Väljas on 19 kraadi sooja. Ometigi on see pikk ja masendav pime aeg möödas. Sel aastal oli küll üllatavalt palju ilusat talveilma, aga ikkagi. Eestlasele on see pime aeg üsna masendav, mis väljendub ka enamuse eetlaste nägudes ja olemuses. See-eest on kevad, päike ja rohkem valgust on eriti ilus aeg, minu jaoks küll. Võin öelda, et kevad on minu lemmik aastaaeg. Sel korral ei olnud eriti porist aega ka, üsna kiirelt muutus kõik kuivaks ja talutavaks.
Isiklikus elus oli (on) küll raskeid aegu, aga täna tundub kõik juba natukene positiivsem. Korjasin ennast kokku ja võtsin lõpuks kätte ühe suure murekoha meie elamises - vannitoa (ilma vannita vannituba). Vannitoal polnud iseenesest häda midagi, ainuke suur miinus oli, et seal oli külm. Kohe väga külm. Puudus igasugune küte. Lasin küll mingi aeg põrandakütte uuesti paigaldada, aga tolku ei olnud sellest midagi.
Asi käis kiiresti. Mõttest teostuseni kulus vist ööpäev. Esmaspäeval otsustasin asja käsile võtta. Otsisin "Sakalast" kuulutuse, helistasin, saime jutule ja kui hakkasime objekti ülevaatamist kokku leppima, siis selgus, et mees remondib vannitubasid ainult Viljandi ümbruses. Lootused purunesid. Lohutuseks soovitas too töömees mul "Sakalasse" ise kuulutus panna. See tundus üsna tüütu ja aeganõudev. Kartsin, et mul läheb selleks ajaks "hoog" üle.
Õnneks mõningase mõtlemise järel taipasin veel kord "Sakala" kuulutustele silma peale visata. Võtsin esimese ettejuhtuva kuulutuse, kus pakuti ehitus-remondi teenust ja helistasin. Küsisin kohe, kas ikka vannitubade remondiga ka tegeletakse. Ikkagi üsna spetsiifiline töö. Mul vedas ja järgmine päev oli töömees juba kohal vaatamas, mis meie vannitoaga teha annab ja kas ta tahab selle töö ette võtta. Sama päeva õhtuks sain juba hinnapakkumise.
Kui aus olla, siis selleks ajaks polnud mul isegi finantse selle töö jaoks. Aga ma lootsin isa peale, kes on mind ennegi ses suhtes toetanud. Olin üsna kindel, et ta mulle selleks raha laenab. Pank ei tulnud kõne allagi. Ja minust raha korjajat ei ole, ei suuda mina iga kuu kõrvale panne, et siis midagi suurt ette võtta. Mulle sobib laen, siis ma tean, et mul on midagi kasulikku tehtud ja ma maksan rõõmuga iga kuu kokkulepitud summat tagasi.
Aga kui palju laenu võtta? Oma peas olin ma arvestanud 7000-ga. Kellelegi ma seda summat ei nimetanud, aga olin valmis seda paari aasta jooksul tagasi maksma. Läksin siis lootusrikkalt isa juurde oma saadud hinnapakkumisega ja rääkisin oma plaanidest. Summast ma vaikisin. Siis kuulsin tarkusetera, et tavaliselt on kulud sama suured kui remondimehe eelarve. Et siis kui töömees soovib tehtud tööde eest 1000 eurot, siis tuleb teine 1000 eurot arvestada materjalidele. Ja mina oma peas plaanisin eelarveks 7000. Ega ma ei teadnud tõesti, pole ju kogemusi selles vallas. Igatahes sain isalt 2000 eurot ja ütlesin ehitusmehele "jah" sõna.
Esimene samm (või siis teine) oli astutud. Lapsed ei teadnud sel hetkel veel midagi. Ei hakanud ära sõnuma, enne kui kõik kindel on.
Kui esmaspäeval sai asjaga alustatud, siis kolmapäeval, kui lapsed koolist tulid, oli vannituba juba tühjaks lõhutud. Kolmapäeva õhtul käisime Mete ja Steniga vanaisa saekaatris lauamaterjali muretsemas ja lõikamas. Korraga sai järelkäruga kogu vajaminev materjal kohale toimetatud ja hommikul sama käruga muid materjale hankima mindud. Võtsin töölt päeva vabaks, muidu ei oleks mitte kuidagi välja mänginud. Õnneks oli mul võtta abimees kaasa, üksi oleks päris keeruliseks läinud kipsi, peno, igasuguste segudega jne. Ja kõige hullem järelkäruga sõitmine. Alustasime Viljandist ja õhtul lõpetasime Valmieras Depos. Eks lihtsam on selliseid keerukamaidasju muidugi eestikeelses keelekeskkonnas osta. Kui palju ma rahaliselt vastu pükse sain, ei hakka arvutama. Depost saime ainult vannitoavalamu. Selle ostmiseks erilist annet vaja ei ole.
Kui suurem osa materjali oli olemas, siis puudu oli ka veel üksjagu. Glasuurplaadid näiteks. Väga raske otsustada, mida võtta, mida jätta. Valgustid, tööpind, silikonid, vuugisegud, dushisein - need olid kõik veel puudu.
Suurel Reedel läksime Metega uuesti Viljandisse, et Bauhofist plaadid ära osta - nii maha, kui seina. Ja valgustid saime ka. Saime emakeeles kõike küsida ja teenindus oli super. Müüja oli natukene mures, et me kaks naisterahvast, kas saame ikka koorma laadimisega hakkama ja kas meile see pea pool tonni plaate autosse ikka ära mahub. Soovitas hajutada raskust. Saime Metega hakkama ja olime uhked enda üle. Kodus laadisime kõik kahekesi maha ka. Ja olime plaadivalikuga rahul. Mete käis mitu korda ekstra imetlemas plaate ja kiitis aga takka, kui hea maitse tal on. Mina oleks teise valiku teinud, aga ega Mete valik ka paha ei olnud. Seinas on üldmulje näha hiljem.
Laupäeva õhtul võtsin omale aja, et lõpuks leida koht, kust dushisein saada. Olin plaaninud selle kasvõi e-poest kuskilt tellida ja olin arvestanud pea 200 eurose väljaminekuga. Siis aga lõi ette reklaam Ehituse ABC-lt, et neil 20. ja 21. aprill kõik kaubad -25%. E-poes oli väga kliendisõbralik otsingusüsteem ja päris kiirelt leidsin vajaminevas möödus seina ja seda ainult ca. 70 euro eest. Siis aga selgus, et e-poes see toode otsas ja saadavus 1 tk ainult kaupluses, mis asus Rakveres. See viis selleni, et järgmisel hommikul oli meil plaanis Depost läbi käia ja suund Rakverre võtta. Ühesõnaga palju sõitu oli ees ootamas.
Deposse oli vaja minna sellepärast, et eelmisel õhtul, kui Metega jälle ostetud asju imetlesime, siis avastasime, et valamu on sattunud defektiga. Välimisel äärel jooksid suured pragunenud vaod. Poes kassas keegi valamut kastist välja ei võtnud ja meie võtsime riiulilt kinnise kasti, avasime selle ainult sisse piilumiseks, et veenduda kauba õigsuses. Ei osanud arvatagi, et valamu katkine olla võiks.
Depo ette sõites selgus aga, et õhk on kahtlaselt puhas. Ja oligi, pood oli kinni. Pühade puhul. Oli teisigi pettunud kliente, kes oleks hea meelega poodi tahtnud. Nii me siis tühja sõitsime. Oi kui valus laks oli. Natukene leevendas Ruhja Top, kus olid letid lookas värsketest soojadest saiakestest (vaatamata pühadele) ja kirsiks tordil oli paagi silmini tankimine natukenegi odavama kütusega, kui Eestis see võimalik on.
Viisime ülearused asjad koju, korjasime isa peale ja võtsime suuna Rakverre. Ja et sõit väga üksluine ei ole, põikasime Vao külla pagulaste elu-olu vaatama ja Väike-Maarjasse Lurichi värske ausamba juurde. Rakveres käisime linnuses väikse tiiru ja härja nägime ka päevavalges ära.
Ehituse ABC-sse olin eelnevalt helistanud ja dushiseina broneerinud, et mingit üllatust jälle ei oleks. Seal sujus kõik plaanipäraselt. Lisaks saime veel täispuidust tööpinna ja veel nipet-näpet ehituseks vajalikku.
Tagasiteel vaatasime Grossi valdused ka üle. Ega midagi eriti näha ei olnud võimase tara taha, aga aimu saime ikka, kus ja mis. Esnasse sõitsime ka peateelt 10 km sisse, kui juba sealkandis olime. Paide linn jäi teepeale ja Türilt sõitsime ka läbi. Selline päris mõnus väljasõit oli.
Valamu saime eile Depos välja vahetatud. Ilma probleemideta. Aga ma olen täheldanud, et sealsed töötajad on osaliselt eestlastest väsinud. Mitte kõik, osad. Umbkeelsetest eriti, nagu meie metega eile näiteks. Meil oli vaja veetoru osta ja liiteid ja vannitoa uks jne. Arvate, et ma tean milline on veetoru? Millised näevad välja liited, et veetoru ühendada. Ei teadnud. Ja hinnasiltidel kõik puhtas läti keeles. Google transleidiga saime niipalju siiski aru, et tegu veetoruga, mitte küttetoruga. Aega võttis, aga asja sai. Natukene vene keelt ma oskan, saime teenindajalt isegi torule vastavad liiteid välja pinnitud. Ukse saime, lengid oskasime ka paluda kuidagi, ukselingid-lukud. Aga unustasin hinged uksele. Laeliistud suutsime leida täitsa iseseisvalt. Mete on ehituse vallas täitsa haritud juba tänu meie ehitusele ja eks see viib mõtted ka mujale ja on meil natukenegi rõõmu. Eks jama on ka palju, aga keegi peab ju tegema, et saaksime tuleval talvel sooja vannituba nautida. See tundub juba praegu uskumatu, et meie vannituba võib ka äkki soe olla. Äkki, ega midagi kindlat veel ei ole.
Isiklikus elus oli (on) küll raskeid aegu, aga täna tundub kõik juba natukene positiivsem. Korjasin ennast kokku ja võtsin lõpuks kätte ühe suure murekoha meie elamises - vannitoa (ilma vannita vannituba). Vannitoal polnud iseenesest häda midagi, ainuke suur miinus oli, et seal oli külm. Kohe väga külm. Puudus igasugune küte. Lasin küll mingi aeg põrandakütte uuesti paigaldada, aga tolku ei olnud sellest midagi.
Asi käis kiiresti. Mõttest teostuseni kulus vist ööpäev. Esmaspäeval otsustasin asja käsile võtta. Otsisin "Sakalast" kuulutuse, helistasin, saime jutule ja kui hakkasime objekti ülevaatamist kokku leppima, siis selgus, et mees remondib vannitubasid ainult Viljandi ümbruses. Lootused purunesid. Lohutuseks soovitas too töömees mul "Sakalasse" ise kuulutus panna. See tundus üsna tüütu ja aeganõudev. Kartsin, et mul läheb selleks ajaks "hoog" üle.
Õnneks mõningase mõtlemise järel taipasin veel kord "Sakala" kuulutustele silma peale visata. Võtsin esimese ettejuhtuva kuulutuse, kus pakuti ehitus-remondi teenust ja helistasin. Küsisin kohe, kas ikka vannitubade remondiga ka tegeletakse. Ikkagi üsna spetsiifiline töö. Mul vedas ja järgmine päev oli töömees juba kohal vaatamas, mis meie vannitoaga teha annab ja kas ta tahab selle töö ette võtta. Sama päeva õhtuks sain juba hinnapakkumise.
Kui aus olla, siis selleks ajaks polnud mul isegi finantse selle töö jaoks. Aga ma lootsin isa peale, kes on mind ennegi ses suhtes toetanud. Olin üsna kindel, et ta mulle selleks raha laenab. Pank ei tulnud kõne allagi. Ja minust raha korjajat ei ole, ei suuda mina iga kuu kõrvale panne, et siis midagi suurt ette võtta. Mulle sobib laen, siis ma tean, et mul on midagi kasulikku tehtud ja ma maksan rõõmuga iga kuu kokkulepitud summat tagasi.
Aga kui palju laenu võtta? Oma peas olin ma arvestanud 7000-ga. Kellelegi ma seda summat ei nimetanud, aga olin valmis seda paari aasta jooksul tagasi maksma. Läksin siis lootusrikkalt isa juurde oma saadud hinnapakkumisega ja rääkisin oma plaanidest. Summast ma vaikisin. Siis kuulsin tarkusetera, et tavaliselt on kulud sama suured kui remondimehe eelarve. Et siis kui töömees soovib tehtud tööde eest 1000 eurot, siis tuleb teine 1000 eurot arvestada materjalidele. Ja mina oma peas plaanisin eelarveks 7000. Ega ma ei teadnud tõesti, pole ju kogemusi selles vallas. Igatahes sain isalt 2000 eurot ja ütlesin ehitusmehele "jah" sõna.
Esimene samm (või siis teine) oli astutud. Lapsed ei teadnud sel hetkel veel midagi. Ei hakanud ära sõnuma, enne kui kõik kindel on.
Kui esmaspäeval sai asjaga alustatud, siis kolmapäeval, kui lapsed koolist tulid, oli vannituba juba tühjaks lõhutud. Kolmapäeva õhtul käisime Mete ja Steniga vanaisa saekaatris lauamaterjali muretsemas ja lõikamas. Korraga sai järelkäruga kogu vajaminev materjal kohale toimetatud ja hommikul sama käruga muid materjale hankima mindud. Võtsin töölt päeva vabaks, muidu ei oleks mitte kuidagi välja mänginud. Õnneks oli mul võtta abimees kaasa, üksi oleks päris keeruliseks läinud kipsi, peno, igasuguste segudega jne. Ja kõige hullem järelkäruga sõitmine. Alustasime Viljandist ja õhtul lõpetasime Valmieras Depos. Eks lihtsam on selliseid keerukamaidasju muidugi eestikeelses keelekeskkonnas osta. Kui palju ma rahaliselt vastu pükse sain, ei hakka arvutama. Depost saime ainult vannitoavalamu. Selle ostmiseks erilist annet vaja ei ole.
Kui suurem osa materjali oli olemas, siis puudu oli ka veel üksjagu. Glasuurplaadid näiteks. Väga raske otsustada, mida võtta, mida jätta. Valgustid, tööpind, silikonid, vuugisegud, dushisein - need olid kõik veel puudu.
Suurel Reedel läksime Metega uuesti Viljandisse, et Bauhofist plaadid ära osta - nii maha, kui seina. Ja valgustid saime ka. Saime emakeeles kõike küsida ja teenindus oli super. Müüja oli natukene mures, et me kaks naisterahvast, kas saame ikka koorma laadimisega hakkama ja kas meile see pea pool tonni plaate autosse ikka ära mahub. Soovitas hajutada raskust. Saime Metega hakkama ja olime uhked enda üle. Kodus laadisime kõik kahekesi maha ka. Ja olime plaadivalikuga rahul. Mete käis mitu korda ekstra imetlemas plaate ja kiitis aga takka, kui hea maitse tal on. Mina oleks teise valiku teinud, aga ega Mete valik ka paha ei olnud. Seinas on üldmulje näha hiljem.
Laupäeva õhtul võtsin omale aja, et lõpuks leida koht, kust dushisein saada. Olin plaaninud selle kasvõi e-poest kuskilt tellida ja olin arvestanud pea 200 eurose väljaminekuga. Siis aga lõi ette reklaam Ehituse ABC-lt, et neil 20. ja 21. aprill kõik kaubad -25%. E-poes oli väga kliendisõbralik otsingusüsteem ja päris kiirelt leidsin vajaminevas möödus seina ja seda ainult ca. 70 euro eest. Siis aga selgus, et e-poes see toode otsas ja saadavus 1 tk ainult kaupluses, mis asus Rakveres. See viis selleni, et järgmisel hommikul oli meil plaanis Depost läbi käia ja suund Rakverre võtta. Ühesõnaga palju sõitu oli ees ootamas.
Deposse oli vaja minna sellepärast, et eelmisel õhtul, kui Metega jälle ostetud asju imetlesime, siis avastasime, et valamu on sattunud defektiga. Välimisel äärel jooksid suured pragunenud vaod. Poes kassas keegi valamut kastist välja ei võtnud ja meie võtsime riiulilt kinnise kasti, avasime selle ainult sisse piilumiseks, et veenduda kauba õigsuses. Ei osanud arvatagi, et valamu katkine olla võiks.
Depo ette sõites selgus aga, et õhk on kahtlaselt puhas. Ja oligi, pood oli kinni. Pühade puhul. Oli teisigi pettunud kliente, kes oleks hea meelega poodi tahtnud. Nii me siis tühja sõitsime. Oi kui valus laks oli. Natukene leevendas Ruhja Top, kus olid letid lookas värsketest soojadest saiakestest (vaatamata pühadele) ja kirsiks tordil oli paagi silmini tankimine natukenegi odavama kütusega, kui Eestis see võimalik on.
Viisime ülearused asjad koju, korjasime isa peale ja võtsime suuna Rakverre. Ja et sõit väga üksluine ei ole, põikasime Vao külla pagulaste elu-olu vaatama ja Väike-Maarjasse Lurichi värske ausamba juurde. Rakveres käisime linnuses väikse tiiru ja härja nägime ka päevavalges ära.
Ehituse ABC-sse olin eelnevalt helistanud ja dushiseina broneerinud, et mingit üllatust jälle ei oleks. Seal sujus kõik plaanipäraselt. Lisaks saime veel täispuidust tööpinna ja veel nipet-näpet ehituseks vajalikku.
Tagasiteel vaatasime Grossi valdused ka üle. Ega midagi eriti näha ei olnud võimase tara taha, aga aimu saime ikka, kus ja mis. Esnasse sõitsime ka peateelt 10 km sisse, kui juba sealkandis olime. Paide linn jäi teepeale ja Türilt sõitsime ka läbi. Selline päris mõnus väljasõit oli.
Valamu saime eile Depos välja vahetatud. Ilma probleemideta. Aga ma olen täheldanud, et sealsed töötajad on osaliselt eestlastest väsinud. Mitte kõik, osad. Umbkeelsetest eriti, nagu meie metega eile näiteks. Meil oli vaja veetoru osta ja liiteid ja vannitoa uks jne. Arvate, et ma tean milline on veetoru? Millised näevad välja liited, et veetoru ühendada. Ei teadnud. Ja hinnasiltidel kõik puhtas läti keeles. Google transleidiga saime niipalju siiski aru, et tegu veetoruga, mitte küttetoruga. Aega võttis, aga asja sai. Natukene vene keelt ma oskan, saime teenindajalt isegi torule vastavad liiteid välja pinnitud. Ukse saime, lengid oskasime ka paluda kuidagi, ukselingid-lukud. Aga unustasin hinged uksele. Laeliistud suutsime leida täitsa iseseisvalt. Mete on ehituse vallas täitsa haritud juba tänu meie ehitusele ja eks see viib mõtted ka mujale ja on meil natukenegi rõõmu. Eks jama on ka palju, aga keegi peab ju tegema, et saaksime tuleval talvel sooja vannituba nautida. See tundub juba praegu uskumatu, et meie vannituba võib ka äkki soe olla. Äkki, ega midagi kindlat veel ei ole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar