Ära unista, vaid ela hetkes

Elu on ikka habras küll. Kohutav loodusõnnetus Nepaalis. Lähed heas usus reisile ja tagasi enam ei tulegi. Jääd lihtsalt mudalaviini alla ja ongi kõik.

Hakkasime isaga sel teemal diskuteerima. Tema leiab, et elame meie ikka heas kohas siin maamunal, ei mingeid loodusõnnetusi. Mina aga vaidlen vastu. Kogu meie elu siin ongi üks suur loodusõnnetus. Sääsed on kohal, kihulased ka. Pidevalt on ilm tuuline, sajab, niiske, sombune, porine. Päikest näeb üliharva ja siis on metsikult kuum jälle. Ühesõnaga ilusat ja normaalset ilma on väga harva. Ilma, mis nurisema ei ajaks. Isa jälle arvas, et kui meil ilm kogu aeg sama ilus oleks, kui Mallorcal, siis hakkaksime õige pea igatsema lund ja kõiki meie nelja aastaaega nii nagu nad on, oma heas ja halvas. Eks ta ole jah nii. Alati on seal parem, kus meid ei ole.

Meil on ju ka laias laastus väga mõnusad ilmad, eriti praegu. Hommikul astusin välja, mõnus vihmajärgne soe õhk, kõik nii värske, linnulaulune. Ega ma ei vingugi meie kliima pärast ja tõesti, mujal on ikka jubedad katastroofid võrreldes meie eluga. Oleme rahul ja võtame parima.

Sinine ülane

Jaskaril algas pisikene nädalane vaheaeg ja tegime selleks puhuks ka pisikesed plaanid, mida me ära teha tahame selle ajaga. Tema siis tegelikult, mina olen rohkem tubase poole peal. Stig tegi meile vingerpussi ja jäi haigeks. Asi on päris tõsine. Nii tõsine, et pidin taas maksumaksja raha kulutama ja talle kiirabi kutsuma.

Eile tundus, et Stigil pole õiget tuju õues olla. Arvasin ise, et äkki kakamise pärast. No et ta on vaevas ja ootab viimast hetke, et siis potile tormata, kui enam kinni pidada ei suuda. Ta nii hirmsasti kardab seda valu, mis kinnine kõht talle teeb. Siis aga ühtäkki tundsin, et ta on kahtlaselt tuline. Nõgesesupi sööjat temast ka ei olnud, mis oli juba kummaline. Eile hommikul ta vist viimati üldse sõigi.

Kraadisin teda ja oli pisikene palavik. Stig oli nõus kohe voodisse minema ja nii ta magaski õige pea. Öö oli raske. Nii kui ma silma kinni sain, oli vaja Stigil wc-sse. Põhiliselt jooksin ma sinna temaga asjata, ei sõandanud ta pissida. Selline asi on päris väsitav ja närve sööv, aga võtsin ennast kokku ja tegin kõik, mida "härra" soovis. Siis andisn talle ka palavikku alandavat siirupit. Püüdsin küll venitada ja lasta organismil ise haigusega võidelda, aga lõpuks murdusin.

Paremaks see midagi ei teinud. Ärkamised olid ikka iga natukese aja tagant. Ma pole tükk aega nii mitmekesiseid unenägusid näinud, kui täna öösel. Ikka üks algas sama kiirelt, kui lõppes ja nii kogu öö.

Hommikul oli Stig seitsme paiku üleval, nagu tavapäraselt nädalavahetusel. Aga ainult pissimiseks. Kohe keeras uuesti magama ja nii ta pöönutas pool päeva. Kui ta siis ükshetk köögi laua ääres istus, nägin ma, kui paistes on tema kael kõrvade alt. Justkui mumps paistis. Mul endal olnud ja see on haigus, mida ma väga hästi mäletan. Jube oli. Siis hakkasin asja tõsisemalt võtma. Panin tähele, et ta ei saa pead keerata, keerab koos kehaga või käivad ainult silmad. Magada tahtis ta ka ikka ühel küljel ainult. Ei saanud asi olla ainult pelgalt külmetuses ja palavikus.

Helistasin kiirabisse. Vastasin tohututele küsimustele ja ei olnud küsimustki, et kiirabi ei tule. Jäime ootele.

Kiirabi kahtlustas mädast mandlite põletikku ja oli nõus meid haiglasse viima kontrolli. Pakkusin, et lähen ise, siis saame iga kell koju tagasi, kui haigla vajadust pole.

Läksime EMO-sse. Mul on häbi tunistada, aga ma ei tea, mis see lühend sõnades tähendab. Kohe uurin targa google abiga...Erakorralise Meditsiini Osakond, selge. Jälle targem.

Käisin alles nädal tagasi seal ja olen alati igasuguse arstide tegevuse ja suhtumisega rahul olnud ja isegi maininud, et sinusse suhtutakse täpselt nii nagu sinu suhtumine on. Täna aga tundsin, et olen aktsiaseltsis "Aega küll". Ma ei kaeba millegi üle, aga Stigil oli ikka nii paha olla ja ta oli ,oid, aga tundus, et kedagi see ei huvita. Formaalsused ikka ennekõike, siis alles hakkame vaatama, mis mureks.

Ja oligi. Hakati otsast pihta, et mida me kurdame. Ma eeldasin, et digitaalne haiguslugu, mille kiirabiarst valmis kirjutas, jooksis nende arvutisse momentaalselt ja neile piisab isikukoodist, kui pilt selge. Aga ei, nemad ei teadnud sellest midagi. Hakkasin siis kolmas kord ette lugema, mida kurdame ja miks EMO- s oleme.

Selgitused jagatud, mured kurdetud, saadeti meid ühte palatisse ootama. Stig püüdis iga hetke kasutada magamiseks. Ka autosõidu ajal ta magas. Suht ebatavaline. Kirabi pani talle paratsetamooli küünla ja olemine oleks võinud vähe parem olla selleks ajaks, aga ei.

Ootasime päris pikalt, kui sisse astus üks plikaohtu naisterahvas. Praktikant? Ei, päris arst pidi see olema. Rääkis aktsendiga ja tegi kiirabi diagnoosi hoobilt maatasa. Vaatas kurku, kõrvu ja arvas, et tavaline külmetus. Ma siis natukene usutlesin, et kas tõesti. Sellepeale ta saatis meid neljandale korrusele laborisse vereproovi andma.

Tulime siis samasse palatisse ja ootasime veel mailmatuma aja. Stig magas, pea minu süles, magusat und jällegi. Lõpuks siis tulid vastused. Kahepoolne mandlite põletik. See on nüüd maakeeli. Kas viiruslik või bakteriaalne, jäi selgusetuks ka arstile. Ühtki paberit ma ei saanud, kõik on digitaalne nüüd.

Ootasime siis veel jupp aega, kui arst tuli ühe koguse antibiootikumiga, mis oli vaja kohe võtta. Ülejäänu tuleb homme apteegist tuua ja üks kuur läbi teha. Pakuti võimalust haiglasse jälgimisele jääda, aga kodus ju teised lapsed, kes ka hoolt vajavad. Tulime siiski koju. Kui muresid pidi olema, paluti kohe tagasi pöörduda.

Nii me nüüd siis haigevoodis olemegi. Püüan võimalikult palju Stigi kõrval olla ja jälgida teda. Hea tal see olemine ei ole. Söönud pole suutäitki. Vahest harva joob ainult.

Kuidas meil Jaskariga plaanitud vanaraua äri läheb, veel ei tea. Tal ju sohvrit vaja.

Homme ja edaspidi on ka Meena kodus, nii et ei tule tavapärane nädal meil. Põhiline, et Stig jälle endine vahva ja lõbus poiss oleks ja 2. mail  saaksime talgupäeval kohal olla. Kodus on meil jooksvalt kogu aeg talgud kuni lume tulekuni :D

Soovin kõigile ilusat algavat nädalat ja palju päikest!

Nõgesesupp

Tehtud. Pikalt võtsin hoogu, vesistasin teiste suppide pilte ja täna võtsin kätte ja otsisin retsepti välja. Kahjuks olid retseptid natukene jamad minu jaoks, ikka puljongi kuubikuga. Mina oma köögis sellist saasta ei kasuta. Vaatasin erinevaid retsepte ja panin kokku omaloomingu.

Esmalt oli vaja nõgeseid. Neid meil siin aias ikka leidub. Korjasin paraja koguse silma järgi. Ühes retseptis oli koguseks 500g, paras ulme minu arust. Annab koguda sellist massi :D

Keetsin veekeedu kannuga vee ja valasin nopitud nõgestele peale.

Samal ajal tükeldasin suitsupõse kuubikuteks ja panin kuuma potti praadima, lisasin sibula kuubikud. Valasin peale kuuma vee. Pesin peotäis tange ja lisasin vedeliku sisse. Ühe suure porgandi riivisin jämeda riiviga ja lisasin ka supile, värviks. Mõned kartulid koorisin ja tükeldasin kuubikuteks ja jällegi supi sisse. Nõgesed kurnasin ära, lõikasin peeneks ja samuti supi sisse. Lasin kõik keema ja panin vaiksemale tulele, kaane alla, kuni kõik asjad mõnusalt pehmed olid. Maitsestasin soola ja pipraga.

10 muna keetsin ka ja neid siis tükeldan jooksvalt supi peale igale portsjonile eraldi.

Rabarberid on ka juba noppimis kõlbulikud

Supp sai väga maitsev. Magustoiduks keetsin potitäie rabarberi kisselli. Ikkagi selle aasta esimene :) Seega on selleks aastaks rabarberi hooaeg avatud.

Pakk Aliexpressist

Lõpuks saabusid Hiinast rihmikud Stigile, mis ma tellisin 18. veebruaril. Tunduvad päris ilusad, mugavad ja pehmed ja täitsa nahast. Paki avamisel lõi ainult vänge hais ninna. Mis hais see on, aru ei saagi. Selline keemia vist. Kummikud, mis ma kunagi tellisin, haisesid ka hirmsasti. Nüüd enam ei haise. 13€ eest on aga jalanõusid küll. Talla all on suurus 26 ja jalanõu sisetalla pikkus sellel suurusel on 16 cm. Silmaga paistavad üsna pisikesed. Loodan, et ikka jalga sobivad Stigi poisile :) Seda saan katsetada üsna pea ja postitan ka jalas pildid, kui laps lasteaiast kodus.

See polnud aga ainuke asi, mille eest ma oma allkirja täna postitädile andma pidin. Mingi kummaline tähitud kiri oli ka Saksamaalt. Mina kardan selliseid asju, see on selge. Värina võttis sisse igatahes. Mine tea, mis nõuded (laste hooldusõigus vm.) olla võivad või äkki veel mõni advokaadi arve.

Kannatasin siis koduni ära, tee peal kirja lahti rebima ei hakanud. Ja nüüd on värin veel suurem sees. Niipalju kui minu tagasihoidlik saksa keele oskus võimaldas ja mulle arusaadavaks tegi, siis Stig ja Meena pärivad midagi oma vanaisalt, keda nad elus näinud ei ole. Mina ka ei ole näinud, aga mina olen selles tehingus oma laste seaduslik esindaja ja pean 6 nädala jooksul allkirja kuhugile andma. Tundub Saksamaa otsa moodi :D Rohkem ma aru ei saanud...

Fun - MOBO Jüriööjooks

Oi kui fun õhtu täna oli. Saigi teoks meie pikalt ette planeeritud mobo orienteerumine.

Jaskar ajas ekstra mulle auto käima, mis oli juba pikalt metsa all peidus seisnud :D Aku oli teisel nii tühi, et pult ei avanud isegi uksi enam. Mina naiivne juba muretsesin, kus ma küll puldi patareid vahetatud saan. Kas lukksepa, kellasepa või jumal teab kus veel, juures. Uurisin siis Jaskari käest ja tema kui natukene targem persoon juhtis tähelepanu sellele, et kui autol on aku tühi, siis puldiga uste avamaine on samuti küsimärgi all ja üsna võimatu. Uus info täitsa minu jaoks :D

Ja et aku korralikult laetud saaks, siis oli vaja pikemat sõitu. Ei piisanud metsa alt hoovi sõidust. Nii ma siis tänase õhtu selleks välja valisingi, et saaks selle mure kaelast. Aga võta näpust, sada muud viga juba külge pookinud endale. Armatuuris põles mingi imelik tuli hüüumärgiga. Oranz. See oli hea märk. Kui oleks punane olnud, oleks juba natuke kehvem lugu. Nii on ema mind õpetanud. Ja see näpunäide on mul alati meeles ja rahustab. Nii ma siis ikkagi otsustasin sõita. Korjasin tüdrukud peale ja vahepeal lehitsesin auto kasutusjuhendit. Seal soovitati esimesel võimalusel pöörduda autoteenindusse. Lihtne ju. Selleasemel, et mõni käepärasem näpunäide jagada. Kes teab, millal mul sinna aega minna on ja raha selle jaoks leidub. Rool oli igatahes kange ja eriti keerata ei kannatanud. Katsusime otse sõita ja jõudsime kohale õnnelikult.

Rahvas kogunes. Mitte küll rahvamassid, aga ikka ühed ja samad näod, kes alati kohal on. No ja siis meie ka, rohkem sellised aferistid. Kaks Nuia daami olid ka, kellele meie ennast sappa haakisime või siis nemad meie sappa. Ei saanudki aru. Aga tegime selle vahva raja koos läbi. Eneli oli justkui ennegi orienteerunud ja keskunduski rohkem kaardi lugemisele ja vahepunktide otsimisele. Katsusime vahepunktid kuidagi kirja saada ja hädasunnil isegi üles pildistada, sest telefonid ei tahtnud eriti kostööd teha staabi serveriga. Isegi kogu kamba peale mitte. Aga kombineerisime ja peaasi oli kõik etteantud punktid antud järjekorras läbida. Saime hakkama ja jäime päris pimeda peale. Väga lahe oli taskulampidega pimedas metsas rägastikus ringi turnida. Eriti veel nii laheda seltskonnaga. Õnneks jõudside teised osalejad ja korraldadajad meid ikka ära oodata ja ei alustanud autasustamist ilma meieta :D

Meie korjatud 10 vahepunkti ajaga 1 h 16 min. Kiireim läbis raja ca. 23 minutiga

Õnn naeratas meile ja saime kamba peale Konsumi kinkekaardi :D

Lilli esindus + Eneli, kes kaamera taga on

Ühtlasi oli see üritus ka ajalooline hetk - esimene võistlus mobo rajal. Ja oli tõesti vahva ja mõnus kodust välja saada ennast liigutama. Aitäh tublidele korraldajatele ja raja meie kodukanti toojatele. Teine kordki :)

Mille järgi ma valin toidupoodi

Ma ei tea kuidas teil on, aga kui ma mina Nuiast kaugemale satun ja toidupoodi vaja minna on, siis on mul üsna kerge valikut teha. Konsumit eelistan ma parema puudumisel alati väikelinnades nagu Kilingi-Nõmme, Abja-Paluoja ja näiteks Põltsamaa. Sinna ma küll ei satu, aga kui ma ükskord peaaegu sattunud oleks.

Kui ma aga suremasse kohta satun ja ei plaani kõikvõimalikke Selvereid, Maximaid ja Säästukaid läbi kammida, siis oma otsuse langentan ma avokaadode abil. On üks ja ainuke koht, kust saab normaalseid avokaadosid osta ja juba hulgi, võrgu sees. Rimi. Seal on neid alati saada ja kui ma juba linnas olen, siis võtan alati võrgu täie koju kaasa.

2,99€ / 7 tk

Lahtised avokaadod on tihtipeale liiga rohelised, kõvad ja söömiskõlbmatud. Need konkreetsed aga alati küpsed, paraja suurusega ja maitsvad.

Vanasti sai Rimit külastatud soodsate mähkmete pärast ja loomulikult leiab hoolika otsimise peale ka teisi soodsama hinnaga kaupu, mida niikuinii vaja on. Igast poest leiab "pärleid", iseeasi, kas alati on tahtmist ja aega neid mööda linna taga ajada.

Mis "tõmbenumbrideid" teie erinevatest poodidest otsimas käite? Kuulan huviga Teie hitte...

Juhe hakkab kokku jooksma

Eile, peale Töömessi, võtsin ühendust Rattapoega, kuhu ma viimases hädas Steni ratta remonti viisin. See ratas on algusest peale paras peavalu olnud. Kui ma ta kaks aastat tagasi myToysist tellisin, ilmnes kohe viga väntade juures. Võtsin sealse klienditeenindusega ühendust ja saime niipalju kokkuleppele, et garantiisse saatma ei hakka, suur töö siiski sellise suure asjaga. Mulle kompenseeriti mingi summa ja ma tegelesin ise remonti viimisega. Saksamaal aga on teadupärast kõik kordi kallim ja see vea eemaldamine läks mulle kuskil 50€ maksma. See oli nii meeletu summa minu jaoks ja ma põdesin pikalt.

Sten muidugi püüdis oma ratast hoida ja käis igal võimalikul juhul ikka jala, ratas seisis garaazis. Kartis temagi, et jälle midagi katki minna võib. Ratas tuli meiega Eestisse ja eks ta ikka on sõitnud ka ja ma arvan, et ta oma instinktide ajel (omaarust suur remondimees) on ratast ka ise putitanud. Meestemängud. Igatahes viimasel ajal ratas muudkui seisis ja Sten lippas Mete rattal sabas, jala. On teine ennast juba päris kõhnaks jooksnud :D

Nii ma siis otsustasin, et on vaja ikkagi spetsialistil lasta ratas üle vaadata. Esimene koht, mis mulle meie kandis pähe tuli, oli Joosepi Jalgrattapood. Nad just äsja kolisid paremale asukohale ja sinna ma ratta viisingi.

Eks ma olin arvestanud (nagu ma ikka alati teen), et Töömessile sõit ei ole minu ainus prioriteet vaid katsun ikka ratta ka kätte saada selleks päevaks. Helistasingi, kui ma olin oma masendused ära masendanud ja päikese käes peaaegu lolliks läinud. Ratas oli valmis ja ootas järgi minekut ja arve tasumist. Rahadega on ka suht kitsas, kuhugile sööma minna ei saanud. Ei osanudki linnas midagi ette ka võtta, kiiret ka kuhugile ei olnud. Hea, et oli siht, mida järgmisena ette võtta.

Seal rattapoes on nii värvikirevad ja rõõmsad rattad müügil ja rattakorvide valik on ka täitsa olemas, nii punutud kui metallist variante.

Maksin arve ära ja olin õnnelik, et see nüüd möödas on. Uurisin ka, millest see ratas nii kolk olla võib, et vastu üldse ei pea. Pole ju vana. Kas viga on poisis, kes ei oska ratast hoida? Pidigi olema odavamate killast ratas ja viletsa kvaliteediga. Kuigi Metel on sama firma ratas, suts võib-olla uuem, aga sellist jama pole olnud, et pidev remont oleks vajalik. Sattusime lihtsalt kehva ratta otsa ja eks Stenil on ka oma osa. Ikkagi poiss ja vaja ju tõmbeid teha ja terve jõuga ratta seljas sõtkuda.

Juppide peale kulus seekord 56.50€ ja töörahaks 48€. Päris korralik summa. Mitte et kallis, aga välja vahetada oli vaja päris hulk asju. Saksamaal oleks selline remont jalust nõrgaks võtnud. Nüüd on ratas korras ja ma loodan, et Sten on rahul...isegi sellega, et see on minu sünnipäeva kink talle. Ja punkt. Ma olen laostunud :D

Edasi käisin tiiru Rimis, et midagi hamba alla võtta ja ei pea kahetsema. Esiteks oli seal piima liiter 0.35€ (võtsin kohe 8 l) ja kassas laenasin veel ühe inimese kliendikaarti (teen seda regulaarselt), kes osutus Rimi oma töötajaks ja sain veel lisaks -5%. Oi kui vähe on õnneks vaja :D See intsident päästis natukenegi mu päeva.

Rohkem targemat ei tulnud mul linnas midagi enam pähe ja sättisin kodu poole. Koju mul muidugi plaani minna ei olnud, sest lasteaias oli peredele mõeldud matk. Meena pole küll ühisüritustest ja üldsegi lasteaia tegevustest viimasel ajal eriti vaimustuses. See on lausa kohutav, kuidas ta ajab vastu ja protsesteerib, kui on vaja kuhugile minna ja midagi teha. Eriti liigutamisega seoses. Mul on kõrini sellest, jah!

Loll, nagu ma olen, pingutasin ma seegi kord. Tegin aega parajaks (ei ütle, kus) ja sain imeliku kõne. Rannar Raba Sakalast. Küll asjad käivad ikka kähku. Ei saanud Viljandist tagasigi, kui neile oli juba teada, et mina Töömessil osalesin. Ja kust ta mu numbri sai, oli eriti kummaline. Igatahes uuris ta minu rahulolu ja muljeid seoses Töömessiga. Need ta sai. Pärast emaga rääkides selgus, et ta oli numbri ema käest saanud. Hea seegi. Ma eeldan, et mu number siiski väga avalik olla ei tohiks. Ja täna siis ongi Sakalas väike nupuke minu tagasihoidliku arvamusega. Ajasin ka euro sentidest kokku ja ostsin tänase Sakala, et oma nime lehes näha :D

Lasteias jooksis asi muidugi kõik liiva. Stig oli kui metsaline (vasikas uuel karjamaal) ja jooksis pea laiali otsas suurte majade vahele seni kui mina Meenat kasvatasin. Ma ei suutnud neid ohjeldada ja neile ohutust tagada seal rahvamassis ja autode teel. Ma ei saa aru, kuidas minu lapsed sellised "hullud"on. Sain nad suuri vaevu kokku ja autosse ja koju sõit. Selliseid matku tahaks siiski rahus teha ja nautida, mitte higist vahutada ja võhmal olles.

Kodus lasin need hullumeelsed autost välja ja oli rahu majas. Joosta polnud neil kuskile, on nad ju vabal pidamisel. Harjunud oma turvalises keskkonnas, kus liiklust ei ole, on vaid vaikus ja rahu linnulauluga. Omad tegevused oma asjade keskel. Mängiti väljas, kuni isu täis saadi. Ei jäänud nad ilma millestki ja tervislikum kõigile, eriti minu närvidele. Need on mul üsna ära söödud viimasel ajal. Ei imesta, kui ma lihtsalt metsa ära jooksen ühel ilusal päeval. Ei oska lapsed hinnata, et neil ema on. Peavad seda iseenesest mõistetavaks. Mõistavad alles siis, kui hilja on. Kahjuks on see kõigega siin elus nii.

Töömessil

Et mingigi panus enda poolt anda ja üldsuse survele vastu tulla, käisin ära tänasel Töömessil Viljandis. Ja ma olen masenduses. Istun autos, päike kuumutab ja ma masendun täiega. Isegi meest on lihtsam otsida, kui tööd :D

Kõik on ilus ja fantastiline, tööd on massiliselt, aga on mõned miinused, eriti minu puhul. Ma elan metsas, äärmisel juhul Karksi-Nuias. Töö aga on enamasti linnas või siis linnast edasi veel kaugemal. Mul on lapsed. Ma ei saa kodust eriti kaugele minna ja tööajad, mis mulle sobiks - pole olemas. Põhiliselt on siiski vahetustega töö. Ja üldsegi, ma ei kujuta ette, et ma peaks tööl käima 50 km kaugusel (üks ots) ja seda oma isikliku autoga. Ma pole nii rikas. Auto ju kulub ja remont on üsna kallis, eriti minu jaoks, kes peab üksi viit last kasvatama. Sõidan oma auto saaniks, et kedagi miinimum palga eest orjamas käia...ei, tänan.

Tegelikult tekitavad paljud tööpakkumised minus tülgastust. Seepärast oleks vaja enne selgeks teha karjäärinõustaja abiga, mis töö mulle üleüldse sobiks.

Ettevõtlus, see on ainus variant, mis minu olukorras kõne alla saaks tulla. Aga mida ette võtta? Vaatame.

Üks pakkumine siiski tundus ahvatlev - vabatahtlikuks. 3 - 4 päeva. Seda ma kaalun tõsiselt. Suhtlemine välismaalastega ja selline kogemus kuluks mulle vägagi ära ja seda teeksin meelsasti.

"Massa ei taha kennigi"

Mul on nii hästi meeles kadunud Eedu ütlemine, kes oli suur nalja- ja napsumees meil siin külas: "Sõite, jõite, aga massa ei taha kennigi" :D

Täna tegin minagi maksa ja alati kui ma seda teen, meenutan ma kõva häälega Eedut. Ikkagi ajalugu ja lapsed peaksid ka ajalooga kursis olema. Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta:) Eedut nad muidugi ei tea, aga on nii välja kujunenud, et mina, olles veel laps, mäletan väga hästi seda ütlemist ja see jääb mulle eluks ajaks külge.

Kahjuks ei sööda meil maksa. Aga ma olen järjekindel ja mina armastan väga maksa. Jaskar ka kindlasti, aga tema on koolis. Igatahes oli mul üks suurem tükk varutud, igavesti soodne ost jälle, ja praadisin selle mõnusaks snäkiks, et "Kodutunde" ajal midagi suhu pista oleks. Õnneks astus ema ka läbi ja aitas mul süüa. Jõime piima peale ja väga mõnus kõhutäis.

Tükeldasin ribad

Jahu segasin jämeda soola ja pipraga

Veeretasin maksa jahusegus

Praadisin kuumal pannil

Voilaa!

Loodetavasti ajasin teilegi isu peale :D

No ei hakka igav....

Oleme taas uue nädala alguses. Läbi see raske nädalavahetus, kui kõik lapsed on kodus. Siis on vaja kõike kuus korda rohkem teha ja veel aias müttamiseks leidsin ka aega. Tänu Jaskarile ja Meenale.

Laupäeva hommikul oli Jaskar see, kes mind toast välja kupatas. Lõpuks leidis ta aega, et mulle õunapuude lõikamisel appi tulla. Mootorsaega. Mina näitasin, mida saagida, tema ronis puu otsas ja täitis käsku. Käsisaega oleks natukene karmiks läinud. Sai ikka päris julmalt puid harvendatud. Õeldakse ju, et laske vihavaenlasel puid lõigata. Pidi kõige parem tulemus tulema.

Õige pea lähevad puudõide ja vat see on ilus vaatepilt. Katsun veel aiale tiiru peale teha, et kõik vanad varred ära koristada ja rehaga siit-sealt kratsida. Rehaga kratsimine kiirendab kuivamist ja kõik hakkab kiiremini rohetama. Umbrohi tuleb ka praegu peenardest eriti kergesti välja ja ühtlasi kuivatab selline siblimine ka mulda. Eile olime Meenaga päris mitu tundi aias ja tegutsesime. Tema on selline, kes tahab igale poole käe külge panna. Mete vastupidiselt ei tule isegi vaatama, mis toimub.

Ja kui ma siis ükskord tuppa saan, on köök nagu sealaut. See teeb küll viha. Mina tehku väljas ja siis pean toas ka veel teiste järelt koristama hakkama. Eks see ole mu oma viga, et kõik seda iseenesest mõistetavaks peavad. Vait olla ja edasi teenida :D Muidu me uppuks sita sisse ära, kui ma eiraks seda situatsiooni.

Täna on ilma taas tuuline ja sellise ilmaga pole küll isu välja tööle minna. Pea niigi kogu aeg valutab. Äkki võtan kätte, panen soojalt riidesse ja teen uhkes üksinduses ühe raba tiiru. Oleks päris ahvatlev ja mõjuks tervisele ka hästi.

Mul on üsna tihe programm eesolevatel nädalatel ees. Paljalt sellele mõtlemine ajab kananaha ihule. Kas ikka on vaja nii palju ette võtta ja oma elu keeruliseks elada. Aga eks inimene on juba kord selline, ei saa elu nauditud.

See nädal on südame nädal ja lasteaeda olenlubanud neljapäeval lõunat sööma minna. 1€ eest, miks mitte. Valisin guljašši päeva. Täna pakuti ka Stigi rühmas sellist varianti ja siis reedeks. Pean õhtuks ütlema, mida otsustan.

Nelapäeval on üsna kindel, et võtame osa ka Jüripäeva orienteerumisest. Oma küla naistega. Ikka ja alati samad aktiivsed inimesed, kelle peale saab alati kindel olla. Eilegi tegime pisikese metsa matka küla aktivistidega ja silmaring jälle avaram tänu sellele. Polnud aimugi, et paari kilomeetri raadiuses selline mõnus matkatee on. Ja Loodusmaja loomad nii sõbralikud on. Lammas kõnnib hoovis nagu koer ja tuleb sind tervitama. Vabal pidamisel seal teisigi vahvaid loomi. Mõnus kodune õhustik :)

Metsast ka paar huvitavat teadmist teile:

1. mail on meile Saksamaalt külalist oodata, kes tuleb ka ühtlasi justkui Steni sünnipäevale. Miks mitte minu? Nojah, on kuidas on. Meena saab oma jalgratta siis kätte ja mina lasin oma ilmatuma "kallid ja udupeened" teksad ka Saksamaa aadressile saata. Postikulus võitsin kõvasti, 16€ vs. 4.50€. Ja päris palja persega ma ka ei ole, et oodata kannatanud ei oleks.

Teksadega oli selline lugu, et pakk jõudis kenasti sihtkohta. Olin muidugi enne selleks luba küsinud ja aru andnud, et ei võta palju ruumi autos. Üks sakslane ei ole ju nõus reisima nii nagu mustlane, auto kuhjas. Pakk jõudis kohale ja siis võeti minuga kohe ühendust, et kas asi ikka on õige. Liiga pisike olevat saadetis. Et kas äkki siiski Stigi teksad peaksid seal sees olema. Läksin natuke ähmi täis. Mine tea. Lasin paki lahti võtta igaks juhuks, et hiljem ebameeldivat üllatust ei tuleks. Kõik oli õige ja kirjeldus ületas isegi  minu ootusi. Pidid olema väga kõrgekvaliteedilised ja hea kangaga kvaliteetsed püksid.

Tuleb päris tegus aeg - kaks sünnipäeva, kauge külaline, "Teeme ära" projekt, külas veel 2. mail suurem jämm ("Au tööle"). Lähen nüüd rappa, et kõik kenasti oma peakeses läbi mõelda ja planeerida.