Käib töö ja vile koos

Kui mõni siin arvab, et ma päevad läbi puhkan ja tööle minna ei viitsi, siis ma pean seda inimest sõna otseses mõttes idioodiks. Ma tõesti ei mäleta, millal ma viimati päeval magada sain. Tavaliselt, kui lapsed koolist tulevad, on mul soe söök valmis, toad köetud, pesu kas siis pestud või kuiv pesu kappidesse pandud (kuuel inimesel on seda rohkem kui piisavalt), toad korras, kassid toidetud...ühesõnaga on mul alati kõik korras. Mingeid suuremaid koristuspäevi mul siin ei toimu, mul on piisavalt aega, et kõik jooksvalt korras hoida.

Lastega koos luban ma omale pisikese hingetõmbe hetke. Siis me istume ja uurin nende koolimuljeid. Ja varsti ongi aeg sealmaal, et on vaja minna kas siis poodi, mõnda huviringi last viima või lihtsalt lasteaeda järgi lastele. See võtab omajagu aega ja pole üldsegi mingi lihtne töö. Meenaga on lihtne. Tema paneb ennast ise riidesse. Vahest ta küll latrab ja venirab, aga enamasti saab temaga lihtsalt. Stigiga on ka teised lood. Temaga on tegemist rohkem. Põhiline aur läheb mul tema tagaajamisele ja tihti paeluvad teda teiste laste kaasa võetud autod, mis ahvatlevalt riietekappidest välja paistavad. Küll on tal siis masinat vaja  vaadata ja teist katsuda. Eks ma püüan siis tema tähelepanu mujale juhtida ja katsun ta kuidagi riidesse saada. Päris kaua aega kulub mul temaga.

Koju jõuame pilkases pimeduses. Siis toimub pisikene söömine ja lihtsalt koosolemine. Telekat vaatame haruarva. Olen püüdnud ikka ka heegeldada, et päevatekiga ükskord juba ühele poole saada. Pole enam palju, natukene üle 10 lapi on teha. Jõuluks luban, lõpetan ära.

Magama läheme üsna varakult, sest lugeda tuleb ka unejutt. Seda ei ole mõtet niisama möödaminnes teha, lapsed peavad olema magamiseks valmis säetud, sest kui jutt loetud, peab olema öörahu. Ja see töötab, isegi Meena puhul. Ilma vaidlemata minnakse ära oma tuppa ja on vaikus.

Selline lauspuhkus on mu tavaline päev. On ka natukene teistmoodi päevi, aga alati ikka tegevusi täis. Käed rüpes pole ma küll istunud, nagu mõni arvab.

Täna tegime päris suure tiiru metsas. Stig tegi seda ikka ja jälle oma jooksurattaga, kuigi me soovitasime tal mõnes rägastikumas kohas ratta maha jätta, aga ei, tema ei loobunud oma rattast.

Kuuseotsingud osutusid keerulisemaks, kui me arvanud olime. Meil oli Steniga kapitaalselt erinev nägemus kuusest. Lõpuks ma sain juba aru küll, et ta püüab mind tõgada kui ta igat niru kuuske soovitas või siis suurt ja jurakat. Peale mitut tundi otsismist võtsime ühe enamvähem kuuse moodi asja ära. Isegi ühele nõule saime. Aga kui kuusk maha saetud oli ja paremini välimus näha, siis Sten eriti rahule küll ei jäänud.

Lubasin, et kui teda vähe tuunime ja lühemaks lõikame, pluss veel ehted, pole tal häda midagi. Niikaugele me aga ei jõudnudki. Me ei suutnud leida kuusejalga. Mitu aastat pole juba vaja läinud ja seal, kus me ta olevat arvasime, seda polnud. Nüüd tuleb siis uus jalg muretseda. Mis sellised asjad tänapäe al maksavad ja millised välja näevad, pole aimugi. Lubasin, et me viime ennast Koduekstras kõigega kurssi kui võimalus tuleb. Kuusk peab niikaua õus olema. Mõnda aega väljas hoidmine pidavatki kuusele hea olema enne tuppa viimist, okkad pidavat kinni jääma. Seega meil on aega.

Kui me tuppa saime, jäi Stig veel õue liivakasti mängima. Ma naudin seda lausa, kui laps väljas omale tegevust leiab. Mis saab olla veel parem, kui värske õhk.

Mete oli vahepeal käinud tahvlis ja lugenud minu hommikust postitust. Seisis köögiuksel, käed puusas ja nõudis glasuuriga piparkooke. Mina olevat lubanud täna glasuuri ka. Einoh tore, kui laps loeb, see teeb vaid rõõmu. Palusin tal laua puhtaks lüüa ja taignamati välja otsida. Hakaku siis pihta. Nii ma sujuvalt rakkes olingi jälle. Mete vorpis ühe pannitäie karusid ära ja sinnapaika see asi jäi. Mina tegin siis rõõmsalt edasi. Lootsin ikka, et glasuurist pääsen, aga ei. Mete hoidis silma peal kogu aeg. Tegin siis loomulikust intelligentsist glasuuri valmis. Suhkru jahvatasin veel kohvimasinaga. Meena muudkui kiitis, kui andekas ma olen ja et ma võiks pagariks hakata. No ausalt, hea, kui ma oma perelegi küpsetada jõuan. Aga Meena on armas, et ta nii innustab mind.

Glasuur sai mõnus sidrunimahlane. Kumas küll läbi, aga hiljem, kui ma lugesin Maasektori blogist, kuidas päriselt glasuuri tehakse, siis sain aru küll, miks meie glasuur lumivalge ei olnud. Munavalge vahustamine ei tulnud mulle pähegi. Teinekord olen targem.

Saime meie Hiinast tellitud glasuurisüstlad ka ära proovida. Päris head olid. Täitma peab ainult tihti, kiirelt saab tühjaks. Täna me mingit kunsti ei teinud. Igaüks käis ja nuias, et saaks ka glasuuritada ja just ekstra oma piparkooke ja ikka palju glasuuriga. Kõik said "käe valgeks" ja ma ütlen, et kui piparkoogid on niigi head, siis glasuuriga on kohe eriti maitsvad.

Kui kilo tainast oli küpsetatud, panin ma kohe uue taigna hakkama. Ma olen tänavu vist juba 30 kilo home made tainast teinud. Kogu aeg on kapis varu. Hea külakostiks kaasa anda.

Kui ma tänast tainast tegin, siis ma taipasin, et eelmisesse partiise unustasin ma munad panemata. Midagi aru saada küll ei olnud ja tagasiside järgi otsustades oli kõik parimas korras. Nii et saab ka ilma munadeta teha. Minu taignasse läheb ainult suhkur, vesi, jahu, sooda ja piparkoogimaitseaine ja kui meelde tuleb, siis muna ka:)

Lõpuks tõin panipaigast veel kaks kasti raamatuid ka tuppa sooja ja sorteerisin raamaturiiulisse. Mul oli pisikene sportlik huvi ka ikka, sest lootsin meie pere jõululuuletuste raamatu ülesse leida. Sealt oleme me salme õppinud juba päris ammusest ajast. Ja ma leidsin selle päevinäinud raamatu, millel kaani enam ei ole, aga vahvad luuletused on sees täitsa olemas, igale eale. Viimane aeg hakata luuletusi õppima.

Üks näide ka...

Metsa kõik

No nii, mina jälle "online" :D

Ema tuli täna murelikult vaatama, kuidas ma ennast tunnen peale sellist materdamist kommentaariumis. Kell oli juba kümme ja mina ikka veel voodis. Pole eriti tavapärane. Olen ju hommikuinimene. Ja üldsegi ütles lilleriin kõik väga kenasti ära ja nii ongi. Elu läheb edasi.

Põhjus, miks ma veel põõnasin, oli aga muus. Öösel sain isalt telefonokõne ja pidin talle taaskord appi minema. Miks ja mis asjus, jätan oma teada, liiga jälk. Aga tunne oli küll selline, et ajal kui ma Saksamaal Opat hooldasin, pidin ma viimasel ajal alati poolunes magama ja iga krõpsu peale reageerima, et õigel ajal appi jõuda, kui Opal midagi juhtus. Lõpuks muutus see ikka väga kurnavaks, eriti pisikese beebi kõrvalt.

Nüüd on sama muster isaga, ainult et vaja ei ole teisele korrusele joosta vaid 15 kilomeetrit sõita. Praegu on see veel okei, aga kui see igal öösel juhtuma hakkab, siis on küll paha lugu.

Peale öiseid seiklusi lubasin ma endale seega natukene kauem magamist, kuigi ega see pikalt magamine eriti asi ei ole. Rohkem enese piinamine. Lapsed muudkui käisid ja pärisid, millal ma üles ärkan ja neile putru keedan. Katsu siis magada. Peavalu tekkis hoopis. Aga kui ema siia juba tuli, siis sain ka mina voodist välja.

Nüüd on juba palju korda aetud. Pesumasin ja nõudepesumasin tegutsevad, minul sedajagu rohkem vaba aega. Kõige rohkem rõõmu teeb mulle, et Stig sai oma nr. 2 hädaga ühele poole ja elu on kohe palju ilusam. Nii minul kui ka temal. Lastega panime plaani paika, et läheme metsa kuuske otsima. Vaatavad  veel oma "Turbo" multika lõpuni ja siis läheme kõik üheskoos ja teeme ühe mõnusa metsaretke. Jala. Siiasamma oma kodumetsa. Sten tuleb saemeheks, meie läheme lihtsalt seltsiks. Tuleb ikka elus kuusk tuppa tuua, kuhu me muidu kingid paneme...ikka ju kuuse alla.

Veel plaanime me Kaisa toodud piparkoogivormid ära testida. Kohe kutsuvad piparkooke tegema. Äkki jõuame sel korral glasuurini ka.

Ja et täna Luutsinapäev on, siis oleks hea, kui ma natuke koristada ka jõuaksin.

Ilusat 3. adventi!

Sarkasm ja iroonia - tarkade huumor või enesehinnangu tõstmine?

Mõnus laupäeva hommik. Pisemad lapsed vaatavad multikaid, suured magavad. Jaskar lahkus juba hommikul vara, tubli, nagu ta meil on:)

Hommikukohv joodud, köök mõnusalt korras, pesu pesemas, tuli pliidi all. Ise ronisin uuesti teki alla, kuhugile ju kiiret ei ole.

Kõik on hästi. Peaaegu. Ma natukene muretsen oma isa pärast, kes üleeile puu alla jäi. Õnneks ei midagi väga hullu, aga tema jaoks on seegi juba hull, kui ta ei saa midagi teha. Parem käsi on tal nüüd mõneks ajaks rivist väljas ja iga väiksemgi liigutus teeb põrgu valu. Ma lohutasin teda, et palju hullem oleks olnud, kui ta oma jalgu kasutada ei saaks. Siis oleks juba keerulisem. Praegu on tal vabadus vähemalt liikumise osas. Peab küll käed rüpes istuma, aga mis teha.

Eile oli mul au vastu võtta väga positiivseid ja inteligentseid inimesi. Minu klassiõde algkoolipäevilt võttis oma ema kaasa ja nad tulid mulle lihtsalt külla. Väga tore. Sealsamas teine klassiõde lööb noa lihtsalt selga asja eest teist taga. Oleks ma talle siis mingil moel liiga teinud või midagi. Kummaline. Aga eks elu teebki omad korrektiivid. Kui kooliajal oldi nagu sukk ja saabas, siis päris elus on asjad kapitaalselt muutunud. Inimesed muutuvad, kes paremuse poole, kes muutub aga lausa talumatuks. Sellisele järeldusele me igatahes jõudsime ja las ta siis olla.

Lapsed olid nagu hullumeelsed, kui võõrad majas olid. Eks ma olen seda ennegi täheldanud. Vaja ju näidata, milleks võimalised ollakse. Kisa ja müra olid kohati juba talumatud. Stigil oli lõunauni ka edasi lükkunud ja eks see võimendas veel asja. Mingil ajal ta siiski tõmbas tagasi ja vajus vaikselt diivanile unne. See oli lausa puhkus kõrvadele. Meena leidis aga külalisega kohe ühise keele ja nii saime mõnusasti rahus juttu vesta.

Kui ma olin maininud, et Meena muusikakoolis käib ja hakkab klaverit ja viiulit õppima, selgus, et saadaval on üks üle 30 aastane klaver. Väga tore, aga meie majja kahjuks see väärtuslik pill küll ei mahu. Nüüd ma pean leidma võib- olla ema juures veel ühe nurga, kuhu klaver üles seada. Ei saa ju nii heast pakkumisest ära õelda.

Tallinnasse sõidu võtan ma ka ette, kõigi õelutsejate kiuste ja oma laste rõõmuks. Kuidas küll välja loeti minu eelmisest postitusest, et ma mingil viisil püüan midagi kerjata, on muidugi müstika. Aga eks igaüks mõtleb oma rikutuse tasemel. Optimeerime oma kulusid ja teeme selle pisikese reisi ära. Õnneks on kütuse hinnad ka alla euro liiter praegu.

Uuel nädalal on meil Saksamaalt ka külalist oodata pluss veel lasteaia jõulupeod ja selle nädalaga jäävad Meena ja Stig ka puhkusele...kuni 11. jaanuarini. Pikk puhkus seekord.

Ilusat nädalavahetust!

Ole kursis meie tegemistega siin.

Elame jälle "hasardis"

Tegin kiiremad tometused ära ja võtan nüüd hetke, et midagi kirja panna. Tänane hommik oli meil uskumatu. Kui tavaliselt on igal mobiil äratuse peale pandud ja hommikul ühel hetkel kõik äratused erinevates tubades helisevad, siis täna, nagu kokkulepitult, oli meie majas vaikus.

Kui ma ühtäkki tundsin, et ei jõua enam magada ja vaataks, mis kell on, siis avastasin, et telefon on väljalülitatud. Selge, aku oli ühjaks saanud. Kui ma kellani ükskord jõudsin, oli kell 7:13. Oi kui kiire siis hakkas. Lapsed olid muidugi bussist juba maha jäänud. Ajasin kõik ülesse, isegi Jaskar sai kiirelt voodist välja ja kohe tekkis ka wc ukse taha järjekord.

Õnneks säilitasid kõik rahu. Mina panin Stigi riidesse, teised sättisid ennast ise valmis ja toast astusime juba sooja pandud autosse poole kaheksast. Kõige kriitilisem oli Jaskariga. Tema buss Nuiast pidi väljuma 7:40. Mina andsin endast parima, aga bussi ajaks me jõudnud. Steni ja Mete lasin kooli teeotsas maha. Mete veel pahandas, et miks ma sisse ei sõida ja kooli juurde neid ära ei vii. Vaja ju veel toriseda ka.

Meie katsusime bussist ette saada ja ülejärgmisesse peatusesse jõuda. Õnnestus, sest buss sõitis ühte külla veel sisse ja meie kasutasime seda ära. Jaskar jõudis bussi peale.

Stig ja Meena kellaajas kinni ei ole, nii et kõik jõudsid õigeaegselt, kuhu vaja. Tore oli, et sõitsin täna hommikul, kõik mu viis last autos. Üsna harv nähtus:) Pole halba ilma heata.

Ise ma korjasin teeäärest paar männikäbi ja oksa, et mingil ajal hakata midagi jõulukaunistuse sarnast tegema. Ega mul eriti aega ei ole, aga algus on tehtud.

Täna lõpuks said maksud ka makstud. See oli mul juba paar päeva hingel. Kõige hullem, kui raha enne otsa lõpeb ja maksudeks ei piisagi enam. Ega palju puudu ei jäänud. Kui ma valmis olin, jäi arvele veel 30 euro ringis. Tuleb jälle hasartne aeg. Kulutatud on kõvasti.

Lasteraha päeval käisime Mete ja Steniga linnas, et paar olulist asja osta ja Sten juuksurisse saaks lõpuks. Ta on mulle juba jupp aega nagu uni peale käinud, kui pakilised on tema juuksed. Nüüd on mõneks ajaks sellega rahu maa peal. Metele olin ma lubanud sooja jope osta. Jah, jälle, igal aastal eksju. Aga see eelmise aasta jope, mille üle ma nii õnnelik olin, Metele mitte põrmugi ei meeldinud. Paar korda saime suure hädaga selga ja nii ta nüüd seisab. Eks ta ole väike ka natuke juba. Mete on jõudsasti kasvanud. Käis siiamaani õhukese softshell jopega, küür külmast seljas. Nüüd ma lubasin tal oma maitse järgi sobiva jope välja valida. Ja ta on õnnelik, käib ja kiidab, kui hea jope tal on.

Jope valimine oli omaette ooper. Ega poes ei ole seda mida vaja. Küll polnud suurust, küll oli värv vale. Ja kõhnale inimesele ei istu kõik ilus ka seljas. Proovis O'Neill' i jopet, mis oli enamvähem tema maitsele, aga lai. Otsisime siis veel. Lõpuks Seppälast leidis absoluutselt teist stiili, kui eelnevad joped spordipoest ja see talle meeldis. Mõnus karvane selja osa ja pepu kenasti soojas, kapuuts ka küljes. Meil Steniga langes kivi südamelt, sai läbi see otsimine. Paras piin. Sten oli eriti tüdinenud, aga omi asju ka vaatama ei läinud, kogu aeg oli meil sabas.

Takkos oli õnneks proovikabiini juures võimalus istuda. Seal nad siis vaatasid omal käel ja mina natukene vaid suunasin ja nõustasin. Mete otsis teksasid, aga mida pole, seda pole. Kõik on talle laiad, isegi kitsa lõikega püksid. Nii ta siis peab oma igivanade jegginsitega edasi käima, kuni  need päris kukekad on. Sten valis omale uue dressika. Rahakott sai paraja põntsu, aga ega ma ei iitsanud. Eks neil ole ka mingid õigused. Nende isa on nüüd paar kuud kohtutäituri kaudu elatisraha maksnud ja seega saavad nad omale mõne vajaliku asja täiesti lubada, mis on iseenesest väga tore.

Eile käis mul sõbranna oma mehega külas. Oli üsna kiirvisiit ja lastevaba pealekauba. Isegi minu pisemad olid lasteaias, nii et täiesti rahulik istumine. Üks tema lastest helistas ja küsis luba kodust mõned sendid võtta, et minna poodi piimakisseli ostma. Ja siis ma mõtlesin, et ma isegi pole juba nii ammu neid vanu nostalgilisi magustoite oma lastele teinud. Muidu ma tegin ikka regulaarselt nii piima-, kakao- kui ka karamellikisselli. Tänu sellele kõnele ma täna ennast parandasin ja tegin piparkoogitaigna siirupisulatus potti karamelkisselli. Pott oli mõnusalt piparkoogimaitseainega koos ja mõtlesin natuke kokku hoida ja üht potti kahel eesmärgil ära kasutada. Saigi karamellkissell piparkoogimaitselise nüansiga.

Piparkoogi äriga on mul pisikene okas hinges. Sain eile tagasisidet neilt, kellele ma kindla koguse tainast pean kindlaks ajaks küpsetama piparkookideks. Kui nad esimesel korral said hästi tõmmust taignast küpsetatud koogid, siis vimased korrad on tainas heledam tulnud ja nad ei ole nii rahul tulemusega. Ma siis täna püüdsin uue partii tainast teha ja suhkurt rohkem kõrvetada, et tulemus tuleks ikkagi selline, et klient rahul oleks. Eks näis, tainas on praegu külmas ja kohe-kohe hakkan küpsetama. Tahaks ikka rahuolevaid kliente. Aga paratamatult juhtub, et tainas tuleb iga kord natukene erinevalt välja.

Tõmmust taignast "Muhklid"

Ükspäev, kui meil voolu ei olnud, olin sunnitud oma atribuutika kaasa võtma ja isa juurde küpsetama minema. Tellimus oli ju vaja täita. Isal oli muidugi hea meel, et talle ka siis mõni piparkook kukub. Aga kuna mul on kokkulepe, et pean kilo tainast piparkookideks küpsetama, siis kõrvale ei tohi sealt midagi minna. Lubasin siiski kaks piparkooki jätta ahju kasutamise eest.

Panin siis kaks pisikest südant kenasti taldrikule enne lahkumist ja kirja juurde: "Kaks piparkooki ♡♡, nagu lubatud" :D Nalja peab saama ju ja sai ka. Isa ei uskunud oma silmi. Aga isa kiitis, et maja oli mõnusat piparkoogi lõhna terve päeva täis olnud. Ka asi ju:) Eks ta naabrid mõtlesid, et ta ise piparkooke küpsetab.

Täna ma heastan talle kõik ja küpsetan kilost taignast talle suure hunniku pisikesi südameid. Talle ka natukene jõulurõõmu.

Eile saime kutse Kodutunde jõulupeole. Aga oh häda, see on ju Tallinnas.Näitasin lastele ka kutset, aga nad pole mingit seisukohta veel välja õelnud. Kas nad nüüd seedivad või pole nad huvitatud. Ise ma läheks küll meelsasti. Näeks ja kuuleks Ott Leplandi, Henrik Normanni ja jõuluvana. Üritus on Happy fly batuudikeskuses, mis oleks lastele päris tore. Aga kui nüüd reaalselt mõelda, siis on meil 30 eurot, millega eriti midagi ette võtta ei kannata. Vaatame, ütles pime ja jooksis vastu puud :D

Lähen nüüd hommikusööki valmistama (kell 11:37) ja mõtlen oma elu üle tõsisemalt järele.

Astuge sisse vol. 3

Meie elutuppa siis. See koht on meil erilise tähtsusega, sest meil ei olnud pikka aega sellist kohta, kuhu ühiselt maha istuda ja telekat vahtida. See tuba oli enne Kodutunde tulekut lastetuba ja otsast lõpuni täistuubitud pluss veel igatemoodi läbikäidav. Telekas oli köögis ja olimegi ilma elutoata. Peale Kodutunnet sai see tuba omale trepi ja teise funktsiooni. Lapsed kolisid ülesse ja tuba läks ühisesse kasutusse.

Mis mind veel natukene häirib, on teleka kõrgus. See on liiga kõrgel. Telekas peaks pistikupesad ära varjama ja sutsu madalamal olema. Jaskar väitab, et palgid on liiga ebaühtlased ja ta otsis lihtsalt tasasemat kohta ja sinna teleka kinnitas. Aga ma olen kindel, et kuidagi peab saama madalamale.

Lisaks see raamaturiiul. Sellele on vaja paremat kohta. Sinna ta ei sobi.

Kolmest toast kõige lemmikum saigi see tuba. Eriti fännan ma seda lillelise tapeedi osa ja palkseina. Ja lagi on ka päris nunnu koos oma köitega.

Iseenesest näeb tuba välja selline...

 Oli see tuba meil selline...

Enne "Kodutunde" saabumist

Enne kapitaalremondi tegemist

Mis meil juhtunud on vahepeal

Alustaks laupäevaga. Üle pika aja olime jälle vooluta. Ettevalmistusi ma teinud ei olnud, sest oli raske uskuda, et vool ära kaob. Õnneks on meil kaevus vesi ja toas puidega kütmise võimalus. Sooja oli, kohvivee sai puupliidil valmis. Ema oli ettenägelikult kohvipuru ka kaasa toonud. Mul ju kodus vaid kohvipadjad, milledest ma juba ühe tassi valmis olin leotanud. Kehval ajal käib küll:)

Eelmisel päeval vormistati meie telekate ost. Kõik suuresti tänu Kaisale, kes minu ühele postitusele koheselt reageeris ja pakkus head diili. Telekate ses mõttes, et ema otsustas ka detsembrikuu puhul omale kingituse teha ja muretses natukene kaasaegsema "pilli". Tellimus sai tehtud eelmisel päeval enne tööpäeva lõppu ja kuller oli telekatega kohal järgmisel hommikul üheksa paiku. Laitmatu ja kiire teenindus.

Tänu uuele telekale on meil justkui uus elukvaliteet. Väga rahul oleme nii teleka suuruse (32"), kui uue pildi ja soundiga. Välimus on ka päris soliidne.

Kui kuller oli autogrammi kätte saanud, lõpetasime oma kohvid ja siis oli juba aeg varane tiir Nuia teha. Ühendasin jällegi kaks asja. Mete oli vaja bussi peale viia(Tv10 olümpiastarti)  ja minule oli Omnivas pisikene salajane pakike. Eks ma aimasin ikka ka kellelt. Jällegi pean ma Kaisat kiitma. Ta saatis mulle imarmsad soojad sokid, mis on tema kätetöö. See on tänukink, millega ta ühe tähtsa fondi liikmeid meeles peab. Ja nagu selgeltnägija, oli ta pakki pistnud ka mulle väga vajaliku vidina - ripsmetušši. Oligi mu eelmine juba vana ja enamvähem kuiv. Rõõmu kui palju:)

Kas pole ilusad? Nagu masinaga kootud:)

Kui me Metega hommikul autosse läksime, oli meil sealt ka üllatus. Ma nimelt siin just paar päeva tagasi tagasihoidlikult parastasin neid, kellel hiired autos on. Noh et auto on räpane ja toidujäätmed kindlasti vedelevad (emal oli hiir kassatšekid pulbriks jahvatanud). Hiirtel mõnus ennast sisse seada. Ja siis vahetult pärast kiitlemist, et mul küll hiiri ei ole, avastasin puruks näritud kilekoti. Siis juba tundsin hiirte virtsa haisu ka. Koheselt sai lõks ülesse seatud ja järgmine hommik oli paras volask kätte saadud. Jälle minu poolne rõõm.

Hommikusöök kassile

Ma ei saa aru ainult, miks mina pean kassidele hiiri püüdma. Täna panin igaksjuhuks veel korra lõksu üles. Ei saa lasta ju autot ära rüüstata.

Tänane päev oli ka kenasti sisustatud. Külas toimus meil jõululaat ja sinna saatsin ma Steni, et ta saaks piparkoogitaignaga natukene äri teha. Ise ma aega ei saanud, sest pidin Meenale saatjaks olema ühel heategevuslikul esinemisel, kus nad oma lauluringiga esinesid. Mulle ei tulnud mõttesegi, et ma seda kutset eiraks. Teeb ju lauluõpetaja nendega tööd selle nimel, et ka esinemas käia ja kui siis kedagi kohale ei tule on üsna näotu ja tänamatu. Viis last oli kohal ja esinemine sai ilusasti tehtud.

Pisikene proov enne õiget esinemist

Esinetud ja luba piparkooke maitsta

Enne minekut tegime Meenal juuksed korda, mis oli vaja nii või naa juba teha. Tänu mi ekule sai see lihtsalt kätte võetud ja tehtud. Saime isegi aega natukene rohkem teha. Püüdsin Meena juukseid sirgendada. Tal on nad üsna karmid ja hoiavad õrnalt lokki. Sirgendajaga saime nad eriti siledaks ja ühtlasi ka kiiresti kuivaks. Vahest ju võib - nii korra 7 aasta jooksul:)

Peegel leiab kasutust 

Eks me Meenaga olime enne juba natukene suuremad plaanid paika pannud. Põhieesmärk oli laulmine, aga selle tuules plaanisime ka ühise kohviku külastuse teha ja Meenaga seda teha on puhas rõõm. Avastasime ühe päris hea söögikoha otse Kauba tänaval. Nime ma ei teagi ja tšekki ka ei võtnud, kust seda lugeda. Igatahes hea oli - nii söök, miljöö, parkimine kui hinnatase. Teine kordki.

Tellisime omale liiga palju süüa, sest kõht oli nii tühi, et ei tea mida ära söönud oleks. Aga söögikoha poolt tehti kohe ettepanek praad kaasa pakkida. Seda võimalust me ka kasutasime. Meena soovis peale söömist vaid pikali visata ja silma kinni lasta. Kojusõidu aja ta maha magaski.

Nagu tavaks, otse koju ei lähe me kunagi, ikka enne ema juurest läbi. Temalt siis kuulsime, et Steni piparkoogitaigna äri lõppes üsna kiirelt. Sten lihtsalt otsustas, et tema läheb koju ja vanaema võttis tema ülesanded üle. Laat oli uhke olnud, müüjaid palju. Ainuke mure oli olnud ostjate puudumine. Kui me külamajast kiirelt hommikul läbi lipsasime, jäid Meenale kohe silma Elsa teemalised riided. Tema oma aruga oleks kõiki neid omale tahtnud. Jumala õnn, et ma ta sealt kiirelt minema sain, mulle tervislikum. Seletasin talle, et me oskame ise ka Hiinast neid tellida, kui vajadus peaks olema. Kõige hullem, et meil ei ole vajadust. Aga laste asi. Ma rahustasin Meenat, et ma mäletan veel väga hästi, kui ma ise väike olin ja kuidas ma ka omale ühtteist tahtsin. Läheb üle.

Selline nädalavahetus meil. Homme uue hooga.

DIY: Advendikalender 2015

Täna ma siis natukene kirjutaks, kuidas ma oma lastele ise advendikalendri valmistasin. Kirjutan lõpus ka sellest, mis ma teisiti oleksin teinud ja võib-olla järgmisel aastal teen ka. Eks näis.

Idee, nagu ma juba varem maininud olen, on saadud Pinterestist. Minu tehtud variant osutus valituks tänu sellele, et mul on kodus meeletult riidepuid. Seda peaks ka püsilugejad juba teadma. Eriti sobilik selleks projektiks oli aga üks (riide)puu, kus mul ripuvad tavaliselt püksirihmad ja vööd. Ühesõnaga spetsiaalne asi (LINK).

Selle puu ma kaunistasin lumehelbe kleepsudega(Koduekstra), et natukene meeleolu luua.

Paberikotid ostsin meie kohalikust ehituspoest, kus on neid saada vist vähemalt neljas eri suuruses. Valisin kõige pisemad (24 tükki) ja nende tüki hind oli mõni sent. Ühe koti ostsin number suurema. Sellest sai kott numbriga 25, pidulikum päev siiski. Internetist leiad paberikotid siit, Hiina valiku leiad siit.

Sisu hakkasin varuma varakult, et rahakott väga suurt põntsu ei saaks. Ega see väga odav lõbu ei olnud, aga nii hajutatult elas üle küll. Ostetud sai pisikesi magusaid asju ja ikka alati neli tükki ühtemoodi asja kotti. Lõpuks olin ma juba nii kaval, et ostsin kaalukomme, natukene paremaid ja kalimaid, aga nelja kaupa. Näiteks Twixi komme neli, Bountyt, Marsi...neid pisemaid. Polnud eriti kulukas, aga lapsele pisikene üllatusmoment rõõm. Tutiga kommidega sai samamoodi tehtud, ikka neli tükki. Müüjad võisid imelikult küll vaadata ja oma pead vaevata, et miks nii...Suurema osa magusa ostsin Lätimaalt, sest seal on hinnad soodsamad ja kommid ka tundmatumad ja ühtlasi ka meie lastele huvitavamad. Kotikestesse sai ka erinevaid müslibatoone.

Tänane kotike näiteks peitis endas neli pakki Skittels'eid (kaks punast, kaks rohelist). Köögilauale kausikesse olid kellegi kommid jäänud ja ma peaks ütlema, et päris head olid.

Tööriistadest olid vajalikud käärid, augurauad, suur ümmargune auguraud ja üks lumehelbe auguraud. Erinevaid auguraudud Hiinast leiad siit.

Ma murdsin päris kõvasti pead, kuidas numbrid lahendada. Ise ma kirjurada ei tahtnud. Siis leidsin poest sellise paberilehe, kus oli palju erinevaid numbreid. Neid ma siis vastavalt vajadusele välja lõikama hakkasin. Paras jama oli. Siis kolasin aga jälle Pinterestis ja voilaa, numbreid igas variandis välja printimiseks olemas. Ole mees ja lõika ainult välja. Nii siis saidki pooled kotid vähe lihtsama versiooni numbreid (LINK).

Kontoritarvete post ostsin ka dekoratiivset paberit (kuldset), kuhu ma vastava numbri kleepisin. Auguraudadega said augud vajalikesse kohtadesse ja roosa paelega (Ikea) riputasin numbri kotikese külge, millega siis omakorda sai kotige puu külge riputatud. Paelte pikkused tegin erinevad, et kotikesed varjatud ei jäks, vaid saaks kenasti hajutatud ja puu ka tasakaalus oleks.

Kotikesed kaunistasin erinevate kleeppaelte ja kleepsudega. Mõni kott sai ka loomakese peale. Vastavalt olemasolevale materjalile. Olin Depost ka puidust pesulõkse ostnud (Doro), mis ma olin punase ja hõbedase aerosoolvärviga eelnevalt juba ära värvinud. Hõbedase lõksu kinnitasin kotile numbriga 25, punaseid lisasin vastavalt vajadusele. Effektiks.

Lapsed on kalendri väga hästi vastu võtnud. Põnevus, mida järgnev kott endas peidab, on igal hommikul üleval. Eks mul omalgi huvitav teada, mida ma kõike kokku ostnud olen ja mis täna kotist välja koorub. Et umbes nii...ahjaa, need hügieenilised huulepulgad on täna lastele, lahe. Ei saagi lapsed kommi krõbistada.

Täna oli esimene hommik, kui kotti otsida oli au Meenal. Ta isegi teadis, mis numbri käes järg on. Mina näiteks ei teadnud. Hariv kalender siiski :D Kõik eelnevad hommikud on Metel au olnud kotte avada, sest tema on kõige eeskujulikum ärkaja. Võtab oma osa ära ja teised asjad jäävad kotti järgmisi ärkajaid ootama.

Natukene ebaaus on see, et lapsed käivad kätega kompamas, mis võib järgmise päeva kotis olla. Selline arvamismäng käib neil. Pannakse täppi küll, aga siis pole üllatusmomenti. Aga ma arvan, et see on päris geniaalne lahendus ja täidab kenasti oma eesmärki, et jõuludeni jõuda.

Meie advendikalender 2015

Järgmisel aastal teeksin ma midagi sarnast, aga siis oleksin ma juba hoolsam ja telliksin Hiinast Aliekspressist natukene "soga". Näiteks pisikesi Pepa kujukesi, Pikne multika staffi, Forzeni teemalisi figuure, filmi "Pahupidi" tegelaskujusi. Mida iganes, mis sel ajal laste seas popp on. Sel aastal jäin ma kahjuks oma plaanidega hiljaks. See asi tuleks praegu korda juba ajada, kui tahta uuel aastal õigeaegselt üks lahe advendikalender jälle kokku panna.

Selline lugu oligi:)

Leid Depost

Ma vaatan, et jube palju Depo huvilisi käib minu blogis. Pidevalt on otsingusõnadeks "head poed Valmieras", "Depo", "Läti ehituspoed", "depo valmiera". Iga jumala kord, kui seal käin, kohtab seal eestlasi. Ükskord tuli üks mee ja naine lausa juurde ja nad tervitasid sõbralikult, ütlesid, et me oleme kuskil näinud ja nii me igaüks oma rada läksime. Ma siis püüdsin meenutada, kus me kohtunud oleme. Ei meenunud. Sattusime jälle kokku ja siis klaarisime asjad ära. Olime ühes suvises pulmas ühes laudkonnas. Nii väike ongi maailm.

Ma siis näitaks teile oma viimast absoluutselt õnnestunud ostu. Depos on tegelikult ka arvestatav valik jõulukaunistusi, tulesid, kuule jne. Tühjade kätega ei tohiks keegi jääda.

Algusjärgus jõuluasjade väljapanek Depos

Minu leiu näol on tegemist LED jõulukaunistusega, mis käib iminapaga klaasi külge (aken näiteks, miks mitte ka auto aken)). Avastasin selle kassajärjekorras seistes ehk siis asuvad nad kassade juures. Kujusid on erinevaid. Mina krabasin lumehelbe kuju, sest mul tekkis idee seda kasutada Meena Forzeni teemalisel sünnipäeval teemakohase dekoratsioonina. On ju lumehelves läbiv kujund Elsa ja Anna loos.

Hind polnud eriti krõbe, natuke üle 1 euro ja soodustust veel, kui ostad vähemalt kolm tükki. Võtsingi kolm ja ei kahetse. Töötavad nad kahe tableti sarnase patareiga ja pisikesest nupust saab tule sisse või välja lülitada. Aknal on ta hästi armas, tekitab mõnusa jõulutunde küll. Värve muudab ta ka.

Hoolikas tuleb olla kaunistuse kinnitamisega. Steni toas kukkus kuju akna küljest lahti ja üks räitsakas purunes. Selle ma parandasin liimipüstoliga edukalt ära. Siis said ühel ka patareid tühjaks, aga ma ütlen kohe ära, et kasulikum on kohe rohkem helbeid osta, kui uusi patareisid. Ühe patarei hind oli Magaziinis 1.10€, vaja oli kahte. Nii et arvestage ise, mis on kasulikum. Mul on kõigile kolmele tagavara patareid ostetud, sest asi on seda väärt. Armsad on. Ja õdusad.

Muideks, sel samal korral, kui ma Depos viimati käisin, sittus lind mulle sealsamas poes, otse riiulite vahel, nina peale. Mida iganes see siis tähendab:D