Küsimused mulle

3. jaanuar 2017

Viimased vabad päevad

Aeg lendab. Paari päeva pärast lõppeb puhkus ja siis ei saa enam 11-ni magada, nagu me seda lastega praegu harrastame. Päris mõnus on. Me pole ka erilisi kohustusi endale võtnud, et kuhugile peaks kellaajaliselt organiseeritult minema. Kui oleme midagi teinud, siis spontaanselt ja nii, et "aega"küll".

Ilmad on enamjagu olnud sellised, et keegi õue kippunud ei ole. Meie plekk-katus reedab kohe, kui tugev sadu väljas on. Täna oli üle pika aja selline ilus talveilm. Maa oli valge, lumehelbeid langes, kõik oli rahulik, ei mingit tuult ega tormi. Meena oli esimene ärkaja ja andis kohe kõigile teada, et lumi maas. Oh seda rõõmu, kui Stig ruloo akna eest keris ja andis teada, et kohe on õue minek.

Ma laitsin tal selle kohe maha, sest enne oleks vaja ikka korralikult üles ärgata, riidesse panna, süüa, pesta. Kõik see võtab aega. Kell oli küll palju juba,aga kui me kõik need asjad tehtud saime, oli juba kell peale lõunat.

Mul on nii, et kui ma midagi tegema hakkan, siis üks töö viib teiseni ja kui ma sellest karusselist maha ei astu, siis jätkub tegemist 24/7. Kui ma tahan pliidil mingit sööki teha, on vaja kõigepealt minna puide järele. Täna oli vaja enne tuhk ka välja viia. Siis on vaja aegajalt tühje purke-pudeleid lehtla alla viia, prügikott välja viia, kassidele garaažist toitu tuua. Ah jaa, täna oli vaja kõigepealt teed lumest puhtaks pühkida.

Kui välja toimetused tehtud, siis on vaja eelmise päeva vedelema jäänud söögid ära koristada, nõud pesta, laud puhtaks teha. Mõnikord teen ma selle ka õhtul ära, aga ega ma eriti ei põe, kui kõik nii jääb, nagu õhtul seis on. Mõnus on küll hommikul korras kööki tulla, aga mõnus on otse teleka eest õhtul magama ka minna, mitte toimkonda tulla.

Kui tuli pliidi all, siis ma lapin tavaliselt pesu kokku, jagan kappidesse. Täna tühjendasi Meena prügikasti, kus hunnikute viisi paberit, mis kõik ta käe alt läbi käinud on. Muudkui istub, meisterdab ja joonistab. Ajast, kui ma tal telefoni käest ära võtsin, on laps palju loovam, rõõmsam ja otsib omale ise tegevusi. Nagu raamatu lugeminegi. Päeva jooksul luban ma mõned korrad neil ka tahvlis olla, mida nad Stigiga koos sõbralikult jagavad ja ise arvestavad aega, et kõik ikka võrdne oleks. Sest jumal hoidku, kui keegi kauem saab oma mänge mängida.

Ma siin vahepeal kaalusin, kas annan Meenale telefoni tagasi, sest ta ikka päris palju õpib ka sealt. Inglise keelt näiteks. Tal on oma pisikesed youtuberid, keda ta jälgib ja jälendada püüab. Siis ta filmib oma meigivideosid ja on ta ülimalt õnnelik, kui ta saab mulle oma tegevust ja sõpru tutvustada. Natuke kahju on, et ma teda telefonist lahutanud olen. Aga ei tahaks järele ka anda, võin talle vahest oma telefoni laenata, et ta saaks jälle midagi üles filmida. Suurena on tal seda kõike väga lahe vaadata:)

Kui ma siis väljast oma kodinatega tuppa tulin, olid Stig ja Meena juba esikus valmis õue minema. Aitasin nad riidesse ja läinud nad olidki. Ma ei suutnud vastu panna ja panin ennast ka riidesse, et neist mõned talvised pildid teha aga juhtus nii, et lihtsam oli pisikene video teha. Jällegi, kunagi tulevikus mega huvitav vaadata. Ja ilm oli tõesti ilus, isegi päike piilus hetkeks.

Milline rõõm, ülemus helistas ja palus mul puhkus katkestada, tööjõudu on vaja. Mõnus:) Tegelt ka!

Pisikene õuevideo ka teile vaatamiseks...


1. jaanuar 2017

Aasta uus

Head uue aasta algust kõigile! Alustaksin oma tänast ja selle aasta esimest postitust Marimelli sõnadega:

...võtke iga läbikukkumist kivimügarikuna, millest saate lihtsalt üle astuda ja edasi ja kaugemale ja kõrgemale liikuda. Võtke iga negatiivset kommentaari positiivsena, et olla ise parem. Ärge heituge iga sita peale, mida keegi kuskil kobiseb. Te pole sellepärast kehvem, et keegi teid tundmata või tausta teadmata, midagi arvab.

Niisiis aastalõpust. Ei olnud meil mingit vaaritamist ega padusöömist, ei teleka vaatamist. Suuremad lapsed kasvatasid oma "digiküüru", väiksemad mürasid niisama. Kõik ootasid kuuse alla minekut, et ilutulestikku vaadata. Ma imestan, et kõik vapralt ärkvel püsisid, magamine polnud sel aastal mingi teema.

Ainuke asi, mis natukene pead vangutama pani, oli ilm. Lausvihma sadas taevast alla. Stig ja meena palusid küll "jumalat", et see lõpuks lõppeks, aga ei. Kesköö lähenedes aitasin lapsed soojalt riidesse, pakkisin nad autosse ja läksime küla peale. Parkisime auto ohutusse kaugusesse, kutsusime ema ka kaasa ja läksime kottpimedas küla peale asja uurima. Kohe hakkas ka rahvas kogunema. Lastel oli põnev. Ikkagi pime ja saladuslik, vihmasadu lisaks. Mõnusad porilombid, kus Stig täiesti süüdimatult hüppas ja pritsis nii teisi kui ennast. Lõpetas alles siis, kui talle pori näkku lendas.


Tulevärk oli meie pisikese küla kohta vägev. Patt oleks olnud kodus istuda ja lapsed sellest kogemusest ilma jätta.See käib ju ikkagi aastavahetuse juurde - ilutulestik. Ettenägelikumad olid shampuse kaasa võtnud, mida lahkelt ka meiega jagati. Siis traditsiooniline "head uut aastat" külarhava vahel ja oligi koju sõit.

Meena tundus veel ergas ja magama minna ei soovinud. Meie Stigiga läksime kohe voodisse. Kohe nõuri unejuttu, millest ma ikka pääseda lootsin, aga ei. Harjumus on nii sees, et iga jumala õhtul pean ma lugema. Ei anta armu isegi uusaasta ööl. Raamat hakkas just minu jaoks huvitavaks muutuma, kui Stig nohises juba magades. Oli ikka väsinud küll. Ja kui kuulajaid ei olnud, oli vähe nadi kõva häälega raamatut edasi ka lugeda.

Aga ega ma siis veel pääsenud ei olnud. Meena oli teleka ees ja pidin teda iga natukese aja tagant hõikama, et ega ta äkki magama pole jäänud. Kui vastust enam ei tulnud, oli asi selge. Ajasin ennast püsti ja organiseerisin tema ka voodisse. Selline vaikne, ilma alkoholita aastavahetus, nagu igal aastal.

Uni oli hea, kuni hommikul kella viie paiku kuulsin läbi une auto mürinat. Sellist asja, et öösel keegi siia ära eksib, juhtub aastas korra ja ju see kord oligi täna öösel ära. Ega mul hirmu ei ole, kui pimedas keegi meie ukse taha ära eksib. Võiks muidugi natukene olla, nii igaks juhuks.

Igatahes sel korral polnud midagi karta, omad. Alkohol oli oma töö teinud ja nüüd otsiti, kellega jätkata. Kaine peaga juba naljalt siia ei tulda. Liiga komplitseeritud.

Minu uni oli rikutud. Und ma enam ei saanud. Kasutasin aega erinevate laivide vaatamiseks ja lugesin siit sealt. Mida, kus ja mida ma kõigest sellest arvan, jätan sel korral ütlemata. Nii igaks juhuks. Kõigil ei ole seda privileegi, et võib oma arvamust avaldada ilma, et sind hiljem labasustega üle ei valata. Aga siinkohal paluks postituse algust lugeda ja natukene mõtiskleda.

Siin ma nüüd olen, 1. jaanuari hommikul juba kella viiest ärkvel. Stig oli ka varajane, aga tema jäi uuesti magama ja magas päris pikalt. Täitsa inimese tunne oli, kui vaid üks laps üleval oli - Meena siis. Tema vahtis voodist telekat ja oli ka justkui märkamatu.

Kuidas meie hommik jätkus, saate vaadata juba videost..



31. detsember 2016

Minu tähemärk ja Mangi aastahoroskoop 2016

Täna on aeg lõppevale aastale tagasi vaadata. Teen seda koos Mangi aastahoroskoobiga, et vaadata, mis on täppi läinud, mis mitte.
Niisiis....Mangi aastahoroskoop Sõnni tähemärgile aastal 2016


Kui ma oma tähemärgi ennustust loen, siis esimese raksuga ütleks, et täielik jama.

Lubatakse abielu, lapsi, kel lapsed juba olemas, pisiperet. Aga kohe ka nenditakse, et elame maailmas, mis on täis kriise. Meil aga on keerulistes olukordades rohkem õnne ellu jääda. See on juba tõele natukene lähemal. Seda võiks samastada koondamiste lainega, mis meil aastalõpus tööl aset leidis. Mina jäin sel korral ellu.

Jaanuaris näevad sõnnid vaimusilmas kõike head, mida korda saata vaja oleks. Perspektiivid, mis avanevad, rõõmustavad neid, paraku on neis ka omajagu illusioone. No ei ütleks. Mina olen selle aastaga rohkem saavutanud, kui ma eales loota oleks osanud. Jällegi näiteks töökoht, mis sadas alla lausa taevast ja tuli nii ootamatult.

Veebruaris lubatakse soodsaid olusid oma varasemate plaanide elluviimiseks, eriti mis puudutab isiklikku elu: abielu, elukohamuutust, kinnisvaratehinguid. Ei ole mul midagi muutunud, kõik on stabiilselt sama: abielu on juba ammu lahutatud, uuesti abielluda ei kavatse ja ei olegi seda kellegagi teha, elan samas kohas ja kinnisvara seis on ka aastaid juba sama.

Alates 16. veebruarist nõuab tööalane tegevus suuremat tähelepanu. Läheb täppi. Alustasin uues kohas 15. veebruaril ja eks esimesed nädalad olid pingelised ja vajasid sisseelamist. Tegelikult kulus selleks isegi rohkem aega, sest päris mitu kuud oli nii, et iga jumala päev õppisin midagi uut. Tagasi mõeldes võib ainult muiata, kuidas ma voodite maailma sukeldusin ja olin justkui võõrkeelses maailmas. Nüüdseks on asi selge ja naudin oma tööd.

Märtsis juba imestavad lähedased ja kolleegid, kuidas minul küll kulgeb kõik plaanipäraselt samal ajal kui maailmas ja lähiümbruses toimuvad pöördelised sündmused. Teiste eest ma kahjuks rääkida ei oska. Eks ma kodus muidugi rääkisin õhinaga oma tööst ja kui rahul ma uues kohas olen. Kas keegi imestas mu entusiasmi üle, pole mulle teada. Eestlased ju eriti oma tunnetest ei räägi. Igaüks nohiseb omaette oma nurgas.

Märtsikuu kolm viimast päeva olevat kui tilk tõkatit meepurki. Ei tea, ei mäleta. Ma olen nii positiivne inimene, et halba ma eriti ei mäleta. Ju siis pole olnud ja las nii jäädagi.

Aprillis ettevõtmised takerduvad. Eelmise kuu lõpus alguse saanud arusaamatused jätkuvad. Ohoo...mitte kuidagi ei tule meelde. Ja veel lausa 18. kuupäevani? Selgub, et elan siiski samas maailmas kus teisedki ja tormid ei jäta mindki puutumata. Mäluga on mul juba pikemat aega kehvasti, õnneks asjad, mida ma ei mäleta, on enamasti halvaendelised.

Tuleb ka tevisega probleeme - üks vana tõbi tuletab ennast meelde. Sellest mäletan ma küll midagi. Mis kuul see täpselt oli, ma ei tea, aga mu vana ärevushäire aastast 2011 andis märku. Kuidagi ma sain sellest omal jõual aga jagu. Jätsin kohvijoomist vähemaks ja sellest oli juba suur abi, et kõik muu ka paika loksuks.

Tüliderohkeks kisub 27. -30. aprill, ja mitte ainult tööl, vaid ka kodus. Mulle näib, et liiga palju on minu kanda ja vastutada. Jällegi ei oska eriti kurta. Olen oma töö alati heameelega ära teinud. Kodus hakkas sel ajal küttekollete lammutamine ja uute ehitus (LINK). Igati rõõmustav aeg. Ei olnud midagi hullu. Natukene rohkem paberimajandust ja kodus palju tolmu, aga tänu pere ja sõprade toetusele sai kõik tehtud.

Mais oleksin pidanud leidma oma teise poole. Kes otsib, see leiab. Mina pole saanud aega sellega tegeleda. Aga jah, nagu mulle meenub, on mu isa ka Sõnn ja tema leidis vist sel ajal omale teise poole.
Vanad Sõnnid (mina) oleksid pidanud suurt rõõmu tundma lastelastest, aga neid mul ka veel ei ole. Kusjuures paljudel minu eakaaaslastel juba on ja see on päris hirmutav. Kas tõesti olen juba sealmaal oma eluetapiga, et aeg on vanaemaks saama hakata. Ise küll veel nii ei tunne ja ei ole valmiski vanaemaks saama.

Juunis on rahalised raskused. No seda on lihtne minu horoskoopi sisse kirjutada, sest mul on krooniline rahapuudus. Mitte et ma mingi arutu laristaja oleks, aga mulle meeldib viimnegi sent millegisse asjalikku paigutada, millest on rõõmu pikaks ajaks. Sellisel juhul mul rahast kahju ei ole ja olen valmis närutama.

Juulis tunnen ma suurt vajadust tuulutamiseks. See on puhkusekuu, mis sobib reisideks nii kodu - kui välismaal. Tegelikult oli mul pisikene puhkus vahetult enne Jaanipäeva ja siis tegime lastega kiire tiiru Saksamaale(LINK). Juulis aga tegime Peipsiäärse kiirpuhkuse Kauksi puhkekülas (LINK), mis lastele jättis kustumatu mälestuse.

Kuu teises pooles elu nii roosiline enam ei ole - ootamatud sündmused ja muutunud olud viivad Sõnni tasakaalust välja. Siin kahtlustan ma raskeid aegu seoses Jaskariga. Temaga on mul sel aastal üksjagu muret olnud, äärepealt oleksin murdunud. Tänu pere toetusele olen ennast ikka ja jälle püsti ajanud, sest ma ei saa lubada omale murdumist. Pean vastutama siiski ka oma teiste laste heaolu eest.

Augustis jätkub minu halb tuju, sest turvalisus puudub, mida minuga väga harva juhtub. Tavaliselt olen ma ise tugi ja kindel sammas oma lähedastele. Ent maailmas toimuv paneb nüüd ka mind tuleviku pärast muretsema. Kui nüüd maailma mastaabis rääkida, siis sõda ma kardan ja kui ikka Nato lennukite müra minu maja kohal on, siis on mu kujutlusvõime piiritu. Kevadel ma isegi kaalusin mõtet, et milleks seda kartult maha panna, kui keegi võib iga hetk pommi mu põllulapile lennutada. Täielik sõjaolukorra tunne tuli peale. Ja eks hirmsaid asjumaailmas on ka päris ohtrasti juhtunud. Ei jõua üht asja unustadagi, kui uus katastroof peale tuleb.

Alates 23. augustist muutun väidetavalt taas optimistlikumaks. Hea seegi.

Septembris, mil maailmas on palju ebamäärasust, näitan üles suurepäraseid organisaatorivõimeid. Sõnniliku järjekindlusega loon ma endale ja oma perele õnnelikku elu. Alateadlikult võib - olla tõesti, sest oktoobris sai juba selgeks, et saan võimaluse kodus tööle hakata - päris oma kodukontori oma unistuste tööga:)

Oktoobris hakkan rohkem mõtlema ja vähem rabelema. Leian, et minu suurim väärtus on minu isiklik elu, ja need, kes ei abiellunud mais, saavad seda teha nüüd.  See ei käi absoluutselt minu kohta, see pidev mehe otsimine. Minu iskilik elu momendil on minu lapsed, mehele siin kohta ei ole.

Tegelikult eile oli mul kaks sellist "mehe" variant - ühe puhul ei võtnud mina vedu, teise puhul jõudis keegi teine juba käpa peale panna.

Ma siin müüsin oma kasutatud kodutehnikat ja see isik, kes siin järel käis, andsi mulle Messengeri kaudu teada, et võiksime suhtlema hakata. Ju ma siis läksin talle peale oma rasvaste juuste ja kodu jopega:D

Teine juhus oli eile peol, kus ma tõesti võin õelda kaugvaatluse põhjal, et seal oli üks mees, kes minu huvi äratas. Oli kohe selline nummi, et oleks võinud lähemalt tundma küll õppida. Aga see asi lõppes juba eos, sest ma ei saanud aru, kellega ta sinna tulnud oli ja lõpuks selgus, et tal oli juba käpp peale pandud. Aga ega sest midagi ei olnud, lihtsalt sellised sähvakad mu igavavaõitu eraelus:)

Novembris on võimalus teoks teha oma varasemad plaanid, nii ametialased kui isiklikud. Jah, tõesti, saab teoks minu kaua planeeritud köögi kapitaalremont(LINK) ja käima läheb kodukontor (LINK). Saan iga päev kodus oma unistuste tööd teha, olen lastele olemas ja saan selle eest veel palka ka:) Olen tänulik.

Alates 22. kuupäevast kukub mulle kaela suur kohustus ja vastutus. Seetõttu tuleb detsember pingeline ja konfliktne, tööd on ülemäära palju, ehki raha lubatakse korralikult. No pole olnud, vähemalt tööalaselt küll midagi kontimurdvat olnud ei ole. Pigem isiklikus pereelus on olnud raskeid aegu ja olen pead murdnud, kus ma küll vea tegin ja mille eest mind karistatakse. Aga usklik nagu ma olen, usun ma karmasse :D Ju saan teenitult oma vitsad.

Kokkuvõtteks olen ma oma aastaga tervikuna rahul. Mis rahul, mul on super hästi läinud.

30. detsember 2016

Tantsulkale

Ma vaatan, et blogi statistika on kuidagi suureks paisunud. Mis teoksil, ma täpselt ei teagi. Sain ühelt lugejalt vaid vihje, et minu eilne postitus oli Mallukale silma jäänud ja ta oli sellele vastanud. Poleks vaja olnud vaeva näha, aga ju ta siis tundis, et ta peab ennast õigustama. Kahjuks pole mul aega ennast asjaga kurssi viia, sest oma elu tahab elamist, lapsed kasvatamist, seega jääb asi nii nagu on. Loodan, et sääsest elevanti ei saa.

Loomulikult lööks aega surnuks netis, aga pean minema garaažist triikrauda otsima, et üks särk Stenile ära triikida. Meil on ju nii, et kui midagi vaja on, peab seda kuskilt otsima minema. Hea on, kui tead, kust otsida.

Läheme täna meie armsasse külamajja aastalõpu peole ja Sten saab suurte inimestega kaasa. Ta on siiski juba 13 ja see saab tal esimene selline õhtune külapidu olema.

Ise tahaks ka veel duši alla minna ja ennast sättida. Näksimist on ka vaja veel kaasa valmistada. Selleks on vaja keldrisse mahla järgi minna, et morsijook kaasa teha, marineeritud kurke tuua, viinamarja tomatid pesta ja kaasa pakkida. Tänasest uuest avastatud poest ostsin krõpse ka lauale. Selline mõnus äraolemine saab täna olema. Äkki läheb õnneks ja saab jalga ka keerutada.


Kaupluse soovitus: PROMO Cash&Carry

Käidud nähtud. Lätis ostelmine on juba nii tavaline asi eestlaste seas, et isegi meedia kajastab seda igas võtmes. Tundub, et see koht, kuhu mina täna alles esimest korda jõudsin, on eestlaste poolt juba avastatud. Eesti keelt kuulsime rohkem, kui läti oma.

Tegemist hulgilao moodi poega, kus müüakse asju suurtes pakendites. Mitte ainult, sai ka täitsa normaalsetes kogustes ostelda ja valikut oli piisavalt.

Täpne aadress: Eduarda Lācera iela 4, Valmiera, LV-4201, Lettland




Lahtioleku ajad -väga oluline info

Silma jäi suur valik ühekordseid nõusid, minu lemmik pesuvahendid olid täitsa esindatud ja vägagi soodsate hindadega, pelmeeni kilo 1.30€, kilostes pakkides suur valik komme -jällegi hinnad soodsad. 0,5 liitrine viinapudel 3.99€. Toon vaid üksikud näited, sest ei oska midagi konkreetset välja tuua. Ise ostsin ma tagasihoidlikult, sest oleme ju säästurežimil ja millestki nagu eriti puudust ka ei olnud.







Portselanist nõud, mis mõeldud toitlustusasutustele, tundusid ka väga ahvatlevad. Kujutan ette, et need on vastupidavad ja iga koks neil kildu küljest juba ära ei löö. Mul on plaanis tulevikus, kui köök juba enamvähem saab, meile igapäevased valged lauanõud soetada ja sealt poest ma seda teha plaaningi.



Veel jäi silma suurtes kottides sügavkülmutatud crossaint'id juustuga ja igasugu hot dog'i materjalid.


Pelmeenide kõige madalamaks kilohinnaks oli 1,40€

Piimatoodete saal
Piimakaubad olid eraldi külmas ruumis ja seal oli ka igasugust võimalikku ja võimatut kaupa ja ikka enamasti suurtes pakendites.


Puu -ja köögivilja valik oli väga hea, aga tuleb silmas pidada, et kaalumine ja hinnasildi lisamine toimub kohe külmkambri uks taga sealse töötaja poolt. Ei tasu kohe kassa poole joosta, saadetakse kindlasti tagasi.

Ja kõige olulisem, milles mina ühe suure vea tegin. Kassas küsitakse kliendikaarti, mida minul loomulikult ei olnud ja nii ma ka ütlesin. Teinekord olen targem ja küsin kelleltki kohalikult korra laenuks nagu ma seda tavaliselt Eesti kauplustes teen. Kui viinapudel on riiulis hinnaga 3.99€, siis mina kassas ilma kliendikaardita maksin selle eest 4.13€. 



Isa jutu järgi oli temal sama lugu olnud teises kassas, et küsiti kliendikaarti, aga müüja oli siis oma kaardi kassast läbi tõmmanud ja tema kilone kommikott oli riiulis lubatud soodushinnaga. Nii et tasub tähelepanelik olla. 

Kliendikaardi taotlemine pidi eestlasele keeruline olema, pidi olema vaid lätlaste privileeg. Kuidas tegelikult on, ma ei teagi. Kui keegi teab, annab sellest palun kommentaariumis teada:)


29. detsember 2016

Kaos

Püüan suts blogida, aga see näib siin "hullumajas" üsna võimatu. See on jube, mis siin toimub. Ma ei saa hetkekski rahu. Kogu aeg tiirleb keegi mu ümber ja nõuab tähelepanu.

Tänane päev on mul täiesti null. Magasin pikalt, siis tundsin, et teha nagu midagi ei taha, kuigi tegemist oleks piisavalt ja nii ma selle päeva lihtsalt molutades mööda saatnud olen. Kui lastekaitse näeks, mis siin tegelikult toimub, siis oleks auto juba ukse ees.

Masendavad on need pühad, ilmad, puhkus. Lastel ka ju igav. Olen püüdnud ikka midagi nendega teha, mis raha ei nõua. Näiteks Metega käisime üks õhtu pimedas Teringi rabas. Võtsime ema koera ka kaasa ja tegime ühe pika ringi taskulampidega öises rabas. Oli igati tore ettevõtmine. Mete jutustas mulle oma tulevikuplaanidest ja saime muustki segamatult vestelda. Pärast tegime veel lõket ja lõpuks viisime koera tagasi ja vaatasime "Visa hinge" ema juures. Meil ju kodus TV3 ei ole.



Järgmisel päeval kordasime filmiõhtut ja siis oli juba Meena ka pundis. Tema muidugi filmist huvitatud ei olnud, aga ta oli juba sellegi üle õnnelik, et sai meiega koos öösel koju tulla.

Siis käisime me ükspäev üht metsaalust prügihunnikut koristamas, mille me jõulukuuske otsides avastanud olime. Keegi süüdimatu inimene oli kunagi aastaid tagasi kaks suurt prügikotitäit alumiinium purke metsa alla vedanud. Kotid olid ajaga laiali lagunenud ja lademetes purke vedeles metsa all. Üks hunnik oli vee all ja ma koukisin neid sealt ühe kaupa kinnikasvanud heinast ja mudaaugust välja, ise jalgupidi vees. Kummik lasi ka veel läbi, nii et üks jalg oli märg. Aga lõbus ja kasulik oli. Lastele meeldivad sellised kolamised ja ettevõtmised.




Kuuse otsimine ja toomine oli meil ka selline pereürituse mõõtmetes ettevõtmine. Varasematest aastatest on mul juba see Steniga kuuse otsimine tuttav. Meie maitsed ei lähe mitte kuidagi kokku ja nii me vaidleme iga vähegi normaalse kuuse juures ja see jääb ikka võtmata. Eelmine aasta ma lihtsalt olin juba nii tüdi enud, et tulin ära koju. Sten tuli siis mõne aja pärast järgi, kuusk õlal.

Sel aastal tegime oma metsale suure tiiru peale ja kuusk jäi ikka leidmata. Meena loobus ja jäi koju, tugevamad läksid uuele ringile. Kuusk jäi ikka leidmata. Jalutamine metsas oli küll väga mõnus, aga hakkas juba pimedaks minema ja oli vaja asja tõsisemalt võtma hakata, kui tahtsime ikka kuuse õhtuks tuppa saada.

Tegin küll Stenile ettepaneku, et võtame kuuse meie haljasalalt, mis on kenaks vormiks pügatud, aga Sten ei arvanud mu heast plaanist midagi, nagu alati.


Vihmasadu muutus juba üsna tugevaks. Hüppasime autosse ja läksime kaugemalt kuuske otsima. Kuskil 7-8 km pärast jäi meile sobiv kuusk silma. Ja kae imet, olime Steniga ühel arvamusel - lõpuks ometi. Sobiv kuusk oli leitud.


Tõime kuuse koju, panime jala alla ja rohkem muret polnud. Meena ja Stig ehtisid hetkega meie kuuse ära ja minu arust sai väga kaunis ja tagasihoidlik, ilma tulede ja ülearuse tränita.


Miks me kuuse üldsegi tuppa tõime, oli see, et oleks koht, kuhu kingitused panna. Jõuluvana sel aastal meil plaanis ei olnud. Lapsed küll ootasid,aga kui nad kuuse alt kingid leidsid, ei olnud Jõuluvanast enam kellelgil sooja ega külma.

Kingitustega oli üldsegi selline lugu, et me läksime lastega ema juurde jõululõunasöögile ja ma püüdsin venitada, kuni parajalt hämar on. Jaskar oli kodus ja temale andsin ülesande kingid kuuse alla toimetada sel ajal, kui meie ära olime. Ja kui me koju jõudsime ja mina ükskord tuppa jõudsin, olid kingid juba kuuse alt ära krabatud ja lahti kakutud. Nii et ilusat "kingid kuuse all" pilti teha ei jõudnudki. Lastel silmad särasid ja leppisin olukorraga. Mängisin kaasa ja tegin suuri silmi, et kingid niimoodi kuuse alla ilmunud olid. Jaskarit ei kahtlustanud keegi. Läks ludinalt sel aastal.


Mis siis veel. Pesumasin sai lõpuks uue vastu välja vahetatud. Olen paar korda pesnud ka, ühte ja teist programmi katsetanud, korra isegi kuiva pesu kätte saanud, aga koralikult ma veel seda masinat ei tunne. Tuleb harjuda. No näete, ei viitsi isegi pesu pesta, nii laisaks teeb see niisama molutamine. Kohutav.


Ainuke meelelahutus on veel Perekool, kus saab asjadega kursis olla ja pead vangutada. Inimesed on ikka äärmiselt õelad ja kui sa oled oma elu avalikkusele laiali laotanud, siis leidub piisavalt neid, kes täpselt teavad, kuidas oleks õigem elada ja toimida. Pean silmas Malluka teemat, kuidas ta ei oska lapsi, koeri ja meest ohjes hoida (LINK). Jah, ei saa ilma Mallukata. Ta on omadega üsna puntras, kuigi ta püüab sellest üle olla ja näidata, et tal pohhui, mis Perekooli kanakari temast kirjutab ja arvab. Aga ma kujutan ette, et ega nad väga valesti ei arva, kui nad soovitavad tegeleda oma lastega, mitte treida mitut blogipostitust päevast, et pildis olla. Ma tean omast käest, kuidas lapsed sellest kannatavad, kui mina siin oma postitust vorbin. Seepärast ma nii harva siia jõuangi. Mallukas tegeleb veel saja muu asjaga, nii et vaesed lapsed. Ja tagajärjed on juba näha. Oleks tal ometi oidu ja ta hakkaks kiiremas korras päästma, mis veel päästa annab. Aga eks igaüks elab nii nagu ta oskab.

Kohe -kohe on aastalõpp. Homme plaanin ma minna ühte lahedat poodi Valmieras avastama. Kui lahe ta on, olen ma vaid juttudes kuulnud, vaatan oma silmaga üle. Kui on tõesti lahe, siis jagan siin ka oma muljeid. Oleks mul vaid oidu, et ma raha kulutama ei kuku, seal pidi nõusid ka olema, minu nõrkus ju:)


23. detsember 2016

Krdi Jõuluvana :D

Nüüd olen ma plindris. Juhtus midagi sellist, mida ma ette näha ei osanud.

Meenal, nagu kõigile teistelgi lastel üle Eesti, toimus koolis jõulupidu. Ja kui ta ükskord koju jõudis ja muljetama hakkas, siis selgus tõde. Kui ta varem Jõuluvana olemasolusse eriti ei uskunud, siis jõulupidu koolis keeras selle teadmise tal totaalselt peapeale. Ta oli nimelt koolis päris tõelist Jõuluvana kohanud, kes oli kõiki meie perekonna saladusi teadnud ja kes lubas talle kindlasti soovitud näuguva kassi jõuludeks tuua. See olevat PÄRIS Jõuluvana olnud.

No nii Jõuluvana, laps ootab. Kui lubasid, paluks ka lubadusi täita. Ja kui sa juba kõiki meie pere saladusi tead, siis oleksid sa pidanud teadma ka, et sel aastal kinke ei ole ja ei tule, eriti veel seda 80 eurost roosat näuguvat kassi.

Nüüd ma kuulen iga jumala päev, mitme päeva pärast Jõuluvana tuleb ja Meenale kassi toob. Kaalusin isegi kassipoja võtmist, et too siis toakassiks harjutada ja Meena soov täituks, aga ei...liiga suur vastutus ja kõik pereliikmed sellele küll hea pilguga ei vaata, kui igal pool kassikarvad oleks.

Viimases hädas kulutasin pere eelarvet ja muretsesin kuuse alla panekuks ühe interaktiivse kõutsi, kes ka näub. Äkki läheb õnneks ja Meena võtab selle plastmass junni omaks. oli natuke odavam, kui see 80 eurone kass. Ja Stigile ei saanud ju ka jätta kinki ostmata, kui Meenal on. Las siis olla.

Nüüd aga läheme lastega jõulukuuske otsima, kohe, kui vihm järgi jääb. Siis võivad jõulud tulla.



20. detsember 2016

Sel aastal mitte nii suurejooneline

Meil on traditsiooniks saanud laste sünnipäevareisid - üks päev aastas, kui sünnipäevalaps võib valida, kuhu ta minna soovib ja mida teha. Soovid ei tohi muidugi utoopiliseks muutuda ja minul peab ka natukene ikka sõnaõigust jääma, sest mina olen see õnnelik, kes saab kõik selle "jama" kaasa teha ja sealjuures pean veel head nägu tegema. Kõige "kurnavam" mälestus on mul Jurmala veepargist (LINK), kus ma lausa oksele hakkasin, sest kõik lapsed soovisid minuga liumäest alla lasta ja laps oli kaasas 5. Kujutate ise ette, et vett ei taha ma tükk aega nüüd näha. See oli laste jõulukink jõuluks 2014.

Nüüd siis Meena selle aastase sünnipäeva juurde. Eelmine aasta sai see meie pere kohta päris suurejooneline. Ükski meie pere laps pole eales sellist sünnipäeva saanud (LINK). Sel aastal olime juba varakult kokku leppinud, et läheme kinno. Tema soov oli kinos vaadata Trollide filmi, aga seda enam praegu ei näidata kinos. Tulevad aga uued filmid peale. "Vaiana" sai järgmiseks valikuks.

Eks ma sondeerisin ise ka pinda ja pakkusin Meenale välja äsja kinolinale jõudnud filmi "Laul". Vaatsime koos Meenaga filmi treilerit ja asi oli otsustatud. Lahtine oli vaid, kes kinno kaasa saavad. Mina polnud huvitatud...filmi vaatamisest. Stenil olid teised plaanid tolleks päevaks ja ega me Stigi ju ka koju ei jäta. Isegi Mete sai Meenalt loa kaasa tulla. Nii me siis päris suure seltskonnaga päeva alustasime.

Et kino algas alles kell neli, oli meil piisavalt aega ja saime ilma stressita kodus tõusta, sättida ja lõpuks ka teele asuda. Kuskile kiiret ei olnud. Poolel teel tegin lastele ettepaneku läbi põigata ka minu vanaema (laste vanavanaema) kunagisest kodukahast, kus ma päris mitu suve veetsin lapsena.

Koht on ammusest ajast maha jäetud, hooned kõik lagunenud või üldse maa pealt kadunud, metsa väljaveo traktori jäled oli tohutud rööpad hoovi jätnud. Ühesõnaga trööstitu.



Ainuke silmaga aimatav ehitis, mis säilinud oli, oli auto estakaat, mida ma oma lapsepõlvest veel hästi mäletasin.


Palju lapsed aru said, mida ma neile näitasin, ma ei tea, aga käik oli huvitav ja värskendas mälu. 5 kitse, keda me metsa vahel nägime, oli neile vast isegi suurem vaatamisväärsus.

Meena nagu alati, kiirustas meid takka, sest tema kujutas omale ette, et teda viiakse kohe Apollo raamatupoodi ja ta saab endale sealt ühe priske trolli välja valida, mis pidi maksma nii umbes pea 40 eurot. Oh õudust, olin juba hirmust kange. Mul oli rahast hirmus kahju ja püüdsin Meenale sellest kuidagi viisakalt ka teada anda. Ega tema ju sellele ei mõtle, kust see raha tuleb. Temal on sünnipäev ja tema PEAB saama.

Esimese peatuse tegime aga siiski Kaubamajakas, mitte ei kihutanud 4 tundi varem kinno, et Meena seal Apollos lammutada saaks. Õnneks jäi Kaubamajaks Meenale kohe mänguasjapood ette ja sinna ta sammud seadiski. Olin hästi rahulik ja roosa:) Tegin kõik kaasa, arutasime iga mänguasja juures selle otstarbekuse üle ja lõpuks oleksime Meenaga peaaegu ühele poole saanud, kui ta otsustas, et trolli asemel võtaks ta siiski ühe papagoi koos puuriga. Suht mõttetu valik ja Meena sai ise ka sellest lõpuks aru, taibukas, nagu ta meil on.

Oli selge, et Stigile pidime ka midagigi ostma. Tema valikut aitas teha Mete, kes ise oma taskurahast ühe mudelauto ostis. Stig oli õnnelik ja rahul, tema päev oli juba sellega korda läinud:) Oli jäänud veel vaid Meena. Metega pole eales selliseid probleeme olnud, temaga on lust kuskil käia.

Kohustuslik tiir ökopoodi, SmartPost ja olid meil Kaubamajakas asjad aetud. Autos kiire nõupidamine ja ühisel meelel (harukordne juhus) seadsime sammud Steffani Pizza´sse. Kamba peale kulus meil lõuna eest ca. 20 eurot, mis polnudki väga hull. Kõik said kõhud täis ja pakiti tükk pizzat veel kaasagi. Joogiks palusime lauda tuua kannu vett.




Edasi viis tee kinno. Aega oli veel tubli tund aega. Selle aja plaanisime surnuks lüüa Apollo raamatupoes, kus on alati huvitav, meile kõigile. Meena hakkas kohe trolle otsima, aga õnneks midagi suurejoonelist seal ei olnud. Ma mõtlen just seda 40 eurost trolli. Pisemaid tilu-lilusid oli, aga nendest ei olnud ta sugugi vaimustuses. Kui ta aru sai, et trollidega asja ei saa, siis muutis ta oma plaane ja hakkas uut ohvrit otsima. Peeaasi, et midagigi talle ära ostetakse. Tean seda tunnet. Muidugi pidin mina iga asja juuures kohal olema ja oma tagasihoidliku arvamuse avaldama.


Imekombel leidis Meena õige pea üsna asjaliku asja. Andsin oma nõusoleku ja sellega oli ühelpool. Valituks osutus ca. 15 eurone raamat, kus saab ise modellidele kleite disainida. Asjalik valik.  Kassast haaras ta veel mingi trollide teemalise kotikese, milles oli üleni sädelev valgejuukseline troll. Meena oli üliõnnelik.


Lõpuks oli aeg lapsed kinosaali saata. Meena ja Stig pidid kahekesi hakkama saama filmi vaatamisega. Eks ma natukene olin mures küll, kui 5 minutit enne filmi algust saalist lahkusime, aga lugesin sõnad peale, popcorn ja vesi sai kaasa antud, pissil sai enne käidud. Kõik pidi nagu laabuma. Filmi kestvus oli 2 tundi. Päris pikalt, eriti Stigile mõeldes.

Nüüd oli aeg Metel särada ja õnnelik olla. Kvaliteetaeg koos emmega:) Tervelt 2 tundi. Veetsime kogu aja samas majas, Pärnu Keskuses. Lonkisin Metel järel ja püüdsin tema meele järele olla. Tal oli veel mõnikümmend eurot taskuraha, mille ta kenasti sirgu lõi, ise seejuures üli rahulolev olles. Lõpuks sättisime ennast kinosaali lähedale kohvikusse ja lihtsalt olime. Ka tore tegevus vahest. Võtsime kohvid ja saime tasuta sõõrikud.


Ajaliselt oli meie päev väga hästi planeeritud, ei mingit kihutamist. Tõeliselt nauditav. Ja kinosaali uksel õnnelikke lapsi nähes oli selge, et Meena nautis täiega oma päeva. Film oli super olnud ja Stig oli ennast väga tublisti üleval pidanud. Meenal jätkus kiidusõnu ohtralt.

Oli jäänud veel üks tähtis operatsioon enne kojusõitu - Meena sünnipäeva kommid järgmiseks päevaks kooli kaasavõtmiseks. Need sai ta kõik oma maitse järgi valida, ikka igat kommi 15 tükki:)

Selline vahva päev oli meil! Ja Meena tunneb juba mitmendat päeva rõõmu oma kingitusest ja saab loov olla. See talle meeldib ja meeldib ka mulle. 100 korda parem, kui telefonis vahtimine (Meena on juba mõned nädalad täiesti telefonivaba - võõrutame).


Ok, murdusin:D

Jõulud on ikka maagiline aeg. Sa küll sisendad endale, et sel korral vaatad kõigest mööda ja mitte midagi ebavajalikku kokku ei osta, aga poodides on kõik nii ahvatlev ja kaunilt pakendatud, kutsub kohe ostma. Eriti jõulude aeg. Ja kõige hullem lugu on veel alkoholipoes. Hakka või jooma. Pakendid on ilusad, hinnad soodsad. Alkohoolikutel on elu ilus.

Nädalavahetusel sai üle pika aja Ruhjas käidud. Lihtsalt toitu ostmas. Aga katsu sa vaid toiduga piirduda, kui igal pool on jõulumeelelolu ja tahaks ju ka kellegile rõõmu teha, mis sest et ressursid piiratud on. Aga kui raha vähe, siis tuleb nutikas olla. See mulle asja juures eriti meeldib, et tuleb leida alternatiive.

Nagu ma siin varemalt juba mainisin, siis leppisime lastega kokku, et jõulukinke sel aastal ei ole ja ei tule. Meenal oli seda muidugi väga raske mõista ja eks Stig unistab ka ikka puldiautost. Eks näis, kuidas nad need jõulud üle elavad. Saavad eluaegse trauma minu köögimööbli pärast võib-olla.

Nii ma siis kõndisin Ruhja poodides ja otsustasin ikka lastele ise kommikotid komplekteerida, kõigest heast ja paremast. Jälgisin muidugi hindu ka ja üritasin võimalikult palju soodushindadega maiustusi kokku koguda - igast poest midagi.

Täna leidsin ma sellise hetke, kus sain kommid nelja kotti võrdselt jagada ja seda salaja. Sellist hetke oli üsna keeruline leida. Õhtul, kui lapsed juba voodites olid, olin mina ammu juba kustunud. Ekstra äratust ma ka ei tihanud panna, et siis garaazhi hiilida komme pakkima. Tegin seda täna. Stig oli küll kodus, aga ütlesin talle, et mul on vaja garaazhi minna korraks ja saigi asi aetud. Keegi ei aimanud midagi.

Rehkenduse tegin juba toas soojas. Kommikoti maksumuseks tuli ühele lapsele 4,60. Stigile ja Meenale on üks Disney üllatuse laadne kuul ka lisaks, nende kott läks maksma 6,25. Väga hea hind minu meelest ja sisu on ka päris huvitav. Natukene rõõmu ikka lastele:)

Kommikotid jäävad jõule ootama
Ruhja jõulukuusk 2016

Ruhja jõulukaunistused

Muideks, mul hakkas esmaspäevast puhkus. Tänaseks on rahaasjad ka nõnda kaugel, et köögimööbli teisest osamaksust on koos ca. 2400 eurot ja elamiseks jääb täpselt 211 eurot. Mööbli jaoks on vaja veel ca. 300 eurot, aga õnneks on sinna veel aega. Olen üsna rahul asjade käiguga, kuigi peame kitsalt läbi ajama.

Õnneks on kõik põhilised kulutused tehtud, midagi on ka unustatud asju, aga ega kõikjale ei jõua. Kulutusi on olnud omajagu. Lastele kooli kingid, lasteaia kink, teatrid, ühissöömised klassiga, blogijate jõululoos, üks sünnipäev. Kogu aeg peab olema raha, et millegi eest maksta. Ilma ei saa.

Nii ta on. Aga olen õnnelik ja rahul. Aasta on igati korda läinud ja ma olen meeletult teha jõudnud, uskumatu lausa. Olen auga puhkuse ära teeninud, igas vallas:)

15. detsember 2016

DIY: Heegeldatud padjaümbris




Ega mul erilist jututuju ei ole, aga mõne sõna siiski ütlen.

Valmis sai mu padi. Sain ära kasutada kõik lõngajäägid, mis aasta tagasi valminud päevatekist üle jäid ja olen päris rahul. Alustasin proovilapiga, mille tegemine tundus algul paras raketiteadus, aga sain asjale pihta ja nüüd on muster selge. Youtube´i õpetus oli päris põhjalik, mis sest et sõnagi ingilise keelt ei jaga:)








Põhjalik õpetus Youtube´ist...

6. detsember 2016

"Mustlaselu" ja segadus

On selge, et lastega peres ilma köögita elamine on üsna keeruline ja piiratud. Kõige hullemal ajal olid lapsed suurema osa vanaema juures, said seal süüa, pesta, õppida ja kooli minna. Kui meil siin tööd lõppesid ja ehitustolm ja prügi koristatud sai, hakkasid lapsed vaikselt koju tulema. Nüüdseks on elu normaliseerunud ja eluks vajalik ka paikka loksunud. Mingeid kulinaarseid saavutusi siit ei tule, aga ühtteist annab ka puupliidil valmistada ja ahjus saab ka igasugu roogasid valmistada. Kaneelirullid ja piparkoogid on asjad, millest peame mõneks ajaks suu puhtaks pühkima, neid puuahjus juba ei valmista. Mina igatahes mitte.

Köögi oleme endale kohandanud elutuppa, suur söögilaud on keset tuba, riiulites on miinimum kogus nõusid. See on selleks hea, et siis ei kogune meeletuid koguseid musti nõusid. Kogu aeg peab nõud puhtad hoidma, et kuskilt jälle süüa oleks. Seda peaks hakkama uues köögis ka praktiseerima. Igale taldrik ja tass, mitte nii, et võetakse nii kaua puhtaid nõudsid, kui võtta on. Ja mul on neid päris hulga kogunenud. Tuleb osa hoiule panna.




Nõudepesu toimub meil vannitoas, sealsamas käeulatuses on ka nõuderest. Kõik toimib. Pakuti küll välja, et kööki saaks nõudepesumasina järgi ühendada, aga loobusin viisakalt. Külmkapp leidis koha Jaskari toa nurka.



 
Köögis on momendil vaid nurgadiivan, mis ootab oma kohta elutoas. Elutoa diivan saab tulevikus oma koha köögis.


Sellises segaduses tuleb ka uus aasta vastu võtta:)