Eilsed blogiauhinnad

Eile oli siis see päev, kui teist korda tunnustati silmapaistvamaid blogijaid. Minu jaoks oli see kui Eurovisioon, mida mõnuga ootasin. Kuigi ma veel otseülekannet Elu24.ee-st(LINK) vaadanud ei ole, siis esimesed muljed püüdsin ise netist üles otsida. Aega mul selleks oli, sest öösel ei tahtnud uni kuidagi tulla. Nii ma siis hakkasingi Instagramist pihta ja hakkasin otsi kokku viima, üks asi viis teiseni ja nii ma ennast kurssi viisingi.

Minu imestuseks oli rahvast olnud murdu. Seda sain siis teada Marise muljete vahendusel. Vaatasin nüüd osaliselt otseülekande ka ära ja melu ikka oli. Nooruke laulja, kes oma südamest tulnud laule alguses esitas, ei tundunud kedagi huvitavat. Rahvas sai kokku ja muljetas. Teadustaja jutu tahtis ka publiku melu endasse neelata.

Ekraanilt tundsin ära Malluka, Briti, Marise, Eveliisi, Triinu-Liisi, Merje, Aili, kurikuulsa Merlin Saretoki. Tänu Marisele sattusin ka roosadstilettod.com lehele ja leidsine enda jaoks päris huvitavat lugemist. Autor tundub hea jutuga ja väga soe inimene. Ega ma suur teiste blogide lugeja viimasel ajal ei ole, aga vahest viskan pilgu peale ja arenguid on kohe märgata.


Ja nagu naistele kombeks, siis vaatad ju ikka, kes mida kannab, kui kenasti ennast üles löönud on, kes näeb kohutav välja jne. Mallukas oli väga glamuurne, nagu Marilyn Monroe kaugelt vaadates. Kleit istus tal seljas nagu valatult ja ühtki lisakilo silma ei riivanud. Aastad teevad teda ikka kaunimaks:) Ja rasedus sobib talle.

Marilyn Monroe
Foto: internetiavarustest

Triinu-Liis oli oma kleidiga natukene üle pigutanud, aga teades tema julget riietumisstiili, siis see ei häirinud. Lihtsalt erines teistest, mis oligi võib-olla taotluslik.

Maris oli armas ja tagasihoidlik, kenasti istuv kleit üll. Minu kummardus sellise ettevõtmise eest, ise kohale minna, eriti rinnalapse kõrvalt.

Vaatasin seda ülekannet koos Meenaga ja seletasin talle, mis värk on. Noh et parimad blogijad on koos ja neid tunnustatakse. Padjaklubi tüdrukud olid talle vanad tuttavad. Kui ta küsis, miks mind seal pole, kas sind ei kutsutud. Seekord tõesti ei kutsutud. Maril-Leen vaid küsis, millisesse blogikategooriasse ma ennast liigitan. Ma ei osanud talle selle kohta midagi kosta ja palusin üldsegi mitte liigitada. Ja nii ta jäi. Ei figureerinud minu blogi mitte ainsamaski kategoorias. Seega ei mingit tunnustust, ajan oma asja vaikselt edasi.

Ma ei kurda, sest täiesti kõrvale olid jäänud ka Tikri blogi ja Virge, keda mina regulaarselt jälgin. Ja oi kui palju teisi häid blogisid.

Aga kui ikka vaadata, siis on tohutult asjalikke ja kvaliteetseid blogisid, ilusatest inimestest rääkimata. Tore ju, kui antakse võimalus vaadata teiste inimeste eludesse. Muidu me ju ei teakski, mis pärismaailmas toimub.

Et koraldajatel jätkuks tahtmist ja entusiasmi ka edaspidi sellist blogijatele suunatud ettevõtmist jätkata!


Ja ei mingit kahtlust, võitis parim ja suurima lugejaskonnaga blogija Mallukas, ükskõik, kui palju teda ka ei materdata, tema tõuseb ikka jalgele ja ajab oma asja.

Mida ma osta kavatsen

Panen siia kirja, mida ja mis poest me osta kavatseme. Meie riigist selliseid asju sellise hinnaga juba skoorida ei õnnestu. Tegin natukene kodutööd, et kohapeal aega säästa ja mingi pilt olukorrast oleks.

Aldist tuleb müüki alates 16. juunist selline vahva jumpsuit hinnaga € 4.99 (LINK). Kaks tüdrukut majapidamises kasvamas ja ilusate ilmadega kulub igati ära.

Suurematele poistele kuluvad ära suvised särgid, 2 tk/komplektis hinnaga € 6.99 (LINK)

KIK-is on suur valik soodsa hinnaga spordiriideid, mis pakub huvi nii mulle kui ka kindlasti Metele. Metele sobivad selga naiste XS, nii et midagi meile mõlemile (LINK)

Samas poes valik ka Stenile ja Jaskarile, midagi nad kindlasti leiavad sealt (LINK).

Olen alati poistele Saksamaa reisi ajal t-särke varunud, millega nad veavad jälle järgmise reisini välja. Basic riideese siiski.

Päis lahe pluus-kleit ka 10 euro eest (LINK). Võiks täitsa üle vaadata.

Omapärane maxikleit C&A-st 19 euro eest (LINK)

Jaskarile on plaanis Deichmanist ühed kerged jalanõud osta, mida Eestist annab tikutulega otsida, just suurust silmas pidades (LINK)

Need on sellised esialgsed plaanid. Eks näis, mida kõike veel saada on ja loomulikult ka vaja.

Muusika minu kõrvadele

Sajab. Kas pole vahva. Nagu taeva kingitus. Kuigi me saime eile kraanist vee jooksma, siis vihma on nii või naa vaja. Kaevu veesooned vajavad toitu. Ja põld vajab kastmist. Ja mina vajan puhkust. Vihmaga saan ma seda endale võimaldada, sest nagu näha, hakkas mul juba nii igav, et otsustasin blogisse ühe sissekande teha.

Kaua magamisest ei tule meil nädalavahetusel tavaliselt midagi välja. Stig ja Meena on varajased ärkajad. Millegipärast aga eile, kui lasteaeda oli vaja minna, siis Stig magas nii sügavalt ja magusalt, et jätsin ta koju magama ja läksin ise tööle. Õnneks pole see mingi probleem, sest kõik lapsed olid kodus ja hoidjaid oli piisavalt.

Ja kui mõnus oli üksi tõusta ja tööle minna. Ei pidanud mitte kedagi ootama, lihtsalt tõusin, tegin ennast korda ja läksin. Eks mul endal oli ka magus uni, sest magasime lahtise aknaga ja oi kui mõnus see siin vaikses metsatukas on. Täielik vaikus ja rahu pluss mõnus tuuleõhk, ise sooja teki all. Sellest ka raske tõusmine. Aga ma sain oma und venitada ja jõudsin õigeaegselt ka tööle. Hommikukohvi jõin juba töö juures.

Tänu vanaisale oli laste päev ka ülivahva. Vanaisa tuli ja rakendas kõik tööle. Ühiselt veeti puid puukuuri. Mete õhtul ütles, et täitsa mõnus oli tööd teha. Küll on hea, kui keegi tuleb ja minu äraoleku ajal siin asju juhib ja korraldab. Puukuur näeb välja imeline, kord igal sammul. Ema oli Meena vahepeal veel endaga kaasa sõitma kutsunud - kõigile midagi.

Peaaegu nädal aega sai kaev ennast koguda ja olime ilma veeta. Eile käis "eks" ja suure möllamise peale oli ta kraani lõpuks vee saanud. Puhastas mul pesumasina ja nõudepesumasina mingisugused sõelad paksust roostest puhtaks, tegi vetsupoti veepaagi puhtaks, hüdrofoori kõpitses ja kui mina koju lõpuks jõudsin, oligi vesi kraanis. Igati tubli "eks" mul, mida ma küll ilma temata teeksin.


Õhtul olin ma lubanud Meenale, et toon poest küpsiseid ja apelsinimahla. Meena oli kuskilt plaani saanud, et tema tahab küpsisetorti teha. Ta oli väga kannatlik, kui ma küpsisekoormaga töölt tulin. Ootas, kui ma natukene hinge tõmban ja hakkas ise vaikselt pihta. Ma natukene teda siis aitasin ja saimegi tordi valmis. Kukkus päris ilus välja. Jätsime üleöö seisma, et küpsis mõnusalt pehmeks tõmbaks ja hommikul oli mõnus kohvi kõrvale süüa. Meena oli juba varakult maiustamas.

Uus nädal tõotab taas huvitav tulla. Taas, sest kogu aeg on midagi teoksil, olgu see siis positiivne või negatiivne. Õnneks negatiivsest (vee puudumine) saame üle ja oskame edaspidi mingi aja jälle rohkem hinnata oma mugavusi ja säästlikumalt veega ümber käia. Võib-olla. Sellised asjad kipuvad kiiresti ununema.

Juba kolmapäeval lähen ma taas massaaži. Seekord siis naabrinaise käte alla, et oleks võrdlusmoment, kes kuidas protsessi läbi viib. Igatahes mainis ta, et ta pidi ikka vähe karmima käevajutusega olema. Valisin jällegi klassikalise massaaži, sest ta mainis, et ta viib seda läbi imelise lõhnaga eeterliku õliga. See tekitas kohe vau-effekti. Kupumassaaž kuluks ka ära, aga oma raha eest endale haiget teha lasta pole minu stiil. Alustasin nädala alguses kuivharjamisega ja olen sellegagi rahul.

Esmaspäevast viiakse mind töö juures ka ajutiselt teise kabinetti, kus ma saan rohkem telefonile vastama hakata ja teiste kõrvalt natukene midagi juurde õppida. Olen ikka jõudumööda oma ruumis ka telefonile vastanud ja mulle täitsa meeldib. Põhiline on selle juures, et ma klientidele vastata oskaksin. Muud raskust seal ei olegi. Neli päeva ja siis hakkab mul pisikene puhkus. Nagu FB-i jälgijad juba aimavad, siis kasutan oma vabu päevi ja viin lapsed üle pika aja Saksamaale. Stig näiteks ei mäletagi, kus tema issi elab ja milline see Saksamaa on, nii et temale peaks see igati kasuks tulema, huvi pakkuma ja mällu talletuma. Ta on sellises eas juba, et peaks hiljem oma seiklusi hästi mäletama.

Eks ma ise olen  natukene mures, sest niipalju hulga lastega minna on paras ettevõtmine. Mingist puhkusest siin minu puhul rääkida ei saa. Puhkan hiljem töö juures. Aga lastele on vaja üht suuremat elamust korra aastas ja ma püüan ka parima võtta sellest reisist. Eelarve on meil korralik ja oleme kokku leppinud, et paneme rõhku Saksa toidule, millest me niiväga puudust oleme tundnud - brötchen'id, Sahnekefir, lõhe, mettwurst, hommikusöögihelbed, Nutella, jäätis jne.

Opa haual tahame kindlasti ära käia, vaatame, mis meie endisest elukohast on saanud, teeme oma küla peal tiiru, äkki on maasikad valmis ja saame mingi summa eest minna maasikaid põllule sööma. Sellised lihtsad asjad. Pikaks ajaks me jääda ei saa, seega suuri plaane pole mõtet teha. Isegi Jaskar soovis kaasa tulla, mis tähendab mulle vähem roolis olekut ja on ka muul moel abiks. Loodan, et meil läheb reis viperusteta ja saame sõbraliult käidud ja reisitud. Teekond on igatahes pikk ja vaevaline. Aga katsume seda peatustega Poolas leevendada.

Ilusat vihmast nädalavahetust kõigile, puhake!

Oleme tagasi kiviajas

Nüüd see siis juhtus. Meie kaev otsustas veest tühjaks saada. Sellist asja lihtsalt ei oska oodata, veelvähem karta. Oleme täiesti karmatult pesu pesnud, käime tahtmist mööda duši all, peseme nõusid. Oehh. Ja nüüd oleme veeta. Vihma ka korralikult ei saja ja kuiv on niikuinii juba pikka aega olnud.

Kui ma paar päeva olen püüdnu probleemi eirata, siis täna hommikul mõtlesin küll magusalt, kuidas ma õhtul töölt tulles hakkan puupliidil vett soendama, et siis hoovi peal üks suurem nõudepesu organiseerida. Pole ju paha. Nõuderestid panen välja pinkide peale, mis viga roheluses tegutseda. Sääski on ka vähemaks jäänud ja ilm on ka vast selline paras.

Pesu viisin hommikul emale pesta, joogivee olen allikast toonud. Lapse on ka laiali jagatud - Meena on vanaema juures, Mete vanaisa juures, Jaskar koolis, mina tööl. Vaid Sten peab seal kiviajas hakkama saama.

Õnneks on meil saun, kus pesemas käia. Kütmine on vaid kätte võtta ja tiigi veega pesemine on vaid luksus.

Kaua see jama meil seal kestab, ei oska ette kujutadagi. Kõige hullem, et mul suur osa nõusid ka nõudepesumasinas, mis sai juba natukene aega töötada. Ei tea, kas ma võin luugi avada, et nõud sealt päästa. Äkki on masin vett täis. Oskab keegi nõu anda?

Jaskar on meil harjunud hommikuti duši all käima. Et ta oma rutiini murdma ei peaks ja haisvalt kooli ei läheks, tegin ma hommikul vara sauna tule alla. Muru oli õrnalt hallane, nagu ilmateade lubas, siis öösel oli öökülm.

Kui Jaskar hommikul ärkas, siis me arutlesime, et ega me ainsad külas pole kel vett sees ei ole ja ka elatakse. Jaskar aga arvas, et mõnel on vähemalt Audi hoovis, mis asja leevendab:D Vat sulle siis prioriteete.

Igatahes katsume me toime tulla. Keeruline on, aga valikut pole. Õnneks sõidame me perega puhkusele õige pea, siis on kaevul aega taastuda suurest tarbimisest ja äkki tuleb ikka vihmasadu ka.

Mida tähendandab diskreetsus

Muljetan ka siin oma tänast käiku massööri juurde. Ise ma poleks iial teed sellisesse kohta leidnud, aga kuna tegu oli sünnipäeva kingiga, siis miks mitte järgi proovida. Olin põnevil.

Julgen soovitada!

Minu jaoks oli see täitsa uus maailm, seepärast ma püüdsin natukene maad uurida, mis mind ees ootab. Tegin seda viimasel hetkel töö juures lõunalauas.

Minu põhiline mure oli, kui palju riideid ma pean seljast võtma. Seltskonnas oli päris mitu inimest, kes oskasid asjast lähemalt rääkida ja rahustasid, et karta pole midagi. Üks rahustajatest aga oli nii kondine, et ma ei mõistnud, mida seal niiväga masseerida oli. "Easy money" massöörile igatahes, arvas üks vahva korpulentne daam (lehva, lehva, Mari:), kes on juba staažikas massööri külastaja.

Esialgu oli kinkija välja valinud massööri meie oma väikesest linnast, kus tegutseb minu teada tervelt kaks massööri. Aga kui ma kuulsin, kelle juurde ta mind saata tahtis, siis vastasin ma ausalt, mida ma sellest inimesest arvan. Ta jätab küll võõrale inimesele petlikult sümpaatse mulje, aga ta oskab ka kohe oma tõelist palet näidata. Nii juhtuski. Peale minu selgitusi läks tark ja arukas inimene tolle inimesega uuesti kõnelema ja juttu jätkus kauemaks. Mingit diskreetust küll sellelt inimeselt loota ei olnud ja asi oli otsustatud. Tuli valida kodukandist kaugemalt massaažisalong.

Täna ma siis olingi kohal, nagu kokku lepitud. Koht, kus tegevus toimuma hakkas, oli tehtud õdusaks - vaikne muusika, soe ruum. Läksime kohe "sina" peale ja mul paluti ennast lahti riietada. Vaid püksikesed jäid jalga. Paluti kõhuli massaažilauale heita ja kaeti kohe linaga. Et vähem ebamugav oleks.

Õli asemel kasutati kehapiima. Pidavat vähem poore ummistama. Algus tundus kuidagi nagu "hane selga vesi", aga see oligi vaid soojenduseks. Ma olen üsna hea valu lävega, kui ema muljed tema massaaži kogemusest kuulsin. Tema olevat iga puuduse peale karjatanud. Võib olla on see meeldiv tagasiside massöörile, ei tea. Mina olin vist kahtlaselt vaikselt, sest ma tõesti arvasin, et võiks tugevamini.

Mingi aeg läks asi intensiivsemaks. Kohati ma juba mõtlesin,et lõpeks see piin juba ära, aga sis võetigi juba uued kohad ette. Nii et sain ikka vatti ka natuke. Kõige mõnusam oli, kui juuksed lahti võeti ja seal siis sahmiti. Nagu juuksuris peapesu ajal. Väga mõnus.

Ma mäletan, et kui me vennaga pisikesed olime, siis me kordamööda sahmisime teine teise juustes ja kasutasime seda teenust ka millegi vastutasuna.

Kui selg ja kael sai muditud, oli aeg ennast selili keerata. Seda lasti mul rahus omaette teha ja jällegi visati kohe lina üle. Muditi käed läbi, siis jalad. Jalgadega on ka jälle nii, et tavaliselt pediküüris käies tehakse ka jala massaaži, mis on üks mõnus osa. Nii et väga tundmatu maa kogu protseduur mulle ei olnudki. Aga huvitav oli siiski jälgida, mis järgmiseks ja kuidas asjad kulgevad. Tavaliselt on ju erinevate maniküüride juures käies ka huvitav jälgida, kes kuida ja millises järjekorras oma tööd teeb. Igal oma tehnika ja rutiin.

Kuna mul kästi tungivalt protseduuri nautida, siis ma tegin seda. Väljaarvatud mõned karmimad võtted, kus ma kohati tundsin, et hingamine pannakse kinni. Kupumassaaži sain ka seljal tunda ja kui natukene läks ka kannika pihta, siis kujutan ette kui valus on oma probleemseid kohti kuppudega üle käia, mida tseluliidi hävitamiseks kasutatakse. Kannid olid mul üldse kõige valulikumad kohad. Vist sellespärast, et ma päevad läbi oma tagumikku laiaks istun.

Kui tunni jagu klassikalist massaaži läbi oli, lahkus massöör toast ja palus mul end riidesse panna, et siis edasi seljavenitustoolil jätkata.

Minu ettekujutus oli natukene teine. Ma arvasin, et mind hakatakse julmalt venitama nii kätest kui jalgadest, aga ei. Istusin tooli, mille seljatugi oli rullikutega. Mind kinnitati reite kohalt rihmaga ja lasti seljatugi nii alla, nagu oleksin pea alaspidi. Olingi vist. Ja nii mind seal siis hoiti ja käidi iga natukese aja tagant sikutamas. Ei midagi valusat ega õudsat. Nii pea 15 minutit. Ja oligi kogu lugu. Sain hetkeks oma pikkusele sentimeetri juurde...äkki.

Kui ma lahkusin, oli mul tunne, nagu viibiksin teisel plaanedil. Pidin pingutama, et "orbiidil" olla. Olen niigi ajameelne, aga tol hetkel oli eriti kummaline tunne. Kael poleks nagu jõudnud pead hoida ja silm kippus seisma ja vajusin mõttesse. Sõitsin rahulikult, aga Nuias leidsin ennast ikkagi ühtäkki peateel teisel autol nina all. Õnneks on inimesed mõistvad ja rahulikud ja sain edukalt koju laste juurde. Koos suure jäätisega, et lõpuks kooliaasta kokku võtta ja tähistada suvevaheaja algust.

Olen nüüd kogemuse võrra jälle rikkam. Minu soov on minna veel oma naabrinaise juurde massaaži, kes tegeleb samuti juba pikka aega selle ametiga, et oleks võrdlusmoment. Temal ei tohiks diskreetsusega probleeme olla, mis mõne puhul on lausa hälve.

Nädal 20 tulemused tervisespordi vallas

Kilomeetreid 44,7 ja kaloreid 3059. Kaal näitas korra isegi 65,5 kg. Tegi südame rõõmsaks küll:)

Laupäeval käisime rabamatkal. seal sai väga kergelt üks ca. 4 kilomeetrine ring tehtud. Ülejäänud päev sadas ja selle veetsime Pärnus.

Pühapäeval tegelesime kartulipanekuga, külvasin, mida külvata oli. Sain sellise mahvi, et siiani on lihased valusad. Täna on mul hea plaan, et külvan viimased seemned maha, mis ma veel viimasel minutil Maximast ostsin ja siis on ainult oodata, kui kogu see ilu tärkama hakkab. Lilli sai omajagu külvatud.

Praegult on aias nii ilus. Õunapuud on õisi täis, muru roheline, ilmad vihmast sumedad. Ilus aeg!

Läinud nädala tulemused

Nii kiire ja tegus aeg on olnud, et just praegu alles plahvatas, et kokkuvõte on ka ju vaja oma kõnninädalast teha.

Tulemused on head, võiks õelda, et isegi aegade parimad, sest mul on nüüd kompanjon ka, kes mind õhtuti kodust välja ajab ja kellega me siis uusi maid avastame. Ja muideks, täitus kolm nädalat, kui ma olen pea iga õhtu kõndimas käinud.

Käisin nädalaga kokku 47,39 km ja kulutasin 3389,39 kilokalorit. Kaal on mul stabiilselt 65,7 kg. Loodan ikka, et see ka vaikselt langema hakkab. Paar kilo oleks väga hea kaotada.

Ettevalmistused ahju ehituseks

Täna oli lõpuks siis see suur päev, kui sai tehtud kõige hullem töö ühe ahju ehitamisel - vana välja lammutamine. Et raha säästa, jätsime selle meie endi teha. Et Jaskaril on koolis ka natukene seda teemat sees, siis tema jäi täna koolist koju ja oli asja sees ja nägi põhjalikult, kuidas see protsess välja nägi.

Kui mina töölt koju jõudsin, olid kõik väidetavalt juba saunas ära käinud, aga mulje oli küll selline, et vett polnud keegi näinud. Ühesõnaga üks ääretult must ja nõgine töö. Õnneks oli eeltöö peale rohkem aega läinud, kui lammutamise peale, seega elamist säästeti mustusest nii palju kui võimalik.

Minu esimene reaktsioon, kui ma tehtud tööd nägin, oli selline, et meil polegi enam ahju vaja. Niipalju avarat ruumi on praegu, et mõnus kohe. Lapsed olid samal arvamusel. Ahi loomulikult tuleb, sest aastaringi meil nii soe ei ole, kui näiteks täna oli.

Suur tänu minu "eksile", kes töid juhatas, isale ja Jaskarile. Suur töö sai tehtud.

Täna hommikul oli pilt selline

Töö käib täies hoos

Selline oli vanal ajal ahju põhi, maakividest.

Selliseid muumia rotte tuli ahju alt välja kümmekond. Ja kaltsu oli ka ahju alla veetud päris arvestatav kogus.

Õhtul oli pilt selline

Pottsepal käsul säilitati niipalju vana materjali, kui võimalik. See peab nüüd ennast vihma käes puhtaks pesema...kui tuleb vihma.

Uue ahju ja pliidi materjal

Kõndima ma täna ei jõudnud, sest päev aega rassinud mehed olid näljased ja tahtsid süüa kiiresti. Tegin esimese rabarberikisselli täna ja peale vaaritamist sai natukene veel elamist koristatud. Homme jõuan vast kõndima ka.

Nädala kokkuvõte

Olen nüüd teist nädalat jalgel olnud ja aeg on teha kokkuvõte.

Sihilikku käimist nädalaga on kogunenud 31,72 km, mille käigus põletasin ära 2296 kilokalorit. Püüdsin käia iga päev, vaid ühel päeval ma seda ei jõudnud. Miks, ei mäletagi. Ahjaa, siis olid mul külalised ja näotu oleks olnud lihtsalt minema kõndida.

Muidu on aga selle kõndimisega nii, et ma tunnen, et see ongi nüüd osa minu päevast. Tavaliselt jõuan ma seda teha siis, kui lapsed juba voodisse on läinud. Valgust on peale üheksat väljas veel piisavalt ja kevad õhtud on nii või naa imelised. Lust on lausa kõndida. Metegi tegi laipäeva õhtul minuga tiiru kaasa. Siis kablutasime koos üle 9 km. läbi.

Vahepeal olen saanud 40 - aastaseks. Tähistasime tagasihoidlikult pereringis ja meeles pidasid ka mõned special sõbrad, kes võtsid vaevaks isiklikult kohale tulla. Väga armas.

Põhitoit oli tort, mida oleme söönud jutti neli päeva ja praegugi on köögis laual igale tükk hommikuks. Ei mingit traditsioonilist kartulisalatit. Ma püüdsin ennast ikka tagasi hoida, aga kodutehtud Napoleoni koogiga läksin küll üle piiri - liiga hea oli, eriti teisel päeval.

Täna oli Steni 13. sünnipäev. Et ta ennast ka natukene eriliselt tunneks sel tähtsal päeval, siis tegin talle ettepaneku "pisikene"sünnipäevareis teha. Vaid mina ja tema. Pisikene sellepärast, et ma juba tean, et ega mehed eriti pikematest väljasõitudest huvitatud ei olegi. Ja saigi meie väljasõit tehtud kiirelt ja kasulikult. Sten jäi igati rahule.

Kingitustest ka põgusalt, siis teate, mida ühele viiekümnendikku käivale naisterahvale kinkida. Kõige üllatavam kink oli Polar Loop 2 aktiivsus käevõru. Ma märkasin sellist töö juures ühel naisterahval randmel. Aga mida see endast kujutas, polnud mul aimugi. Seega ei osanud ma omale sellist asja tahtagi ja veel vähem sellest unistada. Ja siis ühtäkki potsatas see minu ette lauale.

Sain kohe aru, et sellega on rohkem pusimist ja kulus päev, enne kui ma hakkasin uurima netist, mida sellega peale hakata ja kuidas talle üldse elu sisse saada. Nüüd olen ma seda pooltesit päeva kasutanud ja hakkan vaikselt aimama juba, mida see mulle näitab. Esiteks on see justkui kella eest. Jälgib mu und, samme, aktiivsust, kui jään kauemaks kui 55 minutit istuma, annab ta märku, et aeg on ennast liigutada. Minul seda veel juhtunud ei ole selle pisikese ajaga, aga homme töö juures on näha, kas toimib. Seal ma ju põhiliselt istun.

Kogu selle info saan ma arvutisse laadida ja igasugu statistikat oma tegevuste kohta vaadata ja omad järeldused teha ja oma aktiivsust reguleerida vastavalt vajadusele. Peenike värk ühesõnaga.

Veel sain ma (minu auto) kingiks ühe jooksu tutikaid suverehve koos alla panekuga. Täna tegin ka esimese sõidu ja ei ühtki paha sõna, kõik funktsioneerib.

Kujutage nüüd ette otse ahjust tulnud suitsukana, kes on kaelani küüslauku täis topitud. Vot just sellise kana sain ma ka sünnipäevaks, mille kohe kogu seltskonnaga ka ära sõime. Mõnus soolane amps magusa vahele.

Üks kõige väärtuslikum ja kasulikum kink on mul juba pikemat aega kasutuses. See on kurikuulus LUX tolmuimeja, millel just täna sai esimest korda tolmukott täis. Nüüd ma pean hoogu võtma ja ka selle vahetamisega ennast kurssi viima. Ega ei ole lihtne enam selles vanuses kaasaegsete tehnikavidinatega ennast kurssi viia. Paras pingutus juba.

Lisaks sain ma arvestatava hulga sularaha kingiks pluss kolleegide poolt kinkekaardi, mis ootavad veel realiseerimist.

Ja lilled. Niipalju lilli ma polegi vist veel kunagi sünnipäeva puhul saanud. Ühed ilusamad kui teised. Aitäh asjaosalisetele. Nüüd on see siis tehtud ja möödas.

Sünnipäeva selfi - 40:D

Südamenädala tulemused

Nädal on läbi ja on aeg teha kokkuvõtteid. Minu südamenädala raames sadud tulemused:

Kiiret kõndi (ca. 6 km /h) tuli kokku nädalaga 23,21 km
Rattasõitu 7,34 km
Kaloreid kulutasin 1871 kcal

Lisaks sellele loomulikult igapäevane liikumine ja tegutsemine. Olen söönud tervislikult, joonud palju rohelist teed ja õhtul peale kuute ei toimunud mingit söömist, vaid tee. Maiustanud ei ole.

Kaalunumber käesoleva nädala algul oli 67,7 kg. Homme hommikul avaldan FB-i lehel uue kaalumise tulemuse. Praegu pole mõtet kaaluda.

Ise olen ma rahul oma nädalaga ja uhke oma tahtejõu üle. Kõndimine on olnud mõnus vaheldus päevale, sundinud ma ennast ei ole. Ilmu on olnud igasuguseid, aga õige riietusega pole ma ilma pärast küll tuppa istuma jäänud.

Ja nüüd preemiast. Et sama liini jätkata, premeerisin ennast uute kummikutega. Aitäh internetipoele Las kallab. Testkõndimine sai tehtud ja mulje on hea, jalad tundsid ennast neis väga mugavalt.

Uuel nädalal uue hooga! Premeerima ma ennast muidugi igal nädalal ei hakka, edaspidi on preemiaks alanev kaalunumber. Loodetavasti.

Äpardused

Täna on laupäev ja meil on siin juba mõndagi juhtunud. Päris rahutult algas meie nädalavahetus.

Reedel, peale tööd, kui lapsed olid "aiast" kokku korjatud, lippasin Konsumisse, et midagi süüs koju viia. Hakkan siis kassas maksma ja selgub, et pole piisavalt vahendeid. Täielik üllatus, sest eelmine päev olin just automaadist oma seise kontrollinud ja vahepeal olin käinud vaid tankimas ja sedagi vaid 12 euri eest. Olin üsna kindel, et kaart lihtsalt ei funkand tol hetkel. Juhtub ju ikka. Lätis on mul sedasi näiteks ennegi olnud. Ühes poes ei saa maksta, teises aga kõik korras.

Jumal tänatud, et mul oli kasutada varu kaart, sain vähemalt toidu eest makstud. Suht piinlik oleks olnud veel kaup tagastada, sest mida sa ronid poodi, kui rahagi ei ole :D

Võtsin suuna kohe automaadi juurde, et vaadata, mis värk toimub. Ja oligi, konto jumalast nullis:) Siis mul hakkas juba mure tekkima. Mis küll juhtuda sai. Otsekorraldusi mul ei ole, kuskil raha laristanud ka ei ole. Hakkasin kartma juba, et keegi on mu pinni äkki kopeerinud eelmisel päeval, kui kontojääki vaatasin. Mine tea. Igasugu hulle on liikvel.

Hakkasin meeltesegaduses koju sõitma, ise püüdsin kogu aeg meenutada on viimaseid käike kaardiga. Sain siis arvutisse, et järgi vaadata, mis mu kontol toimub. Selgus, et olin kogu oma kontol oleva raha eest viimati tankinud. Kogu raha oli broneeritud, kuigi mu autosse ei mahu niipalju bensiinigi.

Helistasin panka infotelefonile ja uurisin, mis toimub. See võttis mu pingeid vähe maha, sest nii pidavat mingi süsteemi vea tõttu vahest juhtuma. Vähemalt oli mu raha kindlas kohas ja mul oli lootus, et kõik saab endiseks. Kunagi.

Täna lõpuks võtsin ühendust ka tanklaga, otsiti mu ostutšekk välja ja saadeti meilile. Ma ei võta kunagi tšekki, aga soovitati soojalt seda alati teha edaspidi. Pangas vaidlustasin tehingu ja asi saab vast kunagi korda. Ehmatas ikka korralikult ära küll seline asi.

Ühest jamast enamvähem toibunud, sain kõne, et Metega on õnnetus juhtunud. Reede õhtu, läksid küla peale jalkat mängima. Mete kutsus veel isegi Meena ebatradtsiooniliselt kampa ja läinud nad olid. Olime Stigiga kahekesi kodus ja toimetasime rahulike südametega.

Mete oli mänguhoos palli püüdnud ja peaga täie hooga vastu palki hüpanud. Kui ta koju toimetati ja ta vaid nuttis valust, otsustasin kiirabi kutsuda. Külmakott sai kohe peale ja laps pikali. Kiirabi jagas esmaseid võtteid ja uuris seisundi kohta. Küsis ühtlasi ka, ega käed lapsel krampi ei tõmbu. Tol hetkel ei tõmbunud. Kui me aga jupp aega juba olime kiirabi oodanud, läks Mete paanikasse ja tõmbas teki alt oma moondunud käed välja. Need oli kanged ja näpud enam välja ei sirutunud. See oli õudne vaatepilt. Ma helistasin uuesti 112-le ja seletasin meedikule, mis toimub. Paluti masseerida käsi ja lapsega kontakti hoida. Oh õudust ja kiirabi polnud kuskil.

Pea 50 minutit kulus kiirabil kohale jõudmiseks. Siis olin ma küll juba vihane nende reformide peale, et kõik kuhugil keskustesse koondatakse ja kiiret abi loota eriti ei ole, kui küsimus oleks tõesti olnud kiires abis.

Mete otsustati Tartusse kontrolli viia. Enne anti talle abi ja käed said vabaks. Kiirabi autos ühendati ta kohe aparaatide külge, mind võeti ka kaasa ja vilkurite saatel algas sõit Tartusse. Autos hakkas Metel enesetunne juba paranema, isegi naeratas suunurgast ja nutt oli ka lakanud.

Kui Metet toast kanderaamil välja viidi, hakkasid Stig ja Meena kõva häälega nutma. Nii kurvad olid nad õe pärast. Mete ja Meena vahel hakkab jää vaikselt sulama ja Mete on juba päris sõbralik Meena suhtes. Väga positiivne.

Haiglas käis Mete kompuuter uuringul ja kõik oli peaga korras. Avastati üks teine probleem, millega me kohe tegelema hakkama. Mete peavaludele on nüüd seletus.

Koju jõudsime me öösel kell 3 ja olime surmväsinud. Tänane päev on ka enamvähem kõik magamatuse nahka läinud. Tegime kambakesi isegi kohe peale hommikusööki uue une. Mõnus oli päev maha magada. Jõudsin hiljem veel koristada ka, söök oli mul eilsest juba valmis ja õhtul, välja puhanuna, tegim ühe rattasõidu kambaga. Mete jäi vaid koju, et rahus olla ja taastuda. Läks õnneks.

Meie rattasõidust on pisikene ülesvõte ka Shoppingq FB-i lehel (LINK).

Südamenädala kokkuvõtte teen esmaspäeval ja siis saab näha, mida kaal ütleb. Tubli olen ma igatahes küll olnud, nii söögi kui ka liikumise osas. Ma isegi premeerisin ennast juba selle eest. Ei, mitte kookide ja tordiga, aga uute kummikutega:D Sellest juba õige pea lähemalt.

Ilusat ja turvalist homset pühapäeva kõigile!

Iga päev kogen midagi uut

Olen siin, et jällegi väike jälg maha jätta ja et oleks, mida meenutada...näiteks aasta pärast. Täna oli mul hetk aega ja ma lihtsalt kerisin vanu postitusi, et vaadata, mis olnud ja mida me kõike teinud oleme. Väga mõnus oli meenutada. Ilma üles märkimata ei mäletaks ma pooli asjugi. Seepärast olengi ma täna jälle kohal, et midagi meenutamiseks kirja panna. Ema küll arvas, et kui internett ükskord millegipärast ära kaduma peaks, siis on kõik läinud. Mina aga vastasin, et internetist ei pidavat ju midagi kaduma minema, kõik mis sa sinna riputad, jääb igaveseks sinna. Mine sa tea, kuidas tegelikult on ja mida tulevik toob. Mina loodan ikka vanas eas oma meenutusi mõne kaasaegse nutiseadme vahendusel meenutada.

On kuidas on sellega, mina jätkan.

Millest ma siis alustan. Aeg on mul tegus olnud, nagu alati. Tänu ema vastutulelikusele on mul piisavalt aega oma eraelu jaoks olnud. Ta võtab peale tööd meelsasti lapsed, et ma ei peaks otsejuttis kohe kodu kihutama vaid saaksin ka natukene enda jaoks elada. Nii ma siis olen päris tihti juhust kasutanud ja ühtteist organiseerinud ja asjalikke asju teinud. Vahest on süümekad küll, aga siis helistab jällegi ema ise ja uurib, kas lapsi poleks vaja tuua lasteaiast. See võtab vähe pinget maha ja pole probleemi, kuidas ma sedajagu vaba aega kasutada saaksin.

Nii ma olen osa saanud paberimaailma töötoast, mis toimus meil ühe sünnipäeva raames töökohas. Olin küll algul nördinud ja pika näoga, kui aru sain, mis tegelikult toimuma hakkab. Ma kujutasin ikka ette, et istume kõik ühiselt pika ja lookas laua taha, nagu traditsiooniline on sünnipäevadel. Aga ei, hakkasime hoopis paberimaailma avastama. Ja ma pean ütlema, et vägagi huvitav oli. Minu maailmapilt sai hoopis avaramaks.

Väga huvitav oli. Mida kõike saab paberist valmistada, saavad huvilised vaadata siit. Täielik uudis minu jaoks ja mina lollike pusisin Meena sünnipäeva dekoratsioonide kallal paljaste kääridega. Täiesti mõttetu aktsioon minu poolt peale seda, kui ma nägin, kuidas tegelikult asjad käivad. Saab hoopis lihtsamalt, loomingulisemalt ja kvaliteetsemalt. Aga eks me iga päev õpime midagi, mina küll vähemalt.

Üheks õhtuks tegime Metega plaanid. Leppisime kokku, et ta sõidab bussiga Viljandisse, veedab seal omapäi poolteist tundi ja siis saame kokku. See oli tal esmakordne pikem reis üksipäini ja bussiga. Mina tema vanuses sõitsin juba ammu Ruhja ja Viljandi vahet liinibussidega. Aeg temalgi natukene ilma näha. Põhiline oli see, et paar päeva varem, kui ma oma plaani talle teatavaks tegin, käis ta mul sabas ja küsis pidevalt, kas midagi aidata on vaja. Kuradi head päevad olid. Nüüd on see muidugi kõik läbi. Elu läheb vana rada pidi edasi.

Ega me siis niisama asjata ka seda õhtut ei plaaninud. Metekesele oli jalanõusid vaja. Käis mulle juba ammu peale, et millal ometi? Et see jutt juba lõppeks, oli vaja asjaga tegeleda. Saime siis linnas kokku, nagu plaanitud, Jaskar ühines ka meiega ja esimese asjana otsustasime sööma minna. Kõik olid nõus minu plaaniga.

Lapsed tellisid omale pitsad, mina kinoa salati rohelisel padjal (seda saate vaadata minu Instagramist). Ma olen juba mõned päevad rämpstoidust eemal ja püüan midagi oma lisakilodega ette võtta. Ma tean, et see ei huvita kedagi. Igal pool ainult üks kaalulangetamine ja tervislik toit. Ega see mind ka igal eluhetkel ei huvita, eriti veel teiste võitlused, aga praegu on see mul teema, nii et kannatage ära. Hood käivad ikka hooti peale.

No ja kui kõhud täis, mõtlesin ma sisimas, et sellega asi piirdub ja kodu sõit. Mete oli eelnevalt saanud poolteist tundi tahtmist mööda poodides ringi vaadata. Viljandis on teada tuntud vilets jalanõude valik ja mina ei lootnudki mingit lahendust leida. Aga ei, Metel alles siis elu sisse tuli. Talle hirmsasti meeldib poodides ringi vaadata, eriti minuga.

Jaskar aimas halba ja läks kohe rahus ära autosse ootama. Vaatasime siis kõik tähtsamad poed üle, aga jalanõusid ei leidnud. Mete aga nõudis, et Rademanni on ka vaja minna. Ahaahaa, Rademanni. Ise ei oska poe nimegi korralikult välja õelda.

Jaskar sõidutas meid siis järgmisesse kaubanduskeskusesse. Mugav oli seigelda, kui juht ees.

Rademarist me lõpuks pika valimise ja proovimise peale sobivad jalanõud leidsime. Jumal tänatud. Muidu poleks ma edasist häda jõudnud ära kuulata.

Mete jäi õhtuga igati rahule ja oh häda, palus, et me kordaks midagi sarnast jälle. Ma ei hakanud midagi lubama, muidu ta hakkab kohe mulle jälle uue hooga peale käima.

Sellega meie seiklused ei piirdunud. Jaskar otsustas äkki, et temal on vaja sõbra juurde saada ja see jäävat tee peale. Mis sest, et kruusatee. Kruusateel sõitmine tähendab, et auto on pärast ülepeakaela porine. Kõige hullem, et ta sõitis kohale, astus autost välja ja ei seletanud üldsegi, kus me asume. Pärapõrgus kuskil olime. Kuidas ma oleks pidanud kodutee üles leidma. Õnneks oli Mete mulle seltsiks ja kahepeale ruiusime välja sealt ja saime jälle õigele teele. Tol õhtul oli imeline ilm kahe vikerkaarega, mida me püüdsime ka pildile saada, aga minul see ei õnnestunudki. Hiljem oli FB aga ilusaid ülesvõtteid täis.

Ühel õhtul sain ma maniküüris käia, teisel "eksiga" söömas, kolmandal kinos, neljandal jälle söömas. Mis elul viga.

Kõige suurem töövõit on olnud Kredexi väljamakse, milleni jõudmiseks on kulunud üsna palju aega ja asjaajamist. Lõpuks oleme nii kaugel, et homme saabub osaliselt materjal, teine osa saabub juba koos potsepaga ja tööd võivad alata. Alustame uue pottahju ehitusega. Ok, enne tuleb vana lammutada, see pidi kõige hullem asi olema. Ma ei taha mõeldagi, milline apats siin jälle olema hakkab. Õnneks olen ma suurema osa ajast tööl.

Nagu te teate, siis ma alustasin enda liigutamisega. Pargin auto töökohast 1,3 km kaugusele ja jalutan tööle, et siis päev aega istuda. Vahelduseks ka süüa. Lubasin oma päeva menüüd ka näidata.

Kolmapäev nägi välja selline. Hommikul joon kodus suure kruusi rohelist teed piimaga. Kohvi ma enam ei joo. Hakkas tervisele.

Kuna töö juures oli hommikuks omlett, siis seda ma tavaliselt ei söö. See on kord nädalas nii. Ülejäänud hommikud söön putru. Õnneks on meil igal kolmapäeval puuvilja päev, peab kenasti lõunani vastu, kui saab õunu, banaane, viinamarju näksida.

Lõunasöök oli teisipäeval valitud mul praad. Tavaliselt söön suppi või mingit huvitavat salatit. Magustoitu söön haruharva.

Hakkpraad, 2.20€

Igal võimalikul hetkel püüan rohelist teed juua, kuhu lõikan sisse ingverit ja sidrunit.

Kolmapäevast reedeni on puuviljad kogu aeg vabalt saada. Kui tuleb isu midagi näksida, saab söögisaalist alati tuua.

Kõik võimalused tervislikuks toitumiseks on töö juures olemas. Nii ma siis olen hakanud ennast ka liigutama rohkem ja pean ütlema, üks võit on juba käes - ainevahetus on korras.

Samal õhtul käisin ma  veel linna peal ja kuna mul oli natukene vaba aega, mõtlesin külastada järjekordselt City Lokaali. Olin seal kinagi ammu käinud ja isegi kirjutasin sellest siin blogis. Mida ja kunas, ma ei mäleta. Aga no kesklinnas, otse Grand Hotelli kõrval selline keskpärane koht, et anna olla. Ma olen nii pettunud. Täiesti väsinud on see söögikoht. Ja millised hinnad. Tellisin värske salati feta juustuga ja lootsin, et 4€ eest peaks juba paljast salati nägemisest kõhu täis saama. See aga, mis lauda toodi,  võttis küll sõnatuks. Hiinakapsas oli ära ribastatud, paar oliivi, tomatit, sibularõngast ja juustu tükki ja vsjo.

Ma saan aru, et taldrik oleks hinna sees olnud, siis küll. Ilus taldrik oli, aga see õhuke kiht salatit taldrikul valmistas küll pettumuse.

Ütleme nii, et ega seal rahvast ka ei olnud. Teenindaja lõsutas tooli otsas kellegi tuttavaga juttu puhuda, ühed daamid olid tulnud lihtsalt kohvitassi taha sooja kohta lobisema ja oligi kõik. Menüü oli lihtsamate killast, ei midagi erilist. Aga mis ma ikka seletan, minge vaadake ise.

Meeldiv avastus Viljandis on olnud söögikoht Herr Artur, Kauba tänava nurgal. Teenimatult vähe rahvast on sealgi, aga toit on üllatavalt hea ja näeb ilus välja.

Jutt käib vaid toidu ümber, siis mainiks ära ka, et meil oli üks tööhommikusöök üllataval kombel Grand Hotelli restoranis. Kas pole mitte vahva. Sain elus esimest korda Brita torti maitsta. Inimene õpib kogu elu...

Ruhja - Valmiera

Täna sai traditsiooniline Läti tripp tehtud, seega ka lubatud postitus kohtadest kus ma ilmtingimata alati käin. Kuna aeg on alati napp, siis ega palju käia ei saa ja ei jõuakski.

Täna saime alles peale lõunat startida, sest hommik oli lubatud Metele. Ta osales Karksi-Nuia maanteejooksul (5 km), kus ta saavutas oma vanusegrupis 10. koha. Nüüd nuiab ta ennast ka Viljandi ümberjärve jooksule. Minule tähendab see sofri tööd, sest keegi peab ju preilit sõidutama nendele tema "üritustele".

Viimane pingutus

Tõusime me vara hommikul. Stig oli aktsioonis jub pool seitse. No ei näe vabal päeval magada. Ta püüdis küll teisi mitte segada, aga lapse asi. Ja nii me riburada tõusime, nagu unetud. Mina kasutasin aega kasulikult ja sain vannitoa enne kodust lahkumist läikima löödud. Toad tõmbasin ka tolmuimejaga üle, sest oli teada, et ega mul päeva jooksul enam mahti ei ole selliste asjadega tegeleda. Päev oli planeeritud.

Läti poole startisime poole kahe paiku. Täna nägi ring välja selline. Alustasime Ruhja Top'ist, Brivibas iela 8 (tõlkes vabaduse tänav/plats). Tavaliselt me kas käime vaid Ruhjas või siis vaid Valmieras. Täna aga otsustasime alustada Topiga, et tee peale kaasa võtta vastupandamatult maitsvaid saiakesi. Hea tee peal aega viita söömisega. Ruhjast Valmierasse on maad 44 km.

Nagu näha on pood avatud peaaegu alati. Õhtuti on kahjuks saiakeste valik juba niru või üldse olematu. Peegelpildist võib aga näha, et ma ei tohiks üldse saiakeste peale mõeldagi, aga ei saa. Iseloom on väga nõrk praegu selle koha pealt. Meie sattusime lõuna paiku poodi ja saime oma saiakeste portsu kätte.

Viimase aja hitt meie peres on kiivid ja neid ma siis alati koju ka ostan ja miks mitte, kui kilo hind on vaid 0.99 eurosenti.

Kodus on mul üks kommipurk, kus sees olid erinevate maitsetega lutsukommid. Kui see tühjaks sai originaaltoodangust, olen ma ostnud täitmiseks komme Topist, neid samu 1.12 € hinnaga. Geniaalne lahendus, aga sel korral jäid ostmata. Olin saiakestega liiga õhinas.

Stigi lemmik on Mozzarella juust ja seda saab Topist normaalse hinnaga, peeaegu sama hinnatase nagu Saksamaalgi. Eestis on pea alati hind üle euro.

Saiakesi tehakse sealsamas kohapeal, kõigile nähtavalt. Vahest ma unustan ennast vaatama, niivõrd kiftilt ja professionaalselt käivad nad taignaga ringi ja kellele ei meeldiks soojad saiakesed otse ahjust. Stritsli hind on natukene üle euro.

Topis on saadaval ka väga hea hinnaga Tarhun. Vene ajast mäletan seda jooki ja ostan alati ühe pudeli koju kaasa.

Hea parem tee peale kaasa ostetud, võtsime sihi Valmiera peale. Suud matsusid ja ema sajatas, et minuga on võimatu kaalust alla saada, kui esimene reis saiapoodi on. Aga mis teha, mingi rõõm peab ju elus olema. Las ta siis olla söömisrõõm.

Tänasele postitusele mõeldes, võtsime ebatavapäraselt esimeseks sihiks Valmiera Maxima, mis ei jää millegi poolest alla Pärnu 3X-ga Maximale. Sealt tasub osta kõik söögikraam, kui teil see plaan on. Midagi on alati soodukas. Eriti tasub rõhku panna lihaletile.

Georga Apina iela 10a, Valmiera

Veel avastasime me ühe Outleti poe, mis vist on äsja sinna tekkinud. Enne pole silma jäänud. Astusime sisse uudistama.

Desigual kleite vali, millist vaid soovid

Aigle kummikud, aga kahjuks 44 suurus. Hind oli 40 €.

Võib-olla laiema silmaringiga inimesed enne kuulnud midagi fitness kummikutest (Fitness Gummistiefel), aga minu jaoks olid sellised asjad küll täielikuks uudiseks. Ja seda vaid 6 euro eest.

Keegi on oma kapi jalad kingadele paigaldanud:D

Lubasime Maximasse vaid kontrollostule põigata, et kassatšekiga poe aadress saada, aga väljusime korvitäie söögiga. Puuvilja-köögiviljalett on Maximates alati tasemel. Ja kui vaadata, siis on peaaegu kõik soodushindadega, mida iganes see siis ei tähenda. Aga tead vähemalt, et oled soodsalt saanud.

Edasi põrutasime sellesse pudi-padi poodi, mis oleks justkui kummist ja millest ma juba juttu olen teinud (LINK)

Sinna ma täna sisse ei läinud, sest mul polnud sealt midagi vaja. Võtsin vaid tänava nime fookusesse, et teil seda kergem leida oleks.

Peatävalt peaks vaade selline olema. Kirik võtta pidepunktiks. Mina võtsingi suuna jalutades kiriku poole, sest peale kirikut on üks hea pood, kust igasugu parfümeeria nänni osta. Ja ikka alati soodushindadega. Tegemist siis Drogasega.

Dzirnavu iela 57

Poes valitses tühjus. Tavaliselt on seal ikka ostjaid ka, aga sel korral oli ruumi isegi liikuda. Riiulid on lookas. Kasutasin juhust ja ostsin omale otsa saanud kuumakaitsele asenduse. Eelnevalt kasutasin Syoss'i firma kuumakaitset, nüüd pidin leppima uue valikuga, sest muud lihtsalt ei õnnestunud leida. Aga jällegi, soodushind tootel (got2b), miks siis mitte proovida midagi uut.

Sellest poest ostan ma tavaliselt ka oma šampoonid-dušigeelid perele.

Valleta'sse me sel korral ei jõudnud ja vajadust ka nagu ei olnud. Mõned poed, mis meenuvad: Lindex, Euroskor, New Yorker, CCC, Sportland, IKI, Douglas, Monton...

Rīgas iela 4, Valmiera (foto internetiavarustest) 

Kel aega, võib nõrkemiseni shopata. Peatänav kubiseb poodidest, kuhu mina veel jõudnud ei ole. Minu lagi on Maxima, Depo ja healjuhul ka Valleta.

Depo on alati programmis. Täna kavatsesin ma nõudepesumasinale tabletid ja soola osta pluss pesupesemisvahendi. Hea on minna poodi, kui kindel siht silme ees on.

Depost olen ma kirjutanud pikemalt siin.

Depo osaline rattavalik

Rehvide hinnakiri

Ja oligi kõik. Kel sellest väheks jääb, siis soojalt soovitan Poolas külastada sellist poodi...

Olge siis mõistlikud ja ärge kuhjake igasugust mõttetut jama kokku. Ma ise küll püüan:)

PS: Pildid on tehtud kõik minu "kalli" telefoniga. Palun mõistvat suhtumist!