Minu tervislik toidulaud

Teen väikese ülevaate, mida ma eilsest saati söönud olen. Jah, ma tean, et EILSEST pole mingi saavutus, aga siiski...

Hommikuti söön ma juba aegadest ammustest müslit maitsestamata jogurtiga, mille ma maitsestan ise kuusevõrsesiirupiga. Igati tervislik hommikusöök ja mulle maitseb. Minu lemmik müslit müüakse kahjuks vaid Lidlis, aga mul on kodus pisikene varu. See sisaldab kõike head (Premium Müsli).

750g / 2.62€

Lõunaks riivisin hunniku porgandeid, vürtsikuse lisamiseks natuke kaalikat, sibulat, küüslauku, lisasin muna ja maitseained ja segasin kokku. Paneerisin riivsaias ja praadisin oliiviölis mõnusad kotletid, mida sõin hapukoorega.

Neid sõin ma niipalju, et sain kõhu täis. Ei mingit piirangut. Massi jäi mul üle, sest riivsai sai otsa ja ma täna tõesti ei raatsinud poodi minna, et riivsaia peale raha kulutama hakata.

Õhtul, kui me kartuli konksutamiselt koju jõudsime, näksisin ma vaid vaagnalt köögivilju, mis ma lastele lõunaks valmis olin teinud.

Et eilne riivitud kotletimass raisku ei läheks, pidin nuputama, mis ma ülejäänud kotletitaignaga teen. Mõtlesin muffinivormi kasutada ja endale tänaseks kerge söögi teha lõunaks. Peale lõikasin riba suitsuliha maitseks.

Vett jõudsin eilse päevaga manustada vaid liitri jagu,aga abiks ikka. Kõige tüütum on see vetsu vahet jooksime, sellega ma juba kulutan tohutud kalorid.

Hommikul näitas kaal 66,7 kg. Vaatame mis homme toob. Hakkan igal homkikul oma kaalunäitu FB-i Shoppingq lehel postitama. Loodan, et see teile närvidele käima ei hakka ja te laiali ei jookse. Pigem ootan uusi jälgijaid ja kaasaelajaid. Nii et iga uus "like"on oodatud ja rõõmustab mind.

Minu eesmärk

Et ennast natukene motiveerida ja lubadusi andes neid ka täidaksin, tegin pisikese kaalumise ja mõned pildid, et oleks võrdlusmaterjali hiljem ja tulemusi saaks ka silmaga näha (kui on tulemusi  muidugi).

Mida ma siis saavutada soovin? Üldiselt tunnen ma ennast oma kehas hästi. Eriti peale seda, kui ma number suuremad teksad välja otsisin. Tunne oli kohe ülev ja kerge. On ainult mõned probleemsed kohad, mis võiks natukene ennast tagasi tõmmata.

Esiteks puusad ehk sangad. Sinna on juba parajad singid tekkinud ja eks kõik see kaal, mis mul juurde on kogunenud on sinna ka läinud (ca.64 pealt 67 peale). Pikkus on mul 170.

NB!
Erinevalt Ailist, on mul ikka natukene tissi ka tänu kõrgemale kaalule ja tema eeskujul panin sokid ka jalga, et mitte väga alasti olla. 

Teine koht on kõht. On rasvaseks läinud. Ja pole midagi imestada ka. Saab ikka üsna ohtralt ja valimatule igasugu saasta ja maiustusi lastega võidu söödud. Täiesti lubamatu tegelikult minu eas. Võtan käsile. Luban. Lastele ka ei osta midagi.

Kolmadaks tahaksin kogu selle kammajaaga, et minu rahakott pakseneks ja ma saaksin mõne oma unistuse täita.

Lihtne!

1, 2, 3...start!

Ilma Erik Orguta

Tegin oma tavapärase tiiru blogides, mis tähelepanu äratasid ja igal pool on suur Erik Orgu toitumiskavade reklaam/jälgimine. Entusiasmi paistab blogijatel jätkuvat.

Nädala jagu on vist juba seda sagimist, kui kuulutati välja, et kolm blogijat saavad TASUTA hakata personaalset toitumiskava jälgima. Mul käis ka korra peast läbi, et kirjutaks ja paluks...aga aeg oli juba möödas, kui mina ärkasin. Nagu tavaliselt. Ja õnneks ka. Tundub, et seda polegi mingi kunst saada, iga teine blogija sai selle omale.

Nüüd ma siis loengi jõudumööda, milles need kavad seisnevad, mida süüakse, isegi retsepte jagati, mida ostunimekirjades leidub jne. Tundub huvitav ja veel huvitavamad on kindlasti tulemused, kogemused ja vastukajad.

Hakkan igatahes võimaluste piires jälgima, kuidas kellegil läheb, panen enda jaoks ka midagi kõrva taha ja püüan oma toitumiskava ka tervislikumaks muuta ja uusi toiduaineid kasutama hakata. Pataat on minu jaoks näiteks täitsa tundmatu asi, galett on proovimata. Avastamisrõõmu on ja selleks on avanenud tänu Erik Orgu reklaamikampaaniale täiesti hea võimalus.

Minu enda eelmine nädal läks igatahes fantastiliselt. Minu toidupoe kulu oli nädalas ca. 16 eurot ja nii see ka jäi. Tundsin küll suurt kiusatust juba laupäeval poodi minna, aga tervis oli nõnda kehva, et ma ei leidnud selleks jõudu. Pühapäeval oleks juba võib - olla jõudu leidnud, aga hääl oli mul totaalselt ära. Lastele ei saanud isega kaks õhtut unejuttu lugeda.

Eile oli meil siin kohati selline seis, et lapsed lähevad lolliks, kui ma kohe poodi ei lähe. No mitte midagi süüa ei olnud peale porgandite, peedi, tomatite ja kurgi. Juustusaiast ei saanud unistadagi ja küpsisepudist võis vaid und näha. Need on tavapärased asjad, millega nälga kustutatakse. Sten teeb omale vahest ka praemuna. Munad aga said laupäevase kringliteoga otsa. Üks muna läks taignasse, teine pealtmäärimiseks.

Ega me näljas ei olnud, aga on ju harjumus kogu aeg midagi kergelt külmkapist võtta ja näksida. Eks mul omal oli ka isu millegi tugevama järele ja tühi kõht on teadupärast parim kokk. Laupäeval sügavkülmast väljavõetud liharibadest tegin ma imemaitsva ploffi, kuhu sai piisavalt liha, sibulat, küüslauku, viimane ketšup kapist ja palju-palju porgandikuubikuid. Isegi Meena oli lõpuks nõus maitsma ilma lihata osa ja küsis juurdegi. Niivõrd haledaks oli tema keha muutunud:D

Ja mis mulle kõige rohkem rõõmu teeb. Sellise toortoidu peal olemine oli kasuks ka Stigile, kes oma nr. 2 häda tegi nädalas juba teist korda. See ei ole mitte tavapärane. Täna läks ta lasteaeda rõõmsalt kerge tundega.

Ja mina sain siis täna lõpuks poodi. Vahetult enne võtsin automaadist välja 50 eurot, et mul parem ülevaade oleks rahast. Poes kulutasin ca. 32 eurot ja sain selle eest tohutud varud omale koju - juustu (2 x 500g), mune (40tk), piima (8 x 1l), hapukoore, maitsestamata jogurtit (1l), strogonovi ribasid (2 x 450g), heeringafileed (1kg), Säästu neljaviljahelbeid, kilo mannat, kaks sepikut. Selle toidukogusega vean ma lõdvalt nädala läbi.

Muideks tarvitan ma juba rohkem kui 10 päeva ka toidulisandeid /vitamiine. Praegu on käsil raud apteegist ja juustele mõeldud vitamiinid, mida ostsin kaasa Poolast.

Nüüd lähen lasen omale pudeli maitsvat kaevuvett täis (Jane Almersi eeskujul) ja lähen trenni...heina trimmerdama. See on minu personaalne trenn ja toitumiskava. Edu kõigile!

Kokkuhoiupoliitika

Täna on küll alles laupäev, aga ma tahaks juba hõisata, kui kenasti olen ma sel nädalal majandanud. Nii hästi on kohe läinud, et hasart muudkui kasvab.

Esmaspäeval käisin ma poes ja kulutasin ca. 16€. Selle 16 euro sees oli ka jupp vorsti, mille ma kartulisalati tarvis ostsin. Tegelikult ostsin siiski lati vorsti, et saaksin nädala sees allesjäänud jupist ühe söögikorra veel teha. Täna oligi meil kartulipuder vorstikastmega.

Teisipäeval võtsin autole 25€ eest kütust, mida on ka veel enamus alles, sest reedel me ei sõitnud. Olime kodus ja põdesime. Minuni on ka külmetus jõudnud ja päris vastik on olla. Õnneks leidsin autost pool ibumetiini tabletti, see tegi olemise kraadi võrra paremaks.

16 euro sees, mille ma esmaspäeval toidule kulutasin, oli ka kaks karpi strogoniviks mõeldud liha, millest ma tegin üleeile suure poti täie pajarooga, kuhu panin veel hulga sibulat, küüslauku, porgandit, tomateid ja kartulit. Kõik sõid ja kiitsid.

Eile ma süüa ei teinud kui väljaarvata hommikune neljaviljapuder pohla-pirnimoosiga. Käisime ema juures kartulit võtmas ja saime seal midagi kõhtu.

Täna hommikul tühjendasin kõik seisima jäänud jogurtipudelid ja hapupiimad, lisasin ühe muna, jahu, soodat ja saime imemaitsvad pannkoogid , mida sõime tuhksuhkruga. Vahelduseks moosile.

Külmkapp on meil üsna tühi. On veel liitri jagu piima, üks muna, ketšupit ja ilmatuma kogus võileiva margariini, mida ma Saksamaalt odava hinnaga kaasa tõin. Ja taluvõid on ka massiliselt.

Sügavkülmast võtsin homseks välja mingisugused lihatükid, üks tuunikala konserv on veel...nii et tulen esmaspäevani ilma poodi minemata välja küll.

Täna õhtuks keetsin potitäie punast peeti, mida näksimisvajaduse rahuldamiseks süüa. Samamoodi on porgandi, tomatite ja kurgiga - kui kellegil isu tuleb/on, läheb ise otsima põllule/kasvuhoonesse.

"Kannab nagu kass poegi"

Kust selline ütlus on tulnud või mis asjus, ma ei tea. Isegi pärast tänast ei tea.

Nimelt hakkas meil täna "asju" juhtuma. Näen mina, et meie Muurik, kellel siin eelmine nädal 6 poega sündis, oli haaranud ühe poja hambusse ja oli teel ma ei tea kuhu.

Krabasin tal poja hambust ära ja viisin pessa tagasi. Pesas oli üllatuslikult veel vaid üks poeg. Koos tagasi toodud pojaga kaks. Hakkas ta siis neid seal imetama, et pojad kuss oleks.

Mina ei osanud midagi arvata. Süda peksles ja igasugu mõtted käisid peast läbi. Kes seda kasside hingeelu ikka niiväga teab - mina küll mitte.

Läksin siis tuppa ja sättisin ennast akna juurde istuma, et asjade käigul silma peal hoida. Varsti oligi Muurik jälle teel, poeg hambus. Jooksin ülemisele korrusele, et aknast kaugele näha ja jälgida, kuhu tal tee viib. Kui kass silmapiirile enam ei ulatunud, panin padavai õue ja pange tähele...tegin üle pika aja esimesed kiiremad jooksusammud. Hingeldades sinna kohta jõudes, kus kass mul silmist kadus, ei suutnud ma enam midagi tuvastada.

Kui ma natukene vaiksemalt juba hingata suutsin suurest koormusest ja ärevusest, siis teritasin kõrvu, et kiisude häält kuulda. Kiisutasin mis ma kiisutasin, ei midagi. Lonkisin koju tagasi.

Lootus jäi viimase kassipoja peale. Tuleb ju Muurik kindlasti ka talle järgi.

Tuligi. Kõndisin tal siis kõrval. Meeter meetri haaval. Talle käis see närvidele küll ja tegi oma kassihäält aegajalt. Küll puhkas ja venitas, lootes, et raputab mu maha. Viimane lõpp aga läks tal kiireks. Kassipoeg karjus tal hambus, tema samm muudkui aga kiirenes. Pidin ka kiirendama. Ja siis keeras ta äkki metsa. Hoopis teisele poole, kui mina arvanud olin.

Kargasin talle järgi, et ta mul silmist ei kaoks. Ja nüüd ma tean, kuhubta oma pojad viis. Miks, seda ma ei tea. Kas kassid veavadki nii oma poegi mööda ilma ringi? Neil oli nii mõnus pesa siin kodu juures varju all ja rahulik oli ka. Mis kassil plaanis on?

Reisi jätk...neljas päev

Jätkan meie suvise reisi seiklustega. Eelmine kord jäin pooleli kohas, kui me olime külastanud Gdanski loomaaeda ja Ikeat.

Peale ööbimist ühes põlismetsas "ei tea kus" raudtee läheduses võtsime suuna Puck'i peale. Püüdsime nii jõuda võimalikult mere piirile kindla plaaniga ükskord endid ka merevette kasta.

Pilt internetist

  

Vees käisime ära vaatamata sellele, et ega seal traditsiooniliselt vees ei käida. Kallas oli nii sügavalt kajaka sitta täis, et meil oli tegu, et sõnnikusse kinnijäänud jalanõud tagasi saada. Pärast avastasime muidugi, et saab ka natuke eemalt kividele astudes vette.

Kaardile oli see koht märgitud kui ilusa vaatega koht. Seal oli korralik parkla, istumiskohad, hiljem samat teed tagasi tulles oli sinna tekkijud ka väike müügiputka ratastel - ühesõnaga turistide tõmbenumber. Aegajalt jäi seal ka autosid seisma, imetleti vaadet, söödi kaasavõetud võileibu ja kujutage siis ette, et mingi kamp "jõmme" Eestist otsustab äkki vette minna. Aga kuna keegi meid niikuinii ei tundnud ja igaühe oma valik, kas ta tahab ennast kajaka sitas leotada või mitte, nii et meie ennast segada ei lasknud. Saime mõnusa hommikuse värskenduslaksu igatahes kätte.

Sellega seoses meenub mulle, kuidas ühes rekkade ja muidu autode parklas, kus on wc ja istumiskohad, olid mustlased oma laagri püsti löönud. Telgid haljasalale püsti pandud, pesu kuivas ja elu oli ilus. Ma siis naljaga pooleks mainisin, et krt, meie peame kuskil metsas konutama, ilma vee ja wc-ta :D

Kui me enne jälle teele asumist kaarti uurisime, selgus, et sealt samast merepiirilt näeme me üht poolsaart, mis läks merre ca. 40 km. Otsustasime selle teekonna ette võtta. Sihtkohaks siis poolsaar nimega Hel.

Tee ääres nägime sellist vahvast ettevõtmist nagu laburünt maisi põllus. Jällegi osta aga pilet ja mölla seal põllus niipalju kui tahad väljapääsu otsides. Et kuidagigi möödasõitjate tähelepanu püüda, on kaugelt juba näha, et buss on katusele keeranud ennast. Kui juba asjale pihta saad, selgub, et reklmaaitrikk siiski vaid.

Sellel teekonnal jäi meile teepeale ka muuseumi laadne koht sõjaagesest punkrist. Kui me juba sealkandis olime, käisime selgi ära. Punker asus männimetsa all, üsna mere lähedal. Punkri uks oli lahti, ukse taga istus mees, kes müüs pileteid ja "ole mees" ja astu aga sisse.

Kuna minule ja lastele on sööjateema päris kauge asi, siis isa natukene seletas ühe ja teise asja otstarvet ja muidu sõjaaegset olukorda. Ise ta kiitis selle hoone seinte paksust...

Tundus, et see kant oli väga tihedasti seotud sõjalise tsooniga. Igal pool kõrged aiad ja sõjatehnika metsaalustes polügonides. Piiriäärne tsoon ka siiski ja raudtee oli ka esindatud.

Mida lähemale Hel'ile jõudsime, seda rohkem hakkas tunduma, et tegu on kuurortiga. Teeäärtes olid müügiputkad kõige rannas vajaminevaga, kinnised aiad telkimiskohtadega. Ostad pileti ja pääsed rannale lähemale. Lisaks olid pisemad kohad kohvikute, saiapoodide ja hotellidega. Nagu välismaal, tõesti:D

Hel'i jõudnud, hakkasime parkikiskohta otsima. Üsna võimatu missioon, kui raha välja käia ei taha. Seal oli iga maalapi omanik oma müügikoha üles seadnud ja müüs oma maale parkimispileteid. Kui kuskil vähe toppama jäid ja silmadega ringi lasid käia, oli kohe keegi platsis ja viipas käega, et ole hea, pargi ometi siia, siin ju vaba ruumi on. Üsna pea oli selge, et igaüks võitles ikka oma huvide eest ja püüdis nii parkijaid ligi meelitada.

Lõpuks olime nii taibukad, et sõitsime ühe supermarketi parklasse, mis oli tasuta, aga kus tohtis teatud aja parkida ja maandusime seal. Võtsime oma rannavarustuse ja jalutasime mõõda mõnusat rannarajooni mere äärde. Stenile ja Metele meenutasid need kitsad tänavad ohtrate lilledega natukene Saksamaad ja nad oli väga vaimustuses. Saksamaal puudus vaid see, mis tänava lõppedes meid ootas - MERI.

Vesi oli üllatavalt soe ja mõnus, ilm tuuline ja seega olid ka lained suured. Sten ja Mete nautisid seda kõik niipalju kui võimalik. Stig käis küll korra vees, aga tema jaoks olid lained ohtlikud ja üldsegi talle sel korral vesi ei istunud. Ju ta oli lõunaune ootel juba. Mina sain ka päikese käes peesitades silma korraks kinni lasta. Mõnus oli.

Isa vaatas korra merele ja varsti oli ta kadunud. Eks tema kolas Hel'i peal. Meie tema pärast ei muretsenud, sest oli teada, kus auto pargib ja vaikival kokkuleppel kogunesime jälle kokku ja istusime veel viludas pargis, kus lapsed said mänguväljakul natukene mängida.

Olime piisavalt Hel'iga tutvunud ja otsustasime tagasi sõitma hakata. Kohe linna piiril peatas meid piirivalve kinni. Esimene juhus kogu meie reisi jooksul. Küsiti kõigi autosolijate id-kaardid, autopass ja mindi siis maad sondeerima oma autosse. Oi see oli pikk aeg. Mine tea, mis vanad trahvid jälle isal välja kaevatakse. Aga ei, kõik oli parimas korras, vabandati ja sooviti head teed.

Natukene maad sõitnud, mõtlesime, et jälgime veel merel sõitvaid purilaudureid ja surfajaid. Korraga tegime ära ka pisikese pikniku.

Selline mõnus retk oli meil täiesti üllatavale poolsaarele. See on koht, kuhu tahaks küll tagasi minna, aga ma arvan, et takistuseks saab siiski meeletu vahemaa meiega (ca. 1000 km).

Et olime seigelnud juba neljandat päeva ja ma olen siiski naisterahavas, hakkasid mulle juba vaikselt muret tegema minu juuksed. Mõtlesin küll, et peaks just sel ajal hakkama pihta eksperimendiga "pea pesemata kuu aega", mis pidi "treenima"juukseid harvem pesema ja seega võitleb see ka juuste kuivuse vastu :D

Huvitav arutelu sel teemal on siin.

See eksperimendi värk oleks mul lihtsalt ettekääne muidugi olnud, aga katsu sa seda inimestele selgitada või siis kõnni ringi rasvaste juustega. Ma olin valmis juba üsna äärmuslike meetoteid kasutama, et see probleem kiiresti lahendada. Muu hügieeniga oli kordades lihtsam.

Nii ma siis valmistasingi ennast ette, et kui tuleb järgmine kohvi peatus kuskil bentsukas, siis minul on šampoon juba ettenägelikult käekotis valmis. Ainuke oluline asi, mille unustasin kotti pista, oli käterätik. Seda taipasin ma siis, kui pea invaliididele mõeldud privaatses wc-s kraanikausi alt juba välja tõmbasin ja tahtsin juukseid kuivatama hakata. No mida teha. Juuksed täiega tilkusid ja ma pidin mingil moel läbi teenindussaali sealt välja saama. Võtsin aga suurema koguse wc paberit ja tupsutasin suurema vee ära. Plaanisin juuksed kenasti patsi tõmmata ja no las inimesed siis arvavad, mida tahavad. Aga krt. Järgmine jama. Patsikumm oli seal üsna hämaras ruumis kuhugile ära kadunud. Veel hullem, kui räti puudumine. Ma olin juba kirumas, et mida kuradit ma siin üritan, kui leidsin prügikasti kukkunud patsikummi. Tõmbasin juuksed pealaele kokku, pakkisin oma asjad kokku, tõmbasin põranda paberiga vähe kuivemaks ja vaatasin, kuidas ma minema saan sealt.

Õnneks oli minu kõige suurem probleem lahenenud. Küll mõningaste takistustega, aga väljas oli mõnus kuum ilm ja sain juuksed auto juures kiirelt jonksu. Küll oli hea olla puhaste juustega. Nagu uuesti sündinud.

Õnnega koos, hakkasime sõitma Slupsk'i poole, sealt Koszalin'i peale. Mis vahepeal tegime - nägime, ei mäletagi enam. Ju me mööda külasid kolistasime, aegajalt mõnda külapoodi sisse astudes ja võimalikult palju jäätist süües. Stenile ostsin ühel korral veel ekstra suure jäätise, et tal süda ükskord juba läikima hakkaks ja isu täis saaks.

Kołobrzeg'is hakkasime otsima, kuhu me saaksime ööbima jääda. Ikka telkidega. Vihma oli ka hakanud tasapisi sadama ja asi oli üsna hapu. Paistis turistidele suunatud linn olema, kus käis kõva pidu veel öötundidelgi.

Saime parima võimaliku koha üsna randa ja linnapiirile, keelumärgi alt julmalt sisse sõites. Lapsed ja isa käisid liivaranda ka vaatamas, mina vaatasin, kuidas vihmavarju saada ja isegi ühtki pilti pole mul sellest kohast.

Hommik oli aga masendav. Öö läbi sadas, millest me endid küll segada ei lasknud, sest me ikkagi olime väsinud ja magasime. Seda masendavama oli tõusta, kui padi pea all tilkus. Küljealused olid märjad ja no mis siin ikka rääkida. Kõik meie magamiseks ettenähtud varustus eesotsas telkidega tilkusid. Pakkisime selle"pasa" head nägu tehes kokku, sõime ja lasime jalga, teadmata, mis järgmise ööga saab.

Metsas piknikul

Täna lasteaiast kodu poole sõites ei saanud ma vastu panna kiusatusele teha üks kiirvisiit metsa. Eks mul oli ikka teada ka kuhu ja millisesse metsa ja mõtlesin tõesti vaid kiirelt pilgu peale visata laste kõrvalt.

Vaatepilt oli nii imeline ja marju (pohli) on metsas kõvasti. Vastupididelt varasele hommikule oli metsaalune kuiv, päike siras, õhk oli mõnusalt soe, pilkane vaikus ja mõnus sügisene õhkkond.

Pakkisin lapsed kiiresti autosse tagasi ja ütlesin neile kohe ära, et viin neid koju, võtan ämbri ja tulen metsa tagasi - ilma nendeta. Kus siis läks kisakoor lahti. Ei jää nad juba nii lihtsalt minust maha.

Ei jäänud muud üle, kui kodust värskelt küpsetatud kringel kaasa pakkida, pudel vett võtta, joonistustarbed ja lapsed jälle autosse. Miks mitte siis lastega see imeilus õhtupoolik veeta.