Täna on nii hullumeelne päev olnud, et kui ma ükskord koju jõudsin, siis lihtsalt tegutsesin selle nimel, et vaid võimalikult kiiresti voodisse saada. Ei huvitanud mind enam ei söögitegu ja ammugi mitte telekas.
Lapsed oleks muidugi soovinud, et ma midagi head süüa teeksin, aga kui ma Metelt küsisin, mis see hea olla võiks, siis vastata ta mulle ei osanud. Sellest ma järeldasin, et ju siis pole asi pakiline. Vingutakse lihtsalt vingumise pärast. Varsti nad istusidki Steniga laua ääres ja olid omale ise midagi söödavat leidnud. Nii et ei tasu ikka kohe iga piiksatuse peale joosta, võib lastele harjumuseks saada. Ja ma tõesti lihtsalt ei jõua igal õhtul majapidamisega tegeleda.
Eile oli mul rohkem energiat. Sain vist ema juures paraja kofeiini laksu. Igatahes kui ma ükskord koju jõudsin, ajasin ma veel tolmuimeja kurjaks, sorteerisin Meena riidesahtlid ära, viskasin pesuresti toast välja ja jõudsin mustad nõud isegi masinasse panna. Päris produktiivne õhtu. Teleka ees istusin ka veel. Eks natukene oli oma osa sellel, et Meena sõitis iseseisvalt jalgrattaga vanaema juurde ja mul oli üks laps vähem. Kohe annab tunda, nii uskumatu kui see ka ei ole.
Täna muideks sama lugu. Koduteel juba Meena ütles, et tahab täna sama asja korrata, kui eile. Ainuke jama oli, et tal oli ratas vanaema juures. Aga see oli väike probleem. Meenal oli kohe lahendus. Ta sõidab rattaga koju ja siis sõidab omakorda uuesti vanaema juurde. Nojah, saab ka nii. Talle kohe nii väga meeldib liigelda kodu ja vanaema vahet. Nüüd on liiklushuligaane ka vähemaks jäänud (tänu tihedamale politsekontrollile) ja liiklus on üsna rahulik või siis üldse olematu. Ja keda huvitab, siis Meena on igati turvavarustusega varustatud ja võimalusel on tal isegi saatja kaasas. Ma tean, nii väike laps ei tohiks veel maanteel sõita. Aga palju asju ei tohi, ikka tehakse. Ma mõtlen ikka oma lapsepõlve peale nendel puhkudel, kuidas ma nööriga venna punnvõrri järel rattaga olin. Põlved olid mul kogu aeg verised. Päevad läbi me mõllasime millegi kallal, vanemad olid alati tööl ja no teate isegi, kuidas vene ajal need asjad olid. Tore oli igatahes. Ideaalne lapsepõlv.
Mis mu päeva täna nii väsitavaks tegi, oli palju igasugu melu. Esiteks oli meil töö juures täna tuletõrje koolitus. Õnneks oli lektor naljamees ja igav ei hakanud. Ruumi ja - õhupuudus oli aga küll. Ma sain lõpuks omale koha mõnusasse pehmesse voodisse ja no vajus silm kinni küll. Hea meelega oleks seda voodit korralikult testinud.
Samal ajal, kui meile loengut peeti, oli sealsamas meie tootmishoonete lähedal tulekahju ja päris reaalis ikka. Pärast tehti meile ka väike õppus, millest me nii mõndagi õppisime. Kui asi tõsiseks läheb, ju me siis ikka liigutame ennast tõsisemalt ja hoolitseme selle eest ka, et kaaskodanikut hoonest kõik välja saaks.
Täna lõpuks, peale kahte nädalat haiglas olemist, sai koju ka minu isa. Ma pole sellest kirjutanud, aga mainin põgusalt, et ta elas üle infarkti. Aitasin tal natukene organiseerida koju minekut. Õhtul käisin veel tema juurest läbi ja tundus, et kõik sujub. Söök oli värskelt valmis, tuli pliidi all ja telekas lõugas toas nagu "metsaline". Kõik nagu vanal heal ajal.
Pärast kogu seda melu on mõnus voodis vedeleda ja mitte millelegi mõelda. Päris tore on vahelduseks, kui Jaskar ahju kütab, Sten enda järelt söögilaua koristab ja Mete lihtsalt Stigiga üles oma tuppa läheb ja lapsed hoolitsevad, et emme puhata saaks ja mis põhiline, vaikus majas oleks. Ei jõua iga õhtu.
Täna magan ma töö juurest prügisurmast päästetud stressipadjaga, mis lõhnab lavendli järele. Mingid testpadjad ja üldsegi mitte pahad. Esmamulje on küll paljutõotav. Loodetavasti olen ma hommikul hoopis teine inimene:)
Lapsed oleks muidugi soovinud, et ma midagi head süüa teeksin, aga kui ma Metelt küsisin, mis see hea olla võiks, siis vastata ta mulle ei osanud. Sellest ma järeldasin, et ju siis pole asi pakiline. Vingutakse lihtsalt vingumise pärast. Varsti nad istusidki Steniga laua ääres ja olid omale ise midagi söödavat leidnud. Nii et ei tasu ikka kohe iga piiksatuse peale joosta, võib lastele harjumuseks saada. Ja ma tõesti lihtsalt ei jõua igal õhtul majapidamisega tegeleda.
Eile oli mul rohkem energiat. Sain vist ema juures paraja kofeiini laksu. Igatahes kui ma ükskord koju jõudsin, ajasin ma veel tolmuimeja kurjaks, sorteerisin Meena riidesahtlid ära, viskasin pesuresti toast välja ja jõudsin mustad nõud isegi masinasse panna. Päris produktiivne õhtu. Teleka ees istusin ka veel. Eks natukene oli oma osa sellel, et Meena sõitis iseseisvalt jalgrattaga vanaema juurde ja mul oli üks laps vähem. Kohe annab tunda, nii uskumatu kui see ka ei ole.
Täna muideks sama lugu. Koduteel juba Meena ütles, et tahab täna sama asja korrata, kui eile. Ainuke jama oli, et tal oli ratas vanaema juures. Aga see oli väike probleem. Meenal oli kohe lahendus. Ta sõidab rattaga koju ja siis sõidab omakorda uuesti vanaema juurde. Nojah, saab ka nii. Talle kohe nii väga meeldib liigelda kodu ja vanaema vahet. Nüüd on liiklushuligaane ka vähemaks jäänud (tänu tihedamale politsekontrollile) ja liiklus on üsna rahulik või siis üldse olematu. Ja keda huvitab, siis Meena on igati turvavarustusega varustatud ja võimalusel on tal isegi saatja kaasas. Ma tean, nii väike laps ei tohiks veel maanteel sõita. Aga palju asju ei tohi, ikka tehakse. Ma mõtlen ikka oma lapsepõlve peale nendel puhkudel, kuidas ma nööriga venna punnvõrri järel rattaga olin. Põlved olid mul kogu aeg verised. Päevad läbi me mõllasime millegi kallal, vanemad olid alati tööl ja no teate isegi, kuidas vene ajal need asjad olid. Tore oli igatahes. Ideaalne lapsepõlv.
Mis mu päeva täna nii väsitavaks tegi, oli palju igasugu melu. Esiteks oli meil töö juures täna tuletõrje koolitus. Õnneks oli lektor naljamees ja igav ei hakanud. Ruumi ja - õhupuudus oli aga küll. Ma sain lõpuks omale koha mõnusasse pehmesse voodisse ja no vajus silm kinni küll. Hea meelega oleks seda voodit korralikult testinud.
Samal ajal, kui meile loengut peeti, oli sealsamas meie tootmishoonete lähedal tulekahju ja päris reaalis ikka. Pärast tehti meile ka väike õppus, millest me nii mõndagi õppisime. Kui asi tõsiseks läheb, ju me siis ikka liigutame ennast tõsisemalt ja hoolitseme selle eest ka, et kaaskodanikut hoonest kõik välja saaks.
Täna lõpuks, peale kahte nädalat haiglas olemist, sai koju ka minu isa. Ma pole sellest kirjutanud, aga mainin põgusalt, et ta elas üle infarkti. Aitasin tal natukene organiseerida koju minekut. Õhtul käisin veel tema juurest läbi ja tundus, et kõik sujub. Söök oli värskelt valmis, tuli pliidi all ja telekas lõugas toas nagu "metsaline". Kõik nagu vanal heal ajal.
Pärast kogu seda melu on mõnus voodis vedeleda ja mitte millelegi mõelda. Päris tore on vahelduseks, kui Jaskar ahju kütab, Sten enda järelt söögilaua koristab ja Mete lihtsalt Stigiga üles oma tuppa läheb ja lapsed hoolitsevad, et emme puhata saaks ja mis põhiline, vaikus majas oleks. Ei jõua iga õhtu.
Täna magan ma töö juurest prügisurmast päästetud stressipadjaga, mis lõhnab lavendli järele. Mingid testpadjad ja üldsegi mitte pahad. Esmamulje on küll paljutõotav. Loodetavasti olen ma hommikul hoopis teine inimene:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar