Kirjutasin siin viimati vist aasta või kaks tagasi. Või kolm? Jah muidugi saa vaadata, kuna kirjutan otse telefonis. Aeg ju lendab kiirelt. Igatahes käib minu kõige pesamunam juba 2. klassis. Järgmine vanuselt 6. klassis, siis 10. klassis ja viimane kodus elav laps 11. klassis. Tema küll otsustas pooleli jätta kooli ja praegu maadlemegi selle teemaga. Vast laabub kõik ja ta leiab omale parema tee. Mina piitsaga teda piirama ei kavatse hakata. Olen talle kõik tingimused loonud, et ta saaks koolile keskenduda, aga ju ta on veendumusel, et kuskil kuidagi muud moodi on parem. Mina toetan teda tema valikutes.
Kõige vanem poiss elab oma elu ja on tubliks meheks sirgunud. Ka läbi raskuste, aga praegu on küll tema suhtes süda rahul.
Ise olen ma ikka üksik, ei satu siia metsa uksele keegi koputama, rääkimata järjekorrast. Eks ma näen väsinu välja ka oma halli peaga. Juuksurisse minemine on suur ettevõtmine minu jaoks. Aga minna ju võiks. Oleks lausa vaja.
Hoian teid edaspidi oma raske eluga kursis:)
2 kommentaari:
Ma ei tea, kas see on kokkusattumus aga Perekooli foorumis just keegi kirjutas, et ootab et sa blogima taas hakkaks.
Tore, et tagasi oled! Vast satud taas kijutamise soonele...
Perekoolist mu tagasitulek ajendatud oligi. Igatsen kirjutamist, aga negatiivset tagasisidet ma ei talu, sellest ka mu eemalolek suuresti tingitud. Ma kipun oma nina toppima igale poole ja arvama teiste asjadest liiga palju. Seega teenitult ka “sõim”, aga kui Malluka fännid peale lendavad, kannatavad ka minu lapsed. Katsun olla lihtsalt.
Postita kommentaar