Apsud liikluses

Kõik, kes vähegi on autosõiduga kokku puutunud, oskavad kindlasti pajatada mõne apsu või olukorra, mis nendega juhtunud on. Kas siis nende endi süül või on sattutud kokku teise liiklejaga, kes pole eriti arukalt käitunud.

Minul oli ühel lasteaia hommikul näiteks juhus, kus mulle täiskiirusel sõitis üks ilmatuma uhke ja suur bemm lihtsalt peateele ette. Õnneks suutsin kokkupõrke ära hoida ja tõmbasin niipalju äärde, kui kannatas. Ja pidurdus oli ka päris korralik. Ehmatusest ei tasu rääkidagi. Pisikesed lapsed peal, sõitsin jalad all värisedes lastaia juurde. Enne seda tegin loomulikult ka ise apsu, sest ei suutnud adekvaatselt käituda äsjasest ehmatusest tingituna.

Lasteaia juurde jõudes märkasin, et toosama uhke bemm oli ka samal kursil sõitnud, aga teist teed ja poole kiiremini kui mina. Sattusin ulja juhiga vastamisi ja loomulikult vabandati. Arusaadav, juhtub ikka. Mina omakorda vabandasin selle juhi ees, kellele ma korralikult teed ei andnud peale oma ehmatust. Oleme ju siiski inimesed ja suudame normaalselt suhelda kaaskodanikega. Ega keegi ju meelega selliseid asju ei tee.

Üldsegi olen ma rahulik, nii muidu elus, kui liikluses. Ma ei sõida ringi vihaselt ja ei kiru rooli taga omaette kaasliiklejaid, kui nad ei sõida nii nagu mina neilt ootan ja eeldan. Eks meil kõigil ole hetki, kui kõik perfektne ei ole.

Eile oli juhus, kui koolimaja juurest oli peateele sõitnud just mitte õigel ajal üks teenekas õpetaja ja ta seisis seal poolenisti peateel ja oli nõutu. Ootas, kuni asi laheneb, et siis ohutult oma teed jätkata. Saime kõik aru, et oli tekkinud probleem ja lahendasime selle rahulikult ja viisakalt, teisi austades. Normaalne ju. Selliseid juhuseid on palju. Nii teiste algatatuid kui ka minu süül olevaid. Ei õigusta ennast üldsegi.

Kuhu ma jõuda tahan, on aga tänane situatsioon, mis jäi küll hinge kriipima. Mitte sellepärast, et mina nüüd kibestnud oleksin, aga kibestunud tundus hoopis teine pool olevat, kellele ma pöördumatuid kannatusi vist tekitasin.

Tegelikult on asi siiski vist sallimatuses, kui järele mõelda. Juhtus siis nii, et vahetult enne koju jõudmist, siinsama meie oma tee peal, kus liiklust eriti ei ole, sõitsin mina juhuslikult vastassuunas. Juhtub. Ei tohiks, aga näed... Nägin, et auto tuleb vastu ja hakkasin sujuvalt oma ritta tõmbama. Oli natukene ootamatu loomulikult, et auto tuli, aga rahulikult asja ajades sain oma suunda ja mahtusid kõik sõitma.


Vastutulija oli tuttav. Seda enam lootsin, et asi oli sellega lahendatud. Aga ei. Minu naeratusest ei piisanud sel korral. Üsna läbi hammaste ja vihast nõretava tooniga mainiti ära, kui ohtlik ma liikluses olen ja korralikud/korrektsed, mitte iialgi eksivad liiklejad ei julgevat enam maanteele tullagi, kui mina ringi liigun.

Siit on kohe näha, kui palju viha ja kurjust tegelikult inimestes on. Mul on ainult hea meel, et mina isiklikult suudan sellistest asjadest üle olla ja liiga teevad need vihast nõretavad inimesed ainult ja ainult iseendale. Olgem sallivamad! Iseenda huvideski vähemalt :D

Kuidas käitud sina ootamatutes olukordades, mis liikluses tihtipeale juhtuvad?

Annan ära!

Annan ära mõned TW asjad. Lähim info siin.

Spordipisik meie peres

Ma ei ole kunagi mingi spordi kummardaja olnud. Kehalises kasvatuses olin kooliajal keskmine. Ei osanud ma turiseisu, ei kõiest ronida. Tegin oma alad ära, et keskminegi hinne kätte saada. Ujumistrennis ma küll mingi aeg käisin, aga ujuda ei oska ma tänaseni - korralikult. Vee peal seisan, edasi saan, aga kroolist pole mul õrna aimugi. Mis mul hästi meeles on, kui ma kord ujumistrennis sain ühe korraliku peaka hüpatud. See on mu elu suurim saavutus ka vist spordivallas :D

Sellist mitte mõisapeale liikumist armastan ma aga väga. Rattamatkad, orienteerumised, kerged jooksud, kiirem jalutamine, ujumine oma lõbuks. Viimasel ajal on mu päevad täis väga sarnast trenni, mida saaks jõusaalis teha. Iga päev saan ma aru, et mul on lihased täitsa olemas. Vagude vahel koogutamine on väga tõhus trenn. Nii et ei saa õelda, et ma päris spordivõõras oleks momendil.

Millest  ma aga tegelikult rääkida tahtsin, on minu lapsed. Mete ja Sten tegelikult. Sten tundub küll selline pontsakas ja natukene nagu ülekaaluline. Nüüd viimasel ajal on asi küll paremuse poole läinud. Eks pikkust tuleb ka juurde ja liikumist on palju. Ja mis mind imestama paneb, koolis jooksmises on ta üsna hea. Spordipäeval oli napilt teiseks jäänud. Mete on suts parem, aga ega Sten alla ei jää. Kodus nad ikka korraldavad jooksuvõistlust ja kasutavad kartulipõldu staadionina :D Mete püüab ikka Stigi ka treenida ja utsitab teda jooksma. Stig loomulikult jookseb ka (hästi vahvalt, kätega annab ikka kõvasti hoogu, nagu vana proff) ja vudib ikka ringi ära ilma pukamata. Hingeldab küll sealjuures kõvasti. Ma ikka ütlen Metele, et ta Stigiga üle ei pingutaks, ikkagi kahe aastane teine alles.

Kolmapäeval oligi siis jälle iga kevadine spordipäev koolis. Seda oodati nagu jumala õnnistust. Tore ju iseenesest. Mina pole kunagi spordipäevadest nii vaimustuses olnud, sama Meenaga. Tema on selline laiskloom nagu mina. Aga Sten ja Mete küll spordivad meelsasti.

Sten vist sai kokkuvõtteks 6. Koha, Mete aga 2. koha. Tuleval reedel said nad võimaluse aga võistlustele sõita ja oma kooli esindada. Ka seda päeva juba oodatakase.

Minu suur kirg

Pean kahjuks jälle tõdema, et olen suure hulga raha kulutanud oma nõrkusele - nõudele. Arve pole küll veel makstud, aga mul on see raha spetsiaalselt kõrvale pandud. Ma võib - olla olen imelik, aga ma jumaldan TW nõusid, eriti kui ma saan neid endale sooduspakkumistega soetada. Ja kuna mu madal lauapärl läks "jalutama" sel ajal, kui ise reisil olin (kes asjast midagi teab, paluks vaevatasu eest teada anda), siis oli just soodne komplekti pakkumine madal lauapärl + 2 x 450 ml lauapärli sarja kaanega kaussi ja ma pidin need omale muretsema. Loomulikult ei saanud ma keeldudad ka Eco joogipudelist, mis maksis vaid 3€ ja puudu oli mul ka veel üks normaalsuuruses supikulp, millega on hea rabarberi kisselli tõsta :D Ja et Konsumis on sooduspakkumises Saaremaa soolakristallidega või (meie pere lemmik!), siis kulus meile ka üks "luksuslik" võitoos ära. Kirsiks tordil oli pakis veel vertikaalne koorimisnuga (ilusat kollast värvi), mis kulub meile ka kindlasti ära. Õnneks pole palju vaja ja mind teevad need asjad üliõnnelikuks.

Nüüd aga hakkan selle hooaja kohustuslikku rabarberikooki küpsetama. Kes veel proovinud ei ole, soovitan soojalt. Te ei pea pettuma :)

Igal asjal oma aeg

Kindlasti on paljud huvitatud, millega ma tegelenud olen ja mis teoksil. Paljudele on see ka suva, need ei pea edasi lugema :D

Kodutunne käis külas, tegid oma võtted, ajasid juttu, sõime õues pannkooke ja saadet peaks saama näha juba tuleval esmaspäeval. Kui külalised lahkunud olid, oli vaja hakata kartuli paneku peale mõtlema.

Nüüdseks on kartul maas, täitsa üksi panin, vaikuses ja rahus. Mitte küll 100%-liselt, sest Stig tegi ikka parajat trianglit oma hädadega. Sain põllule, kindad kätte ja juba parajas hoos, kui oli vaja jälle Stigiga vetsu joosta. Loomulikult asjata, ei tulnud sealt midagi. Ja nii sada korda. Olin murdumise ääre peal. Aga see on minu elu, tuleb elada.

Õnneks raskemad tööd tegi Jaskar. Kartulite põllu äärde vedamine ja vao kartult pani ka ikka maha. Mete tuli ka ikka töö juurde, aga siis pidi ta jälle Stigiga tegelema, et keegigi saaks tööd teha.

Aiavilja sain eile maha. Põhilised asjad, mis mind huvitasid, olid porgand, punane peet, till, petersell, redis, sibul, hernes. Kaalika ja kapsa taimed saan millalgi ema käest. Nendega on veel aega. Ja kurgi panen ka kindlasti maha veel. Siis mulle aitab.

Kogu selle krempli vahel olen suutnud ka ühe cv saata. Mõtlesin vähe firmade kodulehtedel ringi kolada ja uurida, mis tööpakkumised saadaval on. Ja nagu tellitult leidsin üsna oma unistuste tööpakkumise, millele kandideerimine lõppes kahe päeva pärast. Kandideerida oli vaja läbi cvkeskuse, nii et oli vaja ka konto sinna teha ja cv koostada. Kõike tegin püsti jalu ja jooksu pealt, laste kisa vahelt. Korra jooksis asi isegi lurri, sest ühendus oli kehva ja mu poole peal olev cv lihtsalt haihtus. Pidin juba käega lööma ja oma peas mõtlesin, ju siis polnud ette nähtud.

Natuke ennast kogunud, hakkasin siiski otsast pihta. Polnud ju ammu cv koostanud ja oli vaja kõik oma haridus ja oskused koos aastaarvudega jälle meelde tuletada. Õnneks oli tööraamat suureks abiks ja cv sai uhke. Minu arumsaamist mööda. Ise ka imestasin. Ja saigi kandideeritud.

Ülejärgmine päev oli juba kiri, et olen teise vooru pääsenud ja kutsuti siis tänaseks kohale. 20 kandideerijat oli ja 5 valiti välja. Mina nende hulgas. Pole paha minu arust. Räägiti töö iseloomust, anti ülesandeid, mida tuli aja peale lahendada ja nüüd jääb ainult oodata, kes saavad võimaluse proovipäeva teha. Töö saab siiski üks inimene viiest, konkurents on tugev. Kaks meest, kolm naist ja kõik tasemel. Ühesõnaga firma poolt väga hea valik tehtud minu vaatevinklist.

KUI ma saan selle töö, on super. Kui ei, olen ma jätkuvalt oma lastele olemas, ka suvel. Igal asjal oma aeg.

Pisikene tähistamine

Aprilli lõpp ja mai algus on meie peres väga tihe sünnipäevade poolest, pidu pidu otsa. Peale tänast peaks tulema vähe rahulikum aeg.

Võtsin kätte ja panin pärmitaigna kerkima, et meie jumalikest rabarberitest ometigi midagi teha. Kasvavad teised sellise mühinaga, et hoia ja keela.

Stig on äsja taignakulbi puhastamise lõpetanud

Et Stigi natukenegi taignast eemal hoida, on mul alati üks nipp varuks. Annan talle taignasegamis puulusika kätte, et ta seda siis aplalt limpsida saaks, seni kui mina taigna lauale kallan ja püüan midagi vormida, ilma et keegi kogu aeg tainast näppama ei tuleks. Küll minu lastele ikka maitseb igasugune tainas.

Üritasin teha midagi teistmoodi. Lõikasin taignast ringid ja panin rabarberi peale, määrisin munaga ja raputasin kaneelisuhkruga üle. Mõnusad pisikesed rabarberikoogi ampsud said.

Teisest osast taignast tegin kringli ja panin ahju küpsema. Ise samal ajal tegin isale kõne, et teda aegsasti sooja kringlit sööma kutsuda. Tal on (oli) täna sünnipäev ja kuidagi ju tuleb oma isa meeles pidada, natukene erilisemalt. Temal aga oli teine ettepanek ja ta arvas, et minul oma pudinatega ja küpsetistega on lihtsam tema juurde sõita.

Mis meil selle vastu olla sai. Teist korda kutsuda ei lasknud. Eks isal olid ka omad kasud mängus. Ta oli hulgim liha ostnud ja tema ainus soov oli, et keegi selle kohe ja kiiresti ära praeks. Aastas korra polevat ju palju tahetud. Kui nüüd mõelda, siis pole isegi juba ammu aega sellisel viisil liha süüa saanud. Pann käis kohe tulele ja varsti liha praadiski. Niikaua tegime kohvi, sõime kringlit ja ma kujutan ette, et suurem osa Nuiast oli vastupandamatut lihapraadimise lõhna täis.

Oi kui maitsev sai. Sten ja Mete sõid ja kiitsid, isast ma ei räägigi. Tõesti oli hea.

Parimate toitudega sünnipäev

Andsin loa õlut maitsta :D

Mõnus tähistamine mõnusate söökidega ja ilma suurema organiseerimiseta. Ka nii saab.

Sirkel

Eile, natukene enne kella seitset õhtul, ilmus Mete minu juurde ja andis edasi tähtsa teate. Temal olevat järgmisel päeval koolis kindlasti sirklit vaja. Miks see mind üldsegi enam ei üllata? Sellepärast, et Stenil oli eelmisel aastal samal ajal sama jama.

Tal oli isegi natukene suurem see jama, sest tema tuli minu juurde ja alustas vestlust natukene teisiti. Esimene asi, mida ta uuris, oli: "Emme, mis asi see sirkel on?" Ta vaesekene polnud elus seda sõna kuulnud ja veelvähem sellist asja näinud. Ma ei taha midagi halvasti õelda, aga kui õpetaja siiski koolis selist asja nõuab, võiks igaks juhuks klassi ees näidata reaalselt asja, mida ta lastelt ootab. No nii igaks juhuks. Sest on selliseid, kes on vähe kitsama silmaringiga :D

Stenile seletasin eelmisel aastal asja ära ja sirkli viisin kooli järgi, mille ta sai kätte valvelauast. Kus Mete tol ajal oli, ma ei mäleta, igatahes on temast see mööda läinud.

Nüüd siis oli kord Mete käes. Tema küll teadis, mida ta soovib, aga et ta õhtul oma sooviga lagedale ilmus, oli sarnane Steni situatsioonile aasta tagasi. Ma veel naljaga pooleks, nagu kogu elu meil siin tavaliselt käib, soovitasin Metel oma sooviga uuesti peale kaheksat välja ilmuda. Siis on ikka maksimaalselt hilja juba. Konsum kindlalt kinni ja mul pole kuskilt seda sirklit välja võluda.

Saime siis niipalju kokuleppele, et ma järgmisel päeval organiseerin selle talle kooli, et tal matemaatika tunniks töövahend olemas oleks. Ta lihtsalt ei jätnud mind enne rahule, igal sammul oli mul kannul ja tahtis teada, kuidas sellega siis jääb. Loomulikult lisas ta nimekirja ka kohe tintelpeni ja joonlaua. Ma olen selle kooliaasta jooksul Metele vist sada tintelpeni ostnud, mille tüki hind ca. 3€. Kohutav väljaminek pidevalt. Ja ükski odavam kirjutusvahend ei pidavat sobima.

Kõik oli ilus. Püüdsin hommikul asjad nii korraldada, et sain tiiru kodust ära käia. Raha mul ju niikuinii ei olnud. Selle plaanisin taararahast organiseerida. Sõidan siis uhkelt taarakoormaga automaadi juurde ja äkitselt hakkas rahvas lahkuma, koos taaraga. Midagi pidi valesti olema. Läksin uurima. Oligi. Automaadil olevat mingi rike, sest taarat tuuakse nii meeletult. Minul aga uus mure kaelas. Mille eest ma selle sirkli ostan?

Võtsin mõtlemisaega ja viisin tähtsa kirja niikaua posti. Kirja saatmiseks ikka arvel veel mõni sent oli. Ja ma pidin jälle selle kuradi Omniva hinnapoliitika peale ennast siniseks vihastama. Lihtkiri kuskil 70 sendi ringis, tähitult 2.80€. 2.80€, kas nad on hulluks läinud või? :D Paki saatmiseks on seda isegi palju. Tegin odavama variandi ja loodan siiralt, et kiri kaduma ei lähe. Aga ega ma ei imesta ka, kui läheb.

Vahepeal sain ühegi rõõmustava sõnumi. Tore on vahest laenu anda, sest mingi aeg makstakse see jälle tagasi. Nii oligi. Küsimus oli ainult, kas see ka laekunud juba on, sest ühest pangast teise liigub see üsna aeglaselt. Pangaautomaadid olid rahvast ummistunud, pensipäev ju täna. Sain ikka ligi ja raha oli laekunud. Olin jälle rikas :D

Kui ma uuesti taaraga üritama läksin, paistis asi lootustandev. Ootasin kannatlikult oma korda, kuni masin jälle kinni jooksis. Minust jäid inimesed sinna ootama, minule aitas. Lasin jalga. Sirkel koos joonlaua ja tintelpenniga said kooli. Minu ülesanne oli täidetud. Taaraga üritan teine kord.

See polnud minu tänase päeva ainus lubadus. Sten käib juba pikka aega peale, et temal on vaja juuksurise minna. Homme on teatrisse minek ja poiss tahab ilus olla. Arusaadav ju. Andisn oma rahalisest seisust ausa ülevaate ja ta lubas oma raha eest selle asja korda ajada. Mina pidin ainult sobiva aja talle panema. Ja ta käiski omal käel täna juuksuris. Sai hakkama. Samm edasi jälle, et minu elu ka lihtsamaks muutuks. Selles mõttes on tüdrukutega lihtsam, praegu vähemalt. Nende juuksed kasvavad omasoodu.

Mete sõidab ka homme Steni klassiga teatrisse (Peeter Paan) ja siis on see hetk, kui ta oma uue kleidi peab selga panema. Ootan juba seda hetke :D Äkki saan pildile ka:)

Mida ma sünnipäevaks skoorisin endale :D

Ütlesin esimese asjana ära oma tutvusringkonnas, et mina sel aastal mingit sünnipäeva ei pea. Kes tahavad, külla võib alati tulla, aga mingit lookas lauda endale ette kujutada ei tasu. Suht kurb on alati sünipäevalapsi vaadata, kes omaenda pidupäeval peavad palehigis köögis toimetama ja külalistele pärast kõik ette kandma ja siis päeva lõpuks veel kõik ära kraamima.

Sünnipäevadel käia on hoopis teine lugu. Lähed ja naudid küla toite, ajad juttu, kuskile pole kiiret ja sind teenendatakse. Mulle meeldib.

Seega külalisi mul sel aastal õigel päeval ei käinudki. Ema küll jah, tema käib nii kui nii iga päev. Võtsin hoopis tüdrukud (Mete ja Meena) peale ja tegime ühe sünnipäevareisi Valka. Nende esimene Valga reis. Valga on üks huvitav linn. Sõidad teise tänavasse ja oled Lätis :) Mingit süsteemi seal linnas ei ole minu silme läbi. Kitsad tänavad, pisikesed majakesed, sekka paar uhket maja. Kõik kuidagi nagu seisma jäänud ajas.

Aga esindatud on nii Rimi, Selver, Maxima kui ka Magaziin. Palju mustlasi ja Läti numbrimärkidega masinaid.

Kui ma autojuhi lube kunagi ammu tegin, siis oma eksamisõidu tegin ma rohelise Moskvitšiga Valga linnas. Ja load sain ka sealsest ARKist. Mälestused.

Ega me sinna Valka päris nii lambist ka ei sõitnud. Tellisin eelmisel päeval oma endise klassiõe käest tordi ja olime seda torti toomas. Ühendasime kaks asja ja tore oli. Esimene sünnipäev, kui kuhugile kiiret ei olnud. Lihtsalt läksime ja seiklesime.

Ega ma seepärast kinkidest ilma ei jäänud. Kes tahtis, sai kingi ikka üle anda :D Vaadake ise...

Korvike

Saunatarvete komplekt

Käte- ja kehakreem

Kaks pirnipuud

Satiinist voodipesu

Kaks kaltsuvaipa

Sularaha, millest rahastasin osaliselt oma uut telefoni

Aitäh kinkide eest!

Tutu seelikutes sünnipäevalised

Kont hambus? :D

Tundub, et minu eelmine postitus tekitab paljudes vastakaid tundeid ja seda konti on tükiks ajaks mõnele pureda. Aga ma olen kindel, et minu pere siin maamunal ei ole ainus, kes selliste probleemidega kokku puutub. On veelgi hullemaid perekondi tegelikult, aga minu asi ei ole neile näpuga näidata.  Ok, mina kirjutan sellest avalikult ja tunnistan probleemi, seega ka kriitikud kohe platsis, kellel elus midagi sellist ei ole juhtunud ja kes teavad kõige paremini kõigist ja kõigest. Andke minna ja lootke, et teie pojad-tütred kasvavad kõige eeskujulikumalt ja iialgi ei puutu alkoholiga kokku :D

Minu päev on alanud peavaludega. Ma ei kujuta ette, kuidas need veel ennast tunnevad, kes nädalavahetusel peale magamatuse veel kõvasti pummeldanud on. Mul on paljast magamatusest juba vilets olla :) Ei saa käima. Õnneks on ilmgi ilus ja kohe-kohe olen omadega nii kaugel, et lähen lastega välja. Saab äkki mõne puu riita. Lapsi aeda ma sel nädalal ei saada veel. Meena on külmetusnähtudega ja Stig on jälle selles staadiumis, et tema on hädas oma kakahädaga. Jooksen iga natukese aja tagant tenaga ws-sse ja tulen sama targalt tagasi. Kohutavalt närvesööv aeg. Ja raha on ka niikuinii otsas, et autole kütust osta. Natukene tagavara on mul taara näol, leiva-saia-piima saame kätte. ja kaheksas on veel nii-nii kaugel. Aga nii kange olen ma küll, et säästude kallale ma ei lähe. Saame hakkama:)

Lasteaia kevadpeod jätame sel korral vahele. Liiga palju on seda kõike minu jaoks praegu. Võtame rahulikult ja ega meil kodus ka viga ei ole. Olgem positiivsed!

On nii muret kui rõõmu siin ilmas

Kus ma siis pooleli jäin oma asjadega eile? "Teeme ära" talgud said oma lõpu juba enne kahte. Kiirustasin koju, sest Stig oli issiga kodus ja pidi minu andmete järgi lõunauinakut tegeme. Ega see issi hoolde lapse andmine eriti kindel ei ole, sest see issi on selline, kes pole lastega eriti harjunud. Ta küll soovib abiks olla ja vastutust jagada, aga nende sõnade tähendus ja olemus on natuke ebaselged tema jaoks. Ta võib väga pühendunult väljas lapsega tegeleda ja mängida, kuid ühtäkki võib ta ka lihtsalt minema kõndida, oma teed. Ja ta on kindel, et pole tema kohus lapse eest vastutada, pole tema rida lihtsalt. Ta ei ole mingi lapsehoidja mulle. Ma pole psühholoogias eriti tugev ja ei suuda seepärast sellist käitumist eriti mõista. Seega peab alati valvel olema, lõdvaks ennast lasta ei saa ja arvata, et laps on kindlates kätes. Seega topelt koormus, kuigi võiks ju arvata, et kui laste isa kohal on, on ka minul natukene kergem. Ei.

Päev ei piirdunud ainult talgutega. Meil käisid aiapaneku talgud kodus edasi ja õhtul oli plaan pidusse minna. Külamajja.

Seletasin kaugele külalisele ka natukene peo olemust lahti ja vastasin tema küsimustele. Et ta saaks mingigi pildi, mis toimuma hakkab. Ja ta oli väga huvitatud kaasa tulemast. Teema oli "Au tööle" ja sovitav oli ka vastav riietus. Temal muidugi arusaadavatel põhjustel kostüümi ei olnud ja tegelikult ega minulgi ei olnud. Mul oli ainult plaan, mida ma asusin täitma alles kella kuue ajal.

Emal on selline hea pööning, kus on kilomeetri paksune kiht riideid iidamast-aadamast. Sealt lootsin ma omale midagi sobivat ja teemakohast leida. Kui ma noor plika olin, oli mul päris mitu seelikut ema noorepõlve garderoobist, mida ma ka hoolega kandsin. Lootused olid suured. Aga no seal andis kaevata. Paremate paladeni oleksin jõudnud vast alles täna. Ema hakkas juba närviliseks muutuma, kui ma polnud poole tunni jooksul veel midagi sobivat leidnud. Hea, et mul taskulamp kaasas oli. Suur abi otsingutel. Ja lõpuks leidsin üsnagi ootamatult vägagi sobiva kleidi. Ema noorepõlve kleit, nii umbes 40 aastat vana, krempleenist, täpselt see, mida vaja.

Kleit oli kortsus ja plekiline. Ema aitas plekkidest kiiresti lahti saada. Pesemiseks enam aega ei olnud. Ikka vaja ju viimasel minutil selliseid asju ette võtta. Aga minu puhul oli seegi hea, et üldse nii kaugele jõudsin. Tihti mul pole sellisteks asjadeks üldse tahtmistkija aega.

Eile aga, kui olin külalisega seda nõukaaegset teemat laiemalt lahanud, oli täitsa tahtmine sellisest vahvast üritusest osa saada. Koju jõudes otsisin kapist ikka alternatiivkleidi ka välja. Juhuks, kui ma kortse välja ei saa ja kleit millegipärast ei istu. Aga oh imet, mina, viis last sünnitanuna, istusin sinna kleiti lõdvalt. Ruumi oli küll ja veel. Mis sest, et pekid (pekid jah, mitte plekid) välja paistsid rõvedalt. Ma saan aru küll, et on viimane aeg ennast käsile võtta, muidu läheb asi käest, aga praegu kiired ajad olnud. Ehk tuleb ka aeg, kui ma oma keskkoha tagasi saan :D

Ajasin värskelt triigitud kleidi selga ja jäin ootama,mida külaline asjast arvab. Ikkagi kodus isiklik arvamusliider olemas tol hetkel. Tavaliselt küsin ikka Steni arvamust :) Olevat väga hea ja sobiv kleit. Ja kui ma siis Meena ehete karbist sobivaid aksessuaare otsima hakkasin ja endale külge riputasin, kiitis külaline aina rohkem. Natukene "graezy" olevat väga hea. Mina muidugi sain hoogu juurde ja alternatiivkleit oli minevik. Minu kostüüm õhtuks oli paigas. Ja kaaslane oli ka kindlustatud.

Viimane lihv veel kummikutele. Pori maha pesta, natukene õmmelda. Nagu vanal nõuka ajal. Külaline oli nii õhinasse juba sattunud, et pakkus ennast isegi oma autoga autojuhiks mulle ja pileti lubas ka välja teha. Mul ju iial sulli ei ole, krooniline haigus. Nojah, sobis seegi teemasse. Kohale sõita nn. kastiautoga. Eriti uhke.

Kohale jõudsime õigeaegselt, parkimiskohti sai veel valida. Ma nägin välja nagu "Viru lind". Aga ma ei tundnud ennast halvasti. See ju teemapidude mõte ongi, et saad rahumeeli ringi käia nii nõmedalt kui võimalik, sealjuures häbi tundmata :)

Kui te arvate, et ma tol õhtul ühe kaaslasega piirdusin, siis eksite. "Eks" oli ka loomulikult kohal. Tema üllatas meid täiega. Oli ennast bussijaama varjule sättinud ja hüppas sealt ootamatult välja, ise nii kostüümis, kui veel võimalik. Lahe.

Kohe sõitis ette ka järgmine auto, kust astus välja veel lahedama kostüümiga daam. Kõik viimseni paigas, isegi kombinee oli seljas. Super. Pidu võis alata.

Väga huvitav oli vaadata saabuvat rahvast, kes olid viitsinud natukene kaasa mõelda ja ennasta teemakohaselt ka riietanud. Mõnusad nostalgilised ajad tulid meelde. Oli ilus aeg. Ei mingit pillamist. Mul on hea meel, et sain sel ajal elada ja tean, mida see aeg tähendas.

Kui nüüd peo juurde tagasi minna, siis nii lõbusat ja hea seltskonnaga pidu pole juba ammu olnud, kui üldse. Ajast, kui meie külla tulid uued elanikud V. Ja R. ( mina olin sel ajal Saksamaal) ja kui mina neid inimesi tundma sain, on külaelu kuidagi palju elavamaks muutunud. Alati on nad kohal, ei mingit mõkutamist, löövad kõiges kaasa, seltskondlikud ja igatepidi asjalikud. Suurim kink meie külale. Ma olen kindel, et see pole üksi minu arvamus.

Ei läinud pikalt, kui oli vaja hakata juba laudu kokku lükkama, et ikka rohkem head seltskonda ühte lauda mahuks. Pidu oli täies hoos ja päris raju meie vanuses inimeste kohta :D Tantsitud sai kõvasti, nii "eksi" kui külalisega. Muideks, see oli esimene juhus, kus ma oma kahe viimase lapse isaga sain tantsida. Eks ta oli päris koba, aga me andsime endast parima ja ta tegi isegi komplimendi. Minuga olevat hea tantsida. Üldsegi olevat ma "parim". Kahjuks on ta oma väljaütlemistega hiljaks jäänud. Mind nii odavalt enam kätte ei saa. Vabadus on liiga magus :)

Mis väga palju peole juurde andis, olid kahe mehe kommentaarid erinevatele situatsioonidele ja inimsetele, mida kogu peo vältel kohata võis. Huvitav oli teada, kuidas nemad asju näevad ja seostavad. Isiklikuks ma minema ei hakka, jätan need asjad enda teada. Aga avameelsed ja siirad inimesed mulle meeldivad, eriti kui nalja ka sealjuures mõistetakase. Ennast pilasin ka. Olin siiski kahe mehega välja tulnud ja nad jagasid mind vägagi tsentelmenlikult. Mida külarahvas arvata võis...polegi eriti oluline. Nalja peab saama :D Ja sai ka. Pidu sai külalise poolt kõige kõrgemate hinnetega hinnatud ja ma usun, et ta pole oma elus midagi nii positiivset üldse kogenud. Ta mainis, et sai kõik oma mured hetkeks unustatud ja nautis pidu täiega. Ilma alkohilta muideks. Ta olevat juba oktoobris märganud, et tal on tõsised probleemid sellega. Mina teadsin seda muidugi juba varem. Seega oli punane tuli minu poolt kohe, kui ma sellest aru sain. Aga kes mind kuulda võttis, mind naerdi välja ja kutsuti mulle politsei. Mina padurasedana tungisin ju härrale kallale ja too sai kehavigastusi, sest kukkus purjus peaga lihtsalt ilma suurema abita pikali. Nojah, sellest olen ma juba kirjutanud, vana nali :) Igatahes on probleemi endale teadvustatud ja tilkagi peo aeg vähemalt ei võetud. Respekt. Alkohol on probleem.

Natukene peavalu tegi minu äsja täisealiseks saanud pojakene, kes ka peo kulgedes nii mööda minnes meie lauda imbus. Lausa minu kõrvale kohe. Loomulikult alkoholiga juba liiale läinuna. Sain mõne nipi, mis sel puhul teha ja kuidas käituda. Ikkagi uus olukord minu jaoks ja kogemused puuduvad. Ise ma nii täis kaaninud ennast ei ole oma vanematega koos peol olles. Ja kui päris aus olla, siis polegi nii autis olnud oma elu jooksul, kui Jaskar tol õhtul.

Üks soovitus oli lasta tal juua niipalju, kui sisse mahub ja et tal koralikult halb hakkaks ja kolm päeva põeks ja hinge vaaguks. Siis pidi eluks ajaks piisama. Nii muidugi ei läinud. Ma kogu aeg püüdsin ikka aidata tal piiri pidada. See keelamine ei pidavat jälle hea olema. Võta siis kinni. Siis pidavat laps minema salaja nurga taha jooma, mis pidavat veel hullem olema. Väga raske juhus igatahes. Katsusin kuidagi normaalseks jääda ja head nägu teha.

Kui pidulised otsi kokku tõmbama hakkasid, õnnestus Jaskar esimese reisiga koju saata. Külaline Saksamaalt tegeles temaga. Ja kui mind ka lõpuks koju sõidutati, leidsin ma Jaskari voodi ees põrandal magamas. Teisele korrusele kenasti juba roninud, aga voodisse enam ei suutnud maanduda. Poolenisti alles riides. Ajasin selle kahemeetrise volaski siis püsti ja kamandasin püksid jalast. Reageeris isegi veel mingil imelisel moel. Suunasin ta voodisse ja panin kenasti teki peale.

Öö möödus rahulikult, sest mina olin surm väsinud ja pool neli voodisse saanuna ei kuulnud mina kuni hommikul kella üheksani mitte kui midagi.

Sten tuli õhinaga mulle rääkima, mis hommiku poole ööd juhtunud oli. Ise veel raius, et see ei saanud uni olla :D Jaskar olevat üles ärganud ja trepi juurde läinud, püksid maha ajanud ja ku*ele hakanud. Trepist alla. Mugav ju, kui oled ikkagi võõral korrusel ja pole harjunud, et ei ole ikka nii, et paar sammu ja oledki wc-s. Ise mitte just eriti selge peaga ka. Ja mis kõige hullem, mu puhas pesu kuivab kohe otse trepi all pesurestil. See oli nii naljakas, et me Steniga naersime kõhud kõveras. Siis poleks naljakas olnud, kui ma seda pealt näinud oleks. Mina ju magasin magusasti ja ei aimanudki, mis toimub. Ja mis veel peenem, meie kauge külaline kuivatas juba teist päeva seal restil oma teksasid, lootuses need ükskord kuivalt käte saada.

Kui Jaskar siis ükskord pihta sai, mida me all nii hirmsasti naerame ja milles asi, ronis ta alla asja uurima. Tema ei teadvat asjast midagi. Uudis tema jaoks lausa. Siis näitasin talle pisikest videojuppi, kus ta suure entusiasmiga laulab ja kui ikkagi põrand märg oli ja Sten vast ikka und päris ei näinud, hakkas ta põrandapesu agregaatidega ennast liigutama. Nalja sai palju. Nii palju, et Sten lubas lahkelt aga jälle meil peole minna. Nii lõbus olevat. Loomulikult on asi naljast kaugel. Aga see on elu ja me pole keegi selle eest kaitstud ja tuleb siiski püüda suunata niipalju kui see võimalik on ja eeskujuks olla.

Nali lõppes üsna pea. Aega peavaluks ei jäänud kellelegi. Tegime väljas vabas õhus ühe mõnusa pannkoogi hommiku koos grilliga ja hakkasime asjalikuks. Jaskar oli eriti käpp ja igati koostöö aldis. Ajas põka käima ja saime puud  metsaäärest kõik ühiselt sauna ja kuuri juurde. Ühe riida ladusime ülesse kolmekesi, ülejäänu jääb minu koduseks tööks tuleval nädalal.

Külalised on nüüdseks kõik oma teed läinud ja meie argipäevad võivad jälle alata. Oma murede ja rõõmudega :)

Au tööle

Teematilisel peol meie oma külamajas. Mina kannan  ca. 40 aastat vana krempleen kleiti, mis kuulus minu emale.

"Teeme ära" 2015

Meie panus Eestimaa puhtusesse on taas antud, nagu ka eelmisel aastal. Nagu ma mäletan, siis eelmisel aastal läks meil teeäärte puhastamine kella üheni, sel aastal olime 11:45 valmis.

Põhjuseid võis mitu olla. Esiteks kindlasti suurem hulk rahvast. Kohal olid kõik minu 5 last, minu ema, Jaskari sõber, eks ja meie oma küla Viiri.

Mis eriti suurt meelehärmi valmistas, oli praht. Liiga vähe oli. Visake ometi rohkem soga auto akendest välja! :D Meil läks kohati isegi kakluseks, kes saab leitud prügi oma kotti. See prügi maha loopimise üleskutse on rohkem naljaga pooleks õeldud muidugi. Kallid autojuhid, olete aasta aega üpris tublid olnud. Mõningaid "idioote" veel leidub, aga ei midagi hullu. Ja mis täna eriti silma jäi. Tohutud Eesti autod voorisid Lätti, lausa grupiviisiliselt. Väga hea. Loodan, et meid märgati ja inimesed mõtlevad enne hetke, kui midagi aknast välja pilduma hakkavad.

Üks väga asjalik asi, mis selle aasta talgute juures lausa super oli, on As Tere piimatooted, mida talgujuhid oma äranägemise järgi tellida said talgulistele. Kohukesed, kohupiimakreemid, keefir, jogurt, piim. Aitäh AS Tere! Loodetavasti olete järgmisel aastal ka kohal ja esindatud :)

Foto: I. Puusepp

Foto: M. Schneider

Foto: M. Schneider

Foto: M. Schneider

Talgusupp oli  mul eelmine õhtu eeskujulikult juba valmis keedetud. Eelmine aasta hakkasime seda keetme, kui talgutelt tulime ja üsna nõme oli suurelt retkelt tulles näljasena hakata suppi keetma. Sel aastal olin ettenägelikum.

Koosistumine toimus koos teise meie küla talgugrupiga külamajas, kus oli lahedalt ruumi ja sai supi ka soojaks teha korraga. Kõhud said kõigil täis ja küla sai ka kohe kindlasti puhtamaks.

Meil talgud jätkuvad. "Eks" võttis poistel kratist kinni ja juhendab siinsamas meil nüüd aia ehitust. Tänu talgujuhiks olemisele sain Bauhofi -25% sooduskupongi, mille eest muretsesime uut aiavõrku. Vana sai vanarauda viidud. Oli ikka üsna väsinud juba. Umbes 100 meetrit läheb väljavahetamisele.

Mis mind rõõmustab...lapsed on sellest talgupäevade üritusest väga vaimustatud. 4 kilomeetrit kraaviääri möödus linnulennul ja kõigil olid näpd naerul. Isegi Stig jalutas suurema osa ja Meena lõi ka meelsasti kaasa. Super! Aitäh abilisele ja järgmise korrani!