Pikk matk

Täna on küll pühapäev, aga olen juba varakult üleval. Ühtul oli hirmus mõelda küll, et on vaja vara tõusta, aga hommikul paistis asi palju helgem. Mõnus on tegelikult vara tõusta. Tegin omale kiire pätika, panin riidesse ja kihutasin kohe õue. Väljas ju praegu -8 ja ma muretsen natukene kanade pärast. Pole nad ju mingid soojamaa linnud.

Panin neil tule põlema, söögi ette ja viisin ka sooja vee. Ühe muna oli ka üks kana suvalt oma söögi moldi ära munenud. Kana ju pimedas ei näe ja mis teed, kui muna tulla tahab. Igatahes varustavad nad mind kenasti munadega ja isegi aegajalt saan müüa. Abiks ikka.

Vara tõusin ma Jaskari pärast. Pojakesel vaja ju bussi peale saada ja meil siin maal pühapäeval ükski buss ei liigu. Viisin ta Nuia bussi peale. Tal pikku matka ees. Tallinnasse, sealt laevaga Helsingisse ja siis ühistranspordiga oma elukohta. Soome ühistranspordi sai Mete ka järgi proovida, kui Jaskaril külas käisime. Tegime sellise pisikese võistluse, kes saab enne Idakeskusesse, kas mina autoga või nemad (Jaskar ja Mete) bussi-metrooga. Nemad võitsid. Seega väga hästi korraldatud see ühistransport neil seal.

Kui ma koju tagasi jõudsin, toimetasin veel väljas. Kui riietus õige, siis on väga mõnus selline talvine ilm. Isegi metsas tegin veel tiiru selle oivalise ilma tõttu. Enne panin toas pliidi alla tule, et pärast mõnus hommikust süüa on. Lapsed magavad ka täna pikalt, vaikus on mõnus.

Eile oli kolmas õhtu, kui väljas kõndimas käisin. Muidu on mul Stig alati kaasas, aga eile raputasin ta maha ja võtsin Mete kaasa. Stigiga on natukene komplitseeritud see kõndimine. Ta on tubli ja ei virise, aga tahab käest kinni hoida ja siis vea teda järel. Mina teen ühe sammu, tema sibab kõrval. Päris koormav tema jaoks. Temal pole ju vaja trenni teha. Ma ikka selgitan talle, et ole kodus, ma saan üksi ka käidud, aga ei jää maha. Eile õnnestus ta ära rääkida ja saime Metega paraja tempoga oma tiiru tehtud. Tagasiteel Mete andis mulle veel mahvi ka ja sundis jooksma. Ma selgitasin küll, et mul on peaasi, et ma liigun, joosta mulle eriti ei meeldi. Aga vaatab, kes täna kaasa ennast kaupleb. Igatahes toredad on need õhtused kõnnid vaatamata käredale külmale. Ja eriti tore on, kui kaal ka langeb. Olen mitu korda alustanud, et natukene kaalu kontrolli alla saada, aga mõne päeva möödudes löön ikka käega ja mõtlen, et toit on ikka nii maitsev ja pole ma nii paks midagi. Seekord tahaks ikka võiduka lõpuni minna ja ca. 5 kilo ikka ära kaotada.

Ma tean, et see pidev kaalulangetuse jutt tüütab ära. Mind ennast ka, kui aus olla. Aga mis sa teed, elu on kord sihukene juba.