Kummaline unenägu

Vedelesin täna pikemalt voodis ja vaatasin olulisemad blogid üle. Muidugi on üks raund pakilisemaid asju juba tehtud nagu hommikukohv, Stigi kuiv mähe, hommikusöök lastele.

Öö otsa vist sadas, tundus küll vähemalt nii ja hommikul oli ka ikka tugev vihmasadu, nii et selline hea võimalus vedeleda. Nüüd aga vaatasin aknast välja ja on selgeks kiskunud, isegi päike piilus korraks välja. Mõtlesin, et peaks liigutama hakkama, aga ei suuda otsustada, kust pihta hakata. Mõtteid on palju, teha ka palju. Otsustasin blogi kasuks ja lükkasin arvuti käima. Võtan päeva algust rahulikult ja tegelen nende asjadega, mis mulle kõige rohkem meeldivad. Küll päeva peale kõik paika loksub.

Meenus tänane unenägu, mis oli üsna ebatavaline. Aga eks see blogide lugemine ja teiste elud mõjuvad siis nii. Täna oli Mallukas mul külas. Mitte küll siin, kus ma praegu elan, vaid minu ühetoalises korteris, kus ma varem elasin. Ta oli nimelt mingi pisema kotikese minu juurde jätnud millegipärast ja oli sellele järgi tulnud. Selline kosmeetikakoti sarnane asi, aga mitte kosmeetikaga. No ja kui ma talle seda andma hakkasin, plahvatas mul pähe, et peaks sellest ikka pilti ka tegema. Hullumaja on mul selle pildistamisega. Kõike on ju vaja jäädvustada, et siis oma blogis selle Malluka mahajäetud kotiga eputada ja näidata kõigile, et ikkagi Malluka kott oli minu juures. Tohutu tähtsündmus ikkagi ju:D Mallukal momendil külastusteemad aktuaalsed ja ju sellepärast minu unenägudes ka aktuaalne teema:) Aga tekkis probleem pildistamisega. Ei jäänud see kott pildile. Asi oli selles, et pidin enne mingi multika Malluka blogis läbi vaatama ja alles siis oleksin saanud koti pildile. See oli kindlasti selle tohutu "reklaamiga" Malluka lehel seotud, mis mind vahepeal kohutavalt häirib. Nojah, siis pakkusin Mallukale kohvi. Enda jumbokruus oli mul kuhjaga täis, Mallukale jätkus ainult tilk. Nii see uni oma lõpu sai. Aga meeles mul see oli ja nüüd sai see kirja, tähendas see siis mis iganes.

Järgmisena plaanin midagi avokaado ja oma juustega kokku keerata. Maski taolist asja kavatsen teha. Juukseid langeb mul praegu nii meeletult välja, et midagi peaks ette võtma. Palju räägitakse, et juuksed langevad välja stressist. No aga siis peaks ju kõik juba kiilakad olema. Ma ei usu, et minul nüüd see kõige stressitikkam elu on. Stressi on igal inimesel mingil määral, see ju ongi elu.

Olen vähemalt proovinudki siis asja parandada. Nõgeseleotist tegin korra, pole aidanud. Avokaadot olen ka söönud ühe päevas neljapäevast saadik. Eks näis, kas aitab, natukenegi, enne kui päris kiilaks jään. Loomulikult pean sööma seda vilja ikka pikemat aega, et kuskile mõjuma hakkaks. Olen määrinud rukkipala peale, tükeldanud kapsasalati sisse, et kuidagigi alla läheks. Päris rsvane asi ja hakkab vastu kohati.

Loomulikult on täna jälle saunapäev, ainult selle vahega, et homme pole kuhugile minekut mitte kellegil peale Jaskari. Tuleb rahulik nädal kuni reedeni. Siis saadan Mete ja Steni Linnulaagrisse paariks päevaks ja esmaspäeval lähem külaekskursiooniga Kihnu. No ja siis kohe-kohe on Jaanipäevajooksud - simmanid. Tegevust jätkub:)

Minu esimese kirbuturu muljed

Oi kui raske oli täna hommikul tõusta. Ei olnud nagu seda õiget tahtmist kuhugile minema hakata kallil laupäevasel päeval. Väljas oli üsna sombune veel kuue aeg ja tundus, et ilm on ka vihmane ja äkki polegi mõtet kuhugile ronima hakata. Nii ma vaikselt ettekäändeid tõin endale, et voodisse jääda.  Polnud ma ju kellegagi midagi kokku leppinud, keegi poleks arugi saanud, kui mind kohal poleks olnud. Kirbuturul siis loomulikult, kuhu olin plaaninud minna. Ametlikult siiski vanakraamiturg. Meie pere nimetab seda asja saksapäraselt Flohmarkt´iks. Heal lapsel ikka palju nimesi. Aga kuna lapsehoidja oli organiseeritud, siis mõtlesin, et ega midagi kaotada ka pole, saab vähemalt kodust väljagi. Ega ma ei pea ju oma tavaari laiali laotama kohe, uurin maad ja eks siis näis, kas tuleb asjast midagi välja. Auto oli mul pakitud juba kolmapäevaks, seda muret enam polnud. Oli vaja ainult termosega kohv võtta, midagi hamba alla, kaevuvesi sidruniga ja Meena - kõige põhilisem:)

Kodust minema saime poole kaheksa paiku. Jõudsime kenasti rahulikult kohale. Mõned kauplejad säädisid juba müügikohti, oli väga rahulik alles. Otsismie sobiva koha, valikut oli piisavalt, ja hakkasime asju lahti pakkima. Aegamisi tuli aga kauplejaid juurde ja rahavaski hakkas liikuma ja uudistama ja nii ta läks. Aeg lausa lendas. Oma üllatuseks kohtasin esimeste tuttavatena kohe oma sõbrannat mehega. Kohe leidsin neile rakenduse ja palusin natuke asjadel silma peal hoida, et kiirelt hommikune kohv välja lasta. WC oli kenasti parki toodud, selline plastmassist majake. Abiks ikka:)Paar sõna saime juttu ajada, tilk kohvi külalistele ja siis hakkas rahvas liikuma ja uudistajad olid kohal. Lõuna paiku tuli alles meelde ka paar pilti teha, ennem selleks mahti ei olnudki.

Meie "lafka"

Kohe meie müügikoha lähedal oli mänguväljak, väga praktiline:)

Mõnus park kirbuturu korraldamisekas

Kohati tundus, et virutasin liiga kallid hinnad ette. No pole ju sellist kogemust, et prauhti õelda mis kui palju maksab. Ise ma hiljuti alles vingusin, millised ulme hinnad kasutatud riietel turul on. Ise samasugune:D Teinekord katsun leebem olla ja oma emotsionaalset sidet riietega vähem tunda. Tähtis on ju riietest lahti saada ja tore, kui need veel satuvad nendele, kellel neid rohkem vaja on ja kui nad saavad veel kellegile vajalikud olla.

Mida siis osteti? Kindla peale minek on Hello Kitty riided. Lähevad nagu soojad saiad. Ja siis imestatakse, miks lastele ikka ostetakse neid kassiga riidedid. Ikka sellepärast, et nende realiseerimine on imelihtne, kui laps neist välja kasvab. Ja lapsed armastavad ka neid riideid, mõned vanemad ka ikka. Mina kaasaarvatud. Minu tütred on sellest Hello Kitty vaimustusest nüüdseks välja kasvanud, pole juba ammu selleteemalisi riideid ostnud. Hello Kitty oli meil aktuaalne sünnist kuni nii 4-5 aastaseni.

Palju küsiti poiste riideid, nii alates 3. eluaastast. Pidi lausa defistsiit olema. Mul on palju seda defitsiiti, aga mitte müügiks. Kulub Stigilegi ära:) Siis veel tüdrukute jalanõud alates suurusest 30, mida minul pakkuda ei olnud. Kuluvad endalegi praegu ära.

Ilm oli kord soe, siis jahe, siis oli tunne, et kohe hakkab padukat tulema. Tänu sellele osteti ka mõned talvisemad riided võib-olla.


Nagu näha, sai Meena oma tahtmise järjekordselt ja oli kaasas. Arvata oli, et 100% ta ennast talitseda ei suuda. Laste asi. Kodus lubab küll maad ja ilmad kokku, kohapeal on kõik unustatud.

Esimene üllatus, mis ta korraldas, oli see, et võttis mu rahakotist kahe eurose ja kadus. Tagasi tuli oma esimese ostuga, plastmassist pisikese printsessi lossiga. Kaks eurot selle eest oli liig mis liig minu arvates. Aga tegu oli tehtud. Ma polnud veel midagi müünudki, kui Meena juba raha laiaks lõi. Ja muideks läksime me kauplema, et kodust asju vähemaks saaks, mitte et ostame veel seda soga juurde. Selle ma seletasin Meenale muidugi nii hästi kui ma oskasin, ära. Ja siis üritas ta seda lossi meeleheitlikult igale meie juures peatunud inimesele ühe euroga pähe määrida. Isegi vanematele inimestele, kes ei oskaks selle lossiga midagi peale hakata, sama oli beebidega:) Nojah, aga Meena sai mõne mänguasja müüdud, hinnaks ikka 1 euro, sest ega ta muud raha ei tunne:D Siis käis ta kuskil veel õnneloosi võtmas-ostmas ja tuli rõõmsalt pulgakommiga tagasi. No ei oska rahaga ringi veel käia inimene:)

Eelmine suvi oli Saksamaal meie külas Beuchtes küla Flohmarkt (kirbuturg), kust minu lapsed ka osa võtsid. Iga majapidamine võis oma hoovis, garaazis, teeotsas, aias...kus iganes müüa ebavajalikku kraami. Lapsed lõid ka oma leti üles ja panid müüki, mida vaja ei olnud. Teenitud raha eest ostsid nad sealtsamast külatäikalt omale jalgpalli jalanõud. Kõik omal käel ja omal algatusel. Nii et nendel on ettekujutus olemas kuidas asi kirbukatel käib. Minul ka siis nüüd ja tundub, et see ei jää mul viimaseks. Asju on müüa veel palju-palju. Ja miks lasta rahal niisama seista. Kassa oli päeva lõpuks tubli 180 eurot. Jeeee:) Igati rahul olen, et ikka voodist välja ajasin ennast hommikul:)

Mis väga positiivne asja juures oli, ei mingit kohamaksu. Mine ja kauple

Minu 5-aastasel lapsel on gaasid:D

Jah, uskumatu. Saan aru, kui vastsündinul esimesed kolm kuud gaasid on. Laps ju ei liiguta ja muudkui sööb. Aga 5- aastasel?

Viljandi haigla

"Gaasivaludega" laps

Asi oli tegelikult selles, et Meena juba mitmeid kordi lasteaias kurtis köhuvalu. No ja mida kasvataja ikka teha sai, kui jälle helistati ja paluti Meena kodu viia. Mis kasvatajad ikka teha saavad, kui laps nutab köveras ja on valudes. Muidugi kui kodu sai, oli valu pühitud ja unustatud, kahtlustasime isegi väikest simuleerimist.

Perearst suunas sonograafile ja täna me seal siis olimegi. Pandi köik parameetrid paberile kirja perearsti jaoks, minule arusaadavas keeles kölas ainult see, et lapsel on köhus palju gaasi. See oli kohe ekraanilt näha olnud. Gaasivalud siis järelikult, loomulikult siis köht valutab. Ega see mingi meelakkumine ei ole, eriti veel väiksel lapsel, kes aru ei saa, mis toimub. Eks perearst vaatab tulemused üle ja pissiproovi sai ta ka. Loodame, et ongi ainult gaasid:)

Kui me juba Viljandis olime ja Meena oli sonograafi pärast söömata, läksime Uku Keskusesse midagi hamba alla vaatama. Uku Keskuse valisin sellepärast,et minul oli huvi jälle Ideaal Kosmeetikast läbi hüpata ja paar Mavala küünelakki osta. Ja oh üllatust, Mavala toote ostja sai kassast ühe Mavala proovisuuruses toote kingituseks valida. Mina valisin nõrkadele küüntele mõeldud ravikomplekti, mis maksis poes normaalsuuruses 15 €. Proovisuurus oli 2 x 5 ml ja täitsa tasuta. Kellele ei meeldiks tasuta asju saada, mitte ainult Mallukale:)

Küünetugevdaja - nailonkiududega aluslakk + kinniti

Mavala küünelakk, 5 ml, 5 €

Üks kampaania on veel Ideaal Kosmeetikas  käimas, millest ma juba eelmisel korral osa võtsin. Nimelt kõik ostutsekid osalevad Opeli loosimises. Lähemalt saab lugeda siit. Võiduvõimalus on peaaegu olematu muidugi, sest loosimine toimub ju alles oktoobris ja kujutan ette mitu koormat kassatsekke neile selle ajaga koguneb.

Kunagi oli Viljandis pood "Victoria", kodutehnikat müüsid. Võib-olla eksisteerib praegugi - ei tea. Mul oli hädasti triikrauda vaja ja juhuslikult oli seal ka mingi loosimine, kus siis pidin mingi kupongi täitma. Ja tol korral sai soojamaa reis võidetud. Ise võisin mingi summa eest sihtkoha valida. Aasta võis siis 1999 olla...vist, ära sai käidud Costa del Solis Hispaanias. Normaalne:) Muidu ma sellise jamaga nagu hasartmängud ja loosimised ei tegele. Eriti FB-s need jagamised, täielik jama minuarust. Krt, enne olen ilma, kui osta ei jõua. Eriti nõmedad on need hilpude jagamised, ei tahaks tasuta ka, kui aus olla. Aga no mõni agab üht sama asja sada korda, et äkki joppab. No hallooo....

Eilse päeva inventeerisin ma oma riidekappe. Väike unistus on minna laupäeval Viljandisse Lasteparki kirbuturgu oma tavaariga. Kaks nädalat tagasi toimunud "Kirparil" oli olnud umbes 80 kauplejat. Tippajal on olnud umbes 160-170. Tundub päris suur arv ja suur turg. Ja seks puhuks sai väike riiete ja jalanõude sorteerimine tehtud. Palju ruumi sai kappidesse. Müüki lähevad kõik Meena ja Stigi väikseks jäänud riided, sest neid meil enam vaja ei lähe. Steni riided saavad kõik edaspidi Stigile ja Mete riided juba ammu aega Meenale. Jaskari riided Stenile. Nii et Meena ja Stigi garderoob läheb realiseerimisele. Pole enne mingisugust Kirbuka kogemust müüjana olnud, täitsa uus kogemus minu jaoks. Ostmas olen küll käinud, Saksamaal. Ja Pärnus nägin ka Eesti oludes turu ära eelmine nädalavahetus. Sellest tekkis ka idee. Sest ega selle Eesti Postiga midagi välja ei tule, see on juba ammu teada. Tõotab huvitav kogemus tulema. Tulge siis kaema, kes Viljandisse satuvad 7. juunil, käimas on ka Hansapäevad.

Kõik müügiks

Ilus ilm oli riiete tuulutamiseks

Nüüdseks on auto täis laetud:)

Meena oli nii mestis, kui kõike seda tavaari sortisin. Mängis juba kõik läbi kogu programmi ja tahab hirmasasti kaasa tulla minuga äri tegema:) Täidab iga mu pisemagi soovi, et mulle meelepärane olla ja ikka teda kaasa võetakse. Oh ma ei tea, ta ju hakkab seal niikuinii vinguma. Aga kui nii võtta, siis kui ma kuskil Stigi ja Meenaga käin, on nad ideaalsed reisikaaslased. Kui Mete ja Sten ka on, vat siis läheb alati nääklemiseks. Täna oli Viljandis Meena ja Stigiga ideaalne, ei mingit stressi, kõike tegime rahulikult ja sõbralikult. Nii need lapsed on.

Täna oli ju viimane koolipäev ja lapsed said koolivaheajale. Saksamaal oleks nad koolis käinud kuni 31. juulini ja kool oleks  alanud 10. september. Igal aastal on need vaheajad erinevalt, aga kolme kuud ei puhka nad kunagi. Selle eest on kooliajal tihedamalt vaheajad ja pikemad. Aga suvel pikalt puhata on meie lastele küll õnn. Metel olid tunnistusel neljad-viied, Stenil kaks kolme ka. Vahva üllatus oli klassilt, kus Sten sai tahvli shokolaadi, kuhu oli lisatud silt: "3. klassi parim saksa keele oskaja" :D

Meena suurim saavutus oli R- tähe selgeks saamine. Seda kasutab ta nüüd igal pool suure uhkusega, vahest ülearugi:)

Mavala Cuticle Remover

Väike tutvustus ja kokkuvõte Mavala küünenahaeemaldajast. Ostsin selle imehea toote Viljandi Ilumaailmast Uku keskusest 11 € eest. Nüüd ringi vaadates eBays avastasin kõige soodsama pakkumise 7,32 €, saatmine üle maailma tasuta. Kel huvi, siis see soodne koht on siin. Poest ostmise eelis on muidugi see, et sul on asi kohe olemas, ei pea ootama. Maksad küll selle mugavuse eest, aga no vahest peab ja võib.

Siiamaani olen kasutanud Rival de Loop küünenahaeemaldajat. See aga  hakkab otsa saama, pintsliga enam kätte ei saa, peab pudelit kummutama, et pudelisse jäänud tilka kätte saada. Täitis oma eesmärgi, aga Mavalaga on ikka vahe nagu öö ja päev. Miks, sellest kohe....

Rival de Loop küünenahaeemaldus geel

Tekst juhendilt

MAVALA ravivahend küünte hooldamiseks. Probleeme küünte ja küünenahkadega on üldjuhul võimalik teadusliku küüneravi abil vältida. MAVALA SA Genf Teaduslaboratooriumid on välja töötanud KÜÜNENAHAEEMALDAJA , tiksotroopilise koostisega vahendi, mis eemaldab õrnalt väljakasvanud küünenahad ja surnud naha, võimaldades teil kujundada oma küüntele täiusliku kontuuri ja puhastada nende allservi üheainsa lihtsa toiminguga.

Kasutamisõpetus:

1. Eemaldage MAVALA küünelakieemaldaja abil täielikult küünelakk
2.Kandek küünekontuurile 1 kiht KÜÜNENAHAEEMALDAJAT.
3. Oodake 1 minut, seejärel lükake küünenahad vatipulgaga ettevaatlikult tagasi.
4. Eemaldage surnud koed ja kujundage küünekontuur vastavalt soovile.
5. Pühkige surnud koed vatipadjaga ära ja loputage sõrmi KÜÜNENAHAEEMALDAJA täielikuks mahapesemiseks seebiveega.
6. Enne maniküüri jätkamist kuivatage korralikult käsi.

Sisaldab lanoliini ja kaaliumit.

Võrreldes minu varasema küünenahaeemldajaga on Mavala oma selline mõnus õline. Lõhnatu. Kutsub kasutama ja täidab kenasti oma ülesande.

Julgen soovitada kõigile, kes soovivad ilusaid terve välimusega küüsi. MAVALA tooted on üldse soovitamist väärt. Järgmisena plaanin soetada omale ühe MAVALA küünelaki:)

Kuidas tegelikult kõik oli

Tahaks nüüd valgustada Teid ühe nupukesega meie kohalikust lehes. Nimelt ilmus siin paar päeva tagasi meie valla digitaalne leht "Karksi sõna" ja sealt võis täpselt lugeda, kuidas tegelikult kõik selle emadepäeva tähistamisega meie külas oli, millest kirjutasin oma selles postituses. Ühesõnaga, kuidas seda sündmust kajastati vallarahvale :)

Originaalnupukese leiad siit.

Emadepäevapidu Lillis

 Kuna Karksi vallas on tore traditsioon
tähistada emadepäeva piduliku kontsert-
vastuvõtuga kultuurikeskuses,
kuhu on oodatud kõik emad nii linnast
kui maalt, siis meie oma külas tähistasime
emadepäeva tagasihoidliku koosviibimisega
ühises kohvilauas.
Emadepäeva eelsel reedel oli Lilli
oodatud taaskasutuskauba müüja Karin
Saarepeedilt. Kohale oli tulnud paarkümmend
tegusat külaelanikku. Peale
väikest tervituskõnet kinkis külamaja
juhataja kõigile emadepäeva puhul liiliasibula.
Kõik said mekkida pidutorti
ja kohvi. Oli tore koosviibimine. Aitäh
kõigile, kes tulid! Eriline tänu Ainole
ja Elmile!
 
Malle Ereline

Allikas: Karksi Sõna, juuni

Väga kena esitus! Kõiks see on ilus ja tore, aga minule jääb arusaamatuks, miks kasutatud riiete kuulutused saavad seinale ja nii tähtsa sündmuse kuulutust ei peeta seinale panemise väärisliseks? Ja kui raamatukogust õeldi selge sõnaga, et emadepäeva üritust "EI TOIMU" :D

Olen õel "mutt" jah, aga näe, hing ei saanud kuidagi rahu. Pidin selle endast välja saama.  Nüüd on parem olla natuke:)

Positiivsed uudised

Tahaks Teiega oma rõõmusõnumit jagada. Minu Kredexi kodutoestuse taotlus on läbi vaadatud ja tunnistati vormilistele nõuetele vastavaks. Edasine menetlusprotsess jätkub. Perioodil juuni-august teostatkse minu elamispinnal eluaseme seisukorra ja toetuse taotlemise vajaduse hindamiseks paikvaatlus, millest mind teavitatakse 1-2 päeva ette. Otsus taotluse rahuldamise/mitterahuldamise kohta tehakse hiljemalt 26.09.2014. Võib-olla on küll vara rõõmustada, aga miks nad peaksid meile "EI" ütlema. Mina ei näe küll ühtki põhjust. Positiivne tuleb olla:)

Mis nüüd vähem positiivne on, siis oma advokaadilt Saksamaalt olen paar kirja saanud ja tundub, et lootust elatisraha miinimumile ei ole. Vastaspoole advokaat tuli välja sellega, et kuna laste isa on juba pikemat aega haiguslehel ja pole võimeline miinimumi maksma. Momendil maksaks ta regulaarselt igakuiselt 133 € lapsele, kui kohtus kõik plaanipäraselt läheb. Saksa miinimum on kuskil alates 220 €-st. Sellest saame meie ainult unistada. Veel pidi tal depressioon olema, raske lapsepõlv ja pidi ennast üksikuna tundma. Ühesõnaga nii masenduses, kui veel üks inimene olla saab ja seljaprobleemid ka takkaotsa. Kui mul ka niipalju aega ja tahtmist oleks, oleksin omale ammu "hullupaberid" välja ajanud. Aga ma pean lastele olemas olema 24/7, mul pole aega sellise jamaga tegeleda. Oi kui vihale ajavad need mehed ikka.:D Nüüd siis saadan oma advokaadile vastuse umbes nii, et jätku asi sinnapaika, minu närvid maksavad ka midagi. Pole mul seda lisastressi vaja.

Mis kõige peenem on, et Saksamaalt laste isalt tuli ettepanek, et Estonian Air pidi 16. juunist hakkama otselende Berliini tegema, et kas oleks mõeldav, et ma Meena mõneks ajaks issi juurde lendaks. Aga kui ma  kuulsin, kui haige "keegi" on, et pole võimeline isegi tööl käima, siis no kuulge, ei saa ju 5-aastast last saata depressiivse ja masenduses inimese juurde, kellel on veel ka seljahädad. Kui midagi juhtub, vastutan ju mina. Isal kasvatusõigust pole, vastutus on 100% minu. Nii et see aktsioon tuleb küll ära jätta, turvalisuse huvides.

Sain oma mured nüüd ära kurta. Üks pisike on veel...Istusin täna väljas trepil ja vaatasin oma aeda. Kui kõik minu blogi lugejad appi tuleks aiatöödele, siis ka vist ei saaks see kõik siin tehtud - no toome näiteks Jaanipäevaks. Meeletu. Nüüd on jälle ilm ka kuum, katsu sa olla sellise kuumaga ja veel liigutada ka ennast. Lesida veel võiks:) No aga see mure on mul krooniline.

Mul ei lasta tööd teha

Jutt siis aiatöödest. Mul on tohutu probleem, et ma töö juurde saaksin. Tööd mulle teha meeldib. Eile õnnestus mul põõsaaluseid pidi käpuli roomata päris mitu tundi. Käis küll külalisi, aga ma ei lasknud ennast sellest segada. Saatsin nad tuppa ja käskisin endid ise teenendada. Muidu minu põhiline aeg kulubki toas kas süüa tehes, nõusid pestes, pesuga majandamisel, koristamisel või lastega seotud ülesannete täitmisel. Kellel on vaja juukseid kammida, riideid otsida, süüa anda, mähkmeid kasida, õue sättida. Ei lõpe see tööjärg iialgi. Seepärast tuleb vahest lihtsalt kätte võtta ja õue tööle kõndida. Nädalavahetustel saab õnneks suuremaid lapsi rakendada ka lapsehoidmisel. Ega väikse lapse kõrvalt on üsna raske tööle keskenduda. Eile andsin Jaskarile valida, kas sauna kütmine või lapse hoidmine. Tema valik oli kiirelt laps. Ja mina kütsin meelsasti sauna. Ikkagi ka vaheldus minu igapäevastele asjadele. Ja sauna juurest suundusin sujuvalt mööda seina ääri käpuli kuhu vaja ja kus heina kasvas. Päris palju käru täisi heina sai kakutud ja vedajaid oli ka piisavalt. Vat siis tundsin sigadest puudust. Nii mõnus oleks olnud need heinakoormad sigadele ette visata:) Aga noh, praegu meie majapidamises loomadele ruumi ja aega kahjuks ei jätku. Kunagi hiljem äkki, kui lapsed pesast välja lendavad:D

Eile oli siin päris palju rahvast, kes siis ka pisematel silma peal hoidsid ja ma siis kasutasin juhust ja kakkusin igaltpoolt naati ja nõgeseid ja tulemus oli ilus. Õhk oli kohe puhtam ja aed näeb kohe mõnusam välja. Täna on plaanis jätkata. On vaja ainult töö juurde saada. Meena on ka tänasest suvepuhkusel lasteaiast ja lõunast saan veel ühe lapse hoiule. Katsume siis väljas olemise nii sättida, et päeva niisama maha ei moluta. Meena on päris arveststav lapsehoidja juba ja ta kohe oskab pisematega mängida ja neile tegevust leida. Neljapäevast on suurematel lastel ka viimane koolipäev ja siis lõppeb see hommikul vara tõusmine ära. Mõnus.

Jaskar on tänasest praktikal ühes ehitusfirmas. Isegi palka lubati ja kui ma ei eksi nüüd, siis 12 eurot tunnis. Ise otsis ja ajas omale koha välja. Väga täiskasvanulik temast. Sellesmõttes kiitus talle. Kohusetundlik on ta ja see on väga hea omadus. Esimene kursus on ka nüüdseks tal seljataga, ja kõik ilma minu sekkumiseta.

Nüüd on vaja vaikselt väikest suvist reisi planeerima hakata. Üks mõte on Hiiumaa, sest seal me veel käinud ei ole. Loomulikult läheme mere äärde, mis kuulub iga aasta meie plaanidesse. Valgerand on meie koht ja äkki isegi telgime, kuigi ega mul telgis magamine ei meeldi. Lastele aga küll.

Valgerannas aastal 2012

Merest ja üldse ujumisest tundsid lapsed Saksamaal väga suurt puudust. Seal on ju võimalus ainult Freibad´is käia. Kloori vesi igalpool ja sissepääs tasuline. On küll head kohad, aga looduslikud ujumiskohad on ju ka vahvad ja Eestis on need asjad ikka hoopis teisel tasandil. Saksamaal on kõik enamasti juba kunstlik ja sakslane turistina hindab väga kõike naturaalset ja looduslikku.

Mete-Mari hüppel

Niimoodi me veemõnusid nautisime Saksamaal

Lähim bassein meie kodule, 4 km.

Tänane kleidipäev

Ilm on küll natukene jahe kleidi kandmiseks, aga Meena käis hommikul vara juba peale, et millal sa ometi kleidi selga paned. Eks ma siis korraks panin. Metel polnud midagi panna, sest tal lihtsalt pole kleiti ja ega ta ei hooli ka sellest.

Selle ilusa päeva puhul valmistasin Eesti tingimustes esimest korda enda lemmiksööki, sparglit. Saksamaal oli see pea igapäevane söök, kui ikka hooaeg oli. Hooaeg hakkas aprilli keskel ja lõppes tavaliselt juuni keskel. Hooaja algul oli kilo hinnaks ca. 7-8 eurot ja kui juba lõppema hakkas, siis 2 euro kanti kilo. Eks tõi mulle külakostiks kaks punti sparglit Soomest Lidlist. Väga hästi teab inimene, mis mulle rõõmu valmistab. No ja täna sai siis need väärt sparglid ära tehtud ja lasime koos eksiga hea maitsta. Lapsed vaatasid pealt, nendele ei maitse:) Õnneks, jäi meile rohkem:D

Ilusat kleidikandmise päeva Teile! 

NOTD 30052014

Nii, täna sattusin "Ilumaailma" ja valisin sealsest valikust omale uue küünelaki, Sally Hanseni Sugar Coat, toon Cherry Drop (300). Lakki on küüntel üks kiht, katab väga hästi ja pealt sellise suhkruse efektiga (kare). Kasutatud ka alus- ja pealislakki. Pudeli hind 11.50.

 

OOTD 30052014

Jakk C&A
Püksid ja top H&M
Kingad JANA fashion
Kott  PIECES

Rasedus ja sünnitus Saksamaal

Selles postituses tahaks meenutada oma rasedust ja sünnitust Saksamaal. See oli ikkagi uus kogemus  minu jaoks, kuigi olin enne seda juba neli korda  kõike läbi teinud. Aga no eks välismaal on ikka natuke kõik teisiti.

Rasedaks jäin ma 5. mail 2012. Tean täpselt, kuna see oli üks ja ainus kord, kui see võimalik oli. Kõik sai alguse sellest, et võitsin peaauhinna Karstadt´i kaubamaja korraldatud "Ladies Night"l oosimises. Selleks oli limusiini sõit, kuhu võisin veel kaasa võtta 7 sõbrannat. Ehk siis tuldi mulle kodu järgi ja viidi kaubamajja shopingule ja auto ootas mind ja mu punti ukse taga ja sõidutas meid kuhu soovisime ja millal soovisime. Cool. Sellest teen eraldi postituse, sest siin hoopis muu teema käsil praegu:)

No peale seda tohutud melu olin  ma natukene "vallatu" ja ülemeelik ja nii see juhtus minu naabrimehega:D Et rasedaks jäin noh. Oli paras shokk ja kaalumisel oli ka abort, aga õnneks sain Perekoolist tuge ja soovitusi seda mitte teha, pidavat eluks ajaks painama jääma. Et saan neljaga hakkama, siis saan viiega ka. Ja perekond ja sõbrad olid ka ikka seda meelt, et kui tulema peab, las tuleb. Aitäh toetajatele, pole oma otsust siiani veel kahetsenud ja Stig on ennast ka väga eeskujulikult üleval pidanud siiani:)

Lapse isa oli muidugi kohe nõus mind nõustaja juurde viima, kes oleks aidanud kõik korraldada, et lapsest vabaneda. Ta on juba korra üht oma endist pruuti niimoodi aidanud ja too kohe täitis käsku ja on siiani lastetu ja üksik. Suhtlesime üsna tihedalt ja ta ikka imetles mind, et nii julge olin ja vastu hakkasin sellisele macho mehele:)

Kui rasedustest kinnitas mu kahtlusi ja kogu see jant abordi ümber lahenenud oli, hakkasin otsima omale arsti, kus ennast arvele võtta. Eestis oli see lihtne, sest Viljandis on iseenesest mõistetavalt sinu arstiks Praks. Nii oli see minulgi alati. Aga seal ma ühtki Praksi ei tundnud ja üldse ei teadnud ma midagi, kes on hea, keda valida. Võtsin telefoniraamatu ja helistasin esimesele ettejuhtuvale selle piirkonna naistearstile. Ei vastanud. Teine juba vastas ja nii see jäi. Sain aja nii mu rasedusejälgimine alguse sai.

Vastuvõtul oli üks esimesi meeldivamaid küsimusi, et kas see on mul esimene laps:D Kas pole meeldiv sellist asja kuulda, kui ootad oma viiendat last:)

Kõik oli üsna sarnane, nagu Eestiski. Ainuke asi mis häiris, et vastuvõtt käis kui konveieril. Kiiresti-kiiresti, sest rahvast oli alati palju ootamas. Igal vastuvõtul tehti ka ultraheli, aparaat oli kohe vastuvõtutoas kohapeal. See oli hea, said alati näha, mis toimub ja ka pildikese.

Pissiproovi viimine oli ka teistmoodi, kui mina harjunud olin. Eestis pidid alati kodus tegema ja siis vaatama, et selle topsi ilma et see lekiks, arstini toimetatud said. Alati lekkis. Seal aga juhatati kohe esimene asi patsient WC-sse, kus olid selleks tarbeks plastmassist topsid, kleepimiseks sildid ja pliiats. Tegid oma proovi ära, nimi sildiga topsile ja siis oli kohe käeulatuses kapike seina sees. Panid topsi kappi ja tesipoolt seina oli kohe labor, kust see siis ära võeti. Mugav.

Oma vanuse tõttu tehti mulle  ka lootevee uuring. See oli üsna jube ja ma isegi vajasin nuuskpiiritust. Eks mul oli hirm ka, et midagi juhtuda võib, aga tegemata ka jälle ei tahtnud jätta, kui soovituslik ikkagi oli. Lapse soole sain seega ka kindla kinnituse. Poiss. Meile sobis:)

Viimasele vastuvõtule ma ei jõudnudki, mis oli määratud 5. veebruariks. Tähtaeg oli arsti poolt 8.02.13. Olin kutsunud ema omale Saksamaale külla, et ta aitaks majapidamises ja hoolitseks laste eest ja ka Opa eest oli vaja hoolitseda. Olin ma ju ametlikult terve raseduse tööl, käisin ainult sünnitamas vahepeal. Raske oli küll oma suure kõhuga kõiki oma kohustusi täita, aga see oli paratamatus. Olin üsna tihti masenduses, et miks mina pean ja ei saa oma rasedust nautida ja puhates lapse sündi oodata, aga ise olin endale selle elu valinud. Masenduda ikka võib ju, see ju inimlik.

Emal käisime lastega Berliinis lennuki vastus, kui olin ikka padurase ja palusin jumalat, et ikka ühte tükki jääks selleks lennukiajaks. See oli meil juba kuid varem etteplaneeritud,pilet kuid varem broneeritud, nii arvatava sünnikuupäeva järgi. Vedas, saime ema kohale toimetatud ja veel nädala oodata. Istusime ja ootasime, kuna action´iks läheb. Ema hakkas juba närviliseks muutuma, sest ilmad olid meil kevadised ja ta arvas, et Eestis sama ilus, vaja ju seemneid külvama hakata ja aias tegutsema. Näpud tal sügelesid juba. Aga Eestis oli ju pilkane talv. 

Oma suure kõhuga tegin veel vahetult enne aastavahestust oma esimese auto ostu Saksamaal, mis oli ka ikka üsna suur ettevõtmine. Aga hakkama sain.


1.veebruari õhtul, kui voodisse läksin ja kõik juba magasid, tundsin, et midagi hakkab toimuma. Veekott läks katki ja aeg oli käes. Tegin ennast vannitoas korda ja ajasin ema üles. Tema kohe paanikas, et kutsu kiirabi, tema mind viima ei lähe. Ma pidavat liiga kiire sünnitaja olema, äkki sünnib kiirtee peal ära ja mida ta siin võõral maal siis teeb sellises olukorras. Ok, kutsusin kiirabi. Opale ütlesin ka üle ukse ja rikkusin sellega tema une ära. Ta oli ju ka üsna ärevuses kogu sellest jamast. Ta polnud kogu öö magada saanud. Külapeal oli tuletõrje majas parajasti koosistumine ja kõiks arvasid, et Opa viidi nüüd haiglasse. 

Haigla oli mul varemalt juba välja valitud. Käisin kohapeal vaatamas, täitsin paberid, et neil kõik ettevalmistatud ja teada oleks, kui ma ükskord tulema peaks. Nii on seal kombeks.

Kiirabi autos ühendati mind kohe juhtmetega ja vaadati, kas kõik on korras. Sellesmõttes ikkagi kindlapeale minek, kogenud arstide silma all. Haiglauksel oli punt arste, kes kõik tervitasid viisakalt ja soovisid edu. Sõidutati mind kohe otse sünnitustuppa, oma riided lubati selga jätta, mitte nii nagu siin...pead alasti võtma ja haigla öösärgi selga ajama, millel on kaelaauk nabani avatud:D Ja kui palju kobised, tehakse veel klistiiri ka:) See oli nali!!!

Sünnitustuba oli mõnusa hämara valgusega. Tehti mulle seal mingisugused ettevalmistused ja anti hädaabi nupp käeulatusse. Et kui midagi on, saan abi kutsuda. Mina juba esimese valusööstu peale vajutasin, no nii nõrk olin. Siis aga harjusin ära ja ei tülitanud arste iga valuhoo pärast. Sain aru, et see käib asja juurde. Nagu esimest korda sünnitamas, noh:D

Sisimas olina ma täiesti kindel, et sünnib minu elu pisem laps. Ei tea, miks ma nii arvasin, tundsin ennast nii saledana terve raseduse aeg. Kui arvele võtsin (19.06), oli kaal 66,1 kg. Üllatavalt palju, kui nii võtta. Viimane kaalumine  oli 29.01 ja 81 kilo. Sale tüdruk:)

Kannatasin oma valud ära ja paar korda pressimist ja laps oli käes. Vat see oli kergendav tunne. Kell oli 01:23 . Haiglasse jõudsin kuskil kesköö paiku, 23:00 hakkasin kodus valmistuma haiglasse minekuks.

Valik osutus haiglale Wolfenbüttelis

Kui laps sündinud oli, kuulsin arstide imestust. Nemad polnud nii suurt laste veel näinudki. Küll ahhetasid ja ohhetasid. Poiss oli 4565 g, 57 cm pikk ja peaümbermõõt 38 cm. APGAR 9/10/10. Ühtki õmblust ei tehtud, rebendeid ei olnud. Esimene asi, mida küsiti, et mis lapsele nimeks saab. See oli minu jaoks midagi uut. Eestis antakse ikka kuu aega aega mõtlemiseks. Seal aga on kombeks nimi kohe õelda ja haigla saadab paberid ise perekonnaseisuametisse. Lubasin järgmiseks päevaks välja nuputada:) Nemad soovitasid omaltpoolt soojalt Maximiliani:) Suurele lapsele sobilik nimi pidi olema:D
 

Vahetult peale sünnitust

Kui olime piisavalt kosunud ja paberikraam oli täidetud, sõidutati meid voodiga palatisse. See oli hommikul varastel tundidel ja palatis oli ees ootamas üks naine, kel oli plaaniline keiser hommikul kell 8. Saksamaal on väga levinud keiserlõiked. Liigagi levinud. Ka minult küsiti, kas soovin keisrit, et siis paremini oma niigi keerulist elu korraldada. Ei soovinud. Vööras mure:)

Oma palatis juba

Selline mürakas pidi mulle köhtu ära mahtuma?

Väikest venda uudistamas

Minu Saksa söbranna Mandy titat vaatamas

Selline tunne, et üks laps sünnib veel. Selline vöiks normaalne löpuraseda köht olla:)

Söögiga olid lood ka teisiti, kui Eestis. Mulle toodi hunnik menüüsid, kust võisin endale ise menüü kokku panna. Variante oli palju ja sain endale sobiliku toidu valida.

WC-sse ei lubatud esialgu ilma saatjata minna, et kindel olla, et midagi ei juhtuks. WC ust ei lubatud lukustada seest poolt, selle kohta olid sildidki seintel. Muidu kõik kena ja sõbralik. Kodu lasti järgmisel päeval. Kõigile sündinud lastele oli ettenähtud ka tasuta fotosessioon linna poolt, aga meie sattusime just nädalavahetusel sinna ja oleksime pidanud ekstra aja panema ja uuesti haiglasse kohale sõitma ja sinna see jäi. Muidu ju vägev kink linnalt.

Üks vahva seik oli ka seoses emaga. Mis seal nüüd vahvat oli, aga no õhku ahmima võttis küll. Nimelt oli tema see, kes mind kodu viima haiglast pidi ja seoses sellega oli ka vaja turvahäll kodust kaasa võtta. Kuna kogu selline suurem varustus oli mul juba ammuilma olemas ja prügikottidesse pakitud ja hoiul, siis juhendasin teda, kust hälli saab ja kui midagi selgusetuks jääb, küsigu Stenilt. Haarasid siis ühe koti kaasa ja olid kõpsti mul haiglas järel. Tundsin kohe, et kott kuidagi raske ja kobakas, et see küll turvahäll olla ei saa. Ja no oligi, käru istumisosa oli sattunud. No mida ma sellega teen? Sellega ju beebit turvaliselt kodu ei sõiduta. Juhtub:)

"Noor ema" oma piimariiulitega - alati valmis:D

Pinge langus

Seoses eilse "Kodutunde" saatega oli mul täna "vist" pingelangus...Stigil ka. Me magasime peale Mete ja Meena bussile saatmist nagu kaks beebit, terve hommiku. Oh kui hea oli. Mitte keegi ei seganud. Sten oli küll kodus koolist, aga tema ka magas, üles ma teda hommikul ei ajanud ja kui tema tõusis, oli ta nii palju "tsentelmen", et meid segama ta ei hakanud. Käis ainult aegajalt vaatamas, kas me ikka veel magame. Kuulsin läbi une muruniiduki mürinat ja seda magusamaks mu uni muutus. Vähemalt töö käis:D Selleks Sten koolist kodu jäi ka, et midagi kasulikkugi teha. Koolis on õppeprogramm läbi ja nüüd siis võetakse "lõdvalt". Käiakse lihtsalt kohal kuni 5. juunini. Loodan, et õpetaja saab aru, et kasulikum on kodus tööd teha, kui niisama loppuda kooli vahet:) Suur mees ikkagi juba ja muru talle niita meeldib.

Kui me ennast välja maganud olime, siis sättisime ennast õue. Vool võeti ka kella üheteistkust ära, kuna meile ehitati uus alajaam ja täna vist hakati ühendama seal midagi. Nii et toas niikuinii midagi teha ei olnud. Stig on meil natukene haiglane ka. Kõht on lahti, natuke vist palavikku ka ja isu pole. Ise arvan, et hambad tulevad. Olemas on tal juba 12 hammast. Ja siis on ta meil veel putukate poolt nii armetult ära söödud, et kahju kohe vaadata. Üks silm on lausa kinni paistetanud. Nagu "hiinlane":D Ju ta on eriti tundlik nende mürgiste putukate vastu, mis meil siin maal ringi lendavad. Aga panin ta soojalt riidesse ja võtsin ikka õue kaasa vaatamata tema hädadele. Sten pani muruniitmisele rõhku, mina kakkusin põõsaste aluseid puhtaks ja võtsin Stigi ka käru peale, et tal natukenegi lõbusam oleks. Aga ega ta pikalt vastu ei pidanud ja läks õunapuu alla kärru magama jällegi. Raske see väiksese inimese elu ikka:(

Vaatamata hädadele väike naeratus ikkagi varuks. Alumisel pildidl "tervendavate" nõgestega:)

Meie Steniga jätkasime tööd, ise kõvasti ja valesti meie selle suve "hitti" ümisedes. Jube hea laul on ikka tehtud, vaieldamatult meie pere lemmiklaul praegu. Seepärast otsisin netist ka sõnad välja, et saaks ikka korralikult laulda, täiega ikka:) Momendil oskame ainult seda fraasi:"et saada pruuniks, teiseks juuniks". See on põhiline:) 

Kauges külas

Kauges külas, vanaema juures,
elasin kord, kogu suve.
Vanaema ja mu armas vanaisa,
aga noorel neiul, neist ei piisa.

Jooksen randa, koduküla randa,
et saada pruuniks, teiseks juuniks.
Võtan kaasa, reketid ja maki, kuid
Rannas on vaid üks võrku paikav papi.

Kauges külas, teisi näinud pole veel.
Tühi rand ja nõmmeliivatee.

Siin ei ole, pangaautomaati,
on vaid naati, palju naati.
Pole noori, pole ühtki poodi.
Miski pole, linna moodi

Jooksen randa, koduküla randa,
et saada pruuniks, teiseks juuniks.
Siis on pidu, teise küla pidu
Seal on noored, teised noored

Siin kauges külas, teisi näinud pole veel
Tühi rand ja nõmmeliivatee.

Korraks vaatan, seljataha veel
Tühi rand ja nõmmeliivatee (2x)

Aiatööde käigus on palju aega omaette mõtiskleda ja no millest siis ikka, kui aktuaalsest "Kodutunde" saatest ja Regiinast. Jõudsin järeldusele, et ma ei tunne mingit kadedust, et tema nüüd sai omale terve korteri viimasepeal remondiga ja veel Tapa linna. Linn ikkagi ju. Ja ei hakka mina nüüd arvustama, et näe nii ja nii palju lapsi abielumeestega ja miks ta oma pisema lapse isaga koos ei ela ja miks ta midagi ei teinud, et kaitsta ennast raseduste eest. Ei saa ju maailmas kõik olla ideaalne. See oleks ju üksluine. On igasuguseid inimesi, joodikuid, narkareid, psühhopaate, perverte, ullikesi, ideaalseid pereinimesi, haritud inimesi, kes kõike õigesti teevad alati. Noori peresid, kes elavad nii nagu oskavad, aga nad nagu ei oskagi tegelikult, arvavad ainult, et oskavad. See kõik on elu ja elagu kõik nii nagu oskavad. Regiina ju pole mingi erand siin maapeal, et teda nüüd kividega surnuks peaks loopima, sest tema elu nii läinud on. 

Kui mina esimest korda rasedaks jäin, ei teadnud ma neist asjust eriti mitte midagi, et kuidas pere planeerida ja rasedusest hoiduda ja üldse kogu sellest kompotist. Niipalju kui ma ise tol ajal saadaolevast kirjandusest uurisin, nii palju ma teadsin. Ega ema mulle neist asjust ei rääkinud. Koolis samuti mitte.

No ja ma keerasin ikka totaalselt ära kui avastasin, et rase olen. Saatsin lapse isa kuupeale ja ei mõelnud ma minutitki, kuidas ma küll üksi hakkama saan. Loll, mis loll. Kuigi olin siis 21 juba. Aga nii ta läks:) Lapse üle on aga küll hea meel.

Tänane "Kodutunne"

Pean ütlema, et ega ma telekat ei vaata. Aga kui Perekooli lahti lõin ja keegi mainis, et kohe hakkab saade Regiinast, kes Kodutunde abiga omale uue kodu sai, kargasin voodist välja ja sättisin ennast teleka ette. Väga kuum teema ikkagi ja olin asjaga varasemast kursis. Tahtsin ikka pilti ka näha ja kursis asjade käiguga olla. Muidu Perekooli vahendusel tekib asjast vale arusaam, sest niipalju, kui on inimesi, on ka erinevaid arvamusi.

Ma kadestan Regiina hambaid. Olid täiesti ideaalsed minu silmis. Jättis väga sümpaatse mulje ja FB-s ristitud Tapeedi-Regiinast oli asi väga kaugel. Kuigi tapeedi vist nägi saates ära, kui see nüüd oli see kuulus tapeet seal seinas.

Olen väga sarnase saatusega, mis Regiinalgi. Väikeste erinevustega. Mul on õnneks paar tüdrukut ka :) Oma kodu on mul, ema on mul tugivõrgustikuna olemas. Need on suured asjad. Õnneks on juhtunud nii, et abielumeestega pole mina kokku sattunud. Ka üsna suur pluss kogu selle jama juures, mis ma elus kokku keeranud olen. Nii et minul "Kodutundest" abi loota ei ole, kui Kredex peaks "EI" ütlema.

Loodetavasti oskab Regiina hinnata seda heategu ja hoiab oma uut kodu ja kujundab oma lastele turvalise kekkonna kasvamiseks. Mul on hea meel, et kõik ikkagi õnneliku lõpu leidis ja Mallukas võiks natukene mõtiskleda sel teemal sügavamalt. Kõigil ei ole nii häst, kui temal. Mõistmist!

Maapähklivõi

Kreemjas maapähklivõi

Minu kokkupuude maapähklivõiga oli esimest korda 2011 aastal, kui töötasin Saksamaal ühes majutus - toitlustusasutuses. Seal oli elemntaarne hommikusöögi osa  Nutella kõrval maapähklivõi. Pidi olema igas hommikusöögi menüüs ühesõnaga ja oli väga nõutud leiva -saiakattena. Ise ma veel imestasin, kuidas saab sellist soolast - magusat asja suhu panna. Mina sellest ei osanud igatahes mitte midagi arvata.

Täna otsustasin, et ostan siis ka ja proovin. Poeriiulil oli kahte sorti. Üks tumedam, teine heledam. Otsustasin hinna järgi, heledama kasuks, seal olid ka suuremad pähklitükid sees. Ongi olemas kaht põhisorti, tükkidega (crunchy) ja kreemisem (creamy). On olemas ka veel erinevaid versioone , väga suurte tükkidega (extra crunchy), variant väiksema rasvasisaldusega (light), meega, karamelliga ja kakaoga.

Maapähklivõi koosneb taimsest õlist, maapähklitest, soolast ja suhkrust. Tänu pähklite suurele rasvasisaldusele ja taimsetele õlidele on see saiakate väga kõrge kalorsusega, keskmiselt 2500 kJ (600 kcal)  100 g ja on väga rikas  vitamiini E ja H poolest.

Mõningates maades peab seaduse järgi  maapähklivõi sisaldama vähemalt 90% maapähkleid ja rasva osakaal ei tohi olla suurem kui 55%.

Euroopas jälle ei tohi või nimetust kanda toiduaine, mis ei sisalda piima. Seepärast võib kohata ka seda toodet nimetuse maapähklikreem, maapähklipasta või maapähklipüree nime all. Euronõuded :D

Maapähklivõi on üks USA armastatumaid ja tavalisemaid toiduaineid, mida pidevalt tarvitab kuni 75% elanikkonnast. Pöhja - Amerikas on väga armastatud Peanut Butter and Jelly Sandwich, röstsaiad, mille vahel on marmelaad ja maapähklivõi. Oh see võib jube olla:)


Hoiatus. Maapähklid, eriti aga maapähklivõi on muutunud kogu maailmas kõige tugevamaks ja ohtlikumaks allergeeniks ning Internetist võib lugeda üha uutest surmajuhtumitest allergilise šoki tagajärjel. Kui teilgi pärast maapähklite söömist peaksid tekkima mingid häired, on targem seda toiduainet vältida.

Mina kavatsen süüa seda siis, kui magusaisu tekib, võtan lusikatäie ja naudin pähklitükke (crunchy). Oli päris hea suutäis.

Maapähklisisaldus 81% konkreetsel tootel ja hinnaks 4.04 €/350 g

, päritolumaa Holland

Kodune maapähklivõi

2,5 dl röstitud magedaid maapähkleid
0,5 tl või rohkem peent soola
1 sl või rohkem õli või tulist vett
Peenesta kooritud pähklid koos soolaga kannmikseris. Lisa vesi või õli ja jätka töötlemist kuni soovitud konsistentsi saavutamiseni; vajadusel lisa veel õli või vett. Säilita kaane all külmkapis.   

Kes ise tegema ei viitsi hakata, siis 100%-se maapähklisisaldusega toote saad osta siit.


Kuidas suhtute Teie maapähklivõisse, mida head sellest teete, kuidas manustate?