Ma olen täna nii tubli olnud. Päev aega tööl asjalik oldud, peale tööd kiirustasin kohe Säästumarketi taarapunkti, et natukene söögiraha teenida. Aga selle taarapunktiga on mul juba mitmes halb kogemus ja ikka ma ronin sinna millegipärast.
Esimene kord oli hommikul vara, vahetult enne avamist kohal, et taara kiiresti ja muretult ära antud saaks. Aga kujutage ette, uksel oli aeg kelle 9, aga ei juhtunud mitte midagi. Ootasin, ikka vaikus. Läksin siis poodi sisse küsima, milles asi, et kellaaegadest kinni ei peeta. Ma nii muidugi päris peale ei lennanud, küsisin viisakalt nagu alati. Õeldi rahumeeli vastu, et kui teenindaja aega saab, siis tehakse lahti. Väga tore suhtumine ju.
Täna lähen siis kohale. Aeg niigi piiratud, laps vaja ju lasteaiast tuua. Võtan oma taarakompsud ja uksel tulevad inimesed poole tagastamata taaraga vastu. Automaat olevat täis saanud. Viin siis oma taara uuesti auto peale ja lähen poepersonali teavitama. Aega ei saa ju kaotada. Üks üsna nipsaka olemisega Viivi vastas, et teenindajad kuulevad küll signaali, kui automaat täis saab, et mida ma umbes jauran, et küll tullakse. Ma palusin siiski taharuumi ütlema minna, et asi liikuma saaks ja ma ootan "rõõmuga", kui ma kindlalt tean, et asjast ollakse teadlikud.
Kõmpisin siis oma taaraga jälle sinna pisikesse putkasse. Vaikus. Lõpuks tuli keegi ja hakkas meeletult taaraga kolistama. Too töötaja tegi vist nädala töö ette või isegi tagantjärgi ära, mu kannatus oleks peaaegu katkenud. Mõni nõrgema närvikavaga inimene oleks ammu käega löönud. Aga ma PIDIN sellest taarast lahti saama, sest kaua ma sõidan sellega ringi. Ma arvan, et ma mingi 20 minti lihtsalt seisin ja ootasin seal, lootuses, et see krdi masin lõpuks käima lükatakse ja ma saan hakata taarat sisestama hakata.
Lõpuks see ime juhtus. Aga mul oli tunne, et see tööline seal kiusu pärast venitas ja irvitas pihku. No igatahes sain lõpuks taarast lahti, no peaaegu. See pole ju niisama lihtne ja oli juba omaette ooper, aga see oli minu isiklik draama. Päris arvestatav osa taarast oli ilma märgistuseta ja nii ma neid siis masinasse sisestasin, sama targalt tulid välja. Terve põrand sai lõpuks kõlbmatut taarat täis, mille ma siis lõpuks kenasti kotti kraamisin, et see siis Emexi sõpradele edasi anda. Kõik ikka selle nimel, et midagi vedelema ei jääks ja meie maa puhtam oleks.
Ega ma siis veel pääsenud ei olnud. Tšekk oli ju vaja ära ka realiseerida. Mul oli kindel investeerimisplaan. See kiirendas oluliselt asja. Kahmasin ploki jahu, ploki suhkrut, paar saia, odavat taluvõid ja natuke viinereid ja oli asi lahendatud. Rahustuseks võtsin ühe "Vana Toomase" jäätise ka omale üleelamiste eest. Ma ei tea, rohkem ma sinna taarat viima ei lähe. Jube kannatus peab olema ikka.
Stig õnneks päris viimane laps ei olnud. Tavaliselt on ta hommikul esimene ja õhtul viimane. Sõidame siis rõõmsalt kodu poole, kus meid külalised ootasid. Ja siis hakkas jama pihta. Meie kodutee oli läbimatu. Ma olin täitsa unustanud, et postitädi mainis päeval, et ta oli meie teel sisse jäänud ja tagasi läinud. Jäin minagi sisse. Auto vajus lihtsalt lumest läbi, kiskus risti ja sinna ta jäi. Tari siis käe otsas oma jahu ja suhkur koju pluss lapsed. Tahaks ju kiirelt koju saada peale pikk päeva. Maaelu võlud ja vaadake ette, kui keegi julgeb vinguda.
Hakkasime siis autosid lükkama, et tee vabaks saaks, juhuks, kui äkki keegi tahab teid lükkama tulla. Jaskar tuli ka varsti koolist ja tema lükkamiseks oli meeskond juba soe. Pärast lükkasime külise autot ka veel, et tema oma pisikeste lastega koju saaks. Trenn missugune. Ja kõige lõpuks tegin ma oma õhtuse jalutuskäigu ka kiirkõnnis...ikka sama trass, 4,6 km. Kell 22:00 astusin tuppa ja olin päris läbi.
Homme on äkki kergem päev tulemas. Mure on ainult sellepärast, kuidas ma homme siit välja saan. Vaja ju õigeaegselt tööle ikkagi jõuda. Valla vastutav töötaja igatahes oli optimistlik ja lubas, et hommikuks on probleem lahenenud. Mina nii optimistlik ei ole, sest väljas on vaikus, vaid vihmasabinat on kuulda. Äkki sulab tee hommikuks puhtaks. Imesid ennegi juhtunud.
Esimene kord oli hommikul vara, vahetult enne avamist kohal, et taara kiiresti ja muretult ära antud saaks. Aga kujutage ette, uksel oli aeg kelle 9, aga ei juhtunud mitte midagi. Ootasin, ikka vaikus. Läksin siis poodi sisse küsima, milles asi, et kellaaegadest kinni ei peeta. Ma nii muidugi päris peale ei lennanud, küsisin viisakalt nagu alati. Õeldi rahumeeli vastu, et kui teenindaja aega saab, siis tehakse lahti. Väga tore suhtumine ju.
Täna lähen siis kohale. Aeg niigi piiratud, laps vaja ju lasteaiast tuua. Võtan oma taarakompsud ja uksel tulevad inimesed poole tagastamata taaraga vastu. Automaat olevat täis saanud. Viin siis oma taara uuesti auto peale ja lähen poepersonali teavitama. Aega ei saa ju kaotada. Üks üsna nipsaka olemisega Viivi vastas, et teenindajad kuulevad küll signaali, kui automaat täis saab, et mida ma umbes jauran, et küll tullakse. Ma palusin siiski taharuumi ütlema minna, et asi liikuma saaks ja ma ootan "rõõmuga", kui ma kindlalt tean, et asjast ollakse teadlikud.
Kõmpisin siis oma taaraga jälle sinna pisikesse putkasse. Vaikus. Lõpuks tuli keegi ja hakkas meeletult taaraga kolistama. Too töötaja tegi vist nädala töö ette või isegi tagantjärgi ära, mu kannatus oleks peaaegu katkenud. Mõni nõrgema närvikavaga inimene oleks ammu käega löönud. Aga ma PIDIN sellest taarast lahti saama, sest kaua ma sõidan sellega ringi. Ma arvan, et ma mingi 20 minti lihtsalt seisin ja ootasin seal, lootuses, et see krdi masin lõpuks käima lükatakse ja ma saan hakata taarat sisestama hakata.
Lõpuks see ime juhtus. Aga mul oli tunne, et see tööline seal kiusu pärast venitas ja irvitas pihku. No igatahes sain lõpuks taarast lahti, no peaaegu. See pole ju niisama lihtne ja oli juba omaette ooper, aga see oli minu isiklik draama. Päris arvestatav osa taarast oli ilma märgistuseta ja nii ma neid siis masinasse sisestasin, sama targalt tulid välja. Terve põrand sai lõpuks kõlbmatut taarat täis, mille ma siis lõpuks kenasti kotti kraamisin, et see siis Emexi sõpradele edasi anda. Kõik ikka selle nimel, et midagi vedelema ei jääks ja meie maa puhtam oleks.
Ega ma siis veel pääsenud ei olnud. Tšekk oli ju vaja ära ka realiseerida. Mul oli kindel investeerimisplaan. See kiirendas oluliselt asja. Kahmasin ploki jahu, ploki suhkrut, paar saia, odavat taluvõid ja natuke viinereid ja oli asi lahendatud. Rahustuseks võtsin ühe "Vana Toomase" jäätise ka omale üleelamiste eest. Ma ei tea, rohkem ma sinna taarat viima ei lähe. Jube kannatus peab olema ikka.
Stig õnneks päris viimane laps ei olnud. Tavaliselt on ta hommikul esimene ja õhtul viimane. Sõidame siis rõõmsalt kodu poole, kus meid külalised ootasid. Ja siis hakkas jama pihta. Meie kodutee oli läbimatu. Ma olin täitsa unustanud, et postitädi mainis päeval, et ta oli meie teel sisse jäänud ja tagasi läinud. Jäin minagi sisse. Auto vajus lihtsalt lumest läbi, kiskus risti ja sinna ta jäi. Tari siis käe otsas oma jahu ja suhkur koju pluss lapsed. Tahaks ju kiirelt koju saada peale pikk päeva. Maaelu võlud ja vaadake ette, kui keegi julgeb vinguda.
Hakkasime siis autosid lükkama, et tee vabaks saaks, juhuks, kui äkki keegi tahab teid lükkama tulla. Jaskar tuli ka varsti koolist ja tema lükkamiseks oli meeskond juba soe. Pärast lükkasime külise autot ka veel, et tema oma pisikeste lastega koju saaks. Trenn missugune. Ja kõige lõpuks tegin ma oma õhtuse jalutuskäigu ka kiirkõnnis...ikka sama trass, 4,6 km. Kell 22:00 astusin tuppa ja olin päris läbi.
Homme on äkki kergem päev tulemas. Mure on ainult sellepärast, kuidas ma homme siit välja saan. Vaja ju õigeaegselt tööle ikkagi jõuda. Valla vastutav töötaja igatahes oli optimistlik ja lubas, et hommikuks on probleem lahenenud. Mina nii optimistlik ei ole, sest väljas on vaikus, vaid vihmasabinat on kuulda. Äkki sulab tee hommikuks puhtaks. Imesid ennegi juhtunud.
3 kommentaari:
Tean. Ma vöiksin raamatu kirjutada kuidas ma maalt tööle käisin. Näiteks..märtsi löpus üks aasta, sadas möne tunniga selline lumi maha et peale 12 tundi tööd ma koju enam ei saanud. keerasin otsa ringi ja läksin tagasi...magasin öö töö juures. Vöi kui ma 2006 a 13,03 hommikul tahtsin sünnitama minna. Kell 07,00 olin autoga lumehunnikus..helistasin saha mehele..et ma tahaksin sünnitama minna aga tee on täis tuisanud. Saha mees ütles nipsakalt..et tema joob kohvi ära ja tema tööpäev algab kell 09,00 ja enne tema ei liiguta...köigepealt läheb ta siis ....tallu sest seal suri peremees ja surnukeha on vaja kodust ära tuua ning minu juurde jöuab ehk 11 paiku. Ähvardasin lumehange sünnitada mille peale too topis ütles et sünnita kuhu tahad..sinu valik. Helistasin vallavanemale..too ei suutnud ka end kehtestada...siis helistasin topise isale...too reageeris kiirelt, et kuhu minna..kas sellele tee lahti lükkama, kes on juba läinud, vöi sellele, kes tulla tahab. Aga siis jöudis ruttu otsusele..et sel, kes on läinud on aega küll, aga kes tulla tahab, sel on kiire..ning kamandas oma laisa poja sahaga kohe mulle teed lahti lükkama. Aga jah..maaelu eestis ma nende olematute teede pärast harrastada enam ei tahaks. Sulle: jätkuvalt jöudu
00
Varem oli Jämejala ristis suurepärane taara vastuvõtupunkt. Aga ma ei tea, kas see veel töötab.
Oh, Pherenike, milline lugu!
Jaanika lugu ka väga värvikas.
K6ik see stress, kuna inimesed ei tee oma tööd korralikult ja 6igel ajal.
Mari
Postita kommentaar