Elu eluke

No nii. Lubatud postitus. Nii kaua pole endast märku andnud, kindlasti olete huvitatud, kuidas meil läheb.

Võiks õelda, et läheb hästi, aga tuleb kehvasti. Tegelikult on kõik normaalne. Midagi suurt korda saatnud ei ole, elan selle nimel, et maksud makstud oleks, toit laual ja töökoht püsiks. Kõige olulisem sündmus leidis aset detsembris, kui sain oma köögi laenu isale makstud. 2 aastat läks nagu linnulennul. Parim laen minu elus, mille tulemusel on rõõmu aastateks.

Ilusaid hetki oli teisigi. Koos Metega võtsime novembris ette kaua ihaldatud reisi Soome. Kui ammu olin ma unistanud rootsi lauas söömisest. Naljakas, aga nii ta oli. Enam ma sellest ei unista, sest pidin kõvasti pettuma. Kui ma ennast kätte võtan, oskan ma kordades paremini toitu valmistada. Mete oli nii närb sööja, et lausa kahju hakkas kulutatud rahast. Suht mõttetu kulutus nii või naa. Edaspidi olen targem.

Veetsime Soomes kaks päeva, mille jooksul jõudsime üle vaadata Jaskari elamise-olemise, käia ”eksil” külas (seal ka ööbisime) ja siis veel mõned vahvad eestlaste külastused, mis südant soojendasid. Kaks päeva jääb ilmselgelt napiks, et vabalt võtta. Ikeasse näiteks ei jõudnudki. Ega ma väga ei põdenud ka sellepärast, sest Tokmann Loimaas oli ka üsna südamelähedane pood ja uus avastus minu jaoks. Sealt ma suuremad ostud tegin ka - voodipesu endale ja vaiba kööki. Kena meenutus Soomest. Mete jällegi armus Soomesse. Pidi olema üks ilusamaid maid, mida ta külastanud on.

Tagasiteel sadamasse sõitsime läbi jõulutuledes Helsingi, mis jättis Metele kustumatu mulje. Adrenaliinilaksu saime ka kätte. Sattumise kohe sadamahoone ees ummikusse, kus istusime pea pool tundi ja jõudsime laevale napilt ehk siis viimastena. Meie järel sulgus uks. Mõni sekund ja meie seiklus Soomes oleks jätkunud. Läks õnneks.

Jõuludeks olime kutsutud Rakverre isa elulaaslase (naise, pruudi -kuidas soovite...) juurde. Ja kuna läksime üsna suure pundiga, siis täiskasvanutele bronnisin hotelli. Lapsed jäid külapeale, kus neile imekombel täitsa meeldis. Olin hirmul küll, et kui hotelli minek tuleb, haagivad nad endid külge, aga läks valutult. Esimesel õhtul, pärast kõvat söömingut, käisime Vinni ujulas endid liigutamas, no nii umbes õhtul 8-9 paiku. Saunad, mullivannid möllud. Olime ikka päris “sillas”.

Järgmisel päeval tegi isa meile jõulude puhul Aqva Spas piletid välja. Seal saime ka kõik atraktsioonid läbi teha. Lastel oli lõbu laialt ja ega ma ise eriti Spaades käinud ei ole - kohalikes pisikestes ainult. Polnud viga, mõnusad vesised jõulud. Kordades parem, kui kodus niisama teleka ees tiksuda.

Hotelli kohta ütleks ka paar sõna. Nime ei nimeta, aga tundus broneerimisel üsna noobel. Selgus aga, et täiesti tavalise sisuga, kohati isegi ajale jalgu jäänud. Kui ma ikkagi kodust väljaspool ööbida olen otsustanud, eeldan ma ka paremaid tingimusi, kui mul igapäevaselt kodus on. Eriti kui hind ka odavamate killast ei ole. Aga mis oli - WC pott täiesti noname ja mitte eriti esimeses nooruses või halvasti hooldatud. See kriipis kohe silma. Seinad kostsid läbi. Kõrvalt toast kostis tugev norskamine hetkeni, kui ma vist ise magama jäin ja ei kuulnud enam midagi. Koridoris oli mingi spetsiifiliselt rõve hais. Ema kurtis, et voodi oli liiga kitsas (tšekkasin, 90x200). Minu jaoks see probleem ei olnud, sest magan endiselt Stigiga koos ja peame mahtuma 120x200 voodisse. Minu kodune voodi on muidugi kordades luksuslikum, kui selle “udupeene” hotelli oma. Teleka pilt ei kannatanud ka mittemingisugust kriitikat.

Hommikusöögi lauas ma ka pettusin. Arvustustes kiideti sealset hommikusööki, aga minu jaoks oli see liiga tavaline. Täiest basic,  ei midagi põrutavat. Isegi kohv ei olnud masina oma. Kõhu sai küll täis, aga oleks oodanud midagi paremat. Lauanõud olid odavamate killast. Minu IKEA 50 sendised näevad isegi esinduslikumad välja.

Personal see-eest oli TIP-TOP. Parkimine mugav. Alumise korruse üldkasutatav WC omaette vaatamisväärsus. Sain sealt kõvasti inspiratsiooni ammutada oma uue vannitoa tarbeks. Ühesõnaga hotelli välimus oli kordades parem, kui sisu ja arenguruumi on.

Vahetult enne Rakvere reisi jõudis meil ikka jõuluvana ka ära käia. See oli piinlik. Lapsed normaalseid salme ei osanud, üks ei suvatsenud teiselt korruselt isegi alla ronida, sest tema ootas alles järgmiseks päevaks kinke. Nagu titt. Stigile olin ma suutnud ikka ühe neljarealise luuletuse enamvähem selgeks õpetada, üle kivide ja kändude muidugi. Selle pideva kordamise käigus olid suuremad lapsed sellesama luuletuse selgeks saanud. Seega kõigil see üks tekst ja igalpool, vaene jõuluvana.

Salm järgmine:

Jõulumeest on saatnud edu,
tema põdral nelivedu.
Saanil peal on nahast tool,
ABS ja rallirool.

Stig oli väga vaimustatud sellest luuletusest, eriti "ralliroolist". ABS ei tahtnud talle meelde jääda, ütles pidevalt ABC:) 

Kingitustega läks nii nagu läks. Metel kaotas telefon igasuguse puutetundlikkuse ära juba nädal enne jõule. Kujutate ette, ta oli reaalselt telefonivaba pea nädal aega. Oi see oli ilus aeg, kui see pidev vingumine “et mis nüüd ikkagi selle asjaga saab” ja “päev viis ilma telefonita” pidevalt kuklas hingamas, välja arvata. Ise ma olin nagu vana rahu ise. Oli selge, et raha mul selliseks kulutuseks ei olnud. Selgitasin seda ka Metele üsna arusaadavalt. Olin juba tervele perele teada andnud detsembri alguses, et ma ei kavatse mingeid suuri kulutusi tegema hakata, sest Soome reisil sai juba krediitkaarti kasutatud ja vaja oli aega taastumiseks. Ma ei usu, et lapsed sooviksid, et ma võlavanglasse satuks. Nii ma neid hirmutasin.

Juhtus aga nii, et vahetult enne jõule, peale pikka ja põhjalikku kaalumist, võtsin südame rindu ja murdsin ise omaenda lubadust. Et mul mittemingisugust ideed ei olnud, mida Stenile jõuludeks kinkida ja oleks olnud nadi, kui Mete uue telefoni saab, otsustasin kohe kaks uut telefoni osta. Sellega sai kohe kaks kingimure lahenduse.

Meenal oli juba pikka aega soov omale Fjällräven Kankeni kott saada, see oli mul Amazon.de-st aegsasti tellitud. Oli see vast keeruline ülesanne. Ma nädal aega harisin ennast selles vallas. Soomes Stockmannis ma sain neid kotte ka reaalselt näha. No see algeline mudel ei ole oma hinda väärt. Näotu present liru. Ei tõusnud minu käsi seda sealt ostma. Lõpuks olin niipalju targem, et valisin välja vähe mahukama ja toestatud õlarihmadega variandi. Kui tellimus tehtud oli, kirjutas Meena jõuluvanale uue kirja, kus muutis koti värvi. Must oli juba tellitud ja ma ütlesin Meenale, et ega jõuluvana ei saa ennast sinu tujude tõttu lõhki joosta.

Stigiga oli lihtne, temale tellisin kolm raamatut (SIIT). Ja et asi natuke poisilikum oleks, siis Selverist skoorisin ühe puldiga auto, mis oli 30-lt eurolt allahinnatud ca. 12 eurole. Stig teab, et ma puldikaid vihkan, aga tegin jõulude puhul möönduse. Ma vihkan seda pidevat patareide jama ja juristamist.

Need olid kõik enamasti laste enda soovid. Aga mul oli jube kihk ise ka neile midagi kinkida. Valmieras jäi mulle silma üks äge pood Valletta kaubamajast, kust ma Stenile klassi loosipaki jaoks jumalast ägedad sokid sain (LINK) Neil oli sel aastal loosipakiks sokid, nime koos soki suurusega tõmbasid kõik loosiga. Minu asi oli siis see pakk muretseda. Ja kui ma sobivaid sokke taga ajasin, sattusin sinna poodi ja vaimustusin sealsest valikust. Põhimõtteliselt on tegu meestele suunatud poega, aga kui lahedad rannalinad ma sealt avastasin, 19.95€ lugu. Tol korral piirdusin vaid sokkidega, mis oli minu arust lausa geniaalsed. Rannalinad olid mul jätkuvalt südamel. Kujutasin omale ette, kui tore on  kooli ujumistundi see rätt igal lapsel kaasa võtta. Nii ma esimesel võimalusel 3 lina ära ostsin ja sain tol hetkel ja 15% alet. Oh minu rõõmu. Ja Mete näiteks lausa armastab oma rätti. Peale iga kasutust ta käib seda mulle näitamas ja kiitmas. Tõelised pärlid ja spordikotis ei võta ka väga palju ruumi.

Kinkidega läks igati täppi sel aastal ja kõik olid rõõmsad oma kinkide üle, mis ju ongi eesmärk. Mis sest, et ma põhimõtteliselt laostunud olen.

Uue aasta plaanidest ka. Eelnevast söögijutust võite juba järeldada, et ega eriti tagasi pole hoidnud toiduga ja liikumine on põhimõtteliselt nullilähedane. Kaalunumber on hirmutav. Üteldakse ju küll, et sisu on oluline, aga no mina selline “vaal” olla ei soovi. Sisu mul nii kui nii midagi kiita ei ole. Nii ma siis ära otsustasin kaduneljapäeva õhtul (jou, paar päeva tagasi), et hakkan oma õgimishooge ohjeldama ja katsun iga päev peale tööd ennast õue sundida ja liikuda. Mõjub jube hästi, oleks vaid püsivust.

Raha püüan ka säästma hakata, kohe, kui olen krediitkaardi kenasti nulli saanud. Ei mingit laristamist, nagu tavaliselt:) Tunne on igatahes hea, paari kuu küsimus hea tahte korral.

Raamatuid tahaks lugeda. Esialgu laenutan Mete käest. Soovitused on teretulnud. Peaks hästi rabava sisuga olema, muidu ma ei viitsi:D

Isaga peame plaani reisile minna. Kuna Saksamaaga on suhted halvad ja seal on juba käidud ka, siis võtame suuna Nordkappi. Kui nüüd vaid puhkuse saaks vähe suuremas osas korraga, sest paari nädalaga käimine läheb pingeliseks. Vaatab, mis sellest tuleb.

Ongi laias laastus kõik. Ilusat uut aastat kõigile!