabin tuli ka, nii et mis siin ikka enam pikalt. Tehtud juba piisavalt.

Olen päris pikalt eemal olnud. Kes Facebookis mind jälgivad, teavad, et kõik on parimas korras ja ma pole oma murede all veel murdunud. Kõige suuemad mured olid autod, mis tänaseks on sõidukorras. Ühele sai ostetud 350€ maksev elektriline roolivõimendi pump, teisele uus genekas 245€ (sponsorluse korras) ja tutikas radikas 136€. Lihtsalt kohutav, mis jupid maksavad. Aga seisma ka ei saa sellepärast autosid jätta, tuleb pingutada, nii et veri ninast väljas. Hea, et on häid inimesi, kes kaasa mõtlevad ja aitavad.

Eelmine nädal vaevasin ma oma pead seoses küla päevaga. "EI" ma õelda ei oska, seepärast lubasin lolli peaga pannkooke küpsetada ja koogivõistlusest ka veel takkaotsa osa võtta. Ma ikka püüan tavaliselt oma lubadusi pidada, kuigi mitmel korral tekkis mõte, et milleks oma elu keeruliseks teha.

Nii ma siis peas ketrasin kogu nädala oma peas, kuidas ma kõige sellega toime tulen. Koogi idee oli mul olemas, retsepti suutsin ka suure surmaga välja otsida oma tohutust retseptikogust. Olin plaanitavat kooki (torti) teinud 2012 aasta suvel meie kalli Opa sünnipäevaks.  Postituse selle kohta leiab siit.

Siis aga hakkasid jamad pihta. Käisin mitmel korral linnas ja hoidsin kaubanduskeskuste juures olevatel müügikohtadel silma peal, noh et kas ikka maasikaid ka veel müüakse. Hooaeg aga oli lootusetult ümber juba. Ma ei näinud enam kuskil maasikaid. Tuli oma plaanid ümber teha, mis polnudki väga hull.

Metega koos võtsime ette ekstra metsaskäigu, et midagigi koogi jaoks kokku koguda. Lootsin veel metsmaasikaid leida, aga nende aeg oli ka siiski juba lootusetult ümber saanud. Mõne marja leidsin, lisaks metsvaarikaid ja no mustikaid oli juba rohkem kui küll. Koogi võis nimetada metsmarja koogiks.

Retsept nägi ette, et kooki oli vaja hoida mingi aja külmas ja seepärast plaanisin alustada reede õhtul. Siis aga tuli ootamatult vahele Smokie kontsert, millest ka ära õelda ei tahtnud. Kuna ma viimati üldse mingil sellisel kontserdil käisin ca. 18 aastat tagasi, siis polnud mul aimugi, kuidas asjad venivad. Arvasin, et algus on kell 19:00 ja kestab kogu palagan 1,5 tundi ja pool üheksa on koju sõit ja jõuan lahedalt oma koogiga pihta hakata. Koju jõudsin aga peale ühtteist ja siis tahtsin ma veel ainult oma voodisse. Lükkasin kõik hommiku peale ja lubasin mõne minuti varem tõusta kui tavaliselt.

Siis hakkasid taas jamad pihta. Jälgisin täpselt retsepti, aga tee mis tahad, põhjast, mille küpsetasin, ei saanud mitte kuidagi kahte lõiget teha, et tekiks kolm põhja. Tuli aga uued munad lahti lüüa ja üks põhi juurde küpsetada. Küll unustasin ma küpsetuspulbri lisada ja lõpuks pidin palju veel improviseerima, et asjast üldse asja saaks. Kui ma koogi tarvis pistaatsia pähkleid puhastama hakkasin, avastasin, et need on jumalast soolased ehk hoopis snäkiks mõeldud. Ei hakka ju soolaseid pähkleid kaunistuseks purustama. Sinna nad jäid.

Lõpuks sain koogi külma panna ja platsi puhtaks, et pannkoogi taignaga alustada ja kõik vajalik kaasa pakkid külamaja juurde. Lisaks veel kõik lapsed valmis sättida ja ka loomulikult kaasa. Mõne jaoks tundub see lapsemäng, aga minus tekitavad sellised asjad stressi.

Kokku võistles lõpuks viis kooki, mis on teie ees...

I. koht

II. koht

Kookidel oli numbrid ühest viieni ja rahvas siis degusteeris ja hindas.

Meena oli ka uhke ja tuli mulle rääkima, et tema olevat ka minu kooki hinnanud  - viiega. Oli sedelile number 5 kirjutanud. Minu kook kandis aga numbrit 4. Läks vähe nihu, aga lapse asi. Tema tahtis ju parimat emmele:D

Ise ma degusteerida kooke ei saanud, hindamisest rääkimata, aga minu kook oli saanud auväärse teise koha.

Külapäev möödas, langes ka minul suur koorem õlult. Sai vähe kergemalt hingata. Tänaseks on meil puhkuseplaanid ka enamvähem laias laastus paigas. 24. augustil peaksime olema juba Saksamaa poole teel. Elu on ilus!

Valmistume tasapisi kooliks/lasteaiaks

Ma püüan natuke kirjutada oma viimastest tegemistest. Eile sain siis suure hädaga Viljandis ära käidud. Hädaga sellepärast, et minna soov oli suur, iseeasi, millega minna. Ega ma eriti oma pead sellega ei vaeva ja nii need hädada tulevad. Loodan alati, et küll asjad lahenevad jooksvalt. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab - see on minu moto:D

Lasin veepudelid veet täis, istusin autosse ja hakkasin siis liikuma. Vesi oli juhuks, kui peaks temperatuur tõusma ja radikas vett väheks jääma hakkab. Tundus, et keema ei läinud kuni Nuiani midagi. Siis aga, kui tänavate vahel tiitutama hakkasin, viskas temperatuuri jälle üle lubatud piri ja mina selle autoga enam edasi sõita ei julenud. Panin isa juures pea kolm liitrit vett sisse. Kuskilt pidi vesi välja keema. Kapoti alune oli kõik märg. Aga kust? Minul seda ega uurida ei olnud ja ega see mind eriti ei huvitanud ka. Mul oli küünetehniku juurde aeg pandud ja see oli hetkel olulisem.

Võtsin isa auto (loomulikult enne mainisin ka seda ikka isale) ja asi oli selleks korraks lahendatud. Linna jõudsin mõnusa ajavaruga, mida kasutasin kohe kenasti Magaziini külastuseks.

Valmistun juba aegsasti laste kooli minekuks. Olen internetis juba kõvasti eeltööd teinud ja hindadega kursis. MyToysis on ilusad kvaliteetsed asjad, aga hinnad on ka vastavad. Näiteks tüdrukute bokserid on seal ca. 6 eurot. Otsustasin Magaziinist kummalegi tüdrukule 3 paari uusi boksereid osta, paari hind 2 eurot ja need on nende lemmiklõikega. Metele oli vaja softshell jakki ja olin arvestanud ca. 30 euroga. Magaziinist sain täpselt sama jaki, nagu ta oli varematel aastatel kandnud, aga mis hakkas talle väikseks jääma. Selle saab nüüd Meena ja Metele kulutasin jaki jaoks vaid 19 eurot. Saavad jälle "ühtekad" olla:)

Jalanõud sain Shu'st 12 euroga ja kaks paari teksasid H&M-ist on juba varasemast ette valmis ostetud. Metega on asi peaaegu lahendatud. Ujumistrikood soovib ta sel aastal uut. Eelmise sain talle mingist Viljandi kaltsukast 1 euroga ja sellega sai ta paar aastat kooli ujumistundides käia. Seekord soovis ta uut, aga seal kloori vees on uus natuke kahju lõrtsida. Vaatame, kuidas sellega saab.

Meenale midagi eriti vaja ei ole. Kui, siis ainult sukkpükse, mida ma ka Magaziinist sain kaks paari (sisse kootud mustriga) hinnaga 8 eurot. Tema on ju suur seelikute/kleitide fänn ja sukkpüksid on asendamatud asjad.  Jällegi hea ost. Ilusa ja paraja paksusega mütsi (5.30€) sain ka talle lasteaia jaoks. Nemad ju palja peaga õues olla ei tohi ja sellises vanuses lapsele on raske mingit suvalist kaabulotut pähe suruda. See müts talle igatahes meeldis.

Kiire ostutiir tehtud, oli aeg käed korda saada. Sinnamaani traavisin hirmsate kätega ringi.

Seekord sattus mulle teine tehnik ja ma püüdsin teda juba aegsasti ette valmistada, et ma pole mitte tavaline klient tavalise hooldusega. Mul oli ikka seis jube. Lakk maha koorunud, küüned murdunud ja kihilised ja lisaks veel käed-küüned parkinud. Ta olevat igasugu kliente näinud, nii et see tõmbas mu muret vähe tagasi ja lasin tal oma tööd teha. Kulus tunnike ja mu käed said korda. Seekord valisin küüntele musta värvi, ilma igasuguse tilu liluta. 10 eurot ja olin tulemusega väga rahul.

Söögi ostsin seekord Maksimarketist, sest olin koju saanud reklaamlehe, et seal on suur koolikaupade müük ja miks mitte natukene odavamate hindadega midagi juba ära osta. Vaja on ju nii kui nii. Vihikupaberid said ostetud, mõned ruudulised ja joonelised vihikud valmis varutud ja põhiline - päevik Metele. Eelmine aasta tahtsin teda ka üllatada ja ostsin imearmsa roosa, liblikatega päeviku talle. Ta oli nii pettunud ja nõudis omale uut. Ja minu ostetud jäigi kasutult seisma.

Seekord valisin hoolikamalt. Ta hoidis juba ammu aega silma peal, kuna päevikud müüki tulevad, aga ikka tulid nad siis, kui Metet kaasas ei juhtunud olema. Olin eelmisest aastast õppust võtnud ja valisin talle liblikate ja lillede asemel trikirataste ja ruladega päeviku. Täppi panin. Mete käis ja tänas mind kuni tänase lõunani. Nüüd on juba maha rahunenud:D

Võtsin oma kaheksa piima ja hakkasin kodupoole sõitma. Aeg oli mõtlema hakata, mis edasi saab - autoga. Kas riskida ja sõita koju? Isa arvas, et äkki on plokikaane tihend puruks, et nii meeletult vett välja lahmab. Selle diagnoosi pani ta telefonikõne põhjal. Ja see hirmutas mind natukene.

Jõudsin siis auto juurde ja mida ma näen, autol kapott üleval. Ehmatasin ära, et kas ma tõesti jätsin ennist ise kapoti üles kadusin. Hakkasin juba mõtlema, et on vaja vist arstile aeg kinni panna. Helistasin jälle isale, et edasisi plaane arutada ja uurida, kas ta on oma töö vahepealt käinud autot vaatamas ja kas peaksin äkki siiski tema autoga edasi sõitma...nii igaks juhuks. Õnneks oli ta kodus ja ma olin ikka kapoti kinni pannud. Sain kinnitust, et ei hakanudki  veel hulluks minema. Helistasin sõna otseses mõttes talle tema enda kodu ukse taga:) Mul oli hea meel, et ei pidanud üksi edasi jamama.

Lõpuks viis isa mu siiski ise koju ja auto jäi tema juurde paremaid aegu ootama. Radikas laseb siiski läbi ja seda on vaja kas liimida või ma ei tea...auk on vaja kinni saada kuidagi.

Jaskar oli suurest igavusest teise auto kodus juba käima saanud. Oli lihtsalt ühe toimiva aku autole peale pannud. Vana aku olevat läbi, ei olegi geneka ega süüteluku viga:) Sellised asjad pididki lihtsalt lambist juhtuma. Tänase seisuga on mul seega veel üks auto kasutada...õnneks.

Tegelikult tulin ma siia sellest kirjutama, et kuidas te oma hooldatud küüntega kodus süüa teete, muust ei hakka rääkimagi. Hommikul panin mina igatahes nõud masinasse, et käsi säästa. Söögitegemisega venitasin kuni viieni. Rohkem edasi lükata ei kannatanud. Siis tõmbasin suure hädaga kummikindad kätte ja hakkasin süüa tegema - ilma mingisuguse naudinguta, sest kummikindad olid käes ja need ahistavad mind. Kõik ju lõhub käsi, kas siis sibula ja porgandi toomine põllu pealt, nende puhastamine ja tükeldamine, kartuli koorimine. Kes teil kodus süüa teeb? Kuidas te oma hooldatud käsi hoiate? Õpetage mind ka...:D