Võin ka täna uhke olla ja kiidelda - mul on mees majas. Aga mis kuradi pärast te mehed norskama peate? :D Üsna valutult sai selgeks, et külalisele saab Jaskari tuba ja Jaskari voodi. Loomulikult olin enne sellise parseldamise jaoks ka loa saanud. Ja ma olin valikuga rahul. Mina sain oma tuppa jääda, kus on mul ju ka kõik eluks vajalik. Vilets oleks olnud kogu aeg voorida ja omale vajalikku otsida ja teise privaatsust rikkuda. Ja ega see minu voodi madrats ka teab mis hea ole, vedrud pidevalt külje all tunda. Jaskari voodil on super madrats, otse Saksamaa prügimäelt. Seal on ju kombeks, et inimesed veavad mittevajaliku värava taha ja siis prügiauto korjab kindlatel aegadel selle sodi koku, mida siis teiste inimeste poolt veel ära veetud ei ole. Nii saime meie ka oma külast hea ja ausa madratsi, mida meil seal tol hetkel väga vaja oli ja tänaval täitsa saadaval oli. See tuli meiega loomulikult Eestimaale kaasa ja on meie maja üks parimaid madratseid. Kui ma vahest Jaskari toas pikali viskan, siis ma alati kiidan ta voodit. Ja meie külaline saab ka head aset tunda. Kui ta vaid teaks, mille peal ta magab :D
Ja põhjus, miks ma praegu keset ööd postitust kirjutama kukkusin, on norskamine. Otse minu seina taga, nii et maja väriseb. Ei saa mina nii magada.
Mees, kes meil momendil majas on, saabus nii umbes nelja - viie paiku. Kui kauaks ta jääb, pole mina sõandanud küsida. Äkki arvab, et ootan juba tema lahkumist. Umbes et nodi käes, head aega :)
Sõit oli raske olnud. Leedus ja Lätis mahukad teeehitused ja sellest tingitult ka palju ummikuid. Reis oli otse juttis meile, ilma ööbimiseta. Ööbimist segas väärtuslik koorem, mida ei saanud päris ilma valveta jätta. Meena jalgratas, mis oli auto kastis, hoolikalt ökopolsterdustega kaetud. Kasutatud oli oksi, sammalt ja muid biojäätmeid, et ratast mitte ära kriimustada transpordi käigus :D
Mina sain loomulikult oma teksad kätte. Minuga olevat seekord kerge olnud, olin ise omale meeldiva välja valinud :) Ja kui ma kogu oma julguse kokku olin võtnud, siis üsna viimasel htkel julgesin paluda ka kohvimasina patju tuua, mida Aldis eriti soodsalt müüakse. Oma Saksamaa reisi ajal tegin selle avastuse ja tõin ise ka 10 x 40 patja. Need aga hakkavad õige pea lõppema ja miks mitte juhust kasutada ja korrata sama lugu. Kohv on maitsev ja soodne ju.
Nüüd on mul need padjad olemas ja elu läheb edasi. Koos kohvinaudinguga ikka.
Mete ja Sten said endale tuttuued jalgpalli putsad. Suurused sobisid ja näod olid naerul. Ja mis te arvate, kui tee viis? Kohe jalkat mängima ikka.
Kui kõik olid oma kingid kätte saanud, läks Meena issiga pisikesele jalutuskäigule. Meena muidugi oma uue rattaga. Ja kui ma pärast kuulsin, kuhu Meena oma jutuga issi meelitanud oli, siis ma hoidsin ainult oma pead kinni. Ja edaspidi soovitasin Meena juttu mitte eriti tõsiselt võtta ja mitte tema pilli järgi tantsida. Ta juhatas issi meie sugulaste juurde. Meena oli muidugi väitnud, et temal elavad seal sõbrad ja vaja on sinna külla minna. Uksele oli aga minu onu tulnud, kes ei osanud midagi lausuda selles olukorras. No ja siis said meie maailmarändurid ise juba aru, et nad ei olnud teretulnud sel hetkel ja keerasid kiirelt otsa ringi ja koju tagasi :D No lihtsalt mark oli kuulata seda. Meena ikka oskab ;)
Ja kui me siis ükskord kõik saime aega maha istuda, oli ka minu "eks" kohal. Nemad on "külalisega" vanad sõbrad juba. Suhtlevad vabalt ja rõõmustavad alati teineteist nähes. Näiliselt muidugi, sisimas mis toimub, mina ei tea.
Õhtusel ajal on tavaline, et meile rahvas kokku voolab, eriti kui ma süüa teen. Seekord süüa küll ei olnud, aga ema oli ka kohal. "Külaline" kiitis minu ema juuksevärvi, millest ema selles suures melus vist aru ei saanudki. Mina siis selgitasin, et see on loomulik värv. Geenid. Et varemalt oli mu ema blondeeritud , nüüd aga on välja kasvanud värvitud osa ja juuksed on ilusad tumedad. Ja siis märgiti mulle nii muuseas ära, et minule need geenid küll edasi ei ole kandunud, mul pidi pea hall olema. Võib - olla, jumala eest, ma ei teadnudki :D
Lõpuks tundus, et mehed saavad ka ilma naisteta hakkama. Hüppasime Meenaga rataste selga ja jätsime mehed koju. Tegime esimese proovitiiru, nii mina kui Meena. Selle aasta esimene sõit. Saame nüüd kogu perega pikemaid reise ka ette võtta, lahe :)
Meil külas on selle kevade hitt jalgratas. Päris paljud on omale selle kasuliku riista juba muretsenud. Saame ühiseid retki korraldama hakata.
Kokkuvõtteks tahaks õelda, et vägagi hea mõte oli meie külalist siinsamas meie kodus vastu võtta. See on ikka midagi hoopis muud, kui õhtuti kuskil külalistemajas üksi konutada. Meil käib siin ikka elu ja siis näeb laste issi ka, kuidas meie argipäevad välja näevad, millega lapsed tegelevad, mis huvid neil on, kui palju tööd ja tegemist mul nendega on jne.
Homme hakkame Steni sünnipäeva tähistama ja hommik möödub mul kindlasti köögis askeldades. Kujuta juba ette, kuidas ma ahjusooja kringlit hammustan.
Homseni!
Ja põhjus, miks ma praegu keset ööd postitust kirjutama kukkusin, on norskamine. Otse minu seina taga, nii et maja väriseb. Ei saa mina nii magada.
Mees, kes meil momendil majas on, saabus nii umbes nelja - viie paiku. Kui kauaks ta jääb, pole mina sõandanud küsida. Äkki arvab, et ootan juba tema lahkumist. Umbes et nodi käes, head aega :)
Sõit oli raske olnud. Leedus ja Lätis mahukad teeehitused ja sellest tingitult ka palju ummikuid. Reis oli otse juttis meile, ilma ööbimiseta. Ööbimist segas väärtuslik koorem, mida ei saanud päris ilma valveta jätta. Meena jalgratas, mis oli auto kastis, hoolikalt ökopolsterdustega kaetud. Kasutatud oli oksi, sammalt ja muid biojäätmeid, et ratast mitte ära kriimustada transpordi käigus :D
Mina sain loomulikult oma teksad kätte. Minuga olevat seekord kerge olnud, olin ise omale meeldiva välja valinud :) Ja kui ma kogu oma julguse kokku olin võtnud, siis üsna viimasel htkel julgesin paluda ka kohvimasina patju tuua, mida Aldis eriti soodsalt müüakse. Oma Saksamaa reisi ajal tegin selle avastuse ja tõin ise ka 10 x 40 patja. Need aga hakkavad õige pea lõppema ja miks mitte juhust kasutada ja korrata sama lugu. Kohv on maitsev ja soodne ju.
 |
| 3.59€ pakk |
Mete ja Sten said endale tuttuued jalgpalli putsad. Suurused sobisid ja näod olid naerul. Ja mis te arvate, kui tee viis? Kohe jalkat mängima ikka.
 |
| Mete ja Sten ajavad uusi putsasid jalga |
Ja kui me siis ükskord kõik saime aega maha istuda, oli ka minu "eks" kohal. Nemad on "külalisega" vanad sõbrad juba. Suhtlevad vabalt ja rõõmustavad alati teineteist nähes. Näiliselt muidugi, sisimas mis toimub, mina ei tea.
Õhtusel ajal on tavaline, et meile rahvas kokku voolab, eriti kui ma süüa teen. Seekord süüa küll ei olnud, aga ema oli ka kohal. "Külaline" kiitis minu ema juuksevärvi, millest ema selles suures melus vist aru ei saanudki. Mina siis selgitasin, et see on loomulik värv. Geenid. Et varemalt oli mu ema blondeeritud , nüüd aga on välja kasvanud värvitud osa ja juuksed on ilusad tumedad. Ja siis märgiti mulle nii muuseas ära, et minule need geenid küll edasi ei ole kandunud, mul pidi pea hall olema. Võib - olla, jumala eest, ma ei teadnudki :D
Lõpuks tundus, et mehed saavad ka ilma naisteta hakkama. Hüppasime Meenaga rataste selga ja jätsime mehed koju. Tegime esimese proovitiiru, nii mina kui Meena. Selle aasta esimene sõit. Saame nüüd kogu perega pikemaid reise ka ette võtta, lahe :)
Meil külas on selle kevade hitt jalgratas. Päris paljud on omale selle kasuliku riista juba muretsenud. Saame ühiseid retki korraldama hakata.
Kokkuvõtteks tahaks õelda, et vägagi hea mõte oli meie külalist siinsamas meie kodus vastu võtta. See on ikka midagi hoopis muud, kui õhtuti kuskil külalistemajas üksi konutada. Meil käib siin ikka elu ja siis näeb laste issi ka, kuidas meie argipäevad välja näevad, millega lapsed tegelevad, mis huvid neil on, kui palju tööd ja tegemist mul nendega on jne.
Homme hakkame Steni sünnipäeva tähistama ja hommik möödub mul kindlasti köögis askeldades. Kujuta juba ette, kuidas ma ahjusooja kringlit hammustan.
Homseni!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar