Esimene tööpäev

Kõigepealt tahan ma tänada kõiki, kes mulle FB-is, kommentaariumis ja ka privaatselt edu ja kordaminekuid on soovinud. Ma pole tahtnud igale kommentaarile eraldi vastata. Olen vaid lugenud ja rõõmu tundnud ja natuke ka julgust saanud. Toetus on oluline ja edasiviiv jõud. Nagu ütleb rahvatarkus: "Kiida lolli ja lolli teeb".

Peale tänast tööpäeva on mulle üsna selge, mida Ylle ühes (LINK) minu postituses oma kommentaariga mõtles.

KOMMENTAAR:

Sinu saksakeele oskus on suureks plussiks, ma ei usu, et Viljandimaal töötuna palju vaba saksakeele oskusega inimesi leidub. Tavaliselt nad tegelevad juba tõlkimise vms. Mida rohkem on erilisi oskusi, seda lihtsam ongi tööd leida. Elan ka väiksemas kohas, kus jutu järgi suur tööpuudus aga meil on endale raske uut kolleegi leida, sest vajalik on vene keele ja arvutioskus. Noored ei oska vene keelt, vanemate jaoks on meie arvutiprogrammid keerulised ja nad eriti ei julge üritadagi. Ma muidugi räägin siin neist inimestest, kes on meie kandis töötud. Inimesed kel igapäev arvuti taga tööd on olnud vaja teha ei kaota ka vanuse lisandudes oma oskusi, aga nad ei hakka ka uut tööd otsima.

Täna natukene rohkem aimu saades oma tööülesannetes on üsna selge, et ilma keeleooskuseta ja arvuti tundmiseta pole seal midagi teha. Keele osas on mul väga hea. Ma pean oskama lugeda saksakeelseid tellimusi, neist aru saama, tulevikus ka telefoni teel saksa klientidega vabalt suhtlema ja arvutis väga hästi orienteeruma. 

Täna ma juba vastasin ka kõnedele, aga ma ei osanud klientidele infot anda, sest ma ei ole tellimustega lihtsalt veel kursis. Aga oskasin nad ootele panna või palusin hiljem uuesti helistada. 

Üldmulje on hea. Mulle meeldib selline töö, eriti kui asi veel käppa saab. Õhkkond on väga sõbralik ja vaba. Naised on sukkpükstes töölaudade taga, vaibad maas ja kõik tunnevad ennast mugavalt ja vabalt. Söömas saab käia firma oma kohvikus, mis on töötajatele mõeldud. Tellid omale menüüst meeldivad toidud nädalaks ette ära ja võid kasvõi hommikul putru süüa, lõunal suppi või praadi jne. Söögid on odavad ja arvestatakse hiljem palgast maha. Sidrunivesi ja kohv on vabalt võtta.

Hiljemalt kolmapäevaks saan ma ka oma kabinetti mulle mõeldud arvuti taha tööle. Praegu käib ümberehitus selleks tarbeks. Momendil olen ma õpilane ja pean kogenud töötaja kõrvalt teraselt õppima. Alustan kergemate asjadega ja võin tulevikus ka karjääri teha:D

Teekonnast. Lasteaiast tööle on 35 km. Kodust seega üks ots 50 km. Õhtul hakkasin töölt sõitma kell 16:44 ja kodus olin koos laste kokku korjamisega 17:45. Polegi väga hull. Eks need 100 km päevas natukene hirmutavad, aga kokkuvõttes sõidan päevas rohkem vaid 40 km. Lapsi lasteaeda viies ja tuues kulus päevas 60 km.

Kokkuvõtteks olen positiivselt meelestatud ja hirm on kadunud. Homme lähen juba rahuliku südamega kohale. Oi, see saab varane tõusmine olema. Kui selle katsumuse ka läbin, on asi lahendatud.

Halan

Vabandan kõigi ees, kellele ma pole head Valentini päeva soovinud. Ma polegi kellegile seda soovi edastanud ja pole tahtmist ka. Ma ei tunne mingit vajadust tänast päeva tähtsaks pidada. Armastatut mul ei ole, elukaaslast samuti mitte, nii et pole midagi tähistada. Jätab külmaks. Mul muud mured praegu:)

Sõbranna saatis sms-i, pidas mind meeles. Ema ilmus hommikul kommikarbiga kohale, see oli ka kõik. "Sõber"saatis FB-i vahendusel head soovid ja oli juba varem minu elamisse minu lemmikkommid ära peitnud. Need tegin päeva teises pooles lahti ja maiustasin natuke.

Muidu olen ma sellises "ei liha ega kala olekus". Kõik ikka homse läheneva "tööpäeva" pärast. Ma ikka meeletult kardan tegelikult. Ei tea ju, mis mind ees ootab. Kui ma nooremana hüppasin ikka pea ees vette sellistes olukordades, siis nüüd, natukene vanemana, ei ole enam sellist uljust. Kahjuks. Ja nii ma siis põen. Mu aeg hakkab otsa saama. Vaatan aga muudkui kella ja süda jätab lööke vahele.

Teisest küljest jälle, mida mul põdeda. Lugesin täna natukene Perekooli foorumi töö rubriiki ja otsisin teemasid, mis minu olukorraga natukene haakuksid, et ennast rahustada ja natukene aimu saada, mis mind ees ootab. Midagi mul kaotada ei ole. Kui kõik esimese päeva õudused edukalt üle elan ja järgmine päev veel võimalus minna antakse, siis pidi vaid elu kergemaks minema. Jääb ära see kodus asjatu rassimine.

Nii paljud inimesed otsivad tööd ja tahaksid natukene rohkem teenida, kui pelgalt miinimumpalk. Paljud ei saa üldse jutulegi. Ma peaksin õnneseen olema ja endast kõik andma, et homne päev positiivne oleks ja ma hea tundega õhtul koju saaksin tulla ja pinged lõpuks maha saaks. Oh jumal, saaks see vaid läbi juba, see esimene päev õhtusse ja et mina oma hingerahu tagasi.

Terve nädala olen ma justkui õhus hõljunud ja teinud vaid hädavajalikku. Isegi heegeldamist ei ole suutnud kätte võtta. Saate ise aru, milline närv mul siis sees on. Täna siis lõpuks suutsin ennast nii kaugele viia, et otsisin riided ja jalanõud välja, mida ma esimesel päeval kannan. Ingveri panin ka likku, et hommikul omale maitsevesi kaasa võtta.

Õnneks ei pea ma homme punkt kaheksa kohal olema. Saan rahus oma hommikused majandamised ära teha ja jääb aega veel ülegi. Pean kella 10-ks minema. Loodetavasti tuleb keegi "uus" veel, et ma päris üksi ei oleks. Siis oleks kaaskannatajaidki. Seltsis ikka lõbusam. Luban tubli olla ja kõigi ootusi - lootusi täita.

via GIPHY

Tõmban joone alla

Selleks korraks on vaipadega ühel pool. Kõik ostetud trikoopael sai läbi heegeldatud ja tulemus on siin...

Kõikidele vaipadele kulus kokku ca. 75€ eest materjali, väljaarvatud viimasele vaibale. Selle ma tegin esimesena ja selle nöör sai ostetud Valmierast (3 x 7.30€).

Nüüd on vaja laualina kallale asuda. Seal enam takistusi tulla ei tphiks, sest kõik vajalik lõpetamiseks on olemas, jaguks vaid aega.

Tegutsema!

Viimased siblimised

Ajast, mil ma sain teada, et kohe kohe on vaja hakata tööl käima (alustan 15. 02), on mu elu eriti kiireks läinud. Pole enam hetke olnud, et natukene molutamisekski aega oleks. Püüan justkui kõik otsad kokku tõmmata nagu elu hakkaks lõppema. Aga kui sügavuti järele mõelda, siis mulle tegelikult tundub, et pigem läheb mu elu kergemaks.

Kõige hirmuäratavam on see hommikune aeg, kui on vaja lapsed riidesse saada ja hiljemalt kell seitse kodust lahkuda. See tõotab tulla kõige raskem katsumus.

Täna näiteks oli meil selline kaos, et ma olin täiesti ahastuses. Vaevu saime peale poolt kaheksat majast välja. Sinna sisse mahtus veel Meena pluusi vahetamine. Ta tahtis abivalmis olla ja kassisöögi ise õue viia. Ma küll hoiatasin teda, et karpi on vaja otse hoida, et vedelik maha ei läheks, aga tema suutis ikka endale lausa peale kallutada.  Nii ta siis kisaga uuesti tuppa tagasi läks ja kukkus pluusi vahetama.

Siis oli vaja veel auto jääst puhtaks kraapida, teeoludega arvestada jne. Nii see aeg lendab. Sellist asja uuel nädalal enam lubada ei saa, siis peab ikka ajavaru olema, et me õigeaegselt õiges kohas oleksime. Veel parem varuga.

Nädalavahetus oli kenasti planeeritud. Reedene vaba päev lastele kulus marjaks ära, sest laupäev ja pühapäev olid tihedad. Laupäeval elasime selles vaimus, et jõuaksime õigeaegselt tantsukonkursile "Move Your Body 2016", kust võtsid osa ka "Tupsude" rühma lapsed. Meena nende hulgas.

Ja kui oli juba kodust välja minek, siis panime plaani ka ühise kohvikus käigu Meenaga. Pole eriti tihti sellist juhust, kui vaid meie Meenaga kahekesi aega veeta saame. Ujumas oleme ka saanud vaid kahekesi käia, tänu minu emale, kes sel ajal Stigiga tegeleb. See on päris mõnusaks kujunenud, ilma stressi ja kiirustamiseta, kus aega on küll ja veel.

Pühapäevaks oli Meenal sünnipäevakutse, mille ta suure rõõmuga vastu võttis. Kuni Meena peol oli, olin mina Stigiga küla vastlapäeva tähistamisel. Hommikul vara panin taigna kerkima, et meil oleks ka ahjusoojad kuklid kaasa võtta. Kohapeal vahustasime koore vahele ja saime imemaitsvad värsked vastlakuklid. Peale sõime hernesuppi, mängisime mänge ja nii meie päevake möödus. Lõpuks oli Stig nii väsinud, et palus ennast koju magama viia.

Stig puhub paberlaeva sadamasse:)

Mina läksin Meenale järele. Küll on hea, kui suured lapsed kodus ja pole muret, kelle hoolde pisem jätta. See on üks positiivne asi paljulapselises peres. Stigi jäävad valvama alati kõik suurima hea meelega, lausa vabatahtlikult. Saime jällegi Meenaga rahus maailma asju arutada ja mõnusalt aega veeta. Mis sest, et autosõidu aeg vaid, abiks ikka.

Teepeal püüdsin siis  tema esimesi muljed sünnipäevapeost kuulata. Kõik oli ilus olnud - söögid head, palju mänge, toredad külalised (lasteaiakaaslased), rebasenäoga koer, ilus vannituba. Ühesõnaga kõik kena.

Õhtu möödus rahulikult, nagu alati :D (see on fassaad). Olime juba kõik ennast magamisele häälestanud, kui Meena tuli alla ja hakkas südantlõhestavalt nutma. Kuna ta kohe rääkima ei hakanud, milles asi, siis mul tekkis juba hirm, mis saab küll nii hirmsat juhtunud olla, et isegi mulle ta ei suutnud oma muret kurta.

Püüdsin teda lohutada ja keelitada, et ta ikka ära räägiks, mis teda nii hirmsasti vaevab. Lõpuks, pika pinnimise järel selgus, et sünnipäeval oli juhtunud midagi, mis Meenale tohutut piinlikkust valmistas. Mulle isegi tundus kohati, et ta jättis mulle midagi rääkimata, sest ma ei saanud täpselt aru, miks see seik nii kohutav Meena jaoks oli.

Mul on veel plaanis seda täpsustada sünnipäevalapse emaga, et täit selgust saada. Meena aga raius mulle kohe resoluutselt, et tema enam lasteaeda ei lähe, sest temal olevat nii piinlik.

Saime asjad niikaugele räägitud, et Meena suutis siiski oma voodisse magama minna. Ta oli otsustanu, et tema ei saa seda peast omal välja ja jääb telekatuppa diivanile magama. Seda ma muidugi ei lubanud ja lõpuks leppisime kokku, et ta võtab ennast kokku ja hommikul, kui teised kooli on läinud, arutame rahulikult veel kõik läbi. Läksime raskete südametega magama.

Hommikul oli Meena tuju juba parem ja ta oli unustanud, et tema lasteaeda enam minna ei taha. Eelmine õhtu oli Meenal olnud hirm, et sünnipäevalaps läheb kasvatajale kohe seda piinlikku seika kaebama. Mina seda ei uskunud ja nii ma ka Meenale ütlesin. Teema oli hell ja ma eriti ei sorkinud enam.

Lasteaiapäev täna möödus tal igatahes toredasti ja teema on tema poolt vist unustatud. Mis tegelikult juhtus, ma ei teagi. Võib - olla ülereageerimine jälle või ma ei teagi. Uurin esimesel võimalusel kindlatest allikatest.

Nüüd aga naljaga pooleks...täna oli teatavasti lasterahapäev ja sel ajal on teadupäerast kõik "hullud" liikvel. Nii ka mina. Leppisime Steniga kohtumise kooli juures kokku, küsisin ta isegi viimasest tunnist ära ja läksime linnatuurile. Väga olulised asjad olid vaja korda ajada. Viimane aeg selleks. Varsti mul ju enam sellist lademetes vaba aega ei ole.

Kõige tähtsamad olid ujumispüksid. Sten pidi vabastuse paluma viimasest ujumise tunnist, sest kloor oli tema "sada aastat" vanad püksid juba ammu hõredaks söönud ja need olid talle vist juba ammu väiksed ka pealekauba. Oli vaja kiiremas korras uusi. Takkos sellist kaupa müügil ei olnud, tuli pöörduda "Pesupessa". Eks esmane hind lõi silme eest mustaks küll, aga nii palju pididki ujumispüksid tavaliselt maksma. Uudis mulle:)

No me ostsime viimati Saksamaalt KiKi'st mingi kõige rohkem 5 euro eest. Täna pidime välja käima aga tervelt 18 eurot ja need olid ühed odavamad. Aga vaja oli ja mööda linna soodsamaid kohti otsima ka polnud aega hakata. Aeg oli piiratud, sest Meena oli vaja poole viieks laulma viia 35 km kaugusel.

Juuksur. Väga oluline asi Stenile. Sel korral aega meie tavajuuksuri juurde saada ei õnnestunud. Sten oli uue koha suhtes küll natuke kõhklev, aga väljus sealt õnnis naeratus suul. Järelikult jäi rahule ja lubas teinekordki sinna aja panna.

Püüdsin endale ka midagi skoorida, aga ega see eriti kerge ei olnud. Sten oli nagu vihaleht mul pe*se küljes. Palusin tal küll meeste asju vaatama minna, et mina saaksin rahus naisteosakonnas keskenduda, aga ei, ei jää sammugi maha. Nii ma siis kiirelt lennu pealt ühed püksid välja valisin, kiirelt jalga proovisin ja oli otsustatud. Seppälast on jutt ja seal oli vähemalt täna mulle väga soodne pakkumine ka. Ega ma seda enne ei teadnud, kui kassas. Kõik püksid oli 25€. Jube hind tegelikult ju, aga minu väljavalitud pükstel oli hind 34.95€, nii et kujutate ise, milline õnnis naeratus mu näole ilmus, kui mult vaid 25€ euri kasseeriti. Võit missugune. Ja püksid on vägevad. Kurguauguni nööbitavad ja mugavad. Kõik uuele tööle mõeldes.

Homme on mul plaanis neid põhjalikumalt jalga proovida ja vaadata, millega nad üldse sobivad. Loodetavasti kõigega. Sellised plaanid siis homseks. Ja heegeldada tahaks ka. Püüan iga hetke selleks kasutada, aga õige vähe on viimasel ajal neid hetki.

Täna sain lõpuks kogu heegelniidi ka kätte, mille ma 13. jaanuaril tellisin. Aega võttis, aga asja sai. Ega ma ei kartnud kordagi, et keegi püüab mind üle lasta. Nii halvasti ma ka Eesti e-kaubandusest ei arva, aga natukene kummaline oli, et kõnedele ja e-kirjadele vastati väga visalt või üldsegi mitte. Minu jaoks oli see midagi uut. Aga äkki Eestis see ongi normaalne. Pakki oli pandud leevenduseks minu kannatustele kummikarude minipakk, mille ma õhtul kenasti ära kasutasin, et Stig ometigi põidlaküüsi lubaks lõigata. Saime kenasti kaubale.

Mulle on jäänud veel 6 vaba päeva. Täna on Mete palavikus ja ma juba paaniliselt kardan, et teised ka jäävad haigeks. Kõige hullem, kui mina "tähtsaks päevaks" peaks haigestuma. Pean hakkama rohkem küüslauku sööma ja jumalat paluma, et midagi mulle külge ei hakka. Suur osa inimesi ümberringi kõik põevad. Õnneks on mul hädakorral lapsehoidjagi võtta.

Nüüd aga pessu ja põhku. Maja on vallanud imetabane vaikus. Aeg minulgi puhata, et uuele päevale vastu astuda. 

Rahuldan teie uudishimu

Ma kujutan ette, et paljud teist ootavad uudiseid, kas ma sain tööle või mitte. Ma arvan, et ei saanud, sest eilset lubatud telefonikõnet ei tulnud. Ju siis nii pidi minema ja saan oma stressivaba elu edasi elada.

Üks positiivne asi ka oli ikka eilses päevas. Tegelikult mitu. Aga see üks on eriti tähtis. Käis pottsepp, kes hakkab meie küttekolletega tegelema. Eile oli ta reaalselt esimest korda ise kohal ja nägi oma silmaga, mis seis on ja mis teha vaja oleks. Mõõtis ja pidas plaani, poolt juttu ma eriti ei mõistnud, sest asi on ikka väga spetsiifiline. Tundus asjalik ja usaldusväärne. Nii et sellega  hakkavad ka asjad liikuma. Ehitus jääb soojema aja peale ja ma juba kujutan oma vaimusilmas ette, milline meeletu tolm tuleb ahjupottide lihvimisest.

Täna olen ma sellises seisus, et midagi eriti teha ei viitsi ja tuleb endale üks puhke päev vist anda, kui ma lihtsalt olen ja vedelen. Tühi kõht vast sunnib natuke midagi liigutama. Jube saiakeste isu on. Peaks ise midagi küpsetama. Tuleb lihtsalt oodata, kui vaim peale tuleb.

Lasteaialapsed on ka täna kodus, sest kuulsin eile sellist tarkusetera: "Milleks lapsi lasteaeda viia, kui ise niikuinii kodus oled" :D  Kas pole geniaalne mõttetera? Nii me siis sõnasabast kinni võtsime ja kodus mõnuleme.

Saiakeste kohapealt niipalju, et ma tegelikult kaalun ka natukene ennast tagasi hoidma hakata. Käisin täna üle pika aja kaalul ja ei midagi hullu, aga ohtlik piir on lähedal. 64,5 näitas kaal ja ma pole juba pikka aega ennast tagasi hoidnud söögiga. Maiustan ja söön rämpsu, millal aga isu tuleb. Ei tohiks päris nii. Loodan, et see sügisene aeg tagasi tuleb, kui ma mitte midagi ülearust suhu ei toppinud ja sain kenasti nii elatud ja kaal langes. Aga nagu õeldud, veel pole asi hull.

Ma nüüd jään ootama, kui nälg mu voodist välja ajab:)

Ilusat päeva, loodetavasti päikselist!

Ka nii saab

Ärkasin täna kuidagi kahetiste tunnetega. Kas ma ikka tegin õigesti, et kuskile kandideerisin ja äkki pean hakkama tööl käima. Miks ma elan oma elu nii keeruliseks. Siiani oli ju kõik hästi ja toimis. Aga inimene kord juba on selline, et otsib omale sekeldusi. Mina vähemalt. Üks osa minust tahaks siiski positiivset vastust kuulda tänase päeva jooksul, teine pool jälle rõõmiustaks, kui kõik endiseks jääks. Pole kerge.

Kui jällegi kainelt mõelda, siis iga uus algus on raske. Kuskilt oleks ju vaja pihta hakata. Ei saa ju eluks ajaks koduseks jääda ja eks keskkonna vahetuses ole ka positiivset. Saan uusi inimesi tundma õppida, õpin ise uusi asju juurde ja mis põhiline, saan riigile kasulik olla maksude näol ja eks meie toimetulek ka paraneks.

Meena elab mulle igatahes väga kaasa, et ma tööle ikka saaksin. Tema arvates saaksime siis rohkem süüa osta. Nojah, lastel on oma mured. Nad ei kujuta ettegi endale, mida see tegelikult tähendab, kui ma pikad päevad kodust eemal olen. Nemad näevad asju oma vaatevinklist.

See selleks. Tahtsin tegelikult hernesupist kirjutada. Vastlad tulekul ka, äkki keegi saab uut hingamist oma supile.

Viljandist käik seostub meil isaga ikka alati sellega, et saab odavamalt toitu osta. Nii me siis püüame võimalikult odavaid asju skoorida. Tema eilne parim ost oli "Meie" toidupoest purgisupp (herne), mis oli tema jutu põhajl maksnud midagi 70 sendi ringis. Minu senini odavam sama kraam oli hiljuti Konsumist 99 sendi eest. Mõtlesin veel endamisi, mis oleks viga olla üksik inimene ja see üks purk suppi osta. Küll oleks odav toit. Mina aga pean ostma kolm purki, et iga inimene taldriku täie suppi saaks (mainin kohe ära, et ega ma igapäevane purgisupi söödik ei ole, aga sel korral oli jube hernesupi isu ja kõht oli ka tühi, oli vaja kiire lahendus leida).

No nii. Oli isal see purk suppi olemas ja kindel plaan, et mina teen talle selle koju jõudes kohe ära ka. Mõtlesin, et mis see siis ära ei ole. Panin tilga vett keema kõige pisemasse potti ja jäin ootama. Isa nähes seda, ütles, et nii ikka ei saa, kartult oleks ka vaja ikka lisada ja üks korralik supp teha. Ma pole iial purgi hernesupile kartult lisanud. Borshile ja seljankale küll, see on selge. Tagatippu tuli välja, et tal olid suitsu kondid ka ostetud supi tarvis. No ma ei tea, kas ma oleks pidanud purgisupi siis lõpuks maitseainena lisama? Peentang oli tal ka kapis. Jällegi, peentanguga hernesupp...pole mina oma elus sellist asja näinud. Pigem on see ikka linnutoit või pudrumaterjal.

Lõpuks võtsin suurema poti, lisasin vett juurde, panin kondid keema, lisasin pestud peentangu, koorisin mailma laadungi kartulit ja purgisupi palusin isal paari tunni pärast maitseks lisada. Ise ma lahkusin ja ma ei kujuta ette, kuidas see toit lõpuks välja nägi ja kuidas maitses. Ka nii saab nagu näha. Tuleb olla innovatiivne:)



 

Üritan taas

Lubatud postitus, kuigi ma heameelega enam ei kirjutaks vaid loeks hoopis parema meelega, mida teised kirjutavad. Aga kui lubatud siis lubatud. Isegi muinasjutu lugesin Meenale ära, nii palju pingutasin. Päev on olnud jube väsitav.

Olen pikalt eemal olnud ja oma käsitöö värkidega tegelenud. Sinna vahele ka loomulikult kodune elu, laste edasi-tagasi vedamine, Meenaga käime nüüd ka ujumas korra nädalas (eelkooliminejate privileeg). Jah, Meena käib nüüd korra nädalas eelkoolis ja tutvub lähemalt koolieluga. Seda hirmu, et ta millegipärast hakkama ei saaks, mul ei ole. Meena saab alati hakkama.

Ükspäev olime koos poes ja ta on meil viimasel ajal jube muffini fänn. Ise segab valmis pulbrist taigna kokku ja sahmerdab köögis kohe mõnuga. Mina muidugi toas teen oma heegeldusi ja tema siis käib aegajalt küsimas, kas nii palju vett on õige ja kas õli on õigesti välja mõõdetud. Seal ta siis segab ja täidab vorme, minu rida on ainult fakti kontstateerida, nõud pesta, hiljem tekkinud muffinipuru koristada ja ahjuga majandamine on ka minu kanda.

Noja sellise vaaritamise peale on meil kapist muffini pulber täitsa otsa saanud. Poes olime jahu riiulitest juba möödas, kui Meenal plahvatas. Saatsin ta siis iseseisvalt otsima ja olin üsna kindel, et ta lööb käega. Endalgi annab vahest mõnda asja otsida. Aga ei, varsti oli ta muffinipulbri kotiga platsis. Ta oli ühelt tädilt abi palunud. Too oli siis õigesse kohta osutanud ja palunud Meenal sobiv välja valida. Ka sellega sai ta ideaalselt hakkama ja oligi asi lahendatud.

Sama lugu on lasteaias. Meil on nüüd juba pikemat aega kiibi süsteem lasteaia ustel. Sisse saab vaid kiibiga. Minul aga kiipi veel ei ole. Rõhutan "veel". Ma olen vahest ajaga ja vajan uute asjade jaoks õiget momenti või tõuget. No siis ma alati püüan ikka ukse juures oodata kuni keegi tuleb või läheb, et sisse lipsata. Kella ma lasta ei malda tavaliselt. Vaid suures hädas, kui kuhugile huviringi minemisega kiire on ja iga minut arvel.

Meena on aga selline, et tema juba ootama ei jää. Kohe laseb kella, enne kui ma teda manitseda jõuan. Ega mulle ei meeldi, kui ta iga pisiasja pärast sealseid töötajaid tülitab. Natuke peaks ikka kannatust ka olema. Minul on, Meenal mitte. Ühesõnaga saab ta enamasti kõigega ise hakkama ja hätta juba ei jää.

No nii...nii ma siis olen olnud selline kodune ja omaette nokitseja. Enamasti rahul oma elukorraldusega. Kuni ükspäev mõtlesin, et teeks heegeldamisest väikese pausi ja vaataks üle pika aja (mais sai seda viimati tehtud), mis tööturul toimub. Esimene koht, kuhu suundusin, oli cvkeskus.ee. Kohe hakkas Viljandimaa pakkumistes silma huvitav töökuulutus. Mis mind võlus, oli saksa keele oskus. Klõpsisin natuke nuppe, tahtsin kandideerida. Olen seal kasutaja juba ammustsest aegadest ja isegi üks cv on mul seal olemas, mida olin viimati 2011 aastal uuendanud. Seal seisid veel minu Saksamaa aegsed rekvisiidid. Mingil moel aga kiirete vajutustega sai toosama vanade andmetega cv teele saadetud. Kogemata ausaltõeldes. Oleksin pidanud eelnevalt kontrolima ja eks ma lootsingi, et lööb ikka cv enne saatmist veel lahti, et saab üle vaadata, mida ma sinna kokku kirjutanud olen. Aga hilja. Mis läinud, see läinud. Püüdsin kohe ka uuendusi tegema hakata, aga nagu ikka, segati mul see asi ära ja sinnapaika see asi jäi.

Õhtul sain Saksamaalt laste isalt e-maili, et keegi meeldiv naisterahvas oli helistanud ja mind küsinud. Ilusas saksa keeles ja puha. Mis asjus, oli saladuseks jäetud, mis ajas laste isa ikka päris leili. Nii mulle vähemalt tundus. Kirja oli lisatud ka number, kust kõne tuli. Siis ma juba sain pihta, mis toimub. Minu arvuti näppimisel olid tagajärjed.

Helistasin ja selgitasin, milles asi, kes ma olen ja miks nii juhtus, et mitte minu aktuaalne telefoninumber cv-s ei olnud jne. Tänati, et ma ise ühendust võtsin ja nii muuseas sai kohe kokku lepitud ka töövestlusele minek.

Täna ma käisin seal siis ära. Ratsionaalne, nagu ma olen, ühendasin kohe ka oma muud sada asja, ikkagi linna minek. Isa arvas kohe, et temalgi on linna asja ja läheme tema transpordiga. Ma olen viimasel ajal kõik korrad isaga linnas käinud ja nii me siis alati päeva maha kooserdame. Kõik kohad saavad läbi käidud, mille vastu emba- kumba huvi tunneb.

Täna alustasime ilusalongist, sest lasin oma kulmud üle pika aja korda teha. Rõhutasin veel tegijale, et väga tumedaks ei tehtaks. Ei taha ju töövestlusel endast koomilist muljet ka päris jätta. Vahatamisega natuke pisara tõmbas silma, aga lõpptulemus oli vägagi normaalne. 6 eurot ja näol raam täitsa olemas:)

Järgmisena sai Mete koolikott remonti viidud (lukk). Vingub juba nädalapäevi, et temal on uut kotti jälle vaja (kotifetišš), kuigi tal on neid lademetes. Jumal küll, kui häbi mul oli ja müts maha parandaja ees. Ta lubas pealelõunaks koti korda teha (noor mees) ja ma vaid ahmisin õhku, kui tubli ja kuldsete kätega saab üks mees olla. Võtab naisterahvalt koti vastu ja vahetab lihtsalt oskuslikult luku ära. Ja mina ei saa sellise asjaga hakkama. Ja seda vaid 7 euro eest koos lukuga. No uskumatu lausa. Müts maha!

Isa viskas mu siis  lõpuks vestlusele ära, ise läks ta oma asju ajama. Lubasin ennast ise linnakeskusesse tagasi organiseerida ja siis juba tõmbame traati, kes kus liigub.

Kas mul ka väike närv sees oli, ei saa päris õelda. Pigem olin uudishimulik. Oli mul ju juba üks kevadine kogemus olemas ja see oli ikka paras kadalipp, mis läbida tuli. Seekord tundus asi vähe teise süsteemiga. Kutsuti tähtsamad isikud laua taha. Üks neist täitsa puhastverd sakslane, teised kaks eestlased, kes perfektselt saksa keelt rääkisid. Vestlus toimus suures osas saksa keeles, millega ühtlasi kontrolliti ka minu saksa keele oskust. Kõik muu pidi õpitav olema. Mulle jäi igatahes väga hea mulje koosveedetud poolest tunnist. Nüüd jääb vaid üle oodata, kas osutusin ka valituks.

Kaotada midagi ei ole. Mulle meeldib kodune olla. Aga kui tuleb võimalus, et saan tööturule naasta, ka ära ei ütle. Eks me näe, mis elu toob. Aeg on aga vist päris küps, et midagi uut proovida.

Kui lugeda erinevatest foorumitest, et kandideeritakse paljudesse kohtadesse ja ei saada isegi eitavat vastust, siis minu jaoks on see küll uus. Nendel vähestel kordadel (kahel siis), kui ma töö vastu olen huvi tundnud, saan ka kohe kutse vestlusele tulla.

Sellised kurjad plaanid mul siis jälle...nojah. Tuleb mis tuleb:)

Kui ma välja astusin, tundsin ma, kuidas ma olen kohe valmis jala linna astuma ja oma kehale ka midagi kasulikku tegema. Nii entusiastlik olek oli. Astusin paar sammu ja mõtlesin...ei, teen hoopis Mallukat. Tellin omale takso. Elus esimest korda muideks. Hansapäevade ajast oli mul takso tellimise number kenasti peas ja varsti saingi uue kogemuse võrra jälle rikkamaks ja 4 euro võrra vaesemaks. Pean mainima, et oma autoga on ikka tükkmaad mõnusam kulgeda.

Kirjutada oleks veel tänasest päevast küll ja küll, aga lõpetan. Igal asjal on piir ja ma olen tõesti väsinud. Teine kord äkki. Vähemalt sellest, kuidas ma siis päeva lõpus isale potitäie hernesuppi pidin keetma.

Kuulmiseni!

Vaibamaania

Jagan teiega oma rõõmu. Lõpuks oli mul võimalus valida omale meeldivates toonides trikoopaela. Värve ja toone oli palju, oleks kõike tahtnud kaasa krahmata. Reaalsus oli aga see, et tuli teha valik. Kindel see, et valitud sai rohkem, kui plaanitud oli.

Plaan oli suuretoa vaiba jaoks valida kaks tooni. Lõpuks otsustasin siiski kolme tooni kasuks.

Järgmisena tekkis mõte, et tüdrukute tuppa sobiks ka üks roosa vaibake. Toone oli mitmeid. Mina valisin sellise...

Roosast püüan midagi romantilisemat välja võluda...

Foto: Inge's Boutique

Rohelist paela nähes tulid mulle kohe mõttesse poisid - Sten ja Stig. Nemad fännavad rohelist ja selles toonis vaip saab nende tuppa. Rohelist oli ka saadaval mitut erinevat tooni. Minu valik...

Rohelisega plaanin midagi taolist saavutada...

Foto: Inge's Boutique

Ja lõpuks ei saanud ma ei õelda ka valgele. Olen netis niipalju ilusaid valgeid vaipu näinud ja üks selline võiks ju minu magamistoas ka vabalt olla.

Midagi sellist püüan valmis teha...

Foto: Inge's Boutique

Kellel huvi tekkis, siis väikesed juhtnöörid, kust ja kuidas omale tööd koju tuua..heegeldamise näol.

See imeline koht asub Pärnus, Papiniidu 13, ruum 8. Enne oleks kena ette helistada ja aeg kokku leppida, sest inimene ise asub Pärnu-Jaagupis ja ta peab sinna kohale sõitma, kui ta juhuslikult kohapeal ei ole. Telefoninumber on:  5645 2630. Kogu info ja rohkemgi veel on olemas ka Inge's Boutique'i facebook'i lehel (LINK).

Pärnu, Papiniidu 13, ruum 8

Kohapeal algavad trikoopaela kilohinnad al. 6€. Poolidel olev pael on euro paar kallim. Kes ise heegeldaja ei ole, aga vaipa tahaks sellegi poolest, saab vastavalt oma soovile selle Inge käest tellida. Ma eeldan, et Inge käest. Ju poekesel ikka omaniku nimi on:)

Väga tähtis info, kohapeal saab maksta ka kaardiga!

Tegin koha peal ka omaniku lhkel loal mõned klõpsud. Kvaliteet on  kehva, sest pildid on telefoniga klõpsitud, aga no vaadake millised värvid...paelal, mitte fotode kvaliteedil :D

Nii valmivad kohapeal profipildid Facebook'i lehe jaoks, mis on imelised nagu isegi veenduda võisite (SIIN)...

Ja lõpuks üks muster ka, mida alustuseks kohe heegeldama hakata...

Ja massiliselt ideid Pinterestist (LINK).

Edu mulle igatahes. Tegevust jätkub pikaks ajaks, mis teeb ainult rõõmu.

Värvilisi trikoopaelu saab tellida ka e-poest (LINK)

Minu viimane kohv

Ärge saage valesti aru. Ma ei kavatse kohvi joomist maha jätta. Lihtsalt selline kurb asi on, et ma lasin masinast läbi viimase kohvipadja meie majapidamises. Sellist asja pole enne juhtunud. Ma ei saa ka ennast süüdistada, sest ma tõesti tegin kõik endast oleneva, et sellist vahet sisse ei tuleks.

Viimane tilk kohvi

Koht (LINK), kust ma juba pikka aega patju tellisin, lõpetas väga äkitselt tarnimise teistesse riikidesse seoses massiliste probleemidega välissaadetistega. No ma ei tea, minul nendega küll probleeme ei olnud. Pakk tuli nädalaga ja saatekulu oli 0. Ideaalne koht kohvi tellimiseks ja siis äkki neil probleemid.

Vastus minu järelepärimisele:

"Wir versenden aufgrund von massiven Problemen mit Auslandssendungen nur noch innerhalb Deutschlands."

 Ma saan aru küll, oligi liiga ilus, et saatmine Eestisse tasuta oli. Isegi "sakslane" tegi selle jutu peale suuri silmi, kui imestas, miks ma ei lase Aldist omale kohvipatju lasta tuua. Polnud vaja, tol momendil. Nüüd juba oleks, aga pole toojat.

Kui ma asjale ükskord pihta sain, miks ma oma tellimust teha ei saa ja paar päeva juba lahendust olin otsinud, leidsin lõpuks mingigi lahenduse ja kõige võimalikumalt soodsama koha, mis mu probleemi natukene küll leevendaks. Kas ma ka edaspidi seda varianti kasutama hakkan, ei tea.

Vaatsin läbi ka Eesti pakkujad, aga 15 eurosenti padja eest + veel saatekulu on natukene liiast minu jaoks. eBays on küll soodne kohvi, aga saatekulu kipub ikka sinna 12 euro kanti.

Viimases hädas mõtlesin, et viskan Tchibole pilgu peale. Nemad on tuntud oma hea kohvi poolest. Olin meeldivalt üllatunud, kui märkasin, et ka nemad müüvad nüüd kohvi sajastes kottides. Postikulu väljaspoole Saksamaad on 9,95€, aga kaval nagu ma olen, optimeerisin ma reklaami tellimisega kulusid 10% ja sain  6,59€ kogu tellimuselt alla. Lõppkokkuvõttes tuleb ühe kohvipadja lõpphind mulle 11 eurosenti. Pole küll eriti suur võit aga põhimõtte küsimus.

Mis edasi saab, ei tea. Korra käis peast läbi mõte osta uus masin, mis tarbiks ubasid. Level ülespoole jälle. Laiekraan-teler on, miks mitte ka korralikum kohvimasin osta :D Tuludeklaratsiooni rahad on tulemas, leiaks praktilist kasutust rahale.

Siinkohal väike üleskutse. Mida ma uue täisautomaatse masina puhul silmas pidama peaksin? Eks ma olen silma juba visanud ka mõnele masinale, aga soovitused on teretulnud.

Tuleb leidlik olla

Päev on õhtus ja sõna otses mõttes magasin tänase päeva maha. Ja ma tegin seda rahuliku südamega, sest minu viimase aja magamised on ikka väga puudulikud ja lünklikud olnud, rääkimata päevasest uinakust, mis on puudunud juba ma ei tea mis ajast.

Hiljem lugesin Delfist, et täna on/oli aasta masendavam päev. Iga aasta kolmas esmaspäev pidi uuringute kohaselt olema aasta kõige masendavam. Põhjused halvas ilmas (mina leian, et täna oli super talveilm ilusa lume ja normaalse temperatuuriga), jõulukulutusteks kasutatud krediitkaartide arvete laekumises (pole ühtki sellist võlga, seega 0 sellist arvet) ja suveilma kauguses (mõtlesin kõhedusega ajale, kui on vaja hakata jälle muru niitma). Kokkuvõtteks, ei mingit masendust, olin lihtsalt kogu sellest kremplist väsinud.

Lapsed olid hommikul tublid. Eriti tahan kiita Metet, kes paneb omale iseseisvalt äratuse ja peab sellest ka kinni. Kohe peale äratust ta tõuseb ja hakkab tegutsema. Ja seda igal hommikul, kui vaja kooli minna. Kui mina ärkasin, oli temal juba pats tehtud. Kiitsin teda ja sain kohe vastuseks, et hambad pidid ka pestud juba olema. Rõõm ju lausa sellist last omada. Parim tunne päeva alustamiseks.

Viisin lapsed lasteaeda, käisin tiiru poes ja tulin kohe koju. Tõin puid, tegin tule pliidi alla, söötsin kassid ja hakkasin söögiettevalmistusi tegema. Plaanisin teha tangukartuliputru. Ostsin poest isegi suitsupõske selle tarbeks. Kõik muu pidi mul kodus olemas olema. Kui kartul tükeldatud oli ja juba peatselt keema hakanud vette pandud, selgus, et mul on vaid peotäis tangu. Juhtub. Mis kärutädi puder" sellest tuleb, kui mul tangu liiga vähe on. Oli vaja kapis inventuur teha, äkki leian midagi. Tangu ei leidnu, aga leidsin bulgurit. Kui ma seda viimati kasutasin salati tarbeks, meenutas see mulle täitsa tangu. Mul oli see veel väga hästi meeles. Asi tundus lahenduse saanud olevat. Valasin bulguri kartulitele peale ja jäin lootma, et asi toimib.

Puupliit on üks tänuväärne asi. Hoiab voolu kokku, kütab toa soojaks ja söögi võib ka sinna rahuliku südamega podisema jätta. Oleneb muidugi söögist, aga sellised pikavalmimisega asjad küll. Nii ma tegingi. Panin potile kaane peale, rohkem puid ei lisanud ja keerasin magama. Isegi käsitööringi ei suutnud minna, selline väsimus oli peal.

Tõusin, kui Sten koolist tuli. Aeg oli uskumatult kiirelt läinud ja mul oli hea meel, et ma selle aja ikka kenasti magasin ka mitte telefonis ei istunud. Vahepeal käis keegi aknale ka koputamas. Jehoova tunnistajad tõid on brožüürikese. Nad teevad seda regulaarselt, ikka esmaspäeviti. Aga nad olid mõistvad ja lasid mul edasi magada. Ja see et ma tiiru üles pidin tõusma, mind ka ei heidutanud. Und jätkus edasi.

Igatahes söök oli mul valmis, kui Sten saabus. Pidin vaid liha ja sibula kõrvale praadima. Siis oli aeg juba sealmaal, et pidin minema Meenale lasteaeda järgi, et teda lauliringi viia.

Kui me koju lõpuks jõudsime, oli pudru potist jõudsalt vähenenud. Keegi ei saanud arugi, et olin tangu asendanud bulguriga. Meena sõi ka hoolega. Sain isegi kiidusõnu, et söök oli maitsev. Parim tasu. Ma arvan, et hakkangi edaspidi tangukartulipudru tegemisel tangu bulguriga asendama.

On teil ka olnud juhuseid, kus tuleb käigu pealt midagi välja mõelda, et söögitegu seisma ei jääks puuduoleva toiduaine pärast.Mida millega asendanud olete?

Mets

Nädalavahetus on möödunud meil töiselt. Oli ka tilk tõrva meepotis, mis mind öösel soojast voodist välja ajas, aga ju siis nii pidi olema. Sain auru välja lasta, natukene mõelda ja tõdeda, et sel teemal pole mul abi kuskilt loota. Pean oma tarkusega hakkama saama või siis leppima oma saatusega. Loodan siiski, et asjad loksuvad kunagi ise paika, enne kui ma enesevalitsust ei kaota.

Paar päeva on aga jälle nii hästi läinud, et kõik halb lihtsalt ununeb...kuni jägmise korrani.

Mille üle ma siis rõõmustan. Oma metsa üle. Käisin täna üht äppi (Metsaeraldised) metsas testimas, millega ma siis püüdsin metsa piiridest ülevaadet saada. Isa ja Jaskar tegelevad piiride sisse lõikamisega ja tänu sellele oli mul lihtne orienteeruda. Muidu oleks ma vast hätta jäänud. Äpiga sain lihtsalt kinnitust, et kõik on õige ja piirid on paigas ja sain natukene parema ülevaate ka oma valdustest. Ma polegi vist nii põhjalikku ringkäiku oma metsas veel teinud.

Tänu minu perele (vanemad, vennad, pojad) muutub mets iga päevaga aina ilusamaks. Eks seda tööd on üksjagu ja see ei lõppe kunagi ja eks seda on tehtud ka juba peaaegu üks aastakümme. Üks osa metsast näeb eriti piltilus välja, nagu park. Kõik rämps on välja võetud, et puud valgust saaksid ja jõudsamini kasvaksid. Õige pea on kogu metsale tiir peale tehtud ja kogu mets hakkab sama kena välja nägema. Mõtlesin isegi omale ühe terviseraja sissekõndimise peale. Mõnus hommikuti üks metsajooks teha:D

Peale igat tormi käib isa tiiru jälle vaatamas, kas puid on maha langenud. Kui on, koristatakse see kohe ära. Kord on majas.

Minu ülesanne sealjuures on hoolitseda, et töömeestele oleks toit õigeaegselt laual. Tavaliselt ma metsa ei jõua. Täna oli aga nii ilus ilm, et kiskus kohe pliidi äärest minema hiilima. Tegin oma söögid järjepeale, panin soojalt riidesse, võtsin tahvli ja läksin. Hiljem tegin veel ühe tiiru, aga seda juba koos Stigiga. Ta oli peale haigust üle pika aja värskes õhus ja pisikene jalutuskäik enne homset töönädalat tuli talle vaid kasuks. Homme kõik kooli - lasteaeda ja algab minu puhkus. Pea kuu aega oleme kodused olnud pisematega.

Kes meie metsaskäiku veel näinud ei ole, aga tahavad seda teha, siis seda saab teha siit.

On jama...

Mul on suht jama seis praegu. Olin küll omaarust ettenägelik ja tegutsesin õigeaegselt, aga näe, Eestis käivad asjad teisiti.

Ma pole eriti kogenud Eesti netipoodide tellija. Kogemus, mis mul on, jääb vist üleeelmisesse aastasse, kui ma kohvipatju tellisin. Ma nimesid nimetama ei hakka, aga kui makse tegemisest mõned päevad möödas olid ja ma heauskselt juba oma kauba saabumist ootasin, sain kõne tollest e-poest, kust kohvi juba päevi varem tellitud oli. Minu imestus oli suur, kui vabandatati, et kohvipatju, mida soovisin, koguseliselt niipalju ei olnud, kui tellisin. Pakuti asenduseks muud sorti, millega olin nõus. Mulle oli oluline, et kohvi juba saabuks. Nemad aga alles avastasid, et polegi tellitud kaupa saata. Suht imelik minuarust nii viivitada. Kas äri tehaksegi Eestis nii?

Vist tehakse. Sest ükspäev tellisin ühest käsitöö e-poest omale heegelniiti juurde, millest ma laudlina praegu teen. Kaubandusest lihtsalt ei õnnestunud piisavat kogust saada ja oli vaja samasugust niiti kiiresti juurde. Tellimise ajal oli mul veel varu ja lootsin, et kui ma oma varu läbi heegeldanud olen, jõuab tellitud kaup juba minuni. Kaua see siis ikka aega võtab. Aga Eestis vist eriti kiirusele ei keskenduta. Ei ole kippu ega kõppu. Püüdsin täna helistada ja uurida, kas ikka kõik korras on  ja kas neil ikka on mulle soovitud kaupa saata, aga ei vastata ka telefonile.

Niit sai mul tänasega otsa ja töö seisab, millest on ikka kuradima kahju. Oleks hädasti lisa vaja. Täitsa huvitav, kaua selle asjaga läheb.

Millise "sita" sees küll elatakse

Pühapäeval, kui kõik pakiline tehtud oli ja lapsed rahulikult oma tegevuste juures, tuli mul tuhin peale ja võtsin ette ühe töö, mis juba pikka aega mu silma riivas ja pinnuks silmas oli.

Ma usun, et kõik teavad, kui jubedad on köögi rasvad. Võib - olla leidub inimesi, kes oma köögi regulaarselt lapiga üle käivad ja nad ei tea sellisest jubedast asjast mitte midagi.

Tegelikult sai kõik alguse sellest, et ma hakkasin köögikappide pealseid koristama. Seal seisavad juba iidamast aadamast sellised asjad, mida pole juba ammu vaja läinud. Selline kraam leidis tee prügikotti. Klaasitagused tühjendasin ka seisvatest nõudest ära. Panin kasti ja saatsin Jaskariga kõrvalhoone pööningule. Ikka lastele ja lastelastele mõeldes. Siis on neil kunagi avastamisrõõmu.

Soga eest ära koristatud, oli vaja ka lapiga üle käia. No õudne rasvakiht, mis laealustel kappidel pesitses. Lapiga ei olnud seal midagi teha. Võtsin oma kodukeemia varudest denatureeritud piirituse, mis teadupärast pidi rasvu hästi lõhutama. Valasin nuustikule ja hakkasin nühkima. Nuustikuid läks nagu leiba. Ega mul kahju ei olnud. Need on poes odavad ja mul on neid  varutud ka ikka omajagu. Lõpuks avastasin, et kasulikum on piiritus kohe mustale pinnale valada ja lasta sellel natuke mõjuda. Siis oli natukene hõlpsam see sita eemaldamine.

Neid kapi pealseid ei ole 11 aasta jooksul vist kordagi puhastatud. Võib - olla korra selle aja jooksul. Suur töö sai tehtud, palju rämpsu köögist minema ja mul on siin jälle palju-palju mugavam toimetada.

Läigib:)

Kuidas teie kapipelsetega lood on?

Et sooja saada

Küll on hea, kui sul on ikka lapsed. On mingigi motivatsioon ja kohustus ennast lõpuks voodist välja ajada. Hommikul saatsin küll koolilapsed kooli (ütlesin uksel "head aega"), nii et olin ikka varajane, aga kui lapsed olid läinud, keerasin uuesti magama. Oi kui raske oli täna tõusta. Õhtul kaua üleval olek annab ikka valusasti tunda.

Aga Stigile see korda ei lähe, et mina poole ööni üleval olin. Tema magas magusasti oma une täis ja hakkas mulle peale käima, et tema tahab teed jooma minna. Palusin tal natukene oodata, et ma veel magan natuke. Ta oli nõus. Aga vaid hetke. Pidin sooja teki alt välja ronima. Ja oi kui külm elamine oli. Minu tuba oki soe, aga muu avatud elamine oli ikka oi kui külm. Vist mingi 16 kraadi.

Panin kohe õhksoojuspumba tööle, pliidi alla olemasolevast peotäiest puidest tule alla, Stigile tegin kuuma vee eilsele pärnaõieteele peale, omale kohvi ja siis tegin pausi. Enne suuremat operatsioni õue. Natukene kannatas venitada, sest kõik soojusallikad olid töös.

Oli vaja minna puid tooma. Kõlab lihtsalt. Aga enne, kui puukuuri sai minna, tuli tee lumest lahti ajada. Ma pole eriliselt lumeajamise usku, tänamatu töö minu arust. Kevadel sulab ju niikuinii ise ära:D Aga tegin erandi ja lõin natukene korda majja. Võimalikult palju lund viskasin maja seina ääde. Toas äkki natukene soojem, kui lumega vooderdatud on. Päris mõnus ilm oli väljas, -7, tuulevaikne, mõnusalt valge ja lumine. Kassid mõllasid hangedes. Sain endale päris korraliku sooja sisse, nii hommikuvõimlemiseks päris hea. Selline tunne oli, et puid polekski tuppa vaja vedada, niigi kuum olemine:)

StigIle oli vaatepilt läbi akna nii ahvatleb, et tema lunis ennast välja. Ma veensin ta ümber, sest Meenal õuemineku tuju ei olnud ja üksi ma teda välja ei saada. See oleks vaid riidese paneku "rõõm" mulle olnud. Ta oleks kohe tagasi tuppa tahtnud. Lubasin talle, et kui Mete koolist tuleb, siis lähevad koos Metega.

Nüüdseks on tuled all, mina olen töösoojast maha jahtunud ja värisen jälle. Kui ahju kinni panen, viskan söögi ka korraga ahju. Kaks ühe hoobiga ja märgatav sääst jälle.

Ühe armsa topsikese sain ka juba valmis tehtud jooksu pealt...

Seeria täieneb, prügikast ja pliiatsitops

Selline elu meil siina paksus metsas, lumehangedes, haigete lastega.

Läbi see lust ja lillepidu

Tänasega algas lastel jälle koolitee. Vaheaeg oli imeline. Kas nüüd just laste jaoks, aga minu jaoks küll.

Kõige suurem pluss oli kaua magamine, mida me harrastasime vist kõik...peale Jaskari. Temal hakkas kool nädal varem.

Minu imestuseks suudavad ikka minu lapsed (tänapäeva lapsed) ka poole päevani magada. Ma juba mõtlesin, et ainult minu lapsepõlves oli see võimalik. Tavaliselt nädalavahetustel tõustakse vara ja mingit rahu ega pikalt magamist lihtsalt pole võimalik siinses saginas võimaldada.

Vaheajal näitasid lapsed hoopis teist palet. Isegi Stig ja Meena. Aga ma lubasin neil niikaua õhtuti üleval ka olla, kui nad jaksasid. Ise ronisin ära "põhku" (panen igaks juhuks jutumärgid, mine tea, mõni äkki arvabki, et magan põhus) ja suuremad lapsed hoolitsesid, et väiksem mulle kaissu saaks ja Meena oskab enda eest juba ise seista.

Külmad elasime üle. Ikkagi esimene talv, kui meil osa majast soojustatud on ja kui meil on kasutada õhksoojuspumbad. Mis ma oskan õelda. Oli natukene soojem. Ma ei kujuta enam ette, kuidas ilma nende luksusteta oli, kuidas me küll talved üle elasime.

Põrutavalt soe meie elamine selle soojustamise peale küll nüüd ei olnud. Kütsin korralikult ahju nagu ikka. Mõnel päeval iseg kaks korda. Pliidi all oli pidevalt tuli. Kolm puukorvi pliidipuid põletasin päevas läbi. Õhksoojuspumpa kasutasin ka ahjule toeks ja lapsed panid teisel korrusel ka mõned korrad pumba järgi. Üleval polnud probleemi. Tuba sai kiirelt soojaks (järelikult korralikult soojustatud). All aga neelas minu arvates kogu soojuse ilmatuma suur (veel) soojustamata köök. Seinad puhuvad lausa läbi, sahver õhkab karget külma ja esik on nagu hundilaut. Mis soojust sa siis saada tahad. Kõige suurema külmaga pumpas õhksoojuspump tuba vaid külmemaks. Aga kui muud sooja ei saanud, siis töösooja on alati saadud.

Kõige peenem avastus aga tuli välja minu magamistoas. Kõik, kellele ma seda rääkinud olen, ainult ahhetavad ja saavad omale paha tunde. Mul omal nii paha ei ole, sest ma mõtlen realistlokult. Palju meil neid külmi päevi aastas ikka on, elab üle. Iseasi, kui see maja kuidagi ei kahjusta.

Asi on selles, et üleeile avastasin oma toas põrandaliistul (välisseina nurgas) imeliku anomaalia. Natuke hämar oli ka ja ma ei saanud aru, mis värk on. Esiti mõtlesin, et olen voodijalaga liistu vigastqnud ja see on deformeerunud. Ajasin ennast siis kõhuli voodi peale ja lükkasin silmad nurgale lähemale. Pidin näpuga täitsa katsuma, mis kuradi jama see on. Kujutate ette, mu põrandaliist oli härmas. Soojustatud toas. Paras põnts ikka...mitte mulle nüüd nii väga, aga lähitutvuse "ehitusspetsialistid" sellest küll eriti hästi ei arva.

Nojah, oli mis oli. Nüüd on see härmatis sulanud ja elu läheb edasi. Loomulik ventilatsioon.

Vannitoaga olen ma juba aastaid jamanud. Ikka nii kui  -6 kraadi on, on meil vesi dušikabiini segistis külmunud. Algusaastatatel oli see paras peavalu. Ei teadnud ju, kust sulatada. Nüüd olen juba nii vilunud, et vaja on vaid föön vooluvõrku ühendada, kabiin eemale lükata ja lihtsalt kannatlikult kuuma anda õigetesse kohtadesse.  -6 kraadiga on see naljamäng. -27-ga läheb aga suts kauem. Paar päeva sai lausa vahetustega sulatatud. Ikka kuuma ja siis vahelduseks tegelisn natuke muude asjadega, siis jälle vannituppa ja nii oligi terve hommikupoolik sisustatud, enne kui veed lahti sain. Ei läinud kaua, kui vesi uuesti külmunud oli. Aga lahti oli vaja aegajalt sulatada, et asi hapuks ei läheks. Jama, aga saab hakkama. See on juba elustiiliks kujunenud, kui külmad ilmad on. Kunagi tulevikus saab see asi vast ka mingi lahenduse, selles ma üldse ei kahtle.

Viimasel vaheaja nädalal jäi Meena haigeks. See oli täpselt nädal tagasi esmaspäeval. Lihtsalt jäi loiuks, tõusis palavik ja laps oli voodis. Ei mingit köha ega nohu. Söögiisu 0, suure sundimise peale võttis tilga vett. Neljapäeval hakkasin juba murelikuks muutuma. Selleks ajaks olin talle kaks aspiriini andnud, et palavikku alandada. Lõpuks justkui palavikku enam ei olnud, aga silmad olid aukus, laps loid, kurtis kõhuvalu. Dr. Interneti abiga kahtlustasin juba pimesoolt, kuigi kõik sümptomid ei klappinud.  Neljapäeva õhtul hilja olin juba valmis kiirabi kutsuma, aga Meena arvas, et pole ikka vaja. Sinna ta jäi.

Reedel oli ta ikka voodis, aga ei kurtnud midagi. Tema ise ta veel ei olnud. Jõi aga vett ja oli teki all. Ei mingit vadistamist, nagu Meenale iseloomulik on. Nagu ümber vahetatud. Pakkusin talle välja, et ta võib omale ükskõik mida söödavat soovida ja ma täidan otsekohe ta soovi. Peaasi, et ta midagi sööks. Ta oli puhta söömata, vaid vee ja mõne viilu värske kurgi peal. Ta ei suutnud mitte midagi omale soovida, ei muhvineid, ei saiakesi, ei puuvilju. Täitsa uskumatu. Õnneks oli ta ärkvel ja vaatas huviga televiisoritki. Seegi oli juba edu.

Reede õhtul oli ta juba nii atsakas, et tegime laupäevaks plaani, et läheme koos poodi ja siis ta valib omale midagi meelepärast, et MIDAGIGI kõhtu saada. Ah jaa, üks Apfelsohrle oli meil ka jõuludest. Selle limpsis Meena ka reedese päevaga ära. Jumalale tänu, midagigi. Gaasiline jook haiguse ajal pidi hästi mõjuma. Ja mõjus ka.

Laupäev käes, pakkisin Meena soojalt riidesse. Ta oli küll üsna ebakindel alles püstiseismisega, aga tahtmist oli küllaga ja pidas reisi vapralt vastu. Poest valis ta omale mingisugused Piraadi krõpsud. Mul oli jumalast suva, mis rämpsu ta soovis, peaasi, et üldse soovis. Värsket kurki soovis ka, aga no kle...Eesti kurk ja üle 4 euro kilo. Minu käsi ei tõusnud seda kurki ostma. Lubasin talle keldrist marineeritud kurgid organiseerida ja oli asi lahendatud.

Ja sealtmaalt hakkas asi üles mäge minema. Vana tuttav Meena oli tagasi, mu kõrvad juba valutasid õhtuks:D Söömisega on küll üsna kehva veel, aga täna tellis ta omale juba lihavaba lasanjet ja nii me siis kõik, terve pere, sõime solidaarselt lihavabalt. Jaskar ei saanud esiti küll aru, mis söögiga lahti on, aga andsime info talle edasi ja kiitsime, et polnudki väga vigagi. Lisas omale maitseaineid ja paistis, et oli ka rahul. Meena sõi ka korralikult. Kolm korda nägin mina teda sööki juurde tõstmas.

See Meena haiguse nädal oli meil tõeline vaikuse nädal. Magasime pikalt, hommikud olid vaiksed, Meena muudkui magas. Vahest vaatas natukene telekat ja jälle magas. Mina sain pikad õhtud heegeldada. Laudlina heegeldamisega olen ma jõudsasti edasi läinud. Kõik vabad hetked ma lausa nautisin heegeldamist ja taustaks telekat. Absoluutselt mõnus nädal lastega kodus olla, kui saad teha, mida hing ihkab ja aega on küll.

Linaga olen poole peal- 30 ringi tehtud, üle 30-ne veel teha :D

Nüüd on Stig ka külmetunud ja Meenal hääl kähe. Ise tunnen ka, et kurgus on kuidagi imelik. Selge see, et lasteaeda selliseid lapsi ei saada ja pikeneb meie vaheaeg veel nädala võrra. Rõõmuga. Rohtu keegi nõus võtma ei ole, joome taimeteesid ja tegeleme ainult meeldivate asjadega. Meena 33-st kilost on saanud 28 ja ta näeb tõelise Aafrika näljahädalise moodi välja.

Meena viimane väljaskäik enne haigestumist ja suuri külmasid

Täna kappas ta juba minu kõrgete kontsadega ringi, mis on väga hea märk. Meena hakkab terveks saama. Vaja vaid söömine korda saada. Eks me näe, mille järgi tal homme isutab. Ma olen valmis kõike talle kokkama.

Täna alustasime jälle ettelugemistega. Vahepeal oli pisikene paus. Traditsioone peab ju austama:)